Malagas kogutakse grupp kokku ja bussi. Sõit Malagast Euroopa edelapoolsemaisse punkti, Gibraltari väina üheks sambaks olevasse Tarifasse kestab kaks tundi, Hispaania päikeserannik ei õigusta oma nime kohe kuidagi, sest vahetpidamata sajab vihma ja tänu lootusetule hilinemisele jääme muidugi eelnevalt broneeritud praamikohast ilma ja laevast maha. Järgmine praam on täis, nii tulebki oodata kella seitsmest laeva. Longin mööda Tarifat, kus teha pole õieti midagi, kauplused on siestaks suletud. Tellin ühes tänavakohvikus spaghetti Bolognese, isegi teadmata, kas kehv enesetunne on tingitud tühjast kõhust või lennuväntsutustest…hiljem osutub see väga heaks valikuks, sest rohkem söögivõimalusi sel päeval ei avanegi ja see päev saab väga pikk olema. Aga selle eest leian jalutades maailma kõige ilusama postkasti:
Bussis rõõmustab giid meid teatega, et sõita tuleb veel üle viie tunni, inimesed on päris pahased, sest kuigi oma osa päeva ebamugavustes on ka lennuki hilinemisel, on marsruuti planeeritud 12 tundi sõitu ja see on ikka päris kurnav. Peale tuleb ka meiega kogu reisi kaasa tegev kohalik giid Muhamed, kes Germalo giidi jutu järgi olevat usaldusväärne isik, sellist muljet too paraku ei õigusta, algab usaldamatus sellest, et giid pakub võimalust raha vahetada 10% kallimalt kui ametlik vahetuskurss ja hiljem juhtub nii mõndagi veidrat veel. Õnneks tehakse viietunnise reisi puhul ka paar sirutuspausi. Fesis asuvasse Mounia hotelli jõuame kell 1 öösel kohaliku aja järgi ja kuna Maroko aeg on Eesti ajast kolm tundi taga, on kodus kell neli hommikul. Esimene puhkusepäev on tähendanud 24 tundi pidevat ülevalolekut ja väsimus on tappev.
Hotell Mounia on kõigiti mugav ja armas, ei anna võrreldagi näiteks sama reisifirma poolt pakutud hotellidega Tuneesias, kõikjal on imekaunid mosaiigid,
Hommikupooliku veedame Fesi linnas, sõidame ringi, jalutame kohaliku kuningapalee ees ja pisut ka juutide linnaosas, mida igas linnas nimetatakse samamoodi - Mellah, mis tähendab araabia keeles soola. Nimetus tulenevat ajalooliselt kombest, et idamaades oli kombeks kurjategijate pead pärast hukkamist avalikuks vaatamiseks välja panna. Ning et need võikad esemed kohe lõunamaises kuumuses roiskuma ei hakkakstuli neid soolata ja see oli just juutide töö. Mitte just meeldivaim ettekujutus.
Külastame vaskseppade töökoda ja juba 14.sajandist tegutsevat parkalitöökoda. Viimase uksel antakse igale külastajale pihku piparmündioksake. Mis kulub marjaks ära, sest hais on tõepoolest kohati talumatu. Maailma parimad kitsenahad, mille pehmus on imeline, saadakse meetodil, kus nahku leotatakse kõigepealt lubjavees, siis pargitakse tuvisõnniku lahuses ja lõpuks leotatakse loodusliku värvit tünnides.
Järgmisena külastatud kudumistöökojast ostan siiski ühe kohapeal käsitööna valminud salli. Külastame ka üht koraanikooli ehk medresed, kus parasjagu küll õppetööd ei toimu, kuid Maroko religioossed ehitised on imelised.
Peale Fesis tiirutamist suundume Meknesi, mida pidavat nimetatama Maroko Versailleks, kahhjuks on raske aru saada, millega see põhjendatud oleks, Ainuke object, mida külastame, on ühe kuulsaima Maroko sultani, Moulay Ismaili, hobusetallide varemed, mis paraku erilist muljet ei jäta, selliseid savimüüre on täis kogu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida. Päevavalguses jõuame veel ära näha Rooma linna Volubilise varemed, mis on päikeseloojangus lummav vaatepilt.
Õhtul aga lastakse grupp lahti Meknesi peaväljakule, kus käib laupäevaõhtune rahvamelu ja seda ilma igasuguse alkoholita, ühes nurgas tegutsebt turg, kus müüakse kõike Vuittoni koopiatest äsjatapetud vasikate peadeni, idamaine kauplemine ja suhtlemine käib kõikjal.
Hommikul lahkume Fesist. Heidame vaateplatvormilt veel pilgu linnale ja külastame keraamikatöökoda, milles valminud käsitöö on nii imeline ja peen, et tahaks pea kõike…õnneks ütleb terve mõistus, et õhkõrna keraamika vedamine läbi poole Maroko ja kolmveerandi Euroopa on küllaltki riskantne tegevus, kaks korralikult pakitud teepakialust leiavad mu kotis koha sellegipoolest. Ma ei taha isegi küsida, mis maksaks ühe fantastilise mosaiikpurskkaevu saatmine Eestisse, kuigi töökojal ripub silt “Delivery to all countries”, esiteks maksaks see kindlasti terve varanduse ja teiseks ei peaks see imeline mosaiik kardetavasti meie kliimas õues vastu.
Ilmun õhtusöögile äsjaostetud djellabas ja teenin sellega ära nii meie kohaliku giidi aplasusi kui hotelliteenindajate tunnustuse…sest mis sobiks idamaisesse muinasjuttu rohkem kui Maroko rahvusrõivas rohelisesilmse blondiini seljas. Mind ennast häirib ainult see, et olen hädas ühe samasse gruppi kuuluva isasolendi lähenemiskatsetega ja kuna ei taha päris riidu algatada (sama seltskonnaga peab kitsukeses bussis veel päevi veetma), ei taha ka päris otse öelda, et kuule mees, mu elu on praegu täiuslik ka ilma igasuguste suheteta….kuigi kiusatus hetkeks isegi tekib, sest kandidaadil pole viga, aga ei…ma ei kavatse oma ligi kolm aastat tagasi antud karskustõotust murda, eriti mingi turismireisi juhusuhte pärast. Ja pikaajalised suhted minu eluviisi kah ei sobi.
Hommikuks on muinasjutt lahkunud, hotell näeb pisut kulunud välja, mosaiikidest pudeneb tükke ja neid katvad vaibad on kulunud ja auklikud, kuid see ei vähenda õhtust emotsiooni.Kõik muinasjutud lõpevadki ükskord.
Reis läheb edasi, esimese asjana külastame kohalikke kiviraidureid, kes lähedalasuvatest Atlase mägedest raiutud marmorist kunstiteoseid loovad, õigem oleks küll öelda tarbekunstiteoseid, purskkaeve, kraanikausse, aiaskulptuure ja isegi mööblit. Asjad muudavad huvitavaks sajad kivistised, mis marmorit ilmestavad ja mida kohalikud väga hästi esile tuua oskavad. Kuigi kõik lubatakse ka koju saata, meist ostjaid kellestki pole. Hinnad on…ütleme, et toodetele vastavad, tegemist polegi odava laiatarbekaubaga.
Siis suund taas mägedele, lõunat sööme Toudra jõe kanjonis asuvas söögikohas, miks lõunapaus kahetunnine tehakse, ei saa aru keegi, sest vaadata ei ole seal kanjonis eriti midagi peale mägijõe ja kohalike kaupmeeste, kellel on muidugi siiralt hea meel, et turismigrupp nii pikaks ajaks neile piinata antakse. Siis loksume mööda poolkõrbe edasi, maastik on hall ja igav, giidil kodutöö ilmselt tegemata, sest ta ei räägi eriti midagi, vait ja suhteliselt vähe suhtlemisaldis on ka kohalik giid, nii et päev kujuneb pikaks ja igavaks ja kulmineerub saabumisega ööbimiskohta, mis pehmelt väljendudes asub kusagil karuperses…hotelli niinimetatud parkla on kottpime porimülgas, kus oma kohvri ülesleidmine ja väljavedamine on paras kunsttükk, hotelli ümbrus ja kahjuks ka sisemus haisevad tuvisõnniku järele pea sama hullusti kui parkalitöökoda, söögiisu kaob täielikult ja peale supi õhtulauas mul midagi alla pressida ei õnnestugi. Vähemalt õnnestub mul restoranist minema putkata enne, kui mu Romeo õhtusöögi lõpetab ja rahulik õhtupoolik on seega garanteeritud. Otsigu endale mõni teine huviobjekt, üksikuid naisi on grupis jalaga segada. Enne õhtusööki aga tuleks tuppa pääseda, aga hotellis pole lifti ja tubadesse viib paras taevatrepp, millest kohvrit üles tassida tundub päris probleem olevat, nii seisangi seni kohvri kõrval raevunud emalõvi ilmel, kuni ilmub lõpuks üks hotelliteenindaja. Hotellituba on küll kõle ja siin pole isegi joogiklaasi ja lugemislampi ning selleks, et läptopiga pistikupesani ulatuda, pean roppraske mosaiiklaua teise kohta tirima, lisaks on mul eelmisel päeval kaelasadanud jääkülma vihmavalingu või siis konditsioneeride tagajärjelt korralik nohu hangitud ja enesetunne pole suurem asi (kahjuks ei summuta see nohu tuvisõnniku lehka).
Hommik on seekord õhtust targem ja end kottpimedast ja umbsest toast välja vedades avastan, et asume imekaunis paigas mägede rüpes. Hommikusööki saame süüa väliterrassil, kus avaneb vaade mägijõele, kus küll tavaliselt vett ei ole ja selle teisel kaldal asuvale kindlusele, mida kohe külastada plaanime. Kui tavaliselt on vahemaa läbitav kuiva jalaga, on viimaste päevade vihmad (jah, eestlased suudavad isegi Saharas vihma välja võluda) voolusängi parajaks mudavooluks muutnud. Vapramad võtavad jalad paljaks ja sumavad läbi, mind siiski ahvatleb rohkem kohalike poolt pakutav eesliküüt, esiteks on eesliga alati lõbus sõita ja kui tihti minusugune ikka seda lõbu endale lubada saab, et ta süles ratsu selga tõstetakse, kleenukestel berberipoistel on jõudu ropult. Tuiskame uljal eeslikapakul läbi mudavoolu ja ma ei kadesta neid mitte sugugi, kes teravate kivide otsas teed otsivad.
Kasbah (ehk eesti keeles ehk linnus või kindluselamu) Ait Ben Haddou on tähelepanuväärne selle poolest, et kui paljud Sahara põhjaserva kasbah´d on kas lagunenud või millekski kaasaegseks renoveeritud, elatakse selles linnuses küllaltki muistsel moel. Eakas peremees pakub üllatavalt puhtas, ruumikas ja mõnusa sisekliimaga elutoas külalistele piparmünditeed. Olevat mehel ka neli naist, keda moslemikommete kohaselt külalistele ei näidata. Küsin meie giidi Muhamedi käest, kuidas see võimalik on, eelmisel päeval oli sellest just juttu, et Marokos on mitmenaisepidamine seadusega keelatud…Muhamed arvab, et esiteks on tegemist nii vana mehega, et küllap olid tal need naised juba eelmise seaduse ajast. Teiseks ei pidavat mägede ja kõrberahvad eriti ametlikest seadustest üldse eriti palju pidama ja elama ikka rohkem oma iidsete kommete ja tavade järgi. Ja üleüldse, kui tema, Muhamed, mu nüüd kohe naiseks võtaks ja siia mägedesse ära peidaks, ei leiaks mind nagunii enam keegi üles. Pole just meelitav ettepanek.
Tagasitee üle mudavoolu toimub samamaoodi eesli taguotsal rappudes. Kui muidu toimuvad need turistide sõidutamised nii, et vaene turist hoiab end küünte ja hammaste abil eesli seljas kinni, sest sadulaid ometigi neil ju pole, ja eesliajaja jalutab kõrval, siis siin hüppavad poisid sõitja ette eesli selga ka ise, küllap ei taha nemadki jalgu poriseks teha. Mõne suurema eluka otsa mahutatakse kogunisti kolm inimest. Mina saan õnneks sama eesli ja berberipoisi ka tagasi minnes.
Tagasi hotellis, veame oma kohvrid bussi ja algab looklev teekond läbi Kõrg-Atlase mägede, kõrgeim koht, mida läbime, on Tichka mäekuru 2260 meetri kõrgusel. Neile, kes mägesid armastavad, on selline sõit kindlasti naudinguks, kauneid vaateid on igal nurgal. Mina panen aeg-ajalt isegi silmad kinni, sest otse bussi aknast avanev sadu meetreid vabalanguse võimalust on päris pelutav.
Sõidame läbi kümnetest küladest, kus elu käib nii nagu aastasady tagasigi, külatänavatel on pea iga maja all tänavale avanev poeke, kõrvuti rippumas nülitud lambakered, kohalikud rõivad - ja siis vahele natuke kaasaega, avalik telefon ja internetipunkt. Silma torkab, et nii naised kui mehed kannavad peamiselt rahvuslikke rõivaid, kaftaneid ja djellabasid. Djellabat eristab kaftanist kapuutsi olemasolu, muidu on tegemist üsnagi sarnaste rõivaesemetega, mille kangas ja kaunistused võivad olla vägagi varieeruvad. Euroopalikku rõivastust kohtab Lõuna-Marokos vähe, kohtab ka näokatetega naisi, kuid siiski mitte palju, juuksed on küll enamasti rättide all peidus.
Kuna teeme ka fotopeatusi, jõuame Marrakechi alles pärastlõunal. Miljonilinn ja Maroko kunagine pealinn võtab meid vastu 34 kraadise kuumusega, esimest korda kogu reisi vältel on vajadus end pidevalt varju hoida. Külastame Baiia vesiiripaleed, mis on ehitatud alles 20.sajandi alguses, kuid võtab oma mosaiikide ja puidumaalidega lausa hinge kinni, siis veel 16.sajandil elanud dünastia hauakambreid ja lõpuks viiakse meid Marokos laialt levinud rohupoodi, kus pakutakse looduslikest vahenditest tehtud ravimeid ja vürtse. Demonstratsioonesinemine venib pikale, lisaks pole keegi päeva jooksul süüa saanud (ja Marokos pakutavad kontinentaalsed hommikusöögid koosnevad saiast, võist ja marmelaadist), lõpuks hakkab isegi selles aroomipilvest, söömataolekust ja nohust piisavalt paha, ostan küll kõrbetaime seemneid, mis pidavat nohu vastu aitama ja mis ei maksa sugugi vähe, kasu on neist esialgu kahjuks aga vähevõitu, õhtul on tatitõbi hullemgi kui eelmisel päeval. Hiljem aga vist hakkavad taimed siiski mõjuma, sest nohu annab paari päevaga järele.
Kell 17.15 lastakse inimesed lõpuks Marrakeshi peaväljakule lahti ja antakse kaks tundi vaba aega söömiseks, shoppamiseks ja jalutamiseks…kahjuks selgub peale paar söögikoha läbijalutamist, et kella neljast seitsmeni siinsetes restoranides sooja toitu ei pakuta. Lõpuks leian ikka koha, mis on nõus prae serveerima, kotlet eiole küll suurem asi, aga nälg saab kustutatud. Teine tunnike kulub kaubatänavatel jalutamisele, õnneks pole kohalikud kaupmehed nii pealetükkivad kui Türgis, Tuneesias või Egiptuses, lõpuks pääsengi vaid ühe veepudeli ja klaasi värskeltpresstiud apelsinimahla ostmisega. Melu väljakul on aga meeletu, koos on vist tuhandeid inimesi, tuleb meelde Brechti Kolmekrossiooperi algus, vargad varastavad, kerjused kerjavad, litsid löövad litsi, lisaks veel kõnepidajad, maotaltsutajad, kümned erinevad muusikud, õhtu hämardudes taas tööle hakkavatest söögikohtadest tõusev lõkkesuits, idamaised vürtsid ja parfüümid segunemas kerge roiskumise lõhnaga
Buss viib meid hotelli, mis on vägagi okei, tuba suur, vannituba mõnus ja oh imet, hotellis on isegi WIFI. Hotelli baar on küll kummalise varustatusega, seal on küll kanget alkoholi ja õlut, aga veini näiteks mitte. Võtan ühe õlle, aga teenindus on nii kummaline, et kauaks sinna jääda ei taha. Jääb tunne, antakse märku – naised Marokos õlut ei joo. Alkoholiga on Marokos üldse väga kehvad lood, pidavat seda müüdama ainult supermarketites (kuhu me siiani sattunud pole) ja hotellide baarides, neis ka mitte igal pool. Need kohad, mis kannavad silti Café või Restaurant, ja kus saab süüa, on reeglina alkoholivabad. Suitsetada see-eest võib igal pool, kus ainult pähe tuleb.
Osa rahvast läheb õhtul rahvuslikule show-le, mina jätan vahele, kirjeldust lugedes on tegemist kaunis sarnase asjaga, nagu eelmisel aastal Tuneesias juba nähtud sai ja pole isu 50 eurot kulutada, seda enam, et kõht on juba täis. Vedelen hotelli vannis vist terve tunni, peale kõrbehotelle, kus veega oli suhteliselt kehvasti, nauding missugune… istun hotelli rõdul Marrakeshi sumedas öös ja vaatan isegi CNN uudiseid . Hommikul selgub, et kõhutunne ei valetanud, ainuke kommentaar, mida show-d vaatamas käinud grupikaaslaselt kuulen, on “Hale!”. Lisaks tuleb välja veel äärmiselt inetu intsident, osa hotelli läinud rahvast on läinud hotelli restorani õhtustama ja arvet maksta soovides olla neilt raha küsitud vaid veini eest, ja väidetud, et õhtusöök on hinna sees. Ja nii kõigile inimestele, keda polnudki nii vähe. Minusse isiklikult asi ei puutu, aga teised on tõsiselt solvunud. Mulje on enamikele jäänud selline, et meelega ei tahetud öelda, et õhtust süüa saab ka hotellis…turismiäri kõige halvemini varjatud saladus on see, et kohalikud giidid saavad oma protsendi või kindla rahasumma iga tasulistele üritustele või ostmisega lõppevatele presentatsioonidele veetud lambukese eest ja loomulikult on nad huvitatud, et neid lambaid võimalikult palju oleks. Hommikul läheb asi veelgi imelikumaks, nimelt saab söömas käia julgenud seltskond eesti giidilt sugeda, et neile ju öeldi, et hotellis pole õhtusööki. Kuigi tegelikkuses keegi ei tahtnudki tasuta süüa, kõik olid nõus maksma.
Hommikusöök on see-eest imeline, päike paistab ja söögilaud on üle ootuste rikkalik, ei mingeid saiakribalaid ja marmelaadi, lausa keedetud munad, puder ja isegi kohupiim platsis. Värskeltpressitud apelsinimahl ja kohv nagunii. Kodinad taas bussi ja esimene sõit läheb Majorelle aedadesse. Siin saan ma giidi peale korraks tõeliselt vihaseks, kes kobiseb mikrofoni, et see on üks ilus aed, kus on palju taimi ja mõned lilled ka. Khm. Olen nii kuri, et kui bussist välja saame, küsin inimestelt, kes tahab aedade kohta rohkem teada saada…päris mitmed tahavad. Abiks Kindles kaasas olnud Maroko reisijuhiga värskendatud faktid, räägin inimestele, et Majorelle aiad rajati 1924.aastal prantsuse kunstniku Jaqques Majorelle poolt ja kahe maailmasõja vahel loeti seda üheks maailma parimaks botaaniliseks kollektsiooniks. Aeda on nimetatud ka Marrakechi paradiisiaiaks ning külastajatele on ta olnud avatud 1947.aastast. 1980.aastal ostis aia koos selles asuva villaga Yves Saint Laurent koos elukaaslase Pierre Bergega ja on nimetanud seda maailma inspireerivaimaks kohaks. Ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata villa ja aiavaaside sügavsinisele värvile, mis on niivõrd eriline, et tal on isegi oma nimi, Majorelle sinine, Majorelle bleu. Ja et kui Yvest Saint Laurent 2008.aastal suri, puistati vastavalt tema viimasele soovile tema tuhk laiali Majorelle aeda. Inimesed on mu improviseeritud ekskursiooni eest ootamatult tänulikud – ainult et kas sellist infot ei peaks jagama ametlik giid, kellele selle eest palka makstakse.
Peale aedade külastust järgneb taas roppigav sõit läbi poolkõrbelise maastiku Casablanca poole, jään muidugi vahepeal taas tukkuma…mina, kellel on juba paarkümmend aastat tõsiseid probleeme magamajäämisega ükskõik millises voodis, ka koduses, suudan hoobilt magama jääda kolmes kohas – turismibussis, lennukis ja kosmeetiku laua peal. Teeme peatuse Shelli bensiinijaamas, buss tahab juua ja inimesed saavad tualetis käia. Edasi veel tunnike ja hakkabki paistma Maroko suurim, üle kolmemiljonilise elanikkonnaga Casablanca ehk tõlkes Valge Maja. Casablancas saan lõpuks aru, miks oleks hea tõeliselt rikas olla. Näiteks selleks, et omada villat Casablanca rannapromenaadil vaatega Atlandile ja ja soovitavalt ka eralennukit koos piloodiga, et soovi korral lennata põhjamaise kaamose eest sinna, kus temperatuur ei lange ealeski alla nulli…kahjuks olen selle teadmisega valesse ühiskonda sündinud ja lootusetult hiljaks jäänud. Koht, kuhu tahaks tagasi tulla, kindlasti. Aga nagu üks grupikaaslane tabavaöt ütleb, neid kohti, kuhu tahaks tagasi tulla, tekib. Aga neid kohti, mis on käimata, on veelgi rohkem. Ning elupäevi on piiratud hulk ja võimalikke reisimisepäevi veel piiratum hulk.
Casablancas läheme kohe maailma suuruselt kolmandasse mosheesse ….. ja tegelikult on see suurim moshee maailmas, kuhu uskmatuid koeri ekskurseerima lastakse, kaks suurimat asuvad Mekas ja Mediinas, kuhu meiesugustel üldse asja pole…ehitis on tõeliselt suursugune ja mul on siiralt kahju grupikaaslastest, kes inglise keelt ei valda, sest moshee marokolannast giidi esinemine on särav ja informatsiooniküllane, kahjuks võetakse see eesti keeles kokku paari uimase lausega.
Pealse mosheed antakse söögipaus rannapromenaadil, kus valida on kas rannarestorani või McDonaldsi vahel…valin burgeri, sest olen juba kogenud,et restornis siinse elustiili juures tunniga söönuks ei saa. Ainuüksi tellimuse vormistamisele kulub pool sellest.
Hakkame Casablancast lahkuma ja liigume meetrikaupa miljonilinna ummikutes, kus pealegi ei tundu kehtivat ükski liikluseeskiri. Olen kuulnud korduvalt väitvat, et Kairo liiklus on hullumeelne…ma olen Kairos käinud ja võrreldes Casablancaga oli see üks äärmiselt viisakas ja korrektse liiklusega linn, tunnen kaasa meie bussijuhtidele, kes sellest kaosest läbi roolima peavad. Maroko reisijuht ütleb küll, et siinne peamine liiklusreegel on, et suuremal sõidukil on alati õigus, aga kes selle kehtivust ikka nii väga proovida tahab. Ise ei tahaks selles linnas küll roolis olla, pealegi olevat Maroko maailmas teisel kohal liiklusohvrite arvu poolest. Sõidetakse siin aga millega iganes, alates eeslitest, muuladest, hobustest ja nendega veetavatest kaarikutest, sõidukitest, millele on raske isegi nime anda, sest neil on mootor ja üks kuni kuus ratast.Lõpetades euroopalikeautode ja suurte turismibussidega.
Enne Casablancast lõplikku väljasõitu aga…simsalabim, selle triki eest annan meie giidile, kes on tegelikult väga kena inimene, kogu infoga koonerdamise andeks…saame sisse ühte Casablanca ülikumajja, mis on praegugi üks kuningapalee kõrvalhoonetest ja kuhu turiste tavaliselt ei lasta, peame olema vaiksed nagu hiired, tegema kähku pilti ja jalga laskma, elamus aga on suurem kui mõnedest varemetest.
Järgnenud pooletunnise vaba aja kestel jätan tegemata ostu, mida hiljem siiralt kahetsen, kleit, mida müüja nimetam Magic Dress ja mis pidavat olema rahvuslik, kuid ei näe sugugi sellemoodi välja, kleit, mille lõige võimaldab seda kanda vähemalt viie erineva väljanägemisega kleidina, ei loeks isegi 500 dirhamimine hind, mida saaks kindlasti alla kaubelda, aga valikus on ainult must (ja mul on musti kleite pool kapitäit) ja beez, milles ma näeksin välja nagu väljaoksendatud õunamoos. Ostan kompensatsiooniks kõrvaltänavalt ühe rohelise kleidi (mis maksab neli korda vähem), aga hing jääb haigeks sellegoolest.
Casablanca liiklusest viimaks ometi pääsenud, sõidame edasi Maroko pealinna Rabati poole, kus saab olema ka meie viimane ööbimine Maroko pinnal. Hotell Bourgreg, nimetatud nii Rabati linna läbiva jõe järgi, asub Rabati vanalinna ehk mediina müüri ääres. Tuba on nii pisike, et peale voodi sinna õieti midagi ei mahugi, aga vannituba see-eest suur. Kuidagi saan ikka lahtise kohvri põrandale nii ära mahutatud, et sinna kogemata sisse ei astuks, asju lahti pakkida pole sellisel reisil kunagi mõtet, vähest vaba aega saab muukski kasutada kui asjade kohvrisse ja kohvrist välja tõstmisele. Näiteks kulutan tunnikese hotelli ümbruses kolamiseks, mediinasse seekord ei lähe, hoopis põnevam on vaadata, kuidas kohalikud elavad, kus käivad, mida ostavad. Nii näiteks laiutab hotelli taga üüratu kaubanduskvartal, täis odavaid hiina riideid ja hinnad on nii tillukesed, et võtavad isegi mind jahmuma. Ei osta küll midagi, sest lihtsalt ei ole vaja, aga retuusid saaks siit näiteks 40 ja T-särgi 25 krooniga. Muust pudist rääkimata.
Hotelli restoranis mängib idamaine muusika, aga sinna ma minna ei viitsi. Söön ühes tänavaäärses söögikohas grillkana, Rabat on märksa moodsam linn kui kohad Lõuna-Marokos, kus üksinda naisterahval kohvikusse minek kõne allagi ei tuleks, ole siis nii turist kui tahes. Siin aga pole ma selles söögikohas sugugi ainuke naisolevus ja kohalikel neiudel on pea küll kaetud, aga seljas topp ja teksapüksid.
Viimane hommik algab linnaekskursiooniga, külastame linna kuulsamat Hassani torni, tegemist on 12.sajandil poolelijäänud minaretiga, mis seisab siiamaani kujul, nagu ta pooleli jäi. Sealsamas kõrval on mausoleum, kuhu on maetud võimuloleva kuninga isa ja vanaisa, mausoleumi valvavad värvikates kostüümides auvahtkonnad, ühel pool valgete ja teisel pool tumedate hobuste seljas.
Jalutame veel Rabati vanas merekindluses ribatis, mis praeguseks väga mere ääres enam polegi. Siis aga suund juba Tangeri poole. Vahepeal teeme peatuse kohaliku supermarketi juures, kust saab endale jooke ja näksimist osta, lõunapeatust sel päeval pole jälle ette nähtud. Puhkepausi teeme Assilah nimelises linnakeses Atlandi ookeani ääres, kohalik rand meenutab päris korralikku prügimäge, julgemad käivad siiski end ka lainetesse kastmas. Pikniku lõpuks pakuvad giid ja bussijuhid veini ja tänavad meid reisile tulemise eest, meie omakorda neid. Bussijuhid olid küll tõelised profid, Maroko hullumeelses liikluses selget pead ja külma närvi säilitada on professionaali tuleproov. Giidilt oleks küll rohkem infot oodanud, enamuse ajast polnud meil halli aimugi, kus me viibime ja ka faktidega vassimist tuli alatasa ette.
Tunni aja pärast jõuame Tangeri sadamasse. Teel ummikutes loksudes elame üle nii mõnegi õuduspildi, Maroko poisid hüppavad, pea ees, bussi alla. Kohalikel noorukitel on kinnisidee Marokost välja saada ja nii üritataksegi end smuugeldada välismaiste numbrimärkidega sõidukitesse. Seekord meil, reisijatel, veab, ei peagi oma pagasit ise läbi tolli ja passikontrolli lohistama ja kümmekond pakikandjatele mõeldud Maroko dirhamit jääb mulle mälestuseks,kahjuks pole sadamas ka näiteks mõnda vaestele mõeldud toetuskasti, kuhu need jätta,. Küll ei vea bussijänestel, juba sadamas tolliootel korjavad kontrollid bussi alt välja kaks Maroko noorukit, bussi röntgenkontrollis leitakse veel üks ja vahetult enne bussi praamilesõitu leiab taskulampidega bussialust millimeeterhaaval kontrolliv piirivalve veel ühe tagasillale kleepunud jõnglase. Mõistmatuks jääb, millist imemaad loodavad need ilmselgelt alaealised jõngermannid küll Euroopa poolelt leida. Marokos on tasuta nii haridus kui arstiabi, valitsusel on kümned programmid vaesema lõunapoolse elanikkonna toetamiseks, mida on neil jõmpsikatel vaja külmast ja omade probleemide käes vaevlevast vanast Euroopast...
Kõigi nende probleemide tõttu väljub praam oma veerand tundi sõiduplaanist hiljem, tund Gibraltari ületamiseks ja sadamaprotseduurideks, siis veel kaks tundi sõitu kottpimedal Costa del Solil ja Malaga külje all asuvas Torremolinose linnakeses asuvasse hotelli Adriano jõuame kella poole ühe paiku öösel kohaliku aja järgi...Greenwichi aja järgi elavas Marokos oleks kell ikka veel pool üksteist ja pole imestada, et uni kohe ei tule. Sätin ja sorteerin asju, limpsin natuke kaasaostetud Maroko veini, isegi loen veidi raamatut, uinun alles kolme paiku ja kell kaheksa on äratus ning pool kümme ärasõit, Malaga lennujaamani on vaid seitse kilomeetrit. Lend läheb seekord peaaegu viperusteta, järjekordne prantsuse lennujuhtide streik välja arvatud (mille kohta piloot ütleb, et see on peaaegu regulaarne) ja tänu taganttuulele maandume Tallinnas vaid kümme minutit esialgsest lennuplaaniajast hiljem. Pagasi kättesaamisega läheb natuke aega, korraga tuleb sisse mitu lendu ja charterlennu pagasiteenindus jääb muidugi viimaseks. Teisel pool tollikontrolli ootab mind rõõmus õeraas, kes on nädalast üksielamist täiega nautinud ja tee läheb mõningate haakidega kodu poole, kus mind tervitavad kaks ülirõõmsat koera ja kass, kes muidu küll demonstreerib pidevalt, et mul ükskõik...aga kui ikka nädalake eemal viibida, on kohe mööda jalgu nühkerdav sülekiisu.
Mis jäi meelde: Marokos on tõepoolest midagi müstilist ja inspireerivat ja ma ei imesta üldse, et nii paljud kunstnikud ja muusikud on käinud sealtkandist inspiratsiooni otsimas. Mis see on, ei oska minusugune profaan muidugi öelda. Aga mindki muutis see maa ühtpidi äärmiselt rahulikuks, terve reisiaja ma ei mõelnud ühelegi töisele ega kodusele kohustusele, samas kuidagi rahutuks, peale kojujõudmist on pea olnud nagu segamini mosaiigikarp, mille tükkide kokkupanemine kuidagi ei õnnestu. Samas kogu reisi saatnud tunne, et islam on siiski maailma tugevaim religioon (jättes siinkohal igasugused ekstreemjamad nagu terrorism, millel ei ole tõelise islamiga mingit pistmist, kõrvale). Maroko fantastiline arhitektuur ja mosaiigikunst. Meeletu kontrast ikka veel keskaegsel kombel elava (keskaega on küll lisandunud suurepärases korras asfaltteed, elekter, tasuta telefon ja tasuta internet) ja luksusvillade ja -autodega Atlandiäärse Maroko vahel. Toredad reisikaaslased. Mõnus kliima - vanaduspäevade talvekodu võiks Maroko mõnes mereäärses linnakeses olla küll.
