Tuneesia - rohkem Araabia kui Aafrika

Kas on see kokkusattumus, kuid juba teine Germalo reis algab kohapeal suure segadusega. Lennujaamast väljudes pole halli aimugi, kas minna otse, paremale või vasakule. Astume sinnapoole, kus tundub busse seisvat. Giidid ongi alles busside juures. Segadus jätkub bussis, sest kohad on nummerdamata,närviline giid käsib kõigil oma kohtadele istuda, aga inimesed ei leia oma kohti, sest numbreid pole. Istutud lõpuks siiski saab.
Hotelli sõidame 20 kilomeetri kaugusele Sousse linna. El Hana Residence näeb väljast küll väga kena välja, meie tuba aga kahjuks mitte. Põrandakattel laiuvate laikude järgi võiks arvata, et keegi on seal kõigepealt laipa tükeldanud ja siis üritanud väga oskamatult jälgi likvideerida, Plekke on igal pool ja põrand on lisaks ka väga tolmune ja liivane, Õhtusöögil polnud viga, hommikusöök oli lahjavõitu, kuid siiski talutav.
El Jemist sõidame edasi Gabesi, kus on lõunapeatus. Grupilõuna koosneb köögiviljapirukast (mis on päris hea), kuskussist kanaga (kuskuss on vastik ja kana on pöidlaotsasuurune tükike) ja suhteliselt söödavatest küpsistest. Edaspidi otsustan grupilõunatest loobuda ja meie kaheksateistaastane kolge, kelle sünnipäevaks, küll tagantjärele, see reis kingitud sai, läheb järgmisel päeval üksinda lõunatama, meie õega joome ainult kohvi.

Gabesist sõidame El Marsa sadamasse, kust läheb praam Jerba saarele. Jerba saar on aastasadade vältel, pea 19.sajandi lõpuni olnud tuneesia piraatide üheks kodusadamaks, muuhulgas resideeris seal ka tuntud Barbarossa ehk Punahabe. Kuuleme giidilt,et veel praegugi on mõnedel berberi hõimudel kombeks, et mehed värvivad hennaga habemed punaseks.

Legendide järgi on Jerba ka lootoseõgijate saar, kuhu sattus laevahukust pääsenud Odysseus.

Tänapäeval on Jerba tänu aastaringselt mõnusale kliimale populaarne talvepuhkuse koht, siin on terve rannaäärne täis hotelle ja isegi rahvusvaheline lennujaam.

Praamisõit on lühike ja mõnus, päris vahva on 25.oktoobril laeva reelingu ääres seista ja lasta soojal tuulel juukseid sasida. Jerbal külastame kõigepealt kohalikku keraamikatöökoda, kus saab ka meistri töötamist vaadata. Keraamika ja juveliiritöö on ka saare tuntuimad kaubaartikleid. Keraamikatehase vastas asuvas kohvikus põhjustan tõelise paanika. Mu suitsupakk saab tühjaks ja tagavara on kohvrisse pakitud. Tahtmata bussijuhti paluda pagasiruum avada, jalutan vaatama, ega kohvikus sigarette ei müüda. Kohalike seas tekitab ilmunud blondiin hirmsa segaduse, Seda enam, et mina ei oska araabia ja nemad inglise keelt. Korduvalt pakutakse võimalust tualetti külastada, aga sigarette ma ei saa. Palun ikkagi bussijuhil pagasiluuk avada, ta teeb seda naeratades ja korrates, kui kaunis ja imeline ma ikka olen. Ma olen kusagil vist sellest juba kirjutanud, et kui keegi end vana, ülekaalulise ja kulununa tunneb, on tagumine aeg broneerida reis mõnesse islamiriiki, Türki, Egiptusse, Tuneesiasse. Kaelasadavate komplimentide laviini ei tasu muidugi absoluutse tõena võtta, aga toonust tõstab sellegipoolest päris kõvasti.

Edasi sõidame saare pealinna Houmt Souki, kus jalutame vanalinnas, käime sees ka ühes karavanide peatuskohast foundoukist ehitatud hotellis ja kolame kohalikus kaubanduses. Esimest korda elus õnnestub mul idamaine kaubandus läbida, kulutades vaid ühe dinaari ja sellegi purgikesele safranile. Kohalikud ehted on minu maitse jaoks liiga massiivsed, nahkesemed on küll ilusad, aga väga kallid ja muud pudinad eriti ei köida. Olen küll peaaegu kindel, et toon sellelt reisilt koju kaasa ühe vahva keraamilise kaamelikujulise tuhatoosi, aga ma ei pea seda kohe ostma ja endaga läbi kogu Tuneesia vedama.

Hotell Sangho jätab esimese hooga meeldiva mulje, kenas fuajees pakutakse mahla, hotell ise paikneb vahetult Vahemere ääres, ja suurte korpuste asemel on majakesed. Mulje aga kaob, kui esiteks ei suuda hotellipoiss meie tuba leida, ja kui me tuppa lõpuks kohale jõuame, selgub, et kolmese toa pähe oleme saanud kitsukese abieluvoodi ja ühe lisavoodiga toa. Lähen vastuvõttu bitchima. Hotelliteenija tuleb koos minuga tuba vaatama ja väidab, et sellised kolmesed toad ongi. Turtsun vastu, et meie kultuuris ei magata terve perega ühes voodis, Lõpuks leitakse meile teine tuba, märgatavalt laiema suure voodiga ja topeltnariga. Algselt kavatsema kõige noorema üles kupatada, aga siis selgub, et ülemises naris on voodipesu viimati vahetatud vist aastaid tagasi ja pehmelt öeldes on seal räpane. Tekke on kolme inimese peale üks. Lähen uuesti õiendama, tüütu blondiin selline. Lubatakse tekid tuua ja pesu ära vahetada. Ootame tunnikese, ei midagi. Seekord lähevad kraaklema õde ja poiss, mina oma nägu enam näidata ei julge. Lõpuks tuuakse üks tekk, väite peale, et meil on veel ühte vaja, küsitakse, et kas teil on siin mingi Siber või...teki me lõpuks ikka saame. Hotelli baarist saab osta ka pudeli toonikut, mida kaasasoleva dzinniga segada ja pärast paari kokteili tundub tuba juba päris talutav olevat.

Kolmas päev algab peaaegu et kõige jubedama hommikusöögiga, mida mul eale üheski hotellis saada on õnnestunud. Ainult saiakesed, Lõpuks õnnestub ühest nurgast välja peilida munad, mis osutuvad tooreks ja mida tuleb söega märgistada ja siis kõrvalasuvasse patta keema panna. Viie minuti pärast vaatama minnes on kaks võimalust, kas õnnestub saada keedetud muna või on keegi selle koos märgistusega juba hakkama pannud. Hmm, puhkusereisile sellesse hotelli ei kipuks.

Edasi läheme teist tüüpi berberite külla, kus on koobaselamud. Koobaselamusse pääseb lühikese tunneli kaudu, millele järgneb siseõu ja siseõuest algavad siis kivisse uuristatud eluruumid. Võrreldes Kanaaridel nähtud koobaselamutega on siinsed palju mõnusamad. Pakutakse taas koduleiba ja piparmünditeed, soovijatele teeb perenaine 4-5 dinaari eest hennatätoveeringu. Meie ei soovi, sest tegemist on musta hennaga, mis võib halvemal juhul heleda naha lausa villi jada.

Lõunapeatuse teeme restoranis, mis on rajatud koobastesse, kus Lucasfilm filmis „Star Wars“ tegemise ajal Luke Skywalkeri kodu. Ma ise pole eriti tähesõdade fänn, aga huvitav oli sellegipoolest.

Pealelõunal jõuame kõrbeväravaks kutsutavasse Douzi oaasi ja siit algab juba Sahara, lõpmatu liivaväli. Ma olen Saharast küll korduvalt üle lennanud, aga maa peal näen seda kõrbe esmakordselt.

Paar tundi saab hotelli Touareg basseini ääres peesitatud, bassein on suur ja mu vapper õde ja rida teisi eestlasi käib ujumaski. Minu jaoks on vesi liiga külm ja meie pea kahemeetrine lapsuke eelistab basseinile ja päikesele telliskivisuurust Princetoni füüsikatestide raanatut, mis moodustab lõviosa tema pagasist,

Hotellituba Touaregis on suur ja avar, kõikidele jätkub tekke, patju, voodeid, rõdu avaneb datlipalme täis aeda, siin võiks ehk kauemgi elada. Õhtusöök viib keele alla ja hommikusöök on ka senistest parim Hommikul kell seitse aga on taas edasisõit.

Enne aga käivad Lepatriinu ja Triinupoju kaamelitega sõitmas, mina oma operatsiooniarme sadulasse vedada ei viitsi, paraku pole viimasest õmblemisest kolme kuudki möödas. Aga nemad on vaimustuses ja väidavad aafrika dromedarid väga armsad olevat ja ei haisenud kah üldse. Kaamelikaravan suundumas päikeseloojangusse üle Sahara lõpmatute luidete...mmm, see võis tõesti mõnus olla. Ma ei lase kadedusel eneses tekkida.

Õhtusel hotellirõdul on meil ka külaline, laes pikutab tilluke geko. Kui muidugi pikutamine on õige sõna asendi kohta, kus loomal on tegelikult selg alaspidi. Valgus meie külalisele ei meeldi ja ta poeb peatselt peitu.

Järgmisel päeval sõidame kõigepealt ligi kuuskümmend kilomeetrit mööda tammi, mis viib üle Tuneesia suurima, Chott El Jeridi soolajärve. Kahel pool laiub ääretu pimestavvalge soolaväli, mida ilmestavad üksikud lombid, sel aastal olevat Tuneesias tavapärasest rohkem vihma sadanud ja järv pole päris kuiv. Keset tammi on peatuskoht, teeme pilti, ostame kõrberoose . kummalise kujuga kristalle mida leitakse Sahara liivast, imetleme kohalike tehtud soolaskulptuure. Giidid ei luba teelt eriti kaugele minna, sest soolajärvele omapäi minek võib olla eluohtlik, pind võib ootamatult jalge alt kaduda.

Sõidame edasi. Teisel pool kõrbe, kõrbepealinnaks kutsutavas Neftas ootavad meid juba dziibid, et safarile sõita. Araabia dzigitid ei hellita, esimene osa safarist käib mööda asfalteeritud teid ja vahepeal näitab meie auto spidomeeter kiiruseks ligi 140 kilomeetrit tunnis. Teatud aja tagant on tee ääres hoiatusmärgid „Ettevaatust, kaamelid!“ ja kaamelikarju on tõesti palju, õnneks ei asu nad parasjagu teed ületama, kui neist madallennul mööda kihutame.

Külastame mägikülasid Midesi, Chebikat ja Tamerzad. Alzeeria piirini on siit vaid kilomeeter.Kuulsad on need külad kunagise üleujutuse tõttu, kui Tuneesias olevat 22 päeva järjest sadanud ja kohalike traditsioonide järgi põletamata tellistest ehitatud külamajad uhtus vihm lihtsalt minema. ;Midesi ligi 70 meetri sügavuses kaunis kanjonis toimusid filmi Inglise Patsient võtted, üldse on Tuneesia omapärane loodus paljusid filmitegijaid inspireerinud. Tamerzas teevad vapramad ka pisikese mägimatka ja imetlevad suurepäraseid vaateid, mittevaprad mäepelgurid nagu mina saavad mäejalamil kohvitassi juures mekutada ja kohalikel kaupmeestel end ahvatleda lasta.

Peale Tamerzad pööravad dziibid asfaldilt maha ja algab safari lõbusam, off-road osa. Ma ei taha teada, millist kiirust arendavad teedeta maastikul kihutavad dziibid ja ega ei näeks spidomeetrit ka, sest auto loobib päris kenasti ja kogu aur läheb enese kinnihoidmisele. Väikese soolajärve ääres teeme peatuse ja imetleme miraazi – tundub, nagu oleks sealsamas meri. Tegelikult on meri mõnesaja kilomeetri kaugusele. Edasi tuiskavad dziibid luidetesse. Luitest üles-alla, kord ripume peaaegu külitsi, kord on selline tunne, et Landcruiser prantsatab luite otsast ninaga vastu maad. Mida kõvemini me kiljume, seda lõbusam on autojuhil, seda hullemaid trikke ta teeb ja meie kiljume ja naerame veel kõvemini. Lõpuks Neftasse tagasi jõudes on käed kinnihoidmisest valusad ja hääl kilkamisest ära.

Vahepeal aga teeme veel ühe kõrbepeatuse spetsiaalselt Tähesõdade võtete jaoks ehitatud külas, ümberringi laiub unenäoline Sahara, lõpmatu kuldsete luidete meri kaugusse kadumas. Kaunis ja ohtlik.

Ööbima läheme teise oaasilinna Tozeuri, aga enne tuttuminekut ootab meid veel berberi pidu. Hotell Sarra Tozeuris on talutav, ei midagi erilist, toas on üsna kitsas, aga enam-vähem puhas.

Berberi peole jõudes tervitavad meid kahel pool väravat uhked ratsanikud. Kõigepealt saab vaadata nii-öelda elavat näitust berberi käsitööst, suur telk on täis berberi naisi, kes koob vaipa, kes jahvatab käsikiviga jahu, kes teeb midagi muud. Edasi tuleb berberi ratsanike etendus – poisid on tõesti osavad, galopeeriva hobuse seljas ollakse kord üksi, kaksi ja kolmekesi, seistakse kätel ja kahmatakse maast pudeleid. Etenduse lõpus imiteerivad poisid mõõgavõitlust, hobused aga vaatavad kõrvuti seistes lolli näoga pealt, pikkadel koonudel ilme, et jälle te tegelete mingi jamaga...

Õhtusöögi ajal mängitakse berberi rahvamuusikat etendatakse kõhutantsu ja pütitantsu, toit on hea ja veini piisavalt ja maitsvat. Õhtu läheb linnutiivul ja hotelli jõudes tuleb uni magus. Enne und tekib veel poleemika teemal, kes geko kaasa pakkis – taas on rõdul külaline. Siiski pole tegemist sama elukaga, tänane on väiksem ja poeb konditsioneeri taha peitu. Hiljem täname taevast, et meil oli geko, mõned teised olid prussakaid taga ajanud. Mina isiklikult eelistan toanaabrina gekot prussakatele.

Järgmisel päeval algab tagasisõit Sousse poole. Esimene peatus on kohvipaus Gafsa Palace nime kandva hotelli juures. Kohalik infoliin töötab suurepäraselt, sest vaevalt kümne minuti pärast on kohal sallidega kaubitseja – kes saab meie bussi prouade käest vist kätte oma poole aasta käibe ja õnnistab lahkuvaid kundesid maani kummardades. Võidavad mõlemad pooled, nii õnnelik kaupmees kui rahulolevad ostjad, sest hiljem linnade turgudel maksavad analoogilised sallid oluliselt rohkem.

Peale kohvijoomist jään miskipärast tukkuma ja näen unes Sahara kuldset liiva.

Edasi sõidame Speitlasse, kunagi asus samas paigas roomlaste linn Sufetula, mis on osaliselt välja kaevatud, konserveeritud ja pisut ka renoveeritud. Mulle jätavad Sufetula varemed vapustava mulje, palju sügavama, kui paksult turistigruppe täis Rooma Foorum näiteks. Sufetula varemetel oleme ainukesed, kõnnime müüride vahel, imetleme suurepärase akustikaga hästisäilinud amfiteatrit, foorumit, templeid ja majade müüre. Siin tahaks kauemgi olla, paraku peame enne kella ühte päeva jõudma ka Kairouani, moslemite pühasse linna, mis olevat Meka järel islamimaade pühaduselt neljs linn. Linnas on palju kauneid mosheesid, kuhu meiesuguseid uskmatuid koeri küll kahjuks sisse ei lasta, aga mõnele õuele siiski pääseme.

Edasi siis taas Sousse, kus peatume samas hotellis, kus esimesel ööl ja oma suureks kurvastuseks saame ka täpselt sama toa täpselt sama räpase põrandaga. Lohutame end sellega, et põrandale on võimalik mitte vaadata ja võrreldes vahepealsete tubadega Jerbal ja Tozeuris on El Hana Residence tuba vähemalt suur ja avar.

Järgmisel hommikul saab lõpuks ometi natuke magada, senised äratused on olnud pool kuus ja isegi kell viis, sest kella kuuest saab hommikusööki ja kell seitse on olnud juba väljasõit. Nii hirmvara sellepärast, et kell pool seitse tõuseb Tuneesias päike ja kell kuus õhtul läheb päike looja. Pimedas aga pole erilist mõtet turiste ringi sõidutada. Sel päeval aga me bussiga ei sõidagi, sest hotellist Sousse vanalinna ehk mediinasse on pool tunnikest jalutamist. Vaatame suurt mosheed, väljastpoolt nagu uskmatud kunagi ja järgmisena Sousse ribatti ehk merekindlust. Taoliste kindlustega oli esimesel aastatuhandel kaetud terve Tuneesia rannik, kusjuures asusid sellised kindlused iga 20 kilomeetri tagant – piisav vahemaa selleks, et öösel tulede ja päeval peeglisignaalidega vaenlase tulekust märku anda.

Jalutame Sousse vanalinnas ja meie araablasest kohalik giid viib meid kohalikku parfüümivabrikusse. Araaba vanalinnad on keerulised ja tänavate paigutuses pole mingit loogikat, pikalt looklev tänav võib täiesti ootamatult umbtänavaks osutuda. Ühe taolise umbsoolika lõpus parfüümivabrik asubki. Vabriku peremees näeb nii markantne välja, et oleks nagu piibli lehekülgedelt välja astunud või vähemalt Muhamedi isiklik sõber olnud. Saame lustaka demonstratsioonesinemise osaliseks ja lõpuks ka võimaluse ehedaid parfüüme osta. Müstilise hinnaga 10 dinaari (83 krooni) 30 ml pudelikese eest. Ehtsat parfüümi, mida destilleeritakse lilleõitest, on võimalik õlis või alkoholis lahjendatud parfüümist eristada sellega, et ehtne õieparfüüm ei põle. Ja ühest sellisest 30ml pudelikesest saab 90-kraadilise piirituse lisamisel pool liitrit tualettvett. Nii et seda juttu, et lõhnaõlid on sellepärast nii kallid, et ehtne parfüüm on väga kallis, mina enam eu usu. Ehtsamat parfüümi, kui Tuneesia peretöökojas lilleõitest destilleeritu, on raske ette kujutada. Ehtsa parfüümi saamine on küll raske ja keeruline protsess, aga tundub, et selle tegelikele valmistajatele ja raske töö tegijatele makstakse sandikopikaid ja nagu tavaliselt, pole kalliste kaubamärkide kõrge hinna taga mitte kallis tooraine, vaid kulukas turundus.

Edasi kolame natuke aega Sousse soukil ehk kaetud turul ja siis ootavad meid juba piraadilaevad. Esialgse reklaami järgi pidi 25-dinaarise pileti sisse mahtuda nii toit, jook kui show, joogiks pakutakse Cocat ja Fantat söögiks saab natuke grillkala, mida püütakse samast parda tagant,aga showga on meie laeval küll kehvasti. Kui mitte pidada showks seda, et keset merd pannakse laev ankrusse ja soovijad võivad Vahemerre ujuma minna. Osa kasutab juhust ka.

Tagasi sadamas, teeme veel paaritunnise osturalli suurimal kaubatänaval ja siis ongi aeg hotelli õhtusöögile minna

Eelviimasel päeval on programmis Tuneesia pealinn Tunis ja Kartaago, Kuulsas Kartaagos, kuhu me kõigepealt läheme, pole ausalt öeldes vaadata eriti midagi. Kunagise foiniiklaste linna tegid maatasa roomlased, roomlaste linna vandaalid . Ja mida vandaalid maatasa teha ei jõudnud, tassisid araablased laiali. Enamik Tuneesia mosheesid olevat täis Kartaago varemetest toodud sambaid ja Kartaago koha peal laiutab peamiselt tühi plats üksikute müürijuppide ja sambatükkidega. Muljetavaldav on seni säilinud täiesti ümmarguse basseiniga sõjasadam, mida enam muidugi sihtotstarbeliselt ei kasutata.

Kartaago üle vaadatud, jalutame mereäärses Sidi Bou Saidi linnakeses, mida oma reisikirjades Tuneesiast on kirjeldanud ka Friedebert Tuglas. Meile see linn erilist muljet ei avalda, välja arvatud suurepärane eramuusem jõuka araabia perekonna elamist peamiselt 18.-19.sajandil. Ekspositsioon on väga huvitav ja pakutav münditee hea.

Lõunat sööme La Goulette nimelises linnakeses, õnneks ei pakuta seekord ainult kuskussi ja midagi on ka süüa.

Siis Tunise suurim, Bardo muuseum. Arheoloogiaosa on renoveerimisel, kuid näeme küllaga roomlaste ajastu hämmastavaid ja imekauneid mosaiike. Looduslike kivide tükikestest laotud mõnikord sadade ruutmeetrite suurused mosaiigid on hämmastavalt hästi säilinud läbi ligi kahe tuhande aasta ja iidsete meistrite oskus erinevate kivitoonidega värve ja varjundeid edasi anda on fantastiline.

Käime veel Tunise vanalinnas ja turul, aga aega on suhteliselt vähe ja kuigi ihaldusväärset nägi nii mõndagi, tagasi ostma ei jõua, sest idamaise turu rahvarohkuses edasijõudmine on aeglane ja moslemitel pole reeglina kiiret kuskile. Emale jääbki sünnipäevakink ostmata.

Uuesti bussi ja kaks tundi sõitu Sousse poole. Bussis on pime ja igav, lugeda ei saa ja sõit venib.Noorem seltskond mängib mobiiltelefonide valgel kaarte ja neil on lõbu laialt.

Viimase päeva hommikul saab natuke ka logeleda. Hotellitoa peame vabastama keskpäevaks, aga lennuk läheb alles kell seitse õhtul. Seetõttu on ka väljasõidu kellaajaks määratud alles kell 12.15 ja bussi peame ronima koos kohvritega. Hommikut sisustab igaüks omal moel, mina käin shoppamas, teised sulistavad jalgupidi Vahemeres, osa rahvast ujub basseinis ja mõni vist ka meres. Minusugune külmavares ei lähe mere ligigi ja imetleb sinist merd vaid aknast.

Et enne lendu aega parajaks teha, käime Tuneesia ühes uusimais kuurordis, Port el Kantaouis. Selle koha märksõnadeks on luksuslik jahisadam, kaunid liivased rannad, golfiväljakud ja kasiinod. Mõeldud puhkamiseks, mitte elamiseks. Hinnad on natuke kõrgemad kui mujal ja kuna suvitusrajoon asub Sousse vahetus läheduses, on seal puhkamine üsnagi menukas. Kantalouist Sousse´i ja tagasi saab muuhulgas ka lustliku kolmerattalise tuk-tuk bussiga, sõit maksab kaks dinaari.

Meie viimaseks peatuspaigaks sel reisil jääb Monastõr, mille lennuväljalt meile tühjalt järgi lendav Estonian Air ka õhtul stardib. Monastõris vaatame 1957.aastal prantsuse protektoraadist vabanenud Tuneesia esimese presidendi Habib Bourguiba hauamausoleumi ja Monastõri rannakindlust ribati, mille esimene osa on ehitatud juba aastal 796 ja siiani suurepäraselt säilinud. Kindlus on palju suurem ja võimsam kui Sousse ribat ja ringikolamist koridorides ja müüridel jätkub tükiks ajaks.

Edasi veel tunnike vaba aega, kes jalutab, kes shoppab, kes joob kohvi. Viimased sõõmud sooja lõunamaa õhku. Tallinnas olevat null kraadi. Päike hakkab loojuma ja me sõidame lennujaama.

Turvakontroll Monastõris on täielik naljanumber ja jääb tunne, et sealt võiks ka Stingeriga läbi jalutada. Poisi peale hakkab turvavärav lõugama, ta on telefoni taskusse unustanud, aga seda ainult katsutakse, isegi näha ei taheta. Minu seljakotis on lapakas, poolik Coca-cola ja purk õlut, mille olen sinna unustanud, ja mille leian alles lennukis. Probleeme pole ja vedelikke keegi ära ei käsi visata.

Enne lendu jääb veel tunnike, joome kohvi, sööme natuke. Lennuk väljub veerand tundi varem ja südaööks oleme jääkülmas Tallinnas. Paistab peaaegu täiskuu ja ümbrus on härmas.

Mõned praktilised faktid Tuneesiast:

Tuneesia on vabariik tugevate totalitaarsete mõjutustega, praegune president Ben Ali on võimul 1987.aastast ja suure tõenäosusega saab ka järgmisel nädalal toimuvatel valimistel ainsa kandidaadina 99,3%-lise häälteenamuse. Tuleb tuttav ette…

Telekanaleid on kolm ja needki tugevalt tsenseeritud. Enamikes hotellides, kus me ööbisime, toas telekat ei olnud. Ega me puudust ka tundnud. Satelliidiantenne tundus katustel siiski olevat.

Rahaühik on dinaar, mis jaguneb tuhandeks milliiniks. 10-milliinisest väiksemat metallraha näha ei õnnestu. Aga hinnad võivad ehmatada, sest hind 6000 ei tähenda tavaliselt mitte 6000 dinaari, vaid 6000 milliini ehk ainult 6 dinaari. Dinaari ei tohi Tuneesiasse sisse tuua ega välja viia, ülejäänud raha saab lennujaamas tagasi vahetada euroks või dollariks. Lisaks saab raha võtta ka pangaautomaatidest, mida on palju, sellega jääb ära mitmekordne vahetamine kroonist euroks ja eurost dinaariks, iga operatsiooni pealt pankadele lõivu makstes.. Kaardimaksed ei ole eriti levinud, kuid suuremates fikseeritud hinnaga kaubakeskustes ja hotellides siiski olemas.

Alkoholi müüakse Tuneesias ainult kindlates toidupoodides ja sedagi kella seitsmeni õhtul. Reedeti alkoholi kas ei müüda või müüakse vaid hommikupoolikul. Hotelli restoranis ja baaris on alkohol muidugi olemas, hinnavahe kauplusega kahe- kuni kolmekordne. Kohvikutes reeglina alkoholi ei müüda.

Kui välja arvata fikseeritud hindadega kauplused ja riiklikud poed, tuleb arvestada sellega, et kohaliku kaupmehe öeldud hind on võrreldes sellega, mida ta tegelikult loodab saada, kolme- kuni kümnekordne. Nii et kauplema peab, kui ei taha lamba kombel pügatud saada.

Väidetavalt olevat osades hotellides ka traadita internet, meil selle levialasse sattuda ei õnnestunud. Nägime küll mitmeid internetikohvikuid, kuid kuuldavasti olevat väga palju saite blokeeritud. Nii et nädal netivaba elu.

Sellegipoolest oli mõnus ja tagasi läheks ka. Palju jäi ajapuudusel veel vaatamata – kogu põnev põhjarannik, roomlaste linnad Bulla Regia ja Dougga, mis olevat Sufetulast veel paremini säilinud.

Kuigi jah, hotellid valiks küll teised.

Kasutatud on Germalo giidide Raivo Haabi ja Triinu Borase käest saadud informatsiooni ja raamatut

Lühidalt Inglismaast. Ilma Londonita.

Igaühel meist oma kiiks ja mõnel mitu. Minu üks kiiksudest on see, et ma pean kord aastas Inglismaale saama. Kusjuures kui võimalik, mitte Londonisse. Nagu New York (kus ma küll käinud pole), polevat mingi USA, pole ka London enam ammu Inglismaa. Liiga suur, liiga multikultuurne. Not British any more. Sealsed põnevamad paigad ka juba ammu läbi kroolitud, muuseumidele pilk peale heidetud.

Kohalolekuks planeerisime seekord kaks päeva, ühe ostlemiseks ja teise meelelahutuseks. Pagas nagu tavaliselt minnes kaks kohvrit matrjoshkana üksteise sisse pakitud, sisemises kummagi öösärk ja kosmeetikakott...tagasi tulles mahtusid kaks kohvrit suure hädaga lubatud kaalu sisse, õnneks sentigi peale maksmata.

Crawley outlet-kauplustes shoppamisest olen varemgi kirjutanud ja see toimus tuntud headuses. Kohvrid said täis ja meel heaks. Igatahes polnud ammu nii lõbus olnud. Õhtul vedelesime hotellis, valutasime sääremarju, sõime Simply Foodist ostetud toitu, jõime roosat California Zinfandeli ja proovisime ostetud riideid. Täielik tibikas. Ja need Sofiteli sulevoodid, kuhu võiks jäädagi...

Kuna laupäevaks tegelikult mingit programmi polnudki, käitusime lihtsaimal võimalikul moel ja korjasime hotelli vastuvõtust peotäie ümbruskonna vaatamisväärsusi tutvustavaid flaiereid. Tähelepanu äratas Heveri keskaegne loss, Henry VIII teise naise Anne Boleyni sünnikodu. Koos uhkete aedadega.

Kaardil tundus Hever Gatwickile küllaltki lähedal olevat ja võib-olla olekski õigem olnud auto rentida. Vasakpoolne liiklus aga ei ahvatlenud kohe üleüldse. Ühistranspordist üritasime kõigepealt bussiinfot küsida, aga kui bussijuht, kes info väitel sinnakanti pidi sõitma, vastas ausalt, et no idea, where it is...kolisime rongijaama. Seal läks asi paremaks. Isegi pileti sai osta otse Gatwickist Heverisse. 12.30 naela per nägu. Esimese rongiga tuli sõita East Croydonisse, mis on suur raudteeliinide sõlmjaam ja seal ümber istuda Uckfieldi rongile, mis käis kord tunnis. Kahe rongi vahelist ooteaega sisustasime kohaliku suure toidupoe külastamisega, kus mina isiklikult sain hinnashoki. Näiteks mu lemmikvõi President, mis seoses masuga Eestist müügilt kadus, maksis seal 1,16 naela ehk eesti kroonides 19.70. Kui ma Tallinnas viimati sama 250g karpi müügil nägin, maksis too üle 52 krooni. Kui see asi samas vaimus jätkub, siis peab ilmselt lisaks riiete-jalatsite Inglismaalt ostmisele leidma varsti sealt kellegi, kes meile süüa saadaks. Kulude kompenseerimisega muidugi.
Uckfieldi rongiga neli peatust, napilt veerand tundi ja olimegi Heveri rongijaamas. Kena vanaaegne jaamahoone, tänapäeval muidugi töötajateta. Kohe jaamahoone seinal ka skeem, kuidas Heveri lossini minna. Vahemaa 1,3 miili ehk natuke üle kahe kilomeetri. Küla oli tõeline küla, sõnnikuhaisu hõljus õhus, teel vedeles hobusepabulaid ja igal sissesõuduteel seisis Landrover. Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsime lossi juurde ja see oli tõeliselt vahva avastus. Suurepäraselt renoveeritud keskaegne loss, maalid, autentne mööbel ja gobeläänid. Ja muidugi aiad, üks fantastilisem kui teine.
Asja tegi eriti armsaks see, et kuigi rahvast oli tegelikult palju ja parklas seisis väga palju autosid, tundus tegemist olevat inglaste oma armastatud nädalalõpuveetmiskohaga. Ei mingeid ringisibavaid jaapanlasi ega muid suuri turismigruppe giidide juhtimisel. Pigem pered j sõpruskonnad, kes olid tulnud imelist lossi vaatama ja pargis mõnusat piknikku pidama.
Pärast aedade läbijalutamist puhkasime jalgu ja tegime ühe janukustutava õlle 1698.aastal asutatud pruulikojas asuvas pubis. Very British.
Jaama jõudes selgus muidugi, et kord tunnis käiv rong oli lahkunud viie minuti eest.
Gatwicki jõudes tegime mõnusa õhtusöögi lõunaterminali itaalia söögikohas, mille nimi mulle kohe kuidagi meelde ei jää, kuigi olen juba aastaid seal söömas käinud. Frankie ja miskiveel. Pasta igatahes viib keele alla.
Siis veel üks Zinfandel hotellis ja hommikul üle Stockholmi Tallinna poole. British Airways suutis me kohvrid Stockholmis kuhugi maha unustada ja nii jalutasime lennujaamast autosse käsipagasiga nagu suvitajad. Kohvrid toodi järgmisel hommikul töö juurde ära ja tõsteti isegi autosse. Kui nad niimoodi käituvad, siis ma luban neil teine kordki pagasi järgmise lennuga saata, muidu ma oleks pidanud ise seda kahekümnekilost kohvrit lennujaamast parkla poole lohistama.
Ja juba tahaks tagasi...poiss vihjab juba pikemat aega, et hirmsasti tahaks live-s Royal Philharmonic Orchestrat näha, igatahes tekib mu meilboksi aeg-ajalt linke nagu see ja see... , aga eks näis. Meeldiks mullegi, aga eks elu näitab. Järgmine peatus igatahes on Tuneesia ja juba nelja nädala pärast.

Jeeh, Odessa

...viina me ei joonud ja hingepiina tundma ei pidanud. Aga vaheldus oli sellegipoolest. Juba kasvõi selleks, et iseenesele meelde tuletada: masu või mitte, meil ikka hullult vedas, et idanaabri karukaisutusest õigel ajal välja pääsesime. Võrreldes Ukrainaga on Eestis ikka väga hea elada.

Esimene elamus on Kiievis, kus kahe lennu vahel ligi kuus tundi aega surnuks lööma peame. Õnneks pääseme lennujaamast välja, aga aega on parasjagu liiga vähe, et 35km kaugusele linna sõita. Borispolis aga pole meelt lahutada õieti millegagi, on ajaleheputka, üks toidupood, kaks terminali, rahvusvaheline ja kohalik, ja üks välikohvik. Mille ühe nurgalaua me mitmeks tunniks ka vallutame, tekitades ettekandjate suureks rõõmuks nelja peale 360 grivnase arve. Üks grivna võrdub sel hetkel umbes 1,6 eesti krooniga, aga kurss kõigub kogu aeg, ka päeva lõikes. Seetõttu ei saa terves Ukrainas kusagil kaardiga maksta ja kohalikud firmad hoiavad sularaha padja all, sest kardetakse, et iga hetk lähevad pangad pankrotti ja siis pole enam grivnatki enam.

Söök välikohvikus on söödav, kohv joodav ja vein ka. Palju me viimast ei manusta. Eksootiliste elamuste hulka kuuluvad mingid ringilendavad kreeka pähkli suurused putukad, üks klammerdub ka kolleegi riietesse, päris vastik näeb välja.

Oh mis vahva, Kiievist Odessasse lendav Aerosviti lennuk on AN-24. Poleks enam uskunudki, et sellise reliikviaga lennata saab. Mõnus nostalgiline vene lennuki ja masinaõli lõhn. Meid ajab naerma, aga samale lennule sattunud soomlased lähevad näost kaameks, kui lennukit kõrvalesõitnud auto aku pealt käivitama hakatakse. Õhku me siiski tõuseme ja maandume ka, kuigi loobib päris korralikult, enam ei mäletanudki seda õhuauku kukkumise tunnet, mida taas kogeda sai.

Odessa kolleegid on lennujaamas vastas, minibussid on kaasaegsed, kuid teekonna lõpp-punkt, konverentsikohaks ette nähtud piirivalve sanatoorium võtab oma kontrastidega aeg-ajalt suu ammuli. Linnaosa, kuhu suundume, kannab kõlavat nime Arkaadia ja olevat olnud tsaariajal Odessa aristokraatia lemmikpaik. Nüüd on mereääre vallutanud sanatooriumid. Koht on fantastiline, suur park ja vaade otse Mustale merele. Kohe värava taga võtab meid vastu piirivalvuri kuju, automaadi ja koeraga. Kohe tuli lapsepõlv meelde, kui äärmiselt keelatud kodurannas samasugused ringi luusisid ja dokumente nõudsid. Eriti siis, kui ma bikiinide väel merest tilkudes väljusin.

Hoone ise on värskelt remonditud ja värvilõhnaline, kuid toas tervitavad meid esimesena kaks hiiglaslikku prussakat, mõlemad nii 6-7 cm pikad, Eestis ei olnud isegi nõukaajal selliseid hiiglasi. Refleksid aga toimivad endiselt, hops king jalast ja plaks prussak laiaks. Hiljem selgub, et pesuruumis sibab veel rodu väiksemaid, nii et päris kaine peaga magama minna ei julge. Kohalik vein on õnneks päris hea, kuigi selle hankimiseks tuleb kottpimedas Odessas päris pikk maa maha käia. Õnneks pole ajapiiranguid, Odessa supermarketid töötavad ööpäevaringselt.

Toit sanatooriumis on pehmelt väljendudes dieettoit. Soolata, piprata, rasvata. Borshi peale hapukoort ei olevat ette nähtud (ne polozeno, küsisime). Mõne koha pealt ongi hea, kolm päeva istumist on niigi liig mis liig ja kui tavaliselt meil pole sõnadel eating ja meeting mitte ainult kõlaline, vaid ka sisuline tähendus, siis seekord läheb kergemalt.

Saame ka giidiga Odessa ekskursiooni ja see on fantastiline, noor kolleeg, kes algselt kõhkles venekeelse ja inglisekeelse grupi vahel, peljates oma vene keele oskust, on hiljem püha vaimustust täis, sest giid tsiteerib igal võimalikul ja võimatul juhul vene kirjanike poeesiat ja proosat. Ilus on. Tekib üle aastakümnete taas tahtmine Pushkinit lugeda, originaalis loomulikult.
Ja Odessa kesklinn on imeilus ja prantsusehõnguline, saab täiesti aru, miks seda linna on väikeseks Pariisiks nimetatud. Merepromenaad, Deribassovskaja, Prantsuse bulvar. Grifoon, kelle käppa surudes pidi suurim soov täituma, soovin...teadagi mida.
Vorontsovide palee, millesse nõukaajal koliti algul loomaaed ja hiljem pioneeride maja. Kui loomaaja ajal olevat veel üht-teist olnud säilinud, siis peale pioneere enam mitte midagi. Kaheteistkümnes tool - oli ju Odessa Ilfi ja Petrovi kodulinn. Ukraina. Kaunis.

Teisel õhtul põgeneme sanatooriumist ja läheme omal käel uitama. Satume kusagile Odessa kuulsa turu lähedusse. Kohe turu kõrval, kapsa- ja kartulilettidega ümbritsetud, laiutab moodne kaubanduskeskus. Sisse astudes lööb pimedaks, sest terve esimene korrus, mõni tuhat ruutmeetrit, on kullaosakond. Teisel korrusel müüakse peamiselt tuntud kaubamärkide võltsinguid, nii riideid, kingi kui kotte. Me ei osta midagi.
Kontrastid väljudes on vägevad, samas kaubanduskeskuse marmortrepil, mõned meetrid ükskõikse näoga turvamehest magab trepil pundunud sinipunase näoga joodiknaine ja veel pisut eemal peab tosinkond segaverelist lõrisevat peni koerapulma. Odessa, mu arm.
Tagasi sanatooriumi sõidame uhkelt taksoplafooni kandva Lada 2103-ga. Turvavöid ei ole. Hind tuleb Odessas eelnevalt kokku leppida, lepime 40 grivna peale. Kohale jõudes selgub, et taksojuhil sajasest tagasi anda ei ole. Sõbrannaga kraabime kahe peale 30 tugrikut kokku, aga sellest on vähe. Helistame sõbrale. Mõned minutit hiljem tungivad taksojuhi silmad peaaegu pealuust välja, sest meie modellimõõtu kolleeg saabub kümne grivnaga, pikad juuksed tuules lehvimas, seljas midagi vöö ja seeliku vahepealset ja lõpmatult pikad jalad sõjaväekummikutesse topitud. Piirivalvurid vist niimoodi ei riietu.

Vahepealse eksootika hulka kuulub ka see, et kaheks päevaks kaob sanatooriumist soe vesi. Kohalikud lohutavad, et niigi luksus, suvel pole terves linnas sooja vett.

Kolmas õhtu on taas kultuuriprogramm. Kõigepealt ballett "Giselle" Odessa kuulsas ooperi- ja balletiteatris, mis on odessiitide (nii nad end ise nimetavad) suurim au ja uhkus. Odessiidid on meile piletid võtnud viiendale rõdule ja niipea kui rõduuksele jõuame, hakkab nii minul kui õel pea ringi käima. Põeme mõlemad niinimetatud järsakukartust, mis pole otseselt kõrgusekartus, näiteks lendamist ei karda. Aga kõrge koha barjäärita serval hakkab halb. Läheme muud kohta otsima. Aga kuna mu pea käib endiselt ringi, siis neljandal korrusel libisen parketil ja prantsatan täies pikkuses pikali. Haiget õnneks eriti ei saa, kuid paanikas kohale jooksnud kohanäitaja sokutab meid parimasse loozi pea otse lava kõrval. Nii et ülejäänud osa etendusest on vägagi nauditav, üks pisiasi välja arvatud: nimelt on kunagi ooperiteatriks ehitatud saali akustika balleti jaoks liiga hea. Niipea kui mõni meespeaosalistest varvaskingadega hüpates maandub, käib selline pauk, et kardan lage alla kukkuvat. Ja vilide visuaalselt kaunis koreograafia teises vaatuses kostub, nagu viidaks ratsarügementi üle lava.

Kultuurilisele elamusele järgneb kulinaarne, Ukraina rahvusrestoranis. Ukraina rahvustoidud, ukraina rahvamuusika. Nendel, kes viina joovad, hakkab lõbus, aga veiniga koonerdatakse.Ja ongi taas konverents läbi. Sõbraliku AN-24-ga taas Odessast Kiievisse ja koduse Eesti Õhuga Kiievist Tallinna.

Cran Canaria märts 2009

Et kõik täiesti ausalt ära rääkida, hakkasid jamad sellest, et keset vanasõidukite rallit helistas mulle ähmi täis ekskaasa, ja küsis, kes oli Mahtra sõja juhtfiguur. Selle ürituse juurde käib nimelt ka üpris keerulise ristsõna lahendamine. Aitasin nii selles kui veel paaris asjas ja kokkuvõttes jõudis ta oma juhioskuste ja minu ajutegevuse tulemusena üldarvestuses teisele ja vene autodest esimesele kohale. Auhinnaks saadud vahuveini ja Harvestouni eksklusiivõlle tõi aga mulle. Õhtul enne puhkust jõin selle õlle ära, ja kuna endiselt oli janu, lisasin sellele veel ühe Pulsi kirsiõlle. Ilmselt aga läksid õlled omavahel tülli, sest neljapäeva hommik algas minu jaoks totaalse kõhutõvega. Tunne oli selline,et ma ei jõua isegi mitte garaazi, lennujaamast rääkimata. Aga mingi ime läbi sain ikka tööd tehtud, koerad hotelli ja ise lennukile. Ausõna, kõhuvaluga kuus tundi lennata polnud üldse lõbus ja ka esimese öö Playa del Inglesis veetsin põhiliselt hotellitoa kempsus.

Ajal, kui kõik ajalehed kriiskavad kriisist ja teleuudistes näidatakse sabasid supiköökides, oli 186-kohaline Air Europa Boeing 737-800 lennul Tallinn- Las Palmas viimse kohani välja müüdud. Vaatasin vist iga viie minuti tagant kella, üle nelja tunni kestvad lennud on minu jaoks niigi õudus kuubis, õmblused hakkavad pika istumisega valutama ja kõhutõbi ei teinud asja sugugi paremaks. Kohale me igatahes jõudsime ja Las Palmas võttis meid vastu jaheda vihmasajuga.

Esimene päev läks kõhutõvest toibumise ja jalutamise peale, Sulistasime jalgupidi üpriski jahedas Atlandi ookeanis, jalutasime veidi kohalikes turistilõksudes, kus peamiselt müüakse võltsitud kaubamärkidega riideid, kotte ja päikeseprille. Kuna olin päikeseprillid koju unustanud, olin sunnitud endale ühed võlts-Armanid ostma, hinnaga 7 eurot. Midagi normaalsemat lihtsalt polnud võtta, Üldiselt suhtun nii nendesse võltsingutesse kui ka võltsitavatesse kaubamärkidesse ühtviisi kehvasti, kunagi hea kvaliteedi sümboliteks olnud kalli kauba maine on kogu selle fake-laviini tõttu lootusetult degenereerunud ja mis mõte olekski osta 2000 eurot maksvat Louis Vuittoni kotti, kui 99% inimesi nagunii ei suuda ehtsat võltsitust eristada. Pealegi olen näinud ka nii häid võltsinguid, et ehtsast eristavad neid vaid seerianumbri ja sertifikaadi puudumine.

Toiduhindu ei vaadanud, aga vesi, mahl, vein ja sigaretid on kordades odavamad kui kodus.

Mõnevõrra üllatuslik on, et esimeseks turismikeeleks Gran Canarial on saksa keel. Ja sakslasi on tõesti palju, isegi nii palju, et pidevalt tükib mõttesse Ultima Thule vana lugu "Kolm paksu sakslast". Ainult et neid pole kolm, vaid kolmsada. Või kolm tuhat.

"All inclusive" pakett hotellis Lucana osutub heaks mõtteks. Süüa saab hommikul kella 7-st kuni õhtul kella üheksani, toit on maitsev ja valik rikkalik ja alates kella poole üheteistkümnest lisandub ka tasuta alkohol. Vein ja õlu voolavad vaadist, muid drinke saab baarist. Meie piirdume valge veiniga õhtupimeduses, tähed säravad, gaasiga terrassisoojendaja juures on mõnusalt soe ja palmid kiiguvad tuules.

Ka teine hommik on jahe, pilves ja tuuline. Sajakonna meetri kaugusel meie hotellitoa rõdust paiskab Atlandi ookean vahuseid laineid vastu rannabarjääri.Päikest me sel päeval praktiliselt ei näegi ja esimene pool päeva möödub praktiliselt hotellitoas teki all lesides. Õhtul läheme ekskursioonile. Kõht valutab ja märatseb endiselt, seetõttu pole tuju eriti vaimustav. Käime kitsefarmis, talled on muidugi armsad, aga hais täiesti jube ja hiljem tundub veel tükk aega bussiski, et juuksed ja riided on sõnnikuhaisust läbi imbunud. Teeme peatuse ka tigudefarmis, aga sinna mina sisse ei lähe, nii suure hulga limukate nägemine võiks mu niigi laastatud organismile ettearvamatult mõjutada. Õhtu lõpeb mäekülge uuristatud kooparestoranis, kus vaadist vabalt voolavad vein ja õlu, tervelt küpsetatud siga ja hispaania pillimehed panevad ka tuimad eestlased tantsima ja Õllepruulija saatel kaasa laulma ja laudadele ronima.

Tagasitee möödub kiirelt, lõbusaks saanud inimesed räägivad terve tee anekdoote. Päris kummaline on minu jaoks olla välismaal nii, et ümberringi on teisi eestlasi.

Seltskonnas on üks jaburnaljakas paar, aktiivsem pool naine, kes juba tutvumise esimese paari lause jooksul suudab rõhutada, et nemad mehega on ettevõtjad ja raha on neil nagu ratsahobuse s...a. Jõuan kiiresti järeldusele, et tänu sellistele ettevõtjatele ilmselt tihtilugu äriringkondade maine madal ongi... Ma pole ealeski ühtki suurfirma juhti kuulnud teatamas, et tema on ettevõtja ja küsimusest, mida me ise teeme, hiilime edukalt kõrvale.

Järgmisel päeval on meil hotellis lamamisest ja külmetamisest totaalselt kõriauguni, pakime pärast hommikusööki asjad ja otsustame minna läänerannikule päikest otsima. Esimese asjana kohtame bussipeatuses Ettevõtjaid, kes seekord käituvad märksa normaalsemalt. Kuna plaanis kirjas olevad bussiajad olevat Gran Cabarial soovituslikut, otsustame kõpuks nelja peale takso võtta, Tee peal saame veel korraliku paduvihma osaliseks. Jõuame Puerto de Morgani, mida kutsutavat ka väikeseks Veneetsiaks. Vaatame ringi, jalutame. Jään arvamusele, et kaks ja pool kanalit ja neli silda küll veel ühestki linnast Veneetsiat ei tee. Isegi mitte väikest. Ettevõtjad õnnestub maha raputada. Kolame rannapromenaadil, käime mõnes poes, sööme rannapromenaadi kohvikus hõrku grillkala, mille portsjon on hiigelsuur.

Isegi nii suur, et algul desserdiks tellitud jäätisekokteilist loobume, see lihtsalt enam ei mahuks. Ja vahepeal tuleb lõpuks päike ka välja.

Tagasisõiduks hotelli poole leiame kõige keerulisema ja kallima, kuid päris vahva mooduse. Puerto de Morganist läheb laev Arguineguini, kohanimi ei ütle midagi, kuid kaart näitab, et sadam asub kusagil poolel teel. Peesitame laevatekil päikese käes nagu laisad kassid, laevapersonal pakub Sangriat ja patsutab lohutavalt käsivarrele (ei ole roheline, ei ole...) Ja olemine on esimest korda päris mõnus.

Arguineguin ei ole turismilinn, sellest saab kohe aru, sest sadamas pannakse meid maha kalalaevade ja võrkude vahel. Neelud limpsavad kohvi järele, kuid tänavad sadama lähedal on välja surnud. Kuivõrd Playa del Inglesi on siit kaardi järgi veel oma 15 kilomeetrit, tuleb meil leida esiteks kohvi ja teiseks mingi sõiduk, buss või takso. Kohi leiame ja isegi Illy, paari tänavavahe pärast. Järgmiseks leiame taksopeatuse, kus pole ühtegi taksot ja ei näe ka selle järele välja, et mõni kavatseks lähema paari tunni jooksul tulla.Kuid õnneks vaid paarsada meetrit edasi komistame bussipeatusele, kus kirjas ka tuttavate liinide numbrid. Jääb ainult loota, et mahume peale - seismine Gran Canaria liinibussides on keelatud, trahv kolmsada eurot. Kallivõitu.

Jõuame õhtul hotelli õigeks ajaks, et viimane tund viie ja kuue vahel, kui päike veel õuele paistab, veeta eelsoojendusega basseini serval ja sees. Mõnusalt värskendav ja roiutav ühtaegu. Peale õhtusööki on tõsiseid raskusi silmade lahtihoidmisega ja kusagil poole kümne paiku kustume lõplikult.

Esmaspäeva hommikul tuleb ärgata varakult, sest juba kell kaheksa ootab meid ekskursioonibuss 12-tunnisele saareekskursioonile. Hilisem tagantjäreletarkus on, et oleks pidanud siiski mõne inglisekeelse tuuri valima, sest eesti giidi valik on enam kui kummaline. Ühtegi vahvasse rannikulinna me sisse ei keera, selle asemel veetakse meid ligi neli tundi mööda mägiteid. Umbes esimene pool tundi on huvitav, põnevad kitsad teed looklevad serpentiinidena mäekülgedel ja all sinetab Atlandi ookean. Kuid pikapeale muutub üksluiseks, sest mäed on mäed ja ookean on ookean.

Peatus tehakse kohalikus veinikeldris, ja bussiuste avanedes jookseb kaks bussitäit ristisjalu kannatanud inimesi kahele tualetile amokki. Ebameeldiva üllatusena ei ole naiste tualetis vett, kuigi tegemist on WC-ga. Milline lõhn seal peale esimest kümmet külastajat valitseb, ei ole vist vaja kirjeldada. Aga häda ajab teatavasti härja kaevugi.

Kohalikku veini antakse maitsta ja pakutakse kaasa müüa väitega, et tegemist eksklusiivveiniga. Ostame mõned pudelid ja etteruttavalt võib öelda, et punasest veinist saan nii eksklusiivse peavalu, et sellist ei ole minus ükski odav pakivein suutnud tekitada. Rääkimata hotellis tasuta jagatavast veinist.

Järgmiseks veetakse meid tomatikasvandusse. Arvatavasti peavad kohalikud eestlasi mingiteks koopaelanikeks, kes elavad nii pimedas ja külmas kohas, et neile on võimalik raha eest näidata, kuidas tomat kasvab. Kui veel lisada külaskäik banaanikasvandusse, ongi kena põllumajanduslik päevake. Lõunasöök on alles kell neli, kui enamik inimesi on väga näljased, restoran on iseenesest vahva, ligi kilomeetri kõrgusel mäenõlval, nii et vaated on nagu lennukist, aga toit on halb, friikartulid on toored ja seasteik alles peaaegu ruigab.

Edaspidi igatahes katsun end Horizon Traveli ekskursioonidest kaugemale hoida või vähemalt eelnevalt välja selgitada, mida nad endast täpselt kujutavad. Kulutada peaaegu sada eurot tomatite, limukate, banaanide ja kitsede vaatamisele on vähemalt minu meelest mõttetu. Oleksin mõnda ajaloolist kohta eelistanud.

Teisipäevahommiku reserveerime basseini veeres vedelemisele. Kuivõrd ma ise eriti päevitada ei tohi, käin vahepeal maniküüris, mis on odavam kui Eestis. Õde saab küll selle ühe hommikuga päris pruuniks. Eelsoojendusega basseinis on jällegi väga mõnus sulistada.

Kuna rohkem pole soovitav päikese käes vedeleda, läheme pealelõunal Vecindariosse ostlema. Kui kohalikust kaubakeskusest ära tulema hakkame, kukun katkisel kõnniteeserval nii õnnetult asfaldile, er vasakus põlves on pöidlasuurune auk ja verd voolab ojana. Õnneks on plaastrikarp kotis ja kohapeal esimene abi antud. Hotellis loputan haava üle ja desinfitseerin muu puudumisel viskiga, valus on, aga korralik piraat ei kurda. Enese äralõhkumine on lapsest saadik mulle niivõrd iseloomulik olnud, et ilma esmaabivahenditeta ma reisile lihtsalt ei lähe,

Viimase päeva, kolmapäeva hommikul on meil tellitud mereekskursioon, kus loodetavasti näeks ka delfiine, Oleme kokkulepitud ajal piletil näidatud kohas, keda aga ei ilmu, on ekskursioonibuss. Olles kakskümmend viis minutit oodanud, jõuame järeldusele, et isegi Hispaania jaoks hakkab asi juba natuke liiga hiljaks jääma. Helistan piletil oleval telefoninumbril ja selgub, et tegemist ongi segadusega. Meie ootasime bussipeatuses nimega Parque Tropical. Aga buss ootas samanimelise hotelli ees ja nii me ei kohtunudki. Ekskursiooniraha saime küll tagasi, aga delfiinid jäid meist nägemata.

Kuna untsus päevaga pole enam midagi erilist pihta hakata, jalutame lihtsalt ookeani ääres, kolame veel ühes kaubanduskeskuses, lootes leida apteeki, Leiame, aga seal on siesta ja nelja tundi oodata ei viitsi, õnneks müüakse desifitseerivat vahendit ja plaastreid ka kohalikus toidupoes.

Pärastlõuna losutame basseini ääres, taevas on küll taas pilves, kuid kuna sooja on kakskümmend kuus kraadi, on niisamagi mõnus õhuvanne võtta. Siis veel see kõigekurvem tegevus, kohvripakkimine, õhtusöök, viimased klaasid veini ja tuttu. Äratus kohaliku aja järgi kell 3.30, õnneks saab hotellis vähemalt kohvi, kell 4.15 tuleb buss ja stardime lennujaama poole. Õnneks tuleb seekord tänu varasele ärkamisele lennukis uni ja tukkudes ei tundugi lend nii lõputult pikk.

Kokkuvõtteks, nii nagu oligi arvata, päikesepuhkajaks ma ei kõlba. Liialt rahutu loomusega kusagil palmi all pikutamiseks. Ja kui rahast rääkida, siis sel päikesepuhkusel ja kruiisil suurt hinnavahet ei ole, samas saab kruiisil selle raha eest märgatavalt rohkem. Nii elamusi, mugavusi, teenindust kui meelelahutust. Ma olen järgmise kruiisimarsruudi juba välja mõelnud...

Aga esialgu on tore kodus olla. Koerahotellist pääsenud penid on üliõnnelikud ja käivad mind aeg-ajalt ninadega nügimas, et olla kindel, et ma pole kuhugi haihtunud. Kamin köeb ja toad on soojad ning nina peale nädalapikkust vaheaega rõõmsalt arvutis.

Punase mere maagia 2006

Sellele kruiisile sattusin peaaegu kogemata. Olin üle elanud esimese vähioperatsiooni ja hirm vasardas kuklas. Tahtsin ära, kõigest kaugemale. Kuhugi, kus poleks tarvis mõelda. Kruiisidest pakuti novembrikuuks ainult Kariibi merd, niikaugele ei tahtnud. Kuni Estravel leidis Finnmatkade valikust kruiisi nimega "Red Sea Magic". Aeg oli november 2006.


Kell pool neli viskab õde mu lennujaama, eelmise päeva Vilniuses käimise kogemus näitas, et turvakontroll võtab tõepoolest tavapärasest rohkem aega ja ära võtta tuleb kõik, ka jalatsid. Tallinnas õnneks ei ole erilist järjekorda ja seetõttu istun päris kaua ootesaalis. Helsingis otsin kõigepealt üles info ja uurin, äkki saan oma check-ini ära teha ja ei pea oma kohvrikolakat hotelli ja tagasi vedama. Saabki, ja mõnekümne minuti pärast olen vaid seljakotiga teel hotelli poole. Airport Bonus Inn asub lennuväljast mõneminutilise autosõidu kaugusel ja on selle hinna, 50 EUR öö, kohta suhteliselt talutav, tuba on küll kulunud ja elunäinud välimusega, aga väga puhas ja voodi on mugav. Öö peale kipub küll õhupuudus tekkima ja akna avamise võtteid ma unise peaga välja ei mõtle, aga üheks ööks käib küll, kuigi hommikul on palavusest silmaalused paistes.

2. Päev. Sharm-el-Sheikh.

Äratus on kell 4.50, teen oma loppis näole natuke meiki ja kuigi hommikusöögist jään varase kellaaja tõttu ilma, saab hotelli fuajeest kohvi ja see on neist kena. Tänu kohvrivabale olekule õnnestub nii turva- kui passikontrollist suhteliselt kiiresti läbi jalutada. Ootetsoonis avastan, et soomlased on oma suitsetamisvastast võitlust oluliselt leevendanud - kui veel eelmisel aastal sai Vantaa lennujaamas suitsu teha ainult selleks ette nähtud kapis, on nüüdseks ka pool kohvikut suitsetajatele eraldatud ja lühike ooteaeg kulub märkamatult. Air Finlandi lend Sharm-el-Sheiki väljub minutilise täpsusega ja õhus me olemegi. Lennata on neli ja pool tundi. Umbes tunni pärast pakutakse sooja hommikueinet, aga kahjuks peab tunnistama, et nii saepurusarnast omletti pole ma varem isegi mitte lennukis saanud. Aga pardateenindus on üliviisakas ja kohv ja tee tasuta, karastusjoogid ja alkohol raha eest. Alkoholi nagu nii varasel hommikutunnil ei taha ka mitte puhkuse ajal, ostan pudeli vett.

Kell 11.40 puudutavad lennuki rattad maad ja väljume Sharmi pottsoojale lennuväljale. Milline mõnu on enda ümber sooja õhku ja päikest tunda. Sharm-el-Sheikh ise tundub küll kaunis mõttetu koht olevat ja on ilmne näide sellest, kuidas hea turundamise korral saab tuhandetele inimestele lihtsalt sooja õhku müüa. Sest peale soojuse, päikese ja mere on siin ainult liiv, liiv ja veelkord liiv.

Lennujaamas tekib väike segadus, kuna peale minu kedeagi sellelt lennult kruiisile ei lähe, ülejäänud suunduvad hotellidesse. Ja ootel turismibusside asemel saan endale juhiga limusiini, mis mu uhkes üksinduses Sharmi sadamasse sõidutab. Sadamas tekib uus segadus, üksikult saabuva eestlase vastuvõtuks polda valmis ja saan kaks korda laeva ja check-ini vahel sebida. Õnneks sellesama autoga.

Laev on aga uhke. 10 tekki, arvukalt baare ja restorane, sporditekk, kus saab pallimänge taguda, kaks basseini, mullivannid, jõusaal jne. Minu kajut asub neljandal dekil ja on suur ja mugav. Ligi tund kulub kõikvõimaliku infomaterjaliga tutvumisele, panen end igaks päevaks mingile ekskursioonile kirja. Lisaks saan kirja hostessilt, kus palutakse homme osa võtta üksi reisivatele inimestele spetsiaalselt korraldatud a la carte õhtusöögist.

Otsin üles rootsi lauaga restorani, mis on avatud 24h ja mõtlen õudusega, et järgmise nädala jooksul võtan ilmselt juurde tagasi kõik need viis kilo, mis ma viimaste kuude jooksul suure vaevaga maha saanud olen...

Kell kuus õhtul korraldatakse ekskursioon mööda laeva, enamikes kohtades olen juba käinud, aga mõndagi on kahe silma vahele jäänud. Reisijaid vaadates tundub kohati, et ma olen vist kõige noorem ja 42-44 suurusnumbrist hoolimata ka peaaegu et kõige saledam. Õhtuks on selge, et see ikka õnneks nii ei ole, on ka nooremaid ja on ka saledamaid. Kusjuures see ei pruugi alati koos käia.

Riietun õhtuks ümber (Gerry Weberi leopardivärvides topp, samasugused stilettod ja must kahar seelik, riided Humanast muidugi), teen uue meigi ja lähen sööma, kuigi kõht polegi eriti tühi. Võtan taldrikule nii vähe, et toidujagaja teeb suured silmad.

Kell üheksa hakkab laevateatris show, mille tase on selline, et ma parem ei hakka kirjeldama, sellest tuleks pool lehekülge selliseid ülivõrdeid, et lugejad hakkaks heeringa järele igatsema.

Kui juba inglise laevaesinejate laulu, tantsu- ja esinemisoskuse tase on selline, saan aru, miks tippmuusikalid Londonis on kaks aastat ette välja müüdud. Tekib küsimus, mis pagana meetodiga nad oma muusikalilauljaid koolitavad, isegi mina, kelle emakeel pole inglise keel, saan igast kui viimasest sõnast aru..

Suurepärasest etendusest veri vemmeldamas, suundun edasi viiendale ahtritekile, kus kell 10 algab äraseilamise pidu. Mis kujuneb selliseks, et mina isegi ei märka, millal laev kaist eemale nihkub ja suuna merele võtab. Mingil salapärasel põhjusel valivad pidu alustavad tantsupoisid just minu sadade tädide hulgast välja tantsupõrandale tõmbamiseks ja sinna möllama ma ka jään, vahepeal vaid kokteili lonksates või suitsu tehes. Kui kell pool kaksteist oma kajutis maandun, olen nii kutu, et äärepealt oleks kellaga dushi alla läinud.

Mu kajutistjuuardi nimi on Tedjo ja ta on täiesti pilusilm ning ulatub pikkuselt mulle umbes ninani. Kusjuures on ta ilmselgelt meessoost.

3. Päev. Aqaba ja Wadi Rum.

Kuigi õhtul on mul kahtlus, et peale sellist pidu on mul hommikul haige nii pea kui ka kõik kondid, ei ole tegelikult häda midagi. Ärkan näljasena nagu hunt, ju olen eelmisel päevad sisse aetud kalorid õhtul välja higistanud. Joonistan näo pähe ja lähen süüa hankima.

Sel ajal kui mina munaputru mugin ja kohvi joon, on Tedjo mu toa ideaalsesse korda viinud ja voodi ära teinud. Tahan endale ka filipiinlasest toapoissi. Äkki peaks Tedjo kuidagi sisse pakkima ja salakaubana kaasa viima?

Aqaba laht on pikk ja kitsas, tundub, nagu sõidaks mööda suurt jõge. Mõlemal pool paistavad läbi hommikuudu võimsad liivaluited, vesi on tume-tumesinine ja valgete vahujänkudega. Laine tundub päris korralik olevat, aga hiiglaslik Celebration ainult vibreerib veidi ja sellega on organism juba täiesti harjunud. Õnneks pole ma iialgi merehaigusega kimpus olnud, ka siis mitte, kui väikese paadiga meetristes lainetes on oldud ja kuiva kohta polnud ka hamba all.

Kell pool kümme hakkab üleüldine turvaõppus. Sireenid hakkavad ulguma ja kõik peavad kajutist kaasa võtma soojad riided ja päästevestid ja suunduma päästepaatide juurde. Õppus läbi, suundun uuesti juba armsaks saanud ahtribaari ja kosutan end veel ühe kohviga.

Veel rõõmustatakse hommikupoolikul reisijaid Jordaania Kuninglike Õhuvägede õhushowga,

Neli punast hävitajat tuiskavad üle sinitaeva ja nende tehtud trikid panevad pardal kõõluva seltskonna nii mõnelgi korral kooris ahhetama. Pealtvaatajate vahel liiguvad joogikärud, kohv ja tee on küll tasuta saadaval 24 tundi ööpäevas ja kraanivesi joogikõlbulik, aga kõik ülejäänud, ka karastusjoogid maksavad raha. Sularaha laevas käibel ei ole, laeva tulekul antakse spetsiaalne maksekaart, millega tasutakse ostude eest nii baarides kui poodides. Hiljem võetakse kogusumma krediitkaardilt maha. Kellel krediitkaarti ei ole, saab laevakaardi 200 inglise naela suuruse sularahadeposiidi vastu. Hinnad ei ole just täiesti mõrvarlikud, kokteilid maksavad sama palju kui Eesti ööklubides (ainult et kodus olles ju iga päev klubis ei käi), aga karastusjoogid on päris kallid, pooleliitrine pudel vett näiteks 0,85 GBP ja 0,33 coca-cola 1,25 GBP.

Hashemiitide kuningriik Jordaania ei ole just päris tundmatu nähtus. Olen lugenud eelmise, ameeriklannast kuninganna Noori elulooraamatut ja üht-teist sellest riigist siiski aiman. Ja Jordaania praegune kuninganna Rania on minu meelest üks maailma kaunemaid naisi. Aga see, et Jordaania kuningad arvestavad oma põlvnemist otseliinis prohvet Muhamedist ja praegune kuningas on 43 põlvkonna esindaja, on mulle siiski uus.

Sõidame luksuslike bussidega kõrbe, Wadi Rumi orgu. Sellest 45 pikkusest ja kohati kuni 5 km laiusest orust läks kunagi aastasadade vältel läbi karavanitee, sest orus leidub vett. Loodus on põnev, tuulest voolitud liivakivikaljud ümberringi, kuid nende vahel vaid liivaluited. Põhjamaise suverohelusega harjunud inimesele on selline vaatepilt üpriski troostitu. Selles Jordaani piirkonnas on sademeid vaid 25 mm aastas ja seegi sajab maha südatalvel.

Kruiisituristid pakitakse kuuekaupa lahtistesse dziipidesse, tooni annavad vanad Toyotad, ka paar Nissanit ja Landroverit jääb silma. Ja lähebki lahti poolteist tundi kestev kõrbesafari, mille jooksul näeme hulgaliselt liivamoodustisi, mõnda kaamelit ja beduiine. Päikeseprillid on hädavajalikud, muidu oleksid silmad kohe liiva täis. Aga kübar peas küll ei püsi, tuul on niivõrd tugev. Ning kaljude varjupoolel on tuul ka üpris jahe.

Ka iga dziibi roolis on beduiin ja puhkepauside ajal nad laulavad meile. Näeme ka paari beduiinitelki ja meie grupijuht seletab, et tänapäeval on igas korralikus beduiinitelgis nii külmkapp, värviteler kui ka internet. Ja ainuke, millest selle rahva esindajad pole nõus loobuma, on seesama kitsevillane telk, see on osa nende rahvuslikust identiteedist. Telgiriie kootakse just nimelt mustade kitsede villast, millel erinevalt käsnana niiskust imevast lambavillast on loomupärane vetthülgav ja soojust isoleeriv toime. Tänu sellele on talvel telgis soe ja kuiv, suvel aga jahe.

Safari lõpeb beduiinilaagris, kus müüakse ka kohalikku käsitööd. Tegemist on küll ilmselge turistilõksuga, aga sellegipoolest ostan hõbeketi ja kaks poolvääriskividega ripatsit, ühe ametüstiga ja teise roosa kvartsiga. Isegi kui nad on kahekordselt üle hinnatud, jäävad hinnad Eesti onadega võrreldes üsna madalaks. Ja mul on juba saanud traditsiooniks eksootilisest maadest väärisehteid kaasa tuua, lisaks mälestustele ja kasutuskõlblikusele on tegemist ka investeeringuga, mille väärtus ajas ainult kasvab.

Lõpuks esitatakse meile ka natuke rahvamuusikat ja kõhutantsu. Sama sõstrasilmne beduiinipoiss, kes mulle enne teed pakkus, tuleb, tuhnib mu rahvasummast üles ja tirib tantsupõrandale. Rahvas saab ilmselt kõvasti nalja, kui ma tema kõrval kõrberahvaste tantsusamme järgi teha püüan, õnneks pole need eriti keerulised. Äkki peaks endale ka paar beduiinipoissi kaasa pakkima, nii silmailuks?

Õhtusöök üksikutele reisijatele aga osutub tõeliseks katastroofiks. Sellele ilmub tosinkond inimest, kellest minust vanuselt järgmine on vähemalt 60 aastat vana ja suhtlemine ei võta eriti vedu. Vestlust püüab ülal hoida Jeffi-nimeline vanapapi, kes oma pensionipõlve veedabki laevareisidele ja kellele käesolev kruiis on täpselt neljakümnes. No ega endalgi poleks taolise pinsipõlve vastu midagi, aga vaevalt meie põlvkond sellise materiaalse kindlustatuse tasemeni jõuab...

Viiekäiguline õhtusöök on maitselt ja valikult tasemel, küll aga ei meeldi mulle asjaolu, et meie seltskond on topitud kusagile köögiukse ja taldrikusoojendaja vahelisse taganurka

Kunstlik teemade ülalhoidmine õhtulauas muutub järjest tüütumaks, loobun magustoidust, vabandan ja lasen üpris ebaviisakalt jalga. Väsimus on kallal ja ebahuvitavas seltskonnas on tõeliselt raske haigutamast hoiduda. Täna ei tule pidutsemisest midagi välja, homne ekskursioon Petrasse väljub kell 7.10 ja ega nagu hästi ei viitsi ka. Tedjo on mu voodi juba üles teinud ja padjale pannud kaks tillukest shokolaadi. Ma ikka võtan ta kaasa, ilmselt.

4. Päev. Petra, blondiin ja beduiinid.

Tänane äratus on varajane, panin kella helisema kümme minutit enne kuut. Ja ega siiski unelemiseks aega eriti ei jää, kümme minutit peale seitset peab olema juba bussi juures ja vahele mahtuma nii dushsh kui hommikusöök. Hommikust saadik veab päev natuke kiiva, mulle ei meeldi absoluutselt hommikuti kellegagi vestelda, aga minuga koos kohvilauda sokutab end üks daam eilselt katastroofiliselt õhtusöögilt. Õnneks on ka tema järeldusel, et tegemist oli erakordselt äpardunud ettevõtmisega, nii et oleme vähemalt ühel meelel. Ja hiljem bussis potsatab mu kõrvalistmele papi samalt õhtusöögilt. Suhtleme olmeviisakuse tasemel, õnneks pakub ta mulle oma reisijuhti lugeda ja nii saan Jordaania kohta üht-teist rohkemat teada.

Nagu kiuste saab fotoaparaadi aku just siis tühjaks, kui Petra väravateni jõuame. Ja tagavaraaku on saja kilomeetri kaugusel Celebrationi kajutis. Nii ei saa ma oma elamustest Petras kahjuks ainustki fotot.

Nabatea iidne pealinn Petra kuulub nende arheoloogiliste nähtuste hulka, mida inimkond vahepeal sajandeid kadunuks pidas. Rajatud ammu enne meie ajaarvamist, meie ajaarvamise algul roomlaste kätte läinud ja hiljem vaid korraks 12.sajandil ristisõdalaste kroonikates vilksatanud koobaslinn kaotas oma tähtsuse meresõidu arenedes ja vajus lõplikult unustusehõlma, kuni alles 20.sajandi algul noor arheoloog James Burckhardt teel Kairost Damaskusesse kuulis kohalike käest lähedalasuvatest fantastilistest varemetest. Nüüdseks esitlevad turismiprospektid Petrat kui kaheksandat maailmaimet. Kui aga aus olla, siis olen ma maailmas ringi reisides nii palju kaheksandaid maailmaimesid kohanud, et arvepidamine nende üle on ammu sassi läinud.

Jordaanias on palju kohti, mis on Piiblist tuntud, nii asub ka sissepääs Petrasse Moosese orus (Wadi Musa) ja siin võib ka näha kaljut, mida kepiga lüües Mooses vee purskama pani ja janust Iisraeli rahvast jootis. Ja Jordaania mägedes asub ka koht, kus Jahve end põleva pöösa näol Moosesele ilmutas. On ju seesama regioon koos Palestiinaga kristliku tsivilisatsiooni häll ja nabatealaste kunagine keel, aramea keel just see keel, mida kõneles Kristus.

Aga Petra on vanem kui kristlus ja mõjus aga on see varemetelinn töepoolest. Petrasse viiv tee lookleb järjest sügavamale kanjonisse mitmesajameetriste kaljude vahel, olles kohati vaid paar meetrit lai, Teed sillutavad iidsed kiviplokid. Kes on Indiana Jonesi filme näinud, neile on maastik tuttav, suur osa võtteid tehti just nimelt Petras. Ligi kolm kilomeetrit allamäge looklev tee lõpeb päikeselisel väljakul, mida ääristavad liivakivisse sisse raiutud templid, eluruumid, katakombid ja isegi väga hästi säilinud rooma amfiteater. Olen märkamatult oma bussi grupist tükk maad ette jõudnud ja kuulan info saamiseks selle grupi giidi, kelle juurde parasjagu satun. Vaatan ümberringi laiuvaid varemeid ja jõuan järeldusele, et sellest kõigest mingisugusegi ülevaate saamiseks kuluks vähemalt nädal, mitte see paar tundi, mis meile antud. Ja ilmselt seetõttu ja väikese eksootikaihalusega ka muidugi lasen end järjekordsel beduiinipoisil ära moosida ja ronin kena hõbehalli eesli selga. Giid on meid küll eelnevalt hoiatanud hobuste selga istumast, kuna valge inimene ka ratsutamiskogemuse olemasolul ei pruugi poolmetsikute beduiiniratsudega lihtsalt toime tulla. Aga eeslite kohta ei öelnud ta midagi ja nii läbingi enamuse Petrast kikkiskõrvalise Iiahi seljas, kes hoolimata legendidest eeslite kangekaelse loomuse kohta laseb end juhtida vaid teisel eeslil kaasa ratsutava peremehe häälkäsklustega. Olen esialgu natuke krampis, sest maastik on ebatasane ja suksu kapjade alt veerevad kivid, kuid eesel astub rahuliku sammga ja lõpuks hakkan sellist edasiliikumist lausa nautima. Pealgi, kui ise ei pea kogu aeg vaatama, kuhu astud, näeb ka ümbritsevat rohkem.

Peale Petrale ringi peale tegemist toob Donkey Express mu tagasi samasse kohta kust matka alustasime, annan poisile kokkulepitud kümme eurot, silitan eesli nina ja lahkume sõpradena.

Astun sisse kohalikku vabaõhukohvikusse ja küsin kohvi. Matemaatika ei ole beduiinide tugevaim külg, selles kohvikus on dinaar, inglise nael ja dollar võrdsed ja nii saangi ühe dollari eest tassi fantastilist türgi kohvi.

Sukeldun kohalikku beduiinikaubandusse ja tunne on küll selline, et poolvääriskive kaevandatakse Jordaania kõrbes kusagil kopaga, niivõrd odavad on nii kivid kui hõbe. Järgmine sõstrasilmne noormees aga seletab asja vähemalt osaliselt lahti - tegemist on mingi spetsiaalse valitsusprogrammiga beduiinide eluviisi säilitamiseks, tänu millele nad ei maksa makse, nende käsitööd toetatakse ja tänu sellele ongi hinnad odavad. Mõningate kummalisevõitu valuutamanipulatsioonide tagajärjel saan kolme fantastise kaelakee omanikuks umbes paarikümne euro eest. Küsin poisi käest, kes neid ehteid valmistab, ta ütleb, et tema ema. Kes sealsamas kõrval mulle naeratab ja mulle Allahi õnnistust soovib. See tõstab nende ehete väärtuse minu silmis mitmekordselt ja alati, kui neid kannan, tuleb meelde malbe beduiininaine tumedas rüüs ja rätikus, beduiinitarid ei kata nägu, küll aga juukseid ja keha kuni kandadeni.

Võtan suuna tagasi Petra väravate poole ja eelseisev kolmekilomeetrine matk ülesmäge ei tundu kuigi ahvatlevana. Tee ääres seisavad hobukaarikud, mille juhid usinasti küüti pakuvad. Esimene küsib 20 dinaari, teine 15 ja kolmas 10. Viimase pakkumisega olen nõus ja läheb sõiduks. Paraku selgub esimese paarisaja meetri jooksul, et eriti hea idee see ei olnud. Esiteks rappub ilma rehvide ja vedrustuseta kaarik kiviplokkidel nii, et mu rinnapartii ähvardab küljest ära põruda. Teiseks vahib mustasilmne poiss põlevate silmadega rohkem mu perutavaid tisse kui seda, kuhu me sõidame. Kolmandaks tundub üheks peamiseks odava hinna põhjuseks poisi soov natuke eksootilist blondiini näppida. Õnneks on hobune targem kui kutsar ja me ei lenda kusagile vastu ega lähe ka ümber. Järgmiseks pakub poiss mulle võimalust ise kaarikut juhtida, kusjuures ta ei jäta kasutamata võimalust mulle ohje kätte sättides end väga lähedale suruda. Ja ma peaks olema püstiloll ja purusüütu, et mitte aru saada, misasi mulle vastu tagumikku surub... Kui ta aga teeb mulle ettepaneku endale sülle istuda, keeldun kategooriliselt - kähkukas kihutavas hobukaarikus endast paarkümmend aastat noorema beduiinikutiga võib ju kuuluda maailma eksootiliste seikluste tippkümnesse, aga paraku ma ei hooli sellest. Võrreldes selle kaarikusõiduga, oli eesli seljas kõikumine luksus.

Rohkem initsidente õnneks ette ei tule ja me jõuame ühes tükis Petra väravateni.

Lunch on ette nähtud viietärnihotellis Crowne Plaza, aga on kaunikesti hale. Võib-olla mul lihtsalt ei vea, aga kõik minu senised kogemused viietärnihotellide restoranidega on olnud päris masendavad ja ma ei suuda mõista, miks inimesed on nõus kahe ristiasetatud keedetud oa eest meeletuid summasid maksma. Ükski interjöör ja teenindus ei muuda minu jaoks vesist kartuliputru maitsvamaks. Kas lihtsalt pole järjekordselt viisakas öelda, et kuningas on alasti?

Norin kelnerite käest koogisoovitust ja saan lõpuks midagi päris head, mingi kohalik kook pistaatsiapähklitega, mis lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks lahti ja on tõeliselt nauditav ja mitte liiga magus, nagu oriendi maiused tavaliselt kipuvad olema. Kingin kelnerile tänuks õhusuudluse ja saan vastuse, et not at all - you are so beautiful... Kõik, kes te tunnete end eestiliku noorusekultuse taustal vana ja väsinuna, minge Orienti ja te saate teada, et elu alles kestab...

Sätin end koogi ja kohviga juba terrassiservale, sest kõik lauad on hõivatud, aga siis märkan, et mind viibatakse. Küsin viipega vastu, et are you sure ja kolingi kena inglise abielupaari lauda. Lobiseme üle tunni aja. Valeriega on mul kerge suhelda, aga Dennise diktsioon on küll selline, et pean paar korda üle küsima. Nemad omakorda on üllatunud minu väidetavalt suurepärasest inglise keelest, algul olevat nad olnud veendunud, et ma elan Inglismaal.

Teen veel tiiru poodides, tahaksin kojujäänud kaasale kingiks viia beduiinirüü jellaba, aga kahjuks nii suurt numbrit pole olemas. Ega eriti pikki beduiine pole kohanud tõesti.

Kell pool neli koguneme busside juurde ja kogeme midagi päris naljakat. Ilmub viiest beduiinist koosnev ansambel, kellest kolm esimest mängib shoti torupillidel Inglise hümni., ülejäänud löövad trummi.Tõeliselt veider vaatepilt.

Kahetunnine tagasitee Petrast Aqabasse läheb päris ruttu, sest jään vist vahepeal tukkuma.

Vastuvõtt laeval on aga super, paarikümne meetri kaugusel bussidest on vastas teenindajad eelsoojendatud niiskete käterätikutega, Veel paakümmend meetrit, ja tulevad mahlaklaasid. Ja siis seisab spaleeris kogu laeva meelelahutusmeeskond ja laulab.

Võtan baarist lahja kokteili, lähen kajutisse ja dushi alla. Siis buffet-õhtusöögile ja üritan vaadata ka õhtust show-d, Koomik tundub olevat hea, paraku tundub temaatika olevat liialt seotud tänapäevase inglise kultuuriruumiga, mis jääb õnnetuseks võõraks ja nii mõnegi nalja püänt läheb minu jaoks kaotsi.. Kuigi esialgu mõtlen, et lähen kajutisse vaid korraks, tunnen maha istudes äkki tinarasket väsimust ja väljaminemise tuju kaob. Veedan õhtu kirjutades, Tedjo toob värske laevaajalehe homse programmi ja eripakkumistega ja kõik on fine.

5. Päev. Punane meri.

Magan nagu laip peaaegu kella üheksani, peaaegu üksteist tundi ja tunnen selle üle ainult heameelt. Täna me ei sõida sisse ühtegi sadamasse ja järgmine peatuspaik on Port Sokhna Suessi kanani Punase mere poolses otsas, sinna jõuame homme varahommikul. Päeva programm on sellegipoolest tihe ja tegevust näib jätkuvat igale maitsele. Hommiku veedan ahtritekil kohvi ja ajakirjadega, päike paistab, aga tuul on tugev, merel lippavad vahujänesed ja Celebration kõigub tuntavalt. Käimisega veel raskusi ei ole, aga ettevaatlik tasub siiski olla. Luban endale luksust olla laisk ja isegi mitte silmi värvida. Lihtsalt olen, naudin merevaadet ja lasen ajal enesest läbi voolata. Tekil logeledes saan osa nii kokteilivalmistamise demonstratsioonesinemisest kui moeshowst. Kaalun pikka aega, kas minna kinno, tänane film on “Kariibi Mere Piraadid”. Ma pole vist oma kümme aastat kinos käinud, peapõhjuseks asjaolu, et minu jaoks ei ole midagi piinavamat kui paaritunnine paigalistumine. Aga proovida ju võiks.Proovingi., aga lahkun saalist vist vähem kui veerand tunni pärast, film on televisiooni jaoks tehtud koopia ja väga vilets, virvendav ja hüplev koopia. Lesin selle asemel natuke aega päikesetekil.

Täna õhtul on siis see ka see õhtu, mille jaoks mööda poode mittekortsuvat õhtukleiti taga otsisin. Iga laevakruiisi kõige pidulikum üritus, kapteni galaõhtusöök. Dresscode (mis on iga päev laevalehes kirjas) formaalne, mis tähendab meestele smokingit või musta ülikonda ja naistele pikka õhtukleiti. Leidsin kaubamaja all asuvast Humanast täpselt selle mida vaja, kandadeni ulatuv must helklev samet ilma igasuguse üleliigse paabulinnunduseta. Ajatu elegants. Ainult et kui laev samas tempos edasi kõigub, võib õhtusel üritusel kõrgete kontsadega veel kõvasti nalja saada.

Asi pole tegelikult nii hull, päris pikali ei kuku kapteni käepigistust oodates keegi ja kõige keerulisem osa oli tegelikult küünte lakkimine kõikuvas laevas, korraliku tulemuse saamiseks tuli mõlemad randmed kõvasti vastu lauda suruda. Kapten George de la Grammatika (milline vahva nimi) on mõnus joviaalne kreeklane, kes lisaks formaalsele käepigistusele ja tänule reisil osalemise eest embab mind õlgadest, kui tähendan talle, et kogu selle seltskonna tervitamine on vist väga raske töö. Mõtlen seda päris tösiselt, eks katsuge ise 1250 inimest kättpidi tervitada ja igaühega kena olla. Ja erinevalt eesti presidendist, kes teeb seda korra aastas, peab see mees sellega igal nädalal hakkama saama.

Käepigistusele järgneb shampanja ja väike kontsert teatrisaalis ning siis suunatakse kogu seltskond õhtusöögile restorani. Istun ühes lauas ühe abielupaari ja ema ja tütrega, mõlemad on ka Tallinna külastanud. Kuigi valin viiekäigulisest õhtusöögist vaid salati ja prae, saab kõht ikka liiga täis ja olemine muutub uniseks. Õhtune show jääb minust seekord nägemata, homme tuleb jälle enne kuut tõusta ja paraku jah, vanus ei ole enam see, mis lubas ööd läbi üleval olla.

Lähen kajutisse, riputan õhtukleidi kappi ja võtan meigi ja ehted maha. Glamuuri eluiga on üürike.

6. Päev. Kairo, Niilus ja püramiidid.

Järjekordne äratus kell 5.50 ja mina, kellele kodus kell pool kuus ärkamine mingeid probleeme ei valmista, ei suuda laeval kuidagi silmi lahti saada. Koperdan hommikust sööma nagu zombi. Õnneks olen asjad eelmisel õhtul kokku pannud, nii et maha ei jää midagi, isegi fotoka tagavaraaku on olemas.

Kakskümmend kaheksa hiiglaslikku turismibussi keerab Sokhnast Kairo poole, vilkuritega politseiautod kolonni alguses ja lõpus. Peale mõned aastad tagasi Luxoris juhtunud terrorismiakti on egiptlased turistide kaitsmisel ülipüüdlikud, lisaks politseieskordile on igas bussis kaks turvameest ja giid. Kuna turism annab kolmandiku Egiptuse rahvuslikust koguproduktist, peab turist ennast kaitstuna tundma.

Vastvalminud Sokhna-Kairo kiirtee on nii vastne, et isegi sõiduteede vahelised palmid on alles istutamata ja lamavad sealsamas pikali. Tee sööstab noolsirgelt läbi kõrbe ja vaadata pole midagi, nii jäängi uuesti magama ja teen silmad lahti alles siis, kui kella üheksa paiku Kairosse jõuame. Kuulduste kohaselt on Kairo meeletult ülerahvastatud ja kaunis räpane paik, aga ausalt öeldes olen ma hullemaid näinud. Võrreldes Luandaga on Kairo üks äraütlemata kena ja vaikne kohakene. Ja liiklus on Peterburis hullem.

Esimene peatuspaik Kairos on Saladdini fort ja Mohammad Ali moshee. Islami sakraalehitised on mind alati võlunud, nad on samaaegselt mastaapsed, kaunid ja lihtsad. Võtame kingad jalast ja jalutame moshee vaipadel, naistele, kes liiga paljad tunduvad, antakse uksel selga roheline keepi meenutav hõlst. Giid Randa räägib islami usu põhitõdedest ja sellest, kuipalju kahju tekitavad islamiterroristid enamikele muhameedlastest.

Edasi sõidame Niiluse äärde, kus läheme taas vee peale, seekord jõelaevale Pharaoh. See on ujuvrestoran, mis teeb kahetunnise kruiisi Niiluse jõel, samal ajal pakutakse suurepärast lõunasööki ja esinevad egiptiuse lauljad, kõhutantsijad ja tantsiv dervish. Kohvi saab juua ka välistekil, imetledes Kairo möödalibisevat panoraami.

Ja viimase peatuskohana Kairos siis püramiidid ja sfinks. Muidugi on püramiidid võimsad ja vanad. Ja panevad seal kõrval seistes mõtlema, kuivõrd uduüürike on inimelu sähvatus ajaloos. Neid inimesi, kes need kivid kohale kandsid, pole enam tuhandeid aastaid. Siiski ei teki tahtmist püramiidi sisse ronida, kuigi osa kaaslasi läheb. Mulle sellised pimedad ja kitsad kohad ei meeldi.

Turistid pakitakse bussidesse tagasi ja kiiresti hämarduvas õhtus läheb sõit Sokhna poole tagasi. Saabuvaid kruiisijaid võtab taas vastu tõrvikutespaleer, ansambel, soojendatud käterätikud ja mahlaklaasid. Welcome aboard again.

Käin dushi all ja söömas ning kell ongi juba üheksa. Celebration hakkab liikuma ja lähen promenaadile vaatama, kuidas suur laev üle tumeda vee libiseb. Väljas on päris jahe. Teen tiiru fotogaleriis, kus on väljas eelmistel õhtutel profifotograafide poolt tehtud pildid. Leian enda omad üles ja jõuan järeldusele, et must värv teeb vanaks. Või on tagumine aeg hakata näo pingutamisele mõtlema. Otsustan paar pilti siiski endale jätta, aga nojah... Ma parem ei ütle, mis need pildid maksid. See hind oli ülejäänud asjadega võrreldes nagu väheke paigast ära.

Lähen vaatan korra ahtritekile, kus mängib svingmuusika, aga rahvast on väga vähe. Jalutan läbi ka kuuenda korruse diskoteegist, aga sealgi valitseb suhteline vaikus. 12-tunnine ekskursioon on inimesed ära väsitanud ja need, kes kavatsevad homme Luxorisse ja Kuningate Orgu minna, peavad samamoodi varavalges tõusma. Minul on igatahes varemetes kõmpimisest sääremarjad valusad ja olen otsustanud Punase mere floora ja faunaga tutvuda paadiekskursioonil.

7.päev. Safaga sadam ja veealune elu.

Hommik on taas päikeseline ja tuuline. Hiljem kuulen, et safaga tähendabki araabia keeles tugevat tuult. Üritan ahtritekil kohvi juua, aga liiga jahe on. Kolin üles kümnendale, päikesetekile, aga ka seal on varjus jahe ja päikese käes ma eriti ei riski olla. Kolan mööda välistreppe alla tagasi, leian lõpuks tuulevarjulise koha ja loen tunnikese. Laeval on olemas ka päris korralik raamatukogu, aga eelistan siiski kodunt kaasavõetut.

Kell kümme lähen line dance trenni kuuenda teki diskoteeki. Tantsuhuvilised eranditult naised, kohtan paar eelmise päeva kruiisil kohatud daami ja vahetame muljeid. Siis tuleb treener ja läheb lahti. Osutun tantsusammude õppimisel totaalseks käpardiks ja see ei üllata mind põrmugi, mul on kõigi käte ja jalgade koordinatsiooniga seotud tegevuste õppimine alati võtnud viis korda kauem aega kui teistel inimestel ja mõnikord ma imestan, mismoodi ma üldse käima õppisin..Kooliaegne peotantsukursus tähendas minu jaoks verd, higi ja pisaraid, õnneks tuli see aeg peale, kui tantsupõrandal võis niisama ringi karelda. Aga omaenda jalgade otsa koperdamine tuleb mul siiamaani hästi välja.

Niisiis kannatan tantsutrennis pool tundi välja ja siis lahkun teistel jalust. Naha sai märjaks ja vereringe liikuma sellegipoolest.

Peale lõunat istume taas bussidesse ja sõidame 53 kilomeetri kaugusel asuvasse Hurghada kuurortlinna. Päike löömab ja giid annab teada, et siinkandis sadas viimati vihma 1992.aastal. Siis ka umbes viis minutit.

Hiltoni hotelli territooriumil ootavad meid kaks Seascope Submarine nime kandvat väikelaeva. Sõidame sadamast välja ja siis palutakse reisijatel trepist alla minna. Laeva alumine osa kujutab endast hiiglaslike akendega pikka koridori ja see on tõepoolest parim viis veealuste maastike imetlemiseks ilma märjaks saamata. Korallid on fantastilised ja kõikvõimalikke värvilisi kalu meeletult palju. Ujuma selle kalasupi sisse küll ei kipuks. Üritan pilti teha, aga välja ei tule eriti midagi, korallide värvikirevus jääb peamiselt mällu.

Peale veealuse maailma imetlemist pakutakse reisijatele ülemisel tekil karastusjooke. Ja enne meie ujuvlinna tagasipöördumist jalutame veel tunnikese linna peal. Miskipärast oli mul Egiptuse suhtes eelarvamus, juba teadmine, et 95% sellest riigist on kõrb, pani arvama, et tegemist on ühe äraütlemata tolmuse ja kuiva kohaga. Tegelikult on linnadest palju rohelust, palme, pöösaid ja lilli ja mõnusas soojuses on päris meeldiv olla.

8. Päev. Shopingutuur Hurghadas.

Eesti turismifirmade odavpuhkusepaketid Egiptusse on viinud selleni, et kõik Hurghada poemüüjad oskavad öelda terre-terre ja kudas läheb. Ning mul on kuri kahtlus, enamus Eestis liikuvatest kalliste kaubamärkide võltskottidest, -prillidest ja -riietest pärineb samamoodi Egiptusest. Asjad on siin odavamad kui Türgis.

Tegelikult kõhklen, kas veelkord Hurghadasse üldse minna. Aga mingi rahutus on kallal ja ega lihtsalt niisama laeval ringi vahtida ka ei viitsi. Niisiis ikka lähen ja kolan natuke Hurghada ainukesel shopingutänaval.Tõtt öelda on kõik poed teineteisega väga sarnased, kaup sama, hindades tillukesed erinevused. Ostan natuke pudinaid kodustele, aga mitte midagi erilist.

Ja ongi tagasisõit ja viimane õhtusöök Celebrationil. Kuigi olen algul mõelnud minna restorani, pole mu kõht nii tühi, et sinna viiekäiguline õhtusöök mahuks, seetõttu lähen ikkagi Lidosse ja näksin üht-teist, võtan kala kõrvale klaasi valget veini, mille pärast värskes õhus lõpetan. Siis aga tuleb paraku minna asju pakkima, suurem pagas tuleb turvasiltidega varustatult hiljemalt kella üheks öösel koridori tõsta. Vannun tulist kurja, sest uute turvaeeskirjade kohasellt ei või võtta käsipagasis kaasa ei ühtegi kreemi, hambapastat, isegi mitte hügieenilist huulepulka. Ma küll ei kujuta ette, et suudaksin päev läbi pesematab hammastega ringi joosta. Mõtlen midagi välja, panen natuke pastat lihtsalt kilekotti, tuubi pakin ära. Järgmisel päeval tõsi küll selgub, et oleksin südamerahuga võinud kosmeetikakoti enda kätte jätta, seda oleks hiljem olnud võimalik kohvrisse panna küll ja küll.

9.päev. Kojuminek.

Olen tegelikult juba eilsest saadik natuke pahur ja rahutu, ei suuda millelegi kontsentreeruda ja kusagil pikemalt püsida. Üks osa minust igatseb koju, Marguse ja koerte juurde. Aga Eestimaa praeguse aastaaja eriti jäle ilm ei ahvatle kohe jälle mitte põrmugi. Seega teine osa naudib soojust ja päikest ja on peaaegu nõus uurima hakkama, ega Celebrationi peal vabu töökohti ei ole. Kuigi jah, tundub, et töö on neil päris raske.

Jätan Tedjole jootraha, ta on minu eest tõeliselt hästi hoolt kandnud, kajutit koristati kaks korda päevas, kõik oli perfektne. Lahkun kajutist, ja sukeldun Sharm-el-Sheikhi päikesesse ootama Finnmatkate esindajat, kes mulle järele pidi tulema. Paraku jäävad nad ligi pool tundi hiljaks ja ma hakkan sinna kaile vaikselt üles sulama, varju minna pole eriti kuhugi. Jõuan juba isegi klienditeenindusse helistada, sealt öeldaks, et jajah, buss on juba teel, Lõpuks ta ilmubki, sõidame läbi veel mitmest kuurordist ja lõpuks on buss somme täis. Lennuk aga õnneks pooltühi, saan üle kolme istme laiutada. Turvakontroll Sharmis on küll kolmekordne, aga kaunis pohhuistlik, isegi laptopi ei kästa kotist välja võtta ja turva teeb värava kõrval suitsu, endal No Smoking silt pea kohal.

Suitsetatakse Sharmi lennujaamas aga peaaegu igal pool. Araabiamaades juba euroopa suitsetamispoliitika läbi ei läheks, sest suitsetavad peaaegu kõik mehed ja see on osa suhtlemisest.

Air Finland väljub nagu kellavärk ja oleme teel üle Jordaania ja Türgi Euroopa poole. Lennata on ligi viis tundi ja asja teeb natuke morniks see, et kojuminekustressis põdrad suudavad oma ninad nii täis tõmmata, et kukuvad vahekäikudes pikali ja kusevad tualetiseinad täis. Vaesed lennuteenindajad.

Mul on päris hea meel, et otsustasin ka Helsingi ja Tallinna vahelise otsa lennata. Oleks kole küll peale sellist reisi hakata kusagil pimedas pagasiga sadama poole seiklema. Lennuk jääb natuke hiljaks, see eest pagas tuleb ruttu ja juba olengi pimedas ja vihmases Eestimaa õhtus. Otsin pilguga oma Hondat, aga ei leia ja hakkan juba taskust telefoni kobama. Ja siis näen äkki, et Tallinna Lennujaama ees seisab mereroheline Volga GAZ-21, uhke põder nina peal.

Ja selle poolt tuleb minu poole mu kallis kaasa, nägu laia muiet täis. No nii, kallis kaasa on uue plekist pruudi soetanud - aga vastuvõtt oli stiilne sellegipoolest.

Mis eriti meeldis: enamik asju. Ekskursioonid olid väga head, organiseerimine tasemel, toit liigagi hea, kajut suur ja mugav ning meelelahutust kaugelt rohkem, kui mina suutsin vastu võtta. Lõpuks ma hakkasin hirmsasti inimestest ära väsima, paratamatult tekkis selliseid teretuttavaid, kellega tuli tervitusi vahetada ja vähe vestlust arendada. Viimasel õhtul istusin lausa sellepärast kajutis, et mitte kellegagi small talki arendada.

Mis ei meeldinud: veidravõitu õhtusöök üksireisijatele ja asjaolu, et kajutis ei olnud käsidushshi. Ma vihkan olukorda, kus ma ei saa näiteks jalgu pesta ilma end üleni täis pritsimata.

Valesti kaasa võetud asi. Veekeetja. Selle kasutamine laevas on keelatud, kuna aur võib häiresüsteemi tööle panna. Kajutis kasutada ei tohi ka triikrauda, aga seda ma õnneks kaasa ei tassinud. Alumistel tekkidel on olemas ka iseteenindusega pesumajad, aga sinna ma ei jõudnud.

Puuduolev asi: kampsun või fliis. Midagi sellist, mida saaks väikeseks kokku pakkida, aga mis oleks sellegipoolest soe. Novembris võib siin olla külm, eriti varjus ja laeva tuulisemal küljel hakkavad kiiresti hambad plagisema. Jope on jälle natuke palju.

Kuigi mu pagas kaalus ligi 19 kilo, polnud seekord kaasa pakitud mitte ühtegi eset, mida ma poleks kordagi kasutanud. Pigem tundsin puudust veel ühest paarist kingadest ja ka pidulikke asju oleks võinud rohkem kaasas olla. Õhtusöögiks ka buffet-restoranis riietutakse kindlasti ümber ja õhtusel ajal laevas teksaseid ei kohta. Dresse ei kohta ka päevasel ajal mujal kui jõusaalis.

Parim ost: poolvääriskivid Jordaaniast ja nimeline hõbesõrmus Egiptusest.

Asi, mille oleks võinud ostmata jätta: needsamad pildid...

Võib tunduda, et laevakruiis on midagi tõeliselt luksuslikku ja kallist. Luksuslik küll, aga tegelikult on võimalik ka üsna väikese eelarvega toime tulla. Viimase hetke pakkumisi alumiste tekkide ilma aknata kajutitele võib Thomsoni koduleheküljelt leida 199 inglise naela eest ja see on pakett kahele inimesele. Ning kui mitte liiale minna ekskursioonide ja kokteilidega ja leppida omal käel kaldalinnades kolamise ja päikesepuhkusega laeval (kus on tasuta üritusi igale maitsele kella 10-st hommikul kuni neljani järgmisel hommikul), ei pruugi järgneva kaheksa päeva jooksul kulutada sentigi. Selle eest koheldakse teid nagu valitseva dünastia esindajat ja näete igatahes rohkem kui mõne suvalise odava pakettreisi jooksul, kus isegi päevavarju laenutamise eest lisatasu küsitakse. Luksus on üksinda reisimine, nii nagu mina seda tegin, sest üksinda kajutis olles tuleb praktiliselt kogu kajut kinni maksta. Samas mahutaksid hollandlased Celebrationi tavakajutisse vähemalt kaks hotellituba (olen Amsterdamis elanud kolmetärnihotellis, kus riietumiseks tuli vannitoa uks lahti teha, muidu poleks mahtunud käsi laiali sirutama) , piisavalt on kappe, sahtleid, riidepuid, et kogu oma nänn kohvrist laiali pakkida ja end tõepoolest hästi tunda. Minu kajut oli õnneks laeva vööris ja kogu öine seltsielu toimus ahtris, nii et siin oli töeliselt mõnus ja rahulik.

Söök oli super, õnneks andsid nii ekskursioonid kui ka mööda 214 meetrit pikka laeva edasi-tagasi jooksmine piisavalt füüsilist koormust, nii et riided mahuvad selga.

Ahjaa, põnevamad hetked kruiisist võetakse videosse ja selle saab laevalt lahkumisel kaasa osta. Eelnevalt on võimalik seda ka ühel laevatelevisiooni kanalil vaadata, nii et põrsast kotis ostma ei pea. Näen minagi end paaril korral kaadris vilksamas ja tellin video. Anekdootlik on seegi, et üle tunni aja kestev video oli odavam kui fotod.