Hotelli sõidame 20 kilomeetri kaugusele Sousse linna. El Hana Residence näeb väljast küll väga kena välja, meie tuba aga kahjuks mitte. Põrandakattel laiuvate laikude järgi võiks arvata, et keegi on seal kõigepealt laipa tükeldanud ja siis üritanud väga oskamatult jälgi likvideerida, Plekke on igal pool ja põrand on lisaks ka väga tolmune ja liivane, Õhtusöögil polnud viga, hommikusöök oli lahjavõitu, kuid siiski talutav.
El Jemist sõidame edasi Gabesi, kus on lõunapeatus. Grupilõuna koosneb köögiviljapirukast (mis on päris hea), kuskussist kanaga (kuskuss on vastik ja kana on pöidlaotsasuurune tükike) ja suhteliselt söödavatest küpsistest. Edaspidi otsustan grupilõunatest loobuda ja meie kaheksateistaastane kolge, kelle sünnipäevaks, küll tagantjärele, see reis kingitud sai, läheb järgmisel päeval üksinda lõunatama, meie õega joome ainult kohvi.
Gabesist sõidame El Marsa sadamasse, kust läheb praam Jerba saarele. Jerba saar on aastasadade vältel, pea 19.sajandi lõpuni olnud tuneesia piraatide üheks kodusadamaks, muuhulgas resideeris seal ka tuntud Barbarossa ehk Punahabe. Kuuleme giidilt,et veel praegugi on mõnedel berberi hõimudel kombeks, et mehed värvivad hennaga habemed punaseks.
Legendide järgi on Jerba ka lootoseõgijate saar, kuhu sattus laevahukust pääsenud Odysseus.
Tänapäeval on Jerba tänu aastaringselt mõnusale kliimale populaarne talvepuhkuse koht, siin on terve rannaäärne täis hotelle ja isegi rahvusvaheline lennujaam.
Praamisõit on lühike ja mõnus, päris vahva on 25.oktoobril laeva reelingu ääres seista ja lasta soojal tuulel juukseid sasida. Jerbal külastame kõigepealt kohalikku keraamikatöökoda, kus saab ka meistri töötamist vaadata. Keraamika ja juveliiritöö on ka saare tuntuimad kaubaartikleid. 
Keraamikatehase vastas asuvas kohvikus põhjustan tõelise paanika. Mu suitsupakk saab tühjaks ja tagavara on kohvrisse pakitud. Tahtmata bussijuhti paluda pagasiruum avada, jalutan vaatama, ega kohvikus sigarette ei müüda. Kohalike seas tekitab ilmunud blondiin hirmsa segaduse, Seda enam, et mina ei oska araabia ja nemad inglise keelt. Korduvalt pakutakse võimalust tualetti külastada, aga sigarette ma ei saa. Palun ikkagi bussijuhil pagasiluuk avada, ta teeb seda naeratades ja korrates, kui kaunis ja imeline ma ikka olen. Ma olen kusagil vist sellest juba kirjutanud, et kui keegi end vana, ülekaalulise ja kulununa tunneb, on tagumine aeg broneerida reis mõnesse islamiriiki, Türki, Egiptusse, Tuneesiasse. Kaelasadavate komplimentide laviini ei tasu muidugi absoluutse tõena võtta, aga toonust tõstab sellegipoolest päris kõvasti.
Edasi sõidame saare pealinna Houmt Souki, kus jalutame vanalinnas, käime sees ka ühes karavanide peatuskohast foundoukist ehitatud hotellis ja kolame kohalikus kaubanduses. Esimest korda elus õnnestub mul idamaine kaubandus läbida, kulutades vaid ühe dinaari ja sellegi purgikesele safranile. Kohalikud ehted on minu maitse jaoks liiga massiivsed, nahkesemed on küll ilusad, aga väga kallid ja muud pudinad eriti ei köida. Olen küll peaaegu kindel, et toon sellelt reisilt koju kaasa ühe vahva keraamilise kaamelikujulise tuhatoosi, aga ma ei pea seda kohe ostma ja endaga läbi kogu Tuneesia vedama.
Hotell Sangho jätab esimese hooga meeldiva mulje, kenas fuajees pakutakse mahla, hotell ise paikneb vahetult Vahemere ääres, ja suurte korpuste asemel on majakesed. Mulje aga kaob, kui esiteks ei suuda hotellipoiss meie tuba leida, ja kui me tuppa lõpuks kohale jõuame, selgub, et kolmese toa pähe oleme saanud kitsukese abieluvoodi ja ühe lisavoodiga toa. Lähen vastuvõttu bitchima. Hotelliteenija tuleb koos minuga tuba vaatama ja väidab, et sellised kolmesed toad ongi. Turtsun vastu, et meie kultuuris ei magata terve perega ühes voodis, Lõpuks leitakse meile teine tuba, märgatavalt laiema suure voodiga ja topeltnariga. Algselt kavatsema kõige noorema üles kupatada, aga siis selgub, et ülemises naris on voodipesu viimati vahetatud vist aastaid tagasi ja pehmelt öeldes on seal räpane. Tekke on kolme inimese peale üks. Lähen uuesti õiendama, tüütu blondiin selline. Lubatakse tekid tuua ja pesu ära vahetada. Ootame tunnikese, ei midagi. Seekord lähevad kraaklema õde ja poiss, mina oma nägu enam näidata ei julge. Lõpuks tuuakse üks tekk, väite peale, et meil on veel ühte vaja, küsitakse, et kas teil on siin mingi Siber või...teki me lõpuks ikka saame. Hotelli baarist saab osta ka pudeli toonikut, mida kaasasoleva dzinniga segada ja pärast paari kokteili tundub tuba juba päris talutav olevat.
Kolmas päev algab peaaegu et kõige jubedama hommikusöögiga, mida mul eale üheski hotellis saada on õnnestunud. Ainult saiakese
d, Lõpuks õnnestub ühest nurgast välja peilida munad, mis osutuvad tooreks ja mida tuleb söega märgistada ja siis kõrvalasuvasse patta keema panna. Viie minuti pärast vaatama minnes on kaks võimalust, kas õnnestub saada keedetud muna või on keegi selle koos märgistusega juba hakkama pannud. Hmm, puhkusereisile sellesse hotelli ei kipuks.
Edasi läheme teist tüüpi berberite külla, kus on koobaselamud. Koobaselamusse pääseb lühikese tunneli kaudu, millele järgneb siseõu ja siseõuest algavad siis kivisse uuristatud eluruumid. Võrreldes Kanaaridel nähtud koobaselamutega on siinsed palju mõnusamad. Pakutakse taas koduleiba ja piparmünditeed, soovijatele teeb perenaine 4-5 dinaari eest hennatätoveeringu. Meie ei soovi, sest tegemist on musta hennaga, mis võib halvemal juhul heleda naha lausa villi jada.
Lõunapeatuse teeme restoranis, mis on rajatud koobastesse, kus Lucasfilm filmis „Star Wars“ tegemise ajal Luke Skywalkeri kodu. Ma ise pole eriti tähesõdade fänn, aga huvitav oli sellegipoolest.
Pealelõunal jõuame kõrbeväravaks kutsutavasse Douzi oaasi ja siit algab juba Sahara, lõpmatu liivaväli. Ma olen Saharast küll korduvalt üle lennanud, aga maa peal näen seda kõrbe esmakordselt.
Paar tundi saab hotelli Touareg basseini ääres peesitatud, bassein on suur ja mu vapper õde ja rida teisi eestlasi käib ujumaski. Minu jaoks on vesi liiga külm ja meie pea kahemeetrine lapsuke eelistab basseinile ja päikesele telliskivisuurust Princetoni füüsikatestide raanatut, mis moodustab lõviosa tema pagasist,
Hotellituba Touaregis on suur ja avar, kõikidele jätkub tekke, patju, voodeid, rõdu avaneb datlipalme täis aeda, siin võiks ehk kauemgi elada. Õhtusöök viib keele alla ja hommikusöök on ka senistest parim Hommikul kell seitse aga on taas edasisõit.
Enne aga käivad Lepatriinu ja Triinupoju kaamelitega sõitmas, mina oma operatsiooniarme sadulasse vedada ei viitsi, paraku pole viimasest õmblemisest kolme kuudki möödas. Aga nemad on vaimustuses ja väidavad aafrika dromedarid väga armsad olevat ja ei haisenud kah üldse. Kaamelikaravan suundumas päikeseloojangusse üle Sahara lõpmatute luidete...mmm, see võis tõesti mõnus olla. Ma ei lase kadedusel eneses tekkida.
Õhtusel hotellirõdul on meil ka külaline, laes pikutab tilluke geko. Kui muidugi pikutamine on õige sõna asendi kohta, kus loomal on tegelikult selg alaspidi. Valgus meie külalisele ei meeldi ja ta poeb peatselt peitu.
Järgmisel päeval sõidame kõigepealt ligi kuuskümmend kilomeetrit mööda tammi, mis viib üle Tuneesia suurima, Chott El Jeridi soolajärve. Kahel pool laiub ääretu pimestavvalge soolaväli, mida ilmestavad üksikud lombid, sel aastal olevat Tuneesias tavapärasest rohkem vihma sadanud ja järv pole päris kuiv. Keset tammi on peatuskoht, teeme pilti, ostame kõrberoose . kummalise kujuga kristalle mida leitakse Sahara liivast, imetleme kohalike tehtud soolaskulptuure. Giidid ei luba teelt eriti kaugele minna, sest soolajärvele omapäi minek võib olla eluohtlik, pind võib ootamatult jalge alt kaduda.
Sõidame edasi. Teisel pool kõrbe, kõrbepealinnaks kutsutavas Neftas ootavad meid juba dziibid, et safarile sõita. Araabia dzigitid ei hellita, esimene osa safarist käib mööda asfalteeritud teid ja vahepeal näitab meie auto spidomeeter kiiruseks ligi 140 kilomeetrit tunnis. Teatud aja tagant on tee ääres hoiatusmärgid „Ettevaatust, kaamelid!“ ja kaamelikarju on tõesti palju, õnneks ei asu nad parasjagu teed ületama, kui neist madallennul mööda kihutame.
Külastame mägikülasid Midesi, Chebikat ja Tamerzad. Alzeeria piirini on siit vaid kilomeeter.Kuulsad on need külad kunagise üleujutuse tõttu, kui Tuneesias olevat 22 päeva järjest sadanud ja kohalike traditsioonide järgi põletamata tellistest ehitatud külamajad uhtus vihm lihtsalt minema. ;Midesi ligi 70 meetri sügavuses kaunis kanjonis toimusid filmi Inglise Patsient võtted, üldse on Tuneesia omapärane loodus paljusid filmitegijaid inspireerinud. Tamerzas teevad vapramad ka pisikese mägimatka ja imetlevad suurepäraseid vaateid, mittevaprad mäepelgurid nagu mina saavad mäejalamil kohvitassi juures mekutada ja kohalikel kaupmeestel end ahvatleda lasta.
Peale Tamerzad pööravad dziibid asfaldilt maha ja algab safari lõbusam, off-road osa. Ma ei taha teada, millist kiirust arendavad teedeta maastikul kihutavad dziibid ja ega ei näeks spidomeetrit ka, sest auto loobib päris kenasti ja kogu aur läheb enese kinnihoidmisele
. Väikese soolajärve ääres teeme peatuse ja imetleme miraazi – tundub, nagu oleks sealsamas meri. Tegelikult on meri mõnesaja kilomeetri kaugusele. Edasi tuiskavad dziibid luidetesse. Luitest üles-alla, kord ripume peaaegu külitsi, kord on selline tunne, et Landcruiser prantsatab luite otsast ninaga vastu maad. Mida kõvemini me kiljume, seda lõbusam on autojuhil, seda hullemaid trikke ta teeb ja meie kiljume ja naerame veel kõvemini. Lõpuks Neftasse tagasi jõudes on käed kinnihoidmisest valusad ja hääl kilkamisest ära.
Vahepeal aga teeme veel ühe kõrbepeatuse spetsiaalselt Tähesõdade võtete jaoks ehitatud külas, ümberringi laiub unenäoline Sahara, lõpmatu kuldsete luidete meri kaugusse kadumas. Kaunis ja ohtlik.
Ööbima läheme teise oaasilinna Tozeuri, aga enne tuttuminekut ootab meid veel berberi pidu. Hotell Sarra Tozeuris on talutav, ei midagi erilist, toas on üsna kitsas, aga enam-vähem puhas.
Berberi peole jõudes tervitavad meid kahel pool väravat uhked ratsanikud. Kõigepealt saab vaadata nii-öelda elavat näitust berberi käsitööst, suur telk on täis berberi naisi, kes koob vaipa, kes jahvatab käsikiviga jahu, kes teeb midagi muud. Edasi tuleb berberi ratsanike etendus – poisid on tõesti osavad, galopeeriva hobuse seljas ollakse kord üksi, kaksi ja kolmekesi, seistakse kätel ja kahmatakse maast pudeleid. Etenduse lõpus imiteerivad poisid mõõgavõitlust, hobused aga vaatavad kõrvuti seistes lolli näoga pealt, pikkadel koonudel ilme, et jälle te tegelete mingi jamaga...
Õhtusöögi ajal mängitakse berberi rahvamuusikat etendatakse kõhutantsu ja pütitantsu, toit on hea ja veini piisavalt ja maitsvat. Õhtu läheb linnutiivul ja hotelli jõudes tuleb uni magus. Enne und tekib veel poleemika teemal, kes geko kaasa pakkis – taas on rõdul külaline. Siiski pole tegemist sama elukaga, tänane on väiksem ja poeb konditsioneeri taha peitu. Hiljem täname taevast, et meil oli geko, mõned teised olid prussakaid taga ajanud. Mina isiklikult eelistan toanaabrina gekot prussakatele.
Järgmisel päeval algab tagasisõit Sousse poole. Esimene peatus on kohvipaus Gafsa Palace nime kandva hotelli juures. Kohalik infoliin töötab suurepäraselt, sest vaevalt kümne minuti pärast on kohal sallidega kaubitseja – kes saab meie bussi prouade käest vist kätte oma poole aasta käibe ja õnnistab lahkuvaid kundesid maani kummardades. Võidavad mõlemad pooled, nii õnnelik kaupmees kui rahulolevad ostjad, sest hiljem linnade turgudel maksavad analoogilised sallid oluliselt rohkem.
Peale kohvijoomist jään miskipärast tukkuma ja näen unes Sahara kuldset liiva.
Edasi sõidame Speitlasse, kunagi asus samas paigas roomlaste linn Sufetula, mis on
osaliselt välja kaevatud, konserveeritud ja pisut ka renoveeritud. Mulle jätavad Sufetula varemed vapustava mulje, palju sügavama, kui paksult turistigruppe täis Rooma Foorum näiteks. Sufetula varemetel oleme ainukesed, kõnnime müüride vahel, imetleme suurepärase akustikaga hästisäilinud amfiteatrit, foorumit, templeid ja majade müüre. Siin tahaks kauemgi olla, paraku peame enne kella ühte päeva jõudma ka Kairouani, moslemite pühasse linna, mis olevat Meka järel islamimaade pühaduselt neljs linn. Linnas on palju kauneid mosheesid, kuhu meiesuguseid uskmatuid koeri küll kahjuks sisse ei lasta, aga mõnele õuele siiski pääseme.
Edasi siis taas Sousse, kus peatume samas hotellis, kus esimesel ööl ja oma suureks kurvastuseks saame ka täpselt sama toa täpselt sama räpase põrandaga. Lohutame end sellega, et põrandale on võimalik mitte vaadata ja võrreldes vahepealsete tubadega Jerbal ja Tozeuris on El Hana Residence tuba vähemalt suur ja avar.
Järgmisel hommikul saab lõpuks ometi natuke magada, senised äratused on olnud pool kuus ja isegi kell viis, sest kella kuuest saab hommikusööki ja kell seitse on olnud juba väljasõit. Nii hirmvara sellepärast, et kell pool seitse tõuseb Tuneesias päike ja kell kuus õhtul läheb päike looja. Pimedas aga pole erilist mõtet turiste ringi sõidutada. Sel päeval aga me bussiga ei sõidagi, sest hotellist Sousse vanalinna ehk mediinasse on pool tunnikest jalutamist. Vaatame suurt mosheed, väljastpoolt nagu uskmatud kunagi ja järgmisena Sousse ribatti ehk merekindlust. Taoliste kindlustega oli esimesel aastatuhandel kaetud terve Tuneesia rannik, kusjuures asusid sellised kindlused iga 20 kilomeetri tagant – piisav vahemaa selleks, et öösel tulede ja päeval peeglisignaalidega vaenlase tulekust märku anda.
Jalutame Sousse vanalinnas ja meie araablasest kohalik giid viib meid kohalikku parfüümivabrikusse. Araaba vanalinnad on keerulised ja tänavate paigutuses pole mingit loogikat, pikalt looklev tänav võib täiesti ootamatult umbtänavaks osutuda. Ühe taolise umbsoolika lõpus parfüümivabrik asubki. Vabriku peremees näeb nii markantne välja, et oleks nagu piibli lehekülgedelt välja astunud või vähemalt Muhamedi isiklik sõber olnud. Saame lustaka demonstratsioonesinemise osaliseks ja lõpuks ka võimaluse ehedaid parfüüme osta. Müstilise hinnaga 10 dinaari (83 krooni) 30 ml pudelikese eest. Ehtsat parfüümi, mida destilleeritakse lilleõitest, on võimalik õlis või alkoholis lahjendatud parfüümist eristada sellega, et ehtne õieparfüüm ei põle. Ja ühest sellisest 30ml pudelikesest saab 90-kraadilise piirituse lisamisel pool liitrit tualettvett. Nii et seda juttu, et lõhnaõlid on sellepärast nii kallid, et ehtne parfüüm on väga kallis, mina enam eu usu. Ehtsamat parfüümi, kui Tuneesia peretöökojas lilleõitest destilleeritu, on raske ette kujutada. Ehtsa parfüümi saamine on küll raske ja keeruline protsess, aga tundub, et selle tegelikele valmistajatele ja raske töö tegijatele makstakse sandikopikaid ja nagu tavaliselt, pole kalliste kaubamärkide kõrge hinna taga mitte kallis tooraine, vaid kulukas turundus.
Edasi kolame natuke aega Sousse soukil ehk kaetud turul ja siis ootavad meid juba piraadilaevad.
Esialgse reklaami järgi pidi 25-dinaarise pileti sisse mahtuda nii toit, jook kui show, joogiks pakutakse Cocat ja Fantat söögiks saab natuke grillkala, mida püütakse samast parda tagant,aga showga on meie laeval küll kehvasti. Kui mitte pidada showks seda, et keset merd pannakse laev ankrusse ja soovijad võivad Vahemerre ujuma minna. Osa kasutab juhust ka.
Tagasi sadamas, teeme veel paaritunnise osturalli suurimal kaubatänaval ja siis ongi aeg hotelli õhtusöögile minna
Eelviimasel päeval on programmis Tuneesia pealinn Tunis ja Kartaago, Kuulsas Kartaagos, kuhu me kõigepealt läheme, pole ausalt öeldes vaadata eriti midagi. Kunagise foiniiklaste linna tegid maatasa roomlased, roomlaste linna vandaalid . Ja mida vandaalid maatasa teha ei jõudnud, tassisid araablased laiali. Enamik Tuneesia mosheesid olevat täis Kartaago varemetest toodud sambaid ja Kartaago koha peal laiutab peamiselt tühi plats üksikute müürijuppide ja sambatükkidega. Muljetavaldav on seni säilinud täiesti ümmarguse basseiniga sõjasadam, mida enam muidugi sihtotstarbeliselt ei kasutata.
Kartaago üle vaadatud, jalutame mereäärses Sidi Bou Saidi linnakeses, mida oma reisikirjades Tuneesiast on kirjeldanud ka Friedebert Tuglas. Meile see linn erilist muljet ei avalda, välja arvatud suurepärane eramuusem jõuka araabia perekonna elamist peamiselt 18.-19.sajandil. Ekspositsioon on väga huvitav ja pakutav münditee hea.
Lõunat sööme La Goulette nimelises linnakeses, õnneks ei pakuta seekord ainult kuskussi ja midagi on ka süüa.
Siis Tunise suurim, Bardo muuseum. Arheoloogiaosa on renoveerimisel, kuid näeme küllaga roomlaste ajastu hämmastavaid ja imekauneid mosaiike. Looduslike kivide tükikestest laotud mõnikord sadade ruutmeetrite suurused mosaiigid on hämmastavalt hästi säilinud läbi ligi kahe tuhande aasta ja iidsete meistrite oskus erinevate kivitoonidega värve ja varjundeid edasi anda on fantastiline.
Käime veel Tunise vanalinnas ja turul, aga aega on suhteliselt vähe ja kuigi ihaldusväärset nägi nii mõndagi, tagasi ostma ei jõua, sest idamaise turu rahvarohkuses edasijõudmine on aeglane ja moslemitel pole reeglina kiiret kuskile. Emale jääbki sünnipäevakink ostmata.
Uuesti bussi ja kaks tundi sõitu Sousse poole. Bussis on pime ja igav, lugeda ei saa ja sõit venib.Noorem seltskond mängib mobiiltelefonide valgel kaarte ja neil on lõbu laialt.
Viimase päeva hommikul saab natuke ka logeleda. Hotellitoa peame vabastama keskpäevaks, aga lennuk läheb alles kell seitse õhtul. Seetõttu on ka väljasõidu kellaajaks määratud alles kell 12.15 ja bussi peame ronima koos kohvritega. Hommikut sisustab igaüks omal moel, mina käin shoppamas, teised sulistavad jalgupidi Vahemeres, osa rahvast ujub basseinis ja mõni vist ka meres. Minusugune külmavares ei lähe mere ligigi ja imetleb sinist merd vaid aknast.
Et enne lendu aega parajaks teha, käime Tuneesia ühes uusimais kuurordis, Port el Kantaouis. Selle koha märksõnadeks on luksuslik jahisadam, kaunid liivased rannad, golfiväljakud ja kasiinod. Mõeldud puhkamiseks, mitte elamiseks. Hinnad on natuke kõrgemad kui mujal ja kuna suvitusrajoon asub Sousse vahetus läheduses, on seal puhkamine üsnagi menukas. Kantalouist Sousse´i ja tagasi saab muuhulgas ka lustliku kolmerattalise tuk-tuk bussiga, sõit maksab kaks dinaari.
Meie viimaseks peatuspaigaks sel reisil jääb Monastõr, mille lennuväljalt meile tühjalt järgi lendav Estonian Air ka õhtul stardib. Monastõris vaatame 1957.aastal prantsuse protektoraadist vabanenud Tuneesia esimese presidendi Habib Bourguiba hauamausoleumi ja Monastõri rannakindlust ribati, mille esimene osa on ehitatud juba aastal 796 ja siiani suurepäraselt säilinud. Kindlus on palju suurem ja võimsam kui Sousse ribat ja ringikolamist koridorides ja müüridel jätkub tükiks ajaks.
Edasi veel tunnike vaba aega, kes jalutab, kes shoppab, kes joob kohvi. Viimased sõõmud sooja lõunamaa õhku. Tallinnas olevat null kraadi. Päike hakkab loojuma ja me sõidame lennujaama.
Turvakontroll Monastõris on täielik naljanumber ja jääb tunne, et sealt võiks ka Stingeriga läbi jalutada. Poisi peale hakkab turvavärav lõugama, ta on telefoni taskusse unustanud, aga seda ainult katsutakse, isegi näha ei taheta. Minu seljakotis on lapakas, poolik Coca-cola ja purk õlut, mille olen sinna unustanud, ja mille leian alles lennukis. Probleeme pole ja vedelikke keegi ära ei käsi visata.
Enne lendu jääb veel tunnike, joome kohvi, sööme natuke. Lennuk väljub veerand tundi varem ja südaööks oleme jääkülmas Tallinnas. Paistab peaaegu täiskuu ja ümbrus on härmas.
Mõned praktilised faktid Tuneesiast:
Tuneesia on vabariik tugevate totalitaarsete mõjutustega, praegune president Ben Ali on võimul 1987.aastast ja suure tõenäosusega saab ka järgmisel nädalal toimuvatel valimistel ainsa kandidaadina 99,3%-lise häälteenamuse. Tuleb tuttav ette…
Telekanaleid on kolm ja needki tugevalt tsenseeritud. Enamikes hotellides, kus me ööbisime, toas telekat ei olnud. Ega me puudust ka tundnud. Satelliidiantenne tundus katustel siiski olevat.
Rahaühik on dinaar, mis jaguneb tuhandeks milliiniks. 10-milliinisest väiksemat metallraha näha ei õnnestu. Aga hinnad võivad ehmatada, sest hind 6000 ei tähenda tavaliselt mitte 6000 dinaari, vaid 6000 milliini ehk ainult 6 dinaari. Dinaari ei tohi Tuneesiasse sisse tuua ega välja viia, ülejäänud raha saab lennujaamas tagasi vahetada euroks või dollariks. Lisaks saab raha võtta ka pangaautomaatidest, mida on palju, sellega jääb ära mitmekordne vahetamine kroonist euroks ja eurost dinaariks, iga operatsiooni pealt pankadele lõivu makstes.. Kaardimaksed ei ole eriti levinud, kuid suuremates fikseeritud hinnaga kaubakeskustes ja hotellides siiski olemas.
Alkoholi müüakse Tuneesias ainult kindlates toidupoodides ja sedagi kella seitsmeni õhtul. Reedeti alkoholi kas ei müüda või müüakse vaid hommikupoolikul. Hotelli restoranis ja baaris on alkohol muidugi olemas, hinnavahe kauplusega kahe- kuni kolmekordne. Kohvikutes reeglina alkoholi ei müüda.
Kui välja arvata fikseeritud hindadega kauplused ja riiklikud poed, tuleb arvestada sellega, et kohaliku kaupmehe öeldud hind on võrreldes sellega, mida ta tegelikult loodab saada, kolme- kuni kümnekordne. Nii et kauplema peab, kui ei taha lamba kombel pügatud saada.
Väidetavalt olevat osades hotellides ka traadita internet, meil selle levialasse sattuda ei õnnestunud. Nägime küll mitmeid internetikohvikuid, kuid kuuldavasti olevat väga palju saite blokeeritud. Nii et nädal netivaba elu.
Sellegipoolest oli mõnus ja tagasi läheks ka. Palju jäi ajapuudusel veel vaatamata – kogu põnev põhjarannik, roomlaste linnad Bulla Regia ja Dougga, mis olevat Sufetulast veel paremini säilinud.
Kuigi jah, hotellid valiks küll teised.
