tag:blogger.com,1999:blog-33743989570432045922024-03-13T21:08:42.767+02:00Thela reisijutudReisikirju saab kirjutada siis, kui reisid üksinda. Ja kui juhtub olema aega. Tagantjärele neid kirjutada on suhteliselt võimatu. Aga siin need vähesedki sõpradele lugemiseks.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.comBlogger10125tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-15413403679561645992015-12-13T09:06:00.001+02:002015-12-13T09:06:33.129+02:00Laisklooma päikesepuhkusNagu juba ammu otsustatud, peale kurnavat ravi oli hädasti vaja niiskes ja külmas Eestis lõdisemise asemel end kusagil soojal maal kosutada. Kahjuks on mõningaid piiranguid. Esimese piirangu tekitab mu korduvalt opereeritud organism, mis ei ole nõus üle kuue tunni lendama. Seega igasugused väga kauged ja väga soojad kohad jäävad kohe reisiplaanidest välja. Edasi tuleb leida kokkulepe eelarve ja mugavuste vahel. Nimelt kui asi puudutab puhkusereisi, muutun ma täielikuks snoobiks. Kui puhkama, siis ikka täiega ja naudinguga, mingid säästureisid ei lähe arvesse, siis ma istun juba kodus, kus on mugavam. Ma ei ole ühegi hinna eest nõus ööbima kuskil odavas hostelis ja hommikul unise peaga endale kuskilt tänavalt kohvi otsima. Soe vesi ja muud mugavused on elementaaarsed.<br />
Õnneks oli tänavune niiske suvi, mis ohtrat kastmist ei nõudnud, ning soe ja leebe sügis eelarvele soodsad ja lubasid reisimisele mõelda. Esimene valik oli Sharm-el-Sheik, mis ka broneeritud sai. Aga kui vene lennuk oktoobri lõpul alla kukkus ja lennud Sharmi lõpetati, olin tükk aega ooteseisundis. Üks võimalik valik oli Iisrael, aga ausalt öeldes olid sealsed hotellid, mis mu eelarvesse mahtunud oleksid, nii viletsad, et ei tekitanud kiusatust.<br />
Vaid kaks nädalat enne reisi pakkus GoAdventure asendusreisina välja Hurghada ja olles hotellid üle vaadanud, otsustasin Sunrise Mamlouk Palace kasuks. Viis tärni, kõik hinnas, nii toitlustus kui joogid.<br />
Lennufirma on FlyEgipt, lennuk Boeing 737-800. Islamile omaselt ei müüda lennul alkoholi, mis on suurepärane, sest osa kaasmaalasi on suutnud end juba enne lendu täis tõmmata, rõvetsevad ja ropendavad. Maailm on veider. Ma istun lennukis, mida juhib moslemist piloot, teenindav personal räägib omavahel araabia keelt ja ainuke asi, mis olemise ebamugavaks teeb, on nõmedad kaasmaalased. Mitte et mul midagi klaasi veini vastu oleks, aga ma olen paari tšarteri peale sattunud, kus alkohol voolas ojadena ja viimane kolmandik lennust on kaunikesti jube olnud. Teenindav personal on usin ja sõbralik<br />
Toiduks on paar kurba võileiva, pesukäsna meenutav koogitükk ja pakk apelsinimahla. Viimane on hea. Kohv on tasuline, 2 eurot,ja lahustuv Nescafe.<br />
Viimase lennutunni algus on lummav. Lennutrajektoor on olnud ilmselt selline, et kuskil Kreeka kohal tulime üle Vahemere ja seal pööras lennuk itta Hurghada poole. Paremal laiub tuledesäras Niiluse org nagu kuldne ja kalliskividega kaetud looklev draakon. Kahel pool seda süsimust ja tuledeta kõrb. Keskel voolamas elu jõgi, emake Niilus. Inimkonna kultuuri ja ajaloo üks hällidest.<br />
Hurghadas maandume täpselt graafiku kohaselt kell üheksa õhtul. Lennujaam on hiiglaslik, aga praegusel ajal üsnagi inimtühi. Passikontroll venib nii, et midagi nii aeglast nägin ma viimati ligi kümme aastat tagasi Luandas. Vahepeal kell kümme tuleb vahetus, selles, et kaks araabia meest kohtudes üksteist põsele suudlevad, pole muuseas midagi imelikku. See on lihtsalt selline kultuur.<br />
Peale kümmet olen lõpuks Egiptuse pinnal. Kohver juba ootab. Lõpuks ometi ka korralik tualett ja sigaret üle kuue tunni. Mmmmm.<br />
Siis hotellide järgi bussidesse ja kusagil peale ühtteist maabun hotellis, õnneks olen ainuke eestlane, kes sellesse hotelli tuleb. Hotell on isegi pimeduses imposantne.Uksel tervitatakse sõnadega Welcome home ja ulatatakse kätepuhastamiseks soojendatud niiske froteerätik. Check-in käib kiiresti, vasaku käe randmele kinnitatakse paketti tõendav pael ja oma pagasiga kohtun alles toas. Mis on vastuvõtust pagana kaugel. Hommikul näen, et olen paigutatud ilmselt eriti magusasse kohta, kõige merepoolsemasse korpusse kolmanda korruse merevaatega tuppa. Aga minu haige põlve jaoks on jalutuskäik peamajja, kus süüa antakse, on paganama pikk. Muude mugavuste kõrval on see tühiasi, tulen toime.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDYW7X3ERUqpnjWL4B3MmW9PPNXrHHsG5nrm3-oBr_qtMHyGD5GlwAf76oJz2dcyrybXrDJL6FCkzkjqvIhCszCjf9IGF3yha1di05YDvBx3tNLEErM_paOf6K78sllF1wbtniRLlS9jY/s1600/DSCN0233.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDYW7X3ERUqpnjWL4B3MmW9PPNXrHHsG5nrm3-oBr_qtMHyGD5GlwAf76oJz2dcyrybXrDJL6FCkzkjqvIhCszCjf9IGF3yha1di05YDvBx3tNLEErM_paOf6K78sllF1wbtniRLlS9jY/s320/DSCN0233.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMGNbPEBu8XWTxg6YSfPWHEcj1SgNPFuT1YwVpKaKIj0KXNSed1h0VLTQyQ_QKrEdfAuGP5ntOfYOI_HN01l2uDG964GxGT3XeIUSGI-q8AzvUN6kDDjvZTEe5W7aoSjvS9uN22EaGQlU/s1600/DSCN0238.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMGNbPEBu8XWTxg6YSfPWHEcj1SgNPFuT1YwVpKaKIj0KXNSed1h0VLTQyQ_QKrEdfAuGP5ntOfYOI_HN01l2uDG964GxGT3XeIUSGI-q8AzvUN6kDDjvZTEe5W7aoSjvS9uN22EaGQlU/s320/DSCN0238.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Joon reisipalaviku mahavõtmiseks paar klaasi roosat veini ja magan nagu kott, kuni kell kuus hommikul mingi prožektor näkku paistma hakkab. Tegemist on suure ja sooja tõusva päikesega. Ütlen talle tere, tõmban kardinad ette ja magan edasi.<br />
Kella üheksa paiku jalutan hommikusöögile. Rootsi laud ulatub lõpmatuse teise otsa ja lisaks muudele ahvatlustele pakutakse spetsiaalselt sinu silme all valmistatud omletti või värskelt praetud pannkooke. Kui ma veel avastan, et kohviautomaatidest tuleb päris kohvi, mitte mingit seisnud lurri, on tunne, et olen nirvaanasse sattunud. Kulutan hommikusöögile terve tunni. Värskepressitud guaavimahla polnud isegi paljurännanud mina enne joonud ja sellest saab lähemaks nädalaks mu lemmikjook.<br />
Tagasi jalutades otsin üles spa. Selgub, et sisebassein on remondis. See on pettumus. Sisseviskajate kätte sattununa lasen endale kaela määrida neli tunniajalist massaaži kolme soodushinnaga. Sellele eelneb muidugi kõva kauplemine, sest niiöelda hinnakirjahind on üsnagi ehmatav. Aga me oleme ju Egiptuses…ja peale pooletunnist kauplemist saan ma proovimassaaži tasuta ja ülejäänud üsnagi kodumaise hinnaga. Massaaž oli mul oma ravist vaevatud kere jaoks nagunii plaanis ja ausalt öeldes oli see igat makstud eurot väät. Ma ei teadnudki, et mul niipalju valupunkte on, kaasa arvatud näos ja peas.<br />
Järgnevatel päevadel ei tee midagi tarka ja ma ei tulnudki siia midagi asjalikku tegema. Söön,magan, lesin palmi all. Olen arvuti kaasa võtnud küll mõttega kirjutada, aga vaimu peale ei tule. Liiga mõnus on olla.<br />
Esmaspäeval tulevad esimesed lõunamaised viperused, mille puhul pole vaja põdeda. Seda suhtumist lihtsalt nimetatakse Hispaanias näiteks manjaanaks ja idamaades inšallahiks. Ehk midagi juhtub siis, kui Allah seda tahab. Mina olin plaaninud esmaspäeval Hurghadasse sõita, aga bussi ei tule. Olles pool tundi oodanud, lähen retseptsiooni jorisema. Pärast mitut araabiakeelset telefonikõnet selgub, et täna ei tule jah. Olgu nii, läheme siis homme. Selle asemel käin taksoga lähedalolevas kaubanduskeskuses. See on kuskil pooleteise kilomeetri kaugusel küll täiesti nähtavas kauguses, aga ma ei riski jalale liiga teha. Ostan koduskandmiseks paar paari dresse ja retuuse ja uudistan kohaliku supermarketi toiduvalikut, see on võõrastes maades alati nii huvitav. Sama takso tuleb vastu. Üldiselt võib tõdeda nii sel kui järgnevatel päevadel, on egiptlased täpsed, kokku lepitud kohtumisele tullakse pigem viis minutit varem kui hiljem.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzeafZ8qjOXQfj2rTZc-Hb1W-Lx2ijUK9cM9u_OkUcpPqVNjRfu3MNssko93pG0RBDsQp0j7AWhf932zGIpZCgTb_NCgzzEfuVJ8lmqT2jmynoltdpDXLZwDGDmPXC11RIS6WGKjXslhA/s1600/DSCN0313.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzeafZ8qjOXQfj2rTZc-Hb1W-Lx2ijUK9cM9u_OkUcpPqVNjRfu3MNssko93pG0RBDsQp0j7AWhf932zGIpZCgTb_NCgzzEfuVJ8lmqT2jmynoltdpDXLZwDGDmPXC11RIS6WGKjXslhA/s320/DSCN0313.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
On mu sünnipäev ja lausa üllatav, kui palju inimesi seda meeles peab. Marguse isa ja ema helistavad. Poiss helistab Rootsist. Õeraas. Facebook piiksub õnnitluseteadetest varahommikust kuni pea järgmise päeva hommikuni ja mul endalgi on vähe üllatav, et need paarsada inimest, kes mulle õnne soovivad, on tegelikkuses ka reaalsed tuttavad. Ja väga erinevatelt aladelt. Minu väikesesse maailma mahub palju erinevaid maailmu. Töömaailm. Aiandusmaailm. Koeramaailm. Ajakirjandusmaailm. Mentorlusmaailm. Kohalik kogukond. Jne. Mulle meeldib, kui elus on palju erinevaid värvilisi tahke ja on õnn, et saan sellist elu elada. Õhtusöögiks panen selga siidkleidi ja värvin silmad, aga see on ka ainuke kord, kui ma selle nädala jooksul viitsin end mukkida.<br />
Ilm Punase mere lõunarannikul on detsembris minu jaoks täiesti paras. Kampsun või sall peavad kaasas olema, sest hommikul ja õhtul on tugev tuul ja üsna jahe. Päikese käes ja tuulevarjus palav. Parim on varjuline ja tuuletu koht, seal on ülimõnus.<br />
Hotelli aed on imeline, aga selle eest kannab hoolt ka terve aednike armee. Isegi mahakukkunud õielehed korjatakse murult ükshaaval ära. Erilist liigirikkust kohas, kus suvised temperatuurid võivad tõusta üle 40 kraadi, muidugi pole oodata, aga kujundus on väga kaunis. Siin võib lõpmatult jalutada ja veel viimaselgi päeval avastan midagi uut. Loen hotelli keskkonnapoliitikast, et aedade kastmiseks kasutatakse nn.halli vett, ehk duširuumidest tulevat kasutatud vett, mis enne loomulikult puhastusseadmetest läbi käib. Kui palju seda selle kauni aia korrashoiuks läheb, ei taha mõeldagi, kastmisvoolikud on meie kodustest kaks korda jämedamad ja isegi detsembris kastetakse mitu korda päevas, et see rohelus kestaks. Ümberringi on ju vaid kõrb ja viljatu liiv.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOR8mya_otmQo4c4R2HcTp_GYREURpbSoFPhWZ6jQ34d_d6hp5WhmwCr1PLqBbzQKhJvw3iIBgzgCMHO8yOf0pZ57L6RWXNLLRB6FgPaom58FkEU2yf_jTWTPoxg8hjV_SCY8WdeTKfvc/s1600/DSCN0250.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOR8mya_otmQo4c4R2HcTp_GYREURpbSoFPhWZ6jQ34d_d6hp5WhmwCr1PLqBbzQKhJvw3iIBgzgCMHO8yOf0pZ57L6RWXNLLRB6FgPaom58FkEU2yf_jTWTPoxg8hjV_SCY8WdeTKfvc/s320/DSCN0250.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjstfN0ieDBg_48nDWhQPWWm-Mq5aRkkdEVhwk0fnkvhatWQ5MY9JjbNFaXo9MCW3U74oOBMQulgWT3cQ5aRUIYfBecHmVegHLoCafUhNhyRo9ZzzPt69CE6C0xH6L3o4r6UR2i5bxhSsI/s1600/DSCN0272.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjstfN0ieDBg_48nDWhQPWWm-Mq5aRkkdEVhwk0fnkvhatWQ5MY9JjbNFaXo9MCW3U74oOBMQulgWT3cQ5aRUIYfBecHmVegHLoCafUhNhyRo9ZzzPt69CE6C0xH6L3o4r6UR2i5bxhSsI/s320/DSCN0272.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjREzCSKR5GYeyX1SygIW3HEYUwyBFfNg2ZWShwZUD4rIpvhWsgbYapPCtWwCzhd5B30ofD5BByZTmdCZ_6om-tCr1lVzWsO6WYleTkRep23WG3odje3bK1rdawUk929y2GltxzCiejWS4/s1600/DSCN0274.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjREzCSKR5GYeyX1SygIW3HEYUwyBFfNg2ZWShwZUD4rIpvhWsgbYapPCtWwCzhd5B30ofD5BByZTmdCZ_6om-tCr1lVzWsO6WYleTkRep23WG3odje3bK1rdawUk929y2GltxzCiejWS4/s320/DSCN0274.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjPVyA-U5wx8G9FVXubMaVC7AV_MCN-T7nke30KcGIYbjvTMyHP9QDC5jsVus3odu3kZ5bvRk6bxm6-bn6JU4yPSwMOmDOeYVdNqhDtEGOOQ5z94Ydsr1s8JWp4W6SJ0Q8UhzyhK9o2T0/s1600/DSCN0292.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjPVyA-U5wx8G9FVXubMaVC7AV_MCN-T7nke30KcGIYbjvTMyHP9QDC5jsVus3odu3kZ5bvRk6bxm6-bn6JU4yPSwMOmDOeYVdNqhDtEGOOQ5z94Ydsr1s8JWp4W6SJ0Q8UhzyhK9o2T0/s320/DSCN0292.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJrAiL3xSXrFLuv0_5QmiOTKMhJA6t_G6aFcIYaDvSFkUP_FvD21Iys_X5Nl15RJnoowqlnAvKTWJc83X6ESsRRF-vOkQZTKH66JJdgMN4WmOFDgCXfRciVH-GAGzkF8ODXRFRt_WS-x0/s1600/DSCN0306.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJrAiL3xSXrFLuv0_5QmiOTKMhJA6t_G6aFcIYaDvSFkUP_FvD21Iys_X5Nl15RJnoowqlnAvKTWJc83X6ESsRRF-vOkQZTKH66JJdgMN4WmOFDgCXfRciVH-GAGzkF8ODXRFRt_WS-x0/s320/DSCN0306.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Teisipäeval käin Hurghadas ikkagi ära. Ma küll ei lootnud midagi, aga ega midagi huvitavat ei näe ka. Kohas, kus buss meid maha paneb, on sadu suveniiripoode ja võltsriideid ja –kotte müüvaid kauplusi, ükski neist ei huvita mind sendi eestki.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUSBSuQ_JX71vAhuMEpThO9PmlPGs7EYk2tcvGtqT8plR2w9jm1x8oMbJYZ2tPnDaTSYs3GUw7NsKI8bG-BxjvAr0lCySLC9kn-ZHzvLOKASksCZnC7zy2X2k1i4ZrqxKfckd_XB1Qj9A/s1600/DSCN0321.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUSBSuQ_JX71vAhuMEpThO9PmlPGs7EYk2tcvGtqT8plR2w9jm1x8oMbJYZ2tPnDaTSYs3GUw7NsKI8bG-BxjvAr0lCySLC9kn-ZHzvLOKASksCZnC7zy2X2k1i4ZrqxKfckd_XB1Qj9A/s320/DSCN0321.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Kusagil peab olema ilmselt ka normaalseid poode, sest kohalikud käivad inimese moodi riides, mitte võltsarmaanides ja donnakaranides, aga sinna ma lihtsalt ei satu. Kogu kaubandus tundub olevat orienteeritud venelaste maitsele, kõik sildid on dubleeritud vene keelde. Lasen ühes poes endale pähe määrida ametüstidest kaelakee, mida mul tegelikult ka muidugi vaja pole, aga kivid on ehtsad ja võtame seda siis investeeringuna…Toidupoest ostan koju viimiseks halvaad ja kohapeal joomiseks juua. Hotellipakett sisaldab küll tasuta jooke, aga mu tuba on baaridest suhteliselt kaugel ja kolmandal korrusel, nii et iga lonksu pärast jalutada ei viitsi. Kogu Hurghada kraanivesi on puhastatud merevesi ja juua ei kõlba.<br />
Vene lennuki allakukkumine oktoobri lõpul on turistidevoolu peatanud ja see on Egiptuse majandusele tõsise põntsu pannud. Osa hotelle ja kauplusi on suisa suletud. Sajad ehitised on peatatud. Mõned hotellid pidavat töötama säästurežiimil. Sentido Mamlouk Palaces, kus mina elan, kriis küll eriti tunda ei anna, kuigi ka siin on osa korpusi remondiks suletud, remondis on ka amfiteater ja spa. Aga see tundub pigem planeeritud tegevus olevat, ja ehitatakse kiiresti, korralikult ja kuidagi nii, et kliente ei häirita. Spa, mis remondi ajal töötab, näeb esimesel päeval väga remondis välja, aga viimasel päeval hiilgab fuajee juba uue sisekujundusega.<br />
Tagasi hotelli, sööma ja massaaži. Aeg läheb üllatavalt kiiresti. Kartsin, et hakkab igav, aga ei hakka.<br />
Kolmapäevaks olen ostnud endale El Gouna ekskursiooni, mis minu jaoks ostutub mõneti pettumuseks. Ekskursioon on venekeelne, no sellega saab hakkama, kuigi mu vene keel on üsna roostes. Aga kogu meelelahutus on selgelt vene temperamendile orienteeritud, liiga lärmakas ja familiaarne minu jaoks. Ja kuigi ma olen turismifirma esindajale toonitanud, et mu jalg on haige ja ma ei saa käia, tuleb lisaks küllaltki pikkade vahemaade jalgsi läbimisele ronida ka jahi järsul treppredelil ja Egiptuse maabumissillad tõstavad mu juuksed peas püsti, sest see on lihtsalt paar mere kohal nõtkuvat ja kõikuvat lauajuppi. Laev on räpane ja kleebib, tualetid ei tööta ja tualettpaberit pole. Õhtuks on põlv küllaltki piinatud ja valus. Tuju ma endal lihtsalt rikkuda ei lase, küll helistan hotelli jõudes turismifirma esindajale, et reedeks tellitud ekskursioon tühistada. Nüüd algavad jamad. GoAdventure giid väidab, et tema ei saa midagi teha, kuna ma ei ostnud ekskursiooni tema käest. Enda teada ma kohtusin kokkulepitud kellaajal inimesega, kes väitis end olevat GoAdventure esindaja…äääeee, jah me teeme koostööd, tuleb vastus, aga asju pean ajama ikkagi tolle Ahmediga. Saan Ahmedi telefoni ja helistan, et kahjuks ei saa osaleda, jalg valutab. Vend pole selle üle muidugi eriti õnnelik ja lubab hommikul tagasi helistada. Kell kaksteist pole hommik ikka veel saabunud, aga mul ei ole ka kavatsust neile eimillegi eest 80 eurot jätta. Helistan ise ja asi laheneb, õhtuks tuuakse hotelli raha ja ärasõidukellaajad. Üldse peaks mainima, et GoAdventure töökorraldus jätab halva mulje. Asendusreisiga venitatakse viimase minutini, lubatud eestikeelset teenindust praktiliselt pole, ekskursiooni kvaliteet oli allpool igasugust arvestust, aga vähemalt suudeti kasutamata teenuse eest raha tagasi maksta…ilmselt olen senikasutatud Estraveli, Germalo, Astellaria ja Tensi reiside superkvaliteediga end ärahellitada lasknud, aga järeleandmisi ka teha ei kavatse. Ja hotell, kus ma elan, on suurepärane, mitte millegi üle pole poriseda.<br />
Natuke ka El Gounast, mis on suurepärane näide sellest, mida võib luua ühe inimese äriidee. Veel kaheksakümnendate lõpul oli siin kõrb. Kuni kohalik kopti ärimees otsustas osta riigi käest tüki kõrbe ja kuuldavasti üsnagi peenraha eest. Kopad löödi maasse ja kakskümmend viis aastat hiljem nimetatakse El Gounat Egiptuse Veneetsiaks. Kümme kilomeetrit kanaleid, täidetud mereveega, kümneid saarekesi uhkete hotellide ja villadega, kuhu on talvise puhkekoha ostnud selle maailma rikkad ja ilusad.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGPHWLQlfLM1PoJU6okhI7YHQplE6vCkqFOmV5UhIpmUZvOHCSCdFejZ_vhjHPHrRoYyfI8krmL3nTtmHz_-d-GcJbUW10OdIYfhHYlssReaLifdKRnbkpHbGtJzZ56P2-FkScI4m1m9s/s1600/DSCN0378.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGPHWLQlfLM1PoJU6okhI7YHQplE6vCkqFOmV5UhIpmUZvOHCSCdFejZ_vhjHPHrRoYyfI8krmL3nTtmHz_-d-GcJbUW10OdIYfhHYlssReaLifdKRnbkpHbGtJzZ56P2-FkScI4m1m9s/s320/DSCN0378.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiu4t43gZyun55yUMyh7fu-e7dV5UcKJOGCp0xHnKpaSkgD6DelYCBMowcYKSBJDSWmWdKWLcJyLWR9D-LSbHD6Y_AUteVC9mgIsfYJWYV5qlArv27UiMhk-a1oLX_E6zfPZcYSkereeyI/s1600/DSCN0380.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiu4t43gZyun55yUMyh7fu-e7dV5UcKJOGCp0xHnKpaSkgD6DelYCBMowcYKSBJDSWmWdKWLcJyLWR9D-LSbHD6Y_AUteVC9mgIsfYJWYV5qlArv27UiMhk-a1oLX_E6zfPZcYSkereeyI/s320/DSCN0380.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Kahjuks meid jalutama ei lasta. Giid tassib meid ilmselt oma tuttavate baari, olles eelnevalt taevani kiitnud, kui head alkoholi sealt osta saab. Toidupoodides Egiptuses alkoholi ei müüda, ja ma ei saagi teada, kus peale baaride veel müüakse. Meie hotellis on joogid paketis ja seetõttu mind eriti ka ei huvita. El Gouna baarist ei osta meie grupist küll keegi midagi, sest paljukiidetud alkohol on seal kolm korda kallim kui selles viietärnihotellis, kus ma elan. Peale luhtaläinud ostutuuri on giid üsnagi vissis näoga ja pool esialgsest entusiasmist on kadunud. Ülejäänud osa ekskursioonist on soovijatele lõbusõit merel mingite kummipaatidega, mida nimetatakse banaanideks ja tablettideks, ilmselt kuju järgi. Mina loobun, sest niigi on tuul külm ja enamus aega päevast on jope seljas. Natuke korallrifi imetlemist läbipaistva põhjaga laevas. Näeme delfiine mitmel korral, vee all ja vee peal. Lõpuks kalastamine, mille käigus saab igaüks õnge leotada, kala küll eriti keegi ei saa.<br />
Hotellis on hinnakirjad täiesti olemas, sest ka all inclusive paketi ostjatele on kogu alkohol hommikul kella kümnest kuni keskööni tasuta, alates keskööst kuni kella kuueni hommikul tasu eest ja hommikuti kella kuuest kümneni alkoholi ei saa. Vabalt voolavast alkoholist hoolimata ei näe ma ühtegi purjus inimest terve nädala jooksul, aga ma ei liigu ka öösiti ringi, uni murrab õhtul varakult maha ja magan praktiliselt igal öösel kaksteist tundi. Puhkama ma ju siia tulingi.<br />
Kuuenda päeva õhtupoolikuks olen oma puhkusevalikuga endiselt hullult rahul. Hotell on tõeliselt super ja teenindus suurepärane. Nädala teises pooles mäletab omletitegija, millises küpsusastmes sa oma muna soovid ja veinikelner teab, millist veini sa jood…ja ma ei usu, et see mingi mulle mõeldud erikohtlemine on. Tuba on suur ja mugav ning voodi mõnus – muidu ma siin selliseid magamismaratone ei korraldaks. Mu absoluutne lemmikkoht on omaenda toa rõdu, kuhu paistab päike hommikul kella kuuest kuni umbes kella kaheni päeval ja kus on tuulevari.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghsjER0g2Sk3XmQYLJkw27wyydu4vJuJhwuNlDD57MtRj3YBy24lRyCiHzd7yqjR480lAwQlUUT_fcmdnvUThYIxS_GstRYi3YHo_W-2OQP3BaHVeYy6Q-5FImf-QwWsF6j23TAIoxzHk/s1600/DSCN0350.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghsjER0g2Sk3XmQYLJkw27wyydu4vJuJhwuNlDD57MtRj3YBy24lRyCiHzd7yqjR480lAwQlUUT_fcmdnvUThYIxS_GstRYi3YHo_W-2OQP3BaHVeYy6Q-5FImf-QwWsF6j23TAIoxzHk/s320/DSCN0350.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Talvine Egiptuse kliima sobib mulle imehästi, ei ole liiga palav, päike ei ole pööraselt kõrvetav, pidev tugev tuul on küll tüütu, aga selle eest on võimalik varju leida. Kui ma saaksin kuidagi oma koerad siia smugeldada ja raha oleks jalaga segada, siis jääksin siia vähemalt veebruari lõpuni, ma ei tunne külmast ja lumest vähimatki puudust. Olen tegelikult aastaid juba unistanud elust, kus saaksin sügisel võtta oma penid ja minna kuni kevadeni Eestist ära…aga seni, kuni tuleb tööl käia, pole see mõeldav. <br />
Kui peaks tekkima tahtmine veel kunagi talvisele päikesepuhkusele Egiptusse põgeneda, oleks mõistlik osta Eestist ainult lennupiletid ja hotell broneerida internetist. Sellega säästaks paarsada eurot. Kui tekib tahtmine kohapealseid ekskursioone teha, minna Kairosse, Luxorisse, Alexandriasse või Jeruusalemma, on seda kõike võimalik kohapealt osta. Võimalus minna Jeruusalemma paneb muuseas esimesel päeval ka minu silmad särama, kuigi ekskursioon on üpriski kallis. Kahjuks osutub määravaks hoopis see, et ekskursioon tähendab ühte ööbimist bussis ja see mu vaevatud kerele ei sobi. Olevat olemas ka kahepäevased Jeruusalemma ekskursioonid ööbimisega hotellis, aga mitte sel nädalal ja ega ma vist ei läheks ka….kui õnnestuks kaks nädalat kohapeal olla ja puhata, siis võiks ju kaks päeva kulutada, aga praegu ei raatsi.<br />
Hotelli, kus elan, oskan küll soojalt soovitada ja sama hea tundub olevat kohe kõrval olev samale grupile kuuluv Sentido (Sunrise) Garden Beach, aga viimases käib praegu suurem remont, tundub, et ehitatakse mingit ägedat veeparki suurte liutorudega. Kahel hotellil on ühine rand Punase mere ääres, ujujaid eriti detsembris ei ole, aga päevitajaid küll.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8UxHnEE8SNy9JP4HjaQM_y2i1WMEu0l3Vx-UXBP0oQnHtT3OOIvO6ugCVf1SN1g0MGi9tIc7GECs5AUhKRgkjewpoBer_N0G6Jqy3S8YjF4anTgHbxzmEsHV1ojmfQEzFWfuu2lrIRWI/s1600/DSCN0259.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8UxHnEE8SNy9JP4HjaQM_y2i1WMEu0l3Vx-UXBP0oQnHtT3OOIvO6ugCVf1SN1g0MGi9tIc7GECs5AUhKRgkjewpoBer_N0G6Jqy3S8YjF4anTgHbxzmEsHV1ojmfQEzFWfuu2lrIRWI/s320/DSCN0259.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjukUD04WMJKoJu2K0hdEBEXmrYbLVrUylehMzMdg8gyD2ru0lqxSqKTocx47DsKbWcm8t9F68MtLGYwcl3W48YqqN8YNCvYent-_X0cRO4HtHsXCThPB9d1l9cD8JBqkP_XEE25_FlRMg/s1600/DSCN0262.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjukUD04WMJKoJu2K0hdEBEXmrYbLVrUylehMzMdg8gyD2ru0lqxSqKTocx47DsKbWcm8t9F68MtLGYwcl3W48YqqN8YNCvYent-_X0cRO4HtHsXCThPB9d1l9cD8JBqkP_XEE25_FlRMg/s320/DSCN0262.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Kuna mina päevitada ei tohi, siis käin rannas ainult paaril korral, peab ju varbaga vee ära proovima. Korpus, kus ma elan, on kuuldavasti hotelli parimaid, kuna on rannale kõige lähemal ja baaridest-restoranidest kõige kaugemal, seega kõige vaiksem. Kui mu jalg terve oleks, oleksin ma selle üle üliõnnelik, aga praegu on pikad vahemaad natuke probleem ja mõtlen enne alati hoolega läbi, enne kui peakorpuse poole jalutama hakkan.<br />
Laupäeva hommikul tuleb tõusta kell pool kuus ja olla kell 6:20 bussi peal. Ees ootab viis tundi piinarikast lendu ning pime ja külm kodumaa. Aga ma olen ikkagi rahul. Taimed ja aed võivad olla. Koerad ja reisimine peavad olema, ilma nendeta poleks elul mõtet. Kodu on seda armsam, kui sealt vahepeal natuke ära käia ja eemalt vaadates tunduvad probleemid oluliselt pisemad. Mul on õnnestunud nädal aega hästi magada ja korralikult süüa ning see on minu jaoks olnud väga oluline. Inimesed, kellel on hea söögiisu,ei kujuta ette, kui tõsiseks probleemiks võib kujuneda pikaaegne isutus. Kui ma nüüd suudaksin end ka kodus regulaarselt sööma sundida, oleks hea. <br />
Tagasilend kulgeb kuidagi sujuvamalt, keegi ei ole purjus ega lälla, õnnestub tunnikese isegi tukkuda. Sõbranna tuleb vastu ja kodus katab mind kiunuv ja limpsiv karvane laviin. Perenaine on lõpuks ometi kodus.<br />
Rohkem pilte leiab <a href="https://www.facebook.com/eve.piibeleht/media_set?set=a.10207226653957413.1073741855.1015646515&type=3&pnref=story" target="_blank">Facebookist</a> .<br />
<div>
<br /></div>
Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-81147328243501369972010-09-26T16:41:00.000+03:002010-09-26T16:41:05.996+03:00Ja Aladdini juurde tuli Al-Maghribi võlur...Nii algavat üks tuhande ja ühe öö muinasjuttudest ja nii algas ka Germalo reisitutvustus. Seekordne seiklus enese jaoks algab Tallinnast, olen ööbimiskohaks valinud Balti jaamas asuva hotell Schnelli ja üldiselt ei kahetse, viiesaja krooni eest on toas kõik ühe öö veetmiseks vajalik ja plusspunktid saab eriti dushiruum, kus on piisavalt ruumi, normaalne veesurve ja suur riiul kogu naiselikult hädavajaliku kola äramahutamiseks. Reisi teine päev algab vara, äratusega kell 4.30 ja saabumisega lennujaama kell 5.30. Algul tundub kõik lobedalt sujuvat, kuid kui kogu seltskond on juba pardale istutatud, teatab piloot , et väljalend hilineb pool tundi. Tegelikkuses on kell juba kolmveerand kaheksa, kui lennuk talveunise teo kiirusega stardiraja poole ruleerima hakkab ja kaheksa läbi, kui viimaks õhku tõuseme. Järgmiseks rõõmustatakse meid teatega, et seoses tugeva vastutuule ja prantsuse lennujuhtide järjekordse streigiga kestab lend esialgselt ette nähtud nelja tunni asemel üle viie tunni. Seega on kogu päevaplaan pea peale paisatud.<br />
<br />
Malagas kogutakse grupp kokku ja bussi. Sõit Malagast Euroopa edelapoolsemaisse punkti, Gibraltari väina üheks sambaks olevasse Tarifasse kestab kaks tundi, Hispaania päikeserannik ei õigusta oma nime kohe kuidagi, sest vahetpidamata sajab vihma ja tänu lootusetule hilinemisele jääme muidugi eelnevalt broneeritud praamikohast ilma ja laevast maha. Järgmine praam on täis, nii tulebki oodata kella seitsmest laeva. Longin mööda Tarifat, kus teha pole õieti midagi, kauplused on siestaks suletud. Tellin ühes tänavakohvikus spaghetti Bolognese, isegi teadmata, kas kehv enesetunne on tingitud tühjast kõhust või lennuväntsutustest…hiljem osutub see väga heaks valikuks, sest rohkem söögivõimalusi sel päeval ei avanegi ja see päev saab väga pikk olema. Aga selle eest leian jalutades maailma kõige ilusama postkasti: <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBEL8yDxX5iOrPl2Jydca8coaGugRY_0YCCvqcE_wttCBx5QOa3hZi-Zi7b-Mz_l0W8p8F9njCKLnZwUttsM7J3fy2yxF0CsDTR1hat2WgruDEppveOB2mLQ3fpPd55IfpC3huuJBBIeA/s1600/P1030561.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBEL8yDxX5iOrPl2Jydca8coaGugRY_0YCCvqcE_wttCBx5QOa3hZi-Zi7b-Mz_l0W8p8F9njCKLnZwUttsM7J3fy2yxF0CsDTR1hat2WgruDEppveOB2mLQ3fpPd55IfpC3huuJBBIeA/s320/P1030561.JPG" width="320" /></a></div>Vahepeal on õnneks kell jõudnud sinnamaale, et avatud on ka Tarifa X sajandil ehitatud merekindluse uksed, kaheeurose pileti eest saab giidita ekskursiooni, aga kuna infotahvleid on piisavalt, saab ka ilma giidita küllaltki hea ülevaate. Need tuhandeaastased ehitised äratavad minus alati aukartust, ehitati neid võimsaid losse ju palja inimtööjõuga, omamata ainsatki tänapäevast imeriista…ja püsivad siiamaani. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyStrbvT5ML9mjkNhTvG22ySZbzWbos6XrDHXFRUzlOH0m56P3QjqTyEUmYgY6e7twIiGzdFKr1s9DwU5WBZCTEun3aap_Ticp3Oyko5IZOHnqS2V4pNDPcp7jCMFfDwaNe753BAQvhYU/s1600/P1030554.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyStrbvT5ML9mjkNhTvG22ySZbzWbos6XrDHXFRUzlOH0m56P3QjqTyEUmYgY6e7twIiGzdFKr1s9DwU5WBZCTEun3aap_Ticp3Oyko5IZOHnqS2V4pNDPcp7jCMFfDwaNe753BAQvhYU/s320/P1030554.JPG" width="320" /></a></div>Peale pooletunnist kindluseslonkimist, millega saab ringi peale nii lossile, müüridele kui tornile, kust avaneb imepärane vaade nii Vahemerele kui Atlandi ookeanile, tellin veel ühes tänavakohvikus jäätisekokteili värskete mustikatega, mmmm, see on tõeliselt hea. Siis ongi aeg sadama poole tagasi loivata, sest laev hakkab kohale jõudma. Laeval tervitab personal meid sulaselges eesti keeles, tegemist on endise Nordic Jet Line alusega, mis varem Tallinna ja Helsingi vahel sõitis. Nüüd läbib ta 18-kilomeetrist vahemaad Tarifa ja Tangeri vahel., eesti poisid endiselt meeskonnas. Sõit kestab ligi tunni ja sellest enamik kulub Maroko passiametniku juurde looklevas sabas seismisele, saame passi viisanumbri ja sisenemistempli ning Tanger sadamas jääb ainult sisenemisel passi näidata. Kohvri kaasasrebimine Tangeri sadamas saab keeruline olema, sest mingeid euroopalikke iseliikuvaid teid ei ole ja teisel korrusel asuvasse tolllipunkti tuleb pagas käsitsi kohale tassida, abipakkujaid küll on, aga hiljem ei saa isegi aru, miks ma nad araabiakeelse “La”-ga minema peletasin, oleks ju võinud see paar eurot kulutada ja end mitte nikastada…eks ära minnes olen targem. <br />
Bussis rõõmustab giid meid teatega, et sõita tuleb veel üle viie tunni, inimesed on päris pahased, sest kuigi oma osa päeva ebamugavustes on ka lennuki hilinemisel, on marsruuti planeeritud 12 tundi sõitu ja see on ikka päris kurnav. Peale tuleb ka meiega kogu reisi kaasa tegev kohalik giid Muhamed, kes Germalo giidi jutu järgi olevat usaldusväärne isik, sellist muljet too paraku ei õigusta, algab usaldamatus sellest, et giid pakub võimalust raha vahetada 10% kallimalt kui ametlik vahetuskurss ja hiljem juhtub nii mõndagi veidrat veel. Õnneks tehakse viietunnise reisi puhul ka paar sirutuspausi. Fesis asuvasse Mounia hotelli jõuame kell 1 öösel kohaliku aja järgi ja kuna Maroko aeg on Eesti ajast kolm tundi taga, on kodus kell neli hommikul. Esimene puhkusepäev on tähendanud 24 tundi pidevat ülevalolekut ja väsimus on tappev. <br />
Hotell Mounia on kõigiti mugav ja armas, ei anna võrreldagi näiteks sama reisifirma poolt pakutud hotellidega Tuneesias, kõikjal on imekaunid mosaiigid,<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGQro1zsgLGS1EA9KPCIQyELk9J_OCBE9aVxpW6B64nAD5hjat7lFch8ZMqHFu5gp7SztYhyZMeYsRZDFp6erllHddZvv3iVYgg-e95iDR_23_pYhpqh9Vwmpgi2_zsG832uxmfoTkqT4/s1600/P1030592.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGQro1zsgLGS1EA9KPCIQyELk9J_OCBE9aVxpW6B64nAD5hjat7lFch8ZMqHFu5gp7SztYhyZMeYsRZDFp6erllHddZvv3iVYgg-e95iDR_23_pYhpqh9Vwmpgi2_zsG832uxmfoTkqT4/s320/P1030592.JPG" width="320" /></a></div> vannitoas suur vann, mille mõnusid saab hoolega kasutatud ja mugav voodi. Selles hotellis saab veedetud kaks ööd ja see on ka ainuke kord, kui selle reisi vältel ei pea igal hommikul kohvrit pakkima. Lisaks on selles hotellis ilusaim lift, mida ma eales näinud olen...pisiasi, et sinna mahub korraga üks inimene koos kohvriga, ei loe...<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4ecntRfOsnuE5Dvo6abfxbf1GXhvWxbU3n78QdiRTy5jU9nEfBJZ1xg9EH6YlstsvTqLuinwnMRDw5MGtsuolWjIkDufqpX_fjkL5tnGFDwr0ljRKYzvGD4BpA1lWeOpoX0GpYjrMKhI/s1600/P1030594.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4ecntRfOsnuE5Dvo6abfxbf1GXhvWxbU3n78QdiRTy5jU9nEfBJZ1xg9EH6YlstsvTqLuinwnMRDw5MGtsuolWjIkDufqpX_fjkL5tnGFDwr0ljRKYzvGD4BpA1lWeOpoX0GpYjrMKhI/s320/P1030594.JPG" width="240" /></a></div><br />
Hommikupooliku veedame Fesi linnas, sõidame ringi, jalutame kohaliku kuningapalee ees ja pisut ka juutide linnaosas, mida igas linnas nimetatakse samamoodi - Mellah, mis tähendab araabia keeles soola. Nimetus tulenevat ajalooliselt kombest, et idamaades oli kombeks kurjategijate pead pärast hukkamist avalikuks vaatamiseks välja panna. Ning et need võikad esemed kohe lõunamaises kuumuses roiskuma ei hakkakstuli neid soolata ja see oli just juutide töö. Mitte just meeldivaim ettekujutus. <br />
Külastame vaskseppade töökoda ja juba 14.sajandist tegutsevat parkalitöökoda. Viimase uksel antakse igale külastajale pihku piparmündioksake. Mis kulub marjaks ära, sest hais on tõepoolest kohati talumatu. Maailma parimad kitsenahad, mille pehmus on imeline, saadakse meetodil, kus nahku leotatakse kõigepealt lubjavees, siis pargitakse tuvisõnniku lahuses ja lõpuks leotatakse loodusliku värvit tünnides. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigyxz5QtI9tTYxfuJ1WIdEKBQ0YdKigE9zGTAOOpmw96fPOm7O-nK8SsvRKGh3nBOSdEZMAZ7ELlYcn70KxTD1BmCiDVYhFmn4XRifdzjJ5j5nIYnDUYS-YqtxoprFQk8cJRAtQ80SeUc/s1600/P1030659.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigyxz5QtI9tTYxfuJ1WIdEKBQ0YdKigE9zGTAOOpmw96fPOm7O-nK8SsvRKGh3nBOSdEZMAZ7ELlYcn70KxTD1BmCiDVYhFmn4XRifdzjJ5j5nIYnDUYS-YqtxoprFQk8cJRAtQ80SeUc/s320/P1030659.JPG" width="320" /></a></div>Nahad on tõesti imepehmed ja kvaliteetsed, nendest tehtud tooted aga kahjuks ajast ja arust, nii jakid kui kotid, nii jääb ost seekord tegemata. Tagasiteel tekivad ummikud, kui mediina tänavatel liiguvad eeslid või muulad, on sealt vastassuunas läbipääs ikka üsnagi keeruline.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj45XpiJwRvYxFnKLng7fzxYlww7Asd7tKDTYBRQTLboLoQs2WF8YjLhHufJShJYkPKk1wFcNTo7aO9zdWX6NnZGYNi79yVE6B2UnFAU5zxvgCTvgYYeXZelfORI_ShHm9HY6xiaxa9GWA/s1600/P1030670.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj45XpiJwRvYxFnKLng7fzxYlww7Asd7tKDTYBRQTLboLoQs2WF8YjLhHufJShJYkPKk1wFcNTo7aO9zdWX6NnZGYNi79yVE6B2UnFAU5zxvgCTvgYYeXZelfORI_ShHm9HY6xiaxa9GWA/s320/P1030670.JPG" width="320" /></a></div><br />
<br />
Järgmisena külastatud kudumistöökojast ostan siiski ühe kohapeal käsitööna valminud salli. Külastame ka üht koraanikooli ehk medresed, kus parasjagu küll õppetööd ei toimu, kuid Maroko religioossed ehitised on imelised. <br />
<div style="border: medium none;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho_oGsJonvBWuChy-nr4V6c6sVko1UJPfXLz7zJuzkryXhcVSV93xhfl04YyesNG9mna6_Lw7DJHuSopaLU7e3KOb1m8WnpPDfJ690cje5kiMW0cU62osSvpO_Dx-8K_PNTXLMZHYoAQs/s1600/P1030619.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEho_oGsJonvBWuChy-nr4V6c6sVko1UJPfXLz7zJuzkryXhcVSV93xhfl04YyesNG9mna6_Lw7DJHuSopaLU7e3KOb1m8WnpPDfJ690cje5kiMW0cU62osSvpO_Dx-8K_PNTXLMZHYoAQs/s320/P1030619.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div style="border: medium none;"><br />
</div><div style="border: medium none;"><br />
</div><div style="border: medium none;"><br />
</div><div style="border: medium none;">Peale Fesis tiirutamist suundume Meknesi, mida pidavat nimetatama Maroko Versailleks, kahhjuks on raske aru saada, millega see põhjendatud oleks, Ainuke object, mida külastame, on ühe kuulsaima Maroko sultani, Moulay Ismaili, hobusetallide varemed, mis paraku erilist muljet ei jäta, selliseid savimüüre on täis kogu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida. Päevavalguses jõuame veel ära näha Rooma linna Volubilise varemed, mis on päikeseloojangus lummav vaatepilt. </div><div style="border: medium none;"><br />
</div><div class="separator" style="border: medium none; clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9lkekXM5m7qEiu_3xLR2yXO_AfFvCYqZSA8_249xTKlIAn0pywj2faeGNzKtaFKnSPCTfYkBKuUvJD6UklpUXL8sw4QwrJcCjtA5bpFoVL2ZIa1usdKw8k69wupYhNkDVrz93so-DCzk/s1600/P1030708.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9lkekXM5m7qEiu_3xLR2yXO_AfFvCYqZSA8_249xTKlIAn0pywj2faeGNzKtaFKnSPCTfYkBKuUvJD6UklpUXL8sw4QwrJcCjtA5bpFoVL2ZIa1usdKw8k69wupYhNkDVrz93so-DCzk/s320/P1030708.JPG" width="320" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidDiIPVbyvh5R-jhoPJ_lRKrXWqEV5CS_uuAebtWcDRTixuDkjEZSpsvnHr0emxLJKuCeWbOMt8ZojR16TsrPukFm2yD45bQ63VeTCjIGoCigYe6FenZBFtcKuygf-VDqxzAbLrZ_v-FE/s1600/P1030715.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidDiIPVbyvh5R-jhoPJ_lRKrXWqEV5CS_uuAebtWcDRTixuDkjEZSpsvnHr0emxLJKuCeWbOMt8ZojR16TsrPukFm2yD45bQ63VeTCjIGoCigYe6FenZBFtcKuygf-VDqxzAbLrZ_v-FE/s320/P1030715.JPG" width="320" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjODbwtfL1Mnd8MeqmmHKNHXk-XqOW3b2XXdfPHppz7ZImzGgHHhr1aGHG2i9WdWmczrwYglzzD95aqDLGKsBguyYRtFicpDcCEbXTFvkbVFBbsrgN79XAFwgPrM_RF9tIpTmyl2TSgD0U/s1600/P1030712.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjODbwtfL1Mnd8MeqmmHKNHXk-XqOW3b2XXdfPHppz7ZImzGgHHhr1aGHG2i9WdWmczrwYglzzD95aqDLGKsBguyYRtFicpDcCEbXTFvkbVFBbsrgN79XAFwgPrM_RF9tIpTmyl2TSgD0U/s320/P1030712.JPG" width="320" /></a></div><div style="border: medium none;">Õhtul aga lastakse grupp lahti Meknesi peaväljakule, kus käib laupäevaõhtune rahvamelu ja seda ilma igasuguse alkoholita, ühes nurgas tegutsebt turg, kus müüakse kõike Vuittoni koopiatest äsjatapetud vasikate peadeni, idamaine kauplemine ja suhtlemine käib kõikjal. </div><div style="border: medium none;"><br />
</div><div style="border: medium none;">Hommikul lahkume Fesist. Heidame vaateplatvormilt veel pilgu linnale ja külastame keraamikatöökoda, milles valminud käsitöö on nii imeline ja peen, et tahaks pea kõike…õnneks ütleb terve mõistus, et õhkõrna keraamika vedamine läbi poole Maroko ja kolmveerandi Euroopa on küllaltki riskantne tegevus, kaks korralikult pakitud teepakialust leiavad mu kotis koha sellegipoolest. Ma ei taha isegi küsida, mis maksaks ühe fantastilise mosaiikpurskkaevu saatmine Eestisse, kuigi töökojal ripub silt “Delivery to all countries”, esiteks maksaks see kindlasti terve varanduse ja teiseks ei peaks see imeline mosaiik kardetavasti meie kliimas õues vastu. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrMd69LhudQv-_yEZ1anEs95pvhQyLXW8iaORWnCfKpXEsqNISW4j0XtmLgEP-HiIIFSzXbBePWangnDh55qoduksHXd9QMn5X6dWg-m-hG2lyA3P9E0_-ax-3hpJSK0enpsPETzEdmoE/s1600/P1030724.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" px="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrMd69LhudQv-_yEZ1anEs95pvhQyLXW8iaORWnCfKpXEsqNISW4j0XtmLgEP-HiIIFSzXbBePWangnDh55qoduksHXd9QMn5X6dWg-m-hG2lyA3P9E0_-ax-3hpJSK0enpsPETzEdmoE/s320/P1030724.JPG" width="320" /></a></div><div style="border: medium none;"><br />
</div>Edasi loksume terve päeva lõuna poole. Külastame mägilinnakest Irfane, kus on paraku vähe aega, jõuan puistada sularahaautomaati ja aidata selles tegevuses ka paari prantsuse keelega mitte toime tulevat grupikaaslast, osta endale ühe djellaba (kui näen, milliseid imekauneid djellabasid kannavad Maroko kaunitarid, ma lihtsalt pean endale ühe saama, seda enam, et see käsitsikootud kangast pikk kleit maksab ainult 200 krooni ringis, juua ühe cappuccino, mis meenutab cappucinot ainult nime poolest, kahtlustan, et tegemist on lahustuva kohviga, millele peale pisut piima vahustatud, ületame Atlase mäed (mille jooksul minusugune mägede üldse.mitte.fänn kas tukub või loeb raamatut) ja mõnda fotostoppi jõuame kõrbelinna Efroud, ja peatume hotellis Kazbah Tizim. Tegemist on muinasjutulise kohaga, mis arhitektuurilt meenutab idamaist lossi kõigi oma siseõuede, soolalampide ja hämarate võlvkäikudega. Toad on askeetlikud, voodid kaetud berberi vaipadega, aga kõik see tekitab pigem tunde, nagu oleks ajamasinaga mitu sajandit tagasi sõitnud ja ootamatult tuhande ja ühe öö muinasjuttudesse sattunud. Kuivõrd see Sahara põhjaserv on populaarne võtetepaik Hollywoodi filmimeistrite jaoks,saame vastuvõtust teada, et kord olla Kate Winslet üürinud terve sama hotelli kaheks kuuks. Loodetavasti ei ööbinud ta minu toas, kus ei töötanud tualett, algul ei saanud ma isegi aru, miks vett tõmmates midagi ei tule, siis seinal asuvat kraani keerates hakkas vet purskama igale poole, ainult mitte veepaaki... <br />
Ilmun õhtusöögile äsjaostetud djellabas ja teenin sellega ära nii meie kohaliku giidi aplasusi kui hotelliteenindajate tunnustuse…sest mis sobiks idamaisesse muinasjuttu rohkem kui Maroko rahvusrõivas rohelisesilmse blondiini seljas. Mind ennast häirib ainult see, et olen hädas ühe samasse gruppi kuuluva isasolendi lähenemiskatsetega ja kuna ei taha päris riidu algatada (sama seltskonnaga peab kitsukeses bussis veel päevi veetma), ei taha ka päris otse öelda, et kuule mees, mu elu on praegu täiuslik ka ilma igasuguste suheteta….kuigi kiusatus hetkeks isegi tekib, sest kandidaadil pole viga, aga ei…ma ei kavatse oma ligi kolm aastat tagasi antud karskustõotust murda, eriti mingi turismireisi juhusuhte pärast. Ja pikaajalised suhted minu eluviisi kah ei sobi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhU7nM0bY9KIV7US4IkdpsM0ph186wioiXojQvFEbEqf5Bf2YYx5A-7SduRlrmDcfo_meHkzwJn95forJanlZtXBEmC4r8z9wBTod9eiKfGi3OVAQUcZluQDrgGxFWnzH-NxT1JYIiLsAY/s1600/P1030755.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhU7nM0bY9KIV7US4IkdpsM0ph186wioiXojQvFEbEqf5Bf2YYx5A-7SduRlrmDcfo_meHkzwJn95forJanlZtXBEmC4r8z9wBTod9eiKfGi3OVAQUcZluQDrgGxFWnzH-NxT1JYIiLsAY/s320/P1030755.JPG" width="320" /></a></div><br />
Hommikuks on muinasjutt lahkunud, hotell näeb pisut kulunud välja, mosaiikidest pudeneb tükke ja neid katvad vaibad on kulunud ja auklikud, kuid see ei vähenda õhtust emotsiooni.Kõik muinasjutud lõpevadki ükskord. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkzdMLTi7_cymdCbgHfcDwlysNmAfEHvcss26ijW-03Qj9DfeavxlfSRqHLnNpmw7C7zsq-juucJP-ShWjHJtGYjBQda3rVXTV62q_WbEsVoU5GvJjYgZ8BjQkWcXizS0OSGLRwW6s9xI/s1600/P1030804.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkzdMLTi7_cymdCbgHfcDwlysNmAfEHvcss26ijW-03Qj9DfeavxlfSRqHLnNpmw7C7zsq-juucJP-ShWjHJtGYjBQda3rVXTV62q_WbEsVoU5GvJjYgZ8BjQkWcXizS0OSGLRwW6s9xI/s320/P1030804.JPG" width="320" /></a></div>Hommikul pakutakse soovijatele võimalust vaadata päikesetõusu kõrbes ja sõita kaamelitega, aga kuna selleks tuleks ärgata kell neli, õhtu on olnud pilvine ja kaameleid olen ma ennegi määratus koguses näinud, eelistan magada. Hiljem olen oma otsusega rahul, ka hommik on pilvine ja ei mingit päikesetõusu kõrbes. Need, kes käisid, jäävad ka siiski rahule. <br />
Reis läheb edasi, esimese asjana külastame kohalikke kiviraidureid, kes lähedalasuvatest Atlase mägedest raiutud marmorist kunstiteoseid loovad, õigem oleks küll öelda tarbekunstiteoseid, purskkaeve, kraanikausse, aiaskulptuure ja isegi mööblit. Asjad muudavad huvitavaks sajad kivistised, mis marmorit ilmestavad ja mida kohalikud väga hästi esile tuua oskavad. Kuigi kõik lubatakse ka koju saata, meist ostjaid kellestki pole. Hinnad on…ütleme, et toodetele vastavad, tegemist polegi odava laiatarbekaubaga.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR8fwKrJ-vZ4ZvfJeC6u0saNh7pQS6w0Lh5xL6fmiO7he6cWV6mtBfxaM5evUp8O8cayOi-eoIu6MKIEd_wuopog2Eh43052r7S0CrSXCcMYPkxSYp_G7zc1H3_hPMaH7RkO_i5g8BjUo/s1600/P1030813.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR8fwKrJ-vZ4ZvfJeC6u0saNh7pQS6w0Lh5xL6fmiO7he6cWV6mtBfxaM5evUp8O8cayOi-eoIu6MKIEd_wuopog2Eh43052r7S0CrSXCcMYPkxSYp_G7zc1H3_hPMaH7RkO_i5g8BjUo/s320/P1030813.JPG" width="320" /></a></div><br />
Siis suund taas mägedele, lõunat sööme Toudra jõe kanjonis asuvas söögikohas, miks lõunapaus kahetunnine tehakse, ei saa aru keegi, sest vaadata ei ole seal kanjonis eriti midagi peale mägijõe ja kohalike kaupmeeste, kellel on muidugi siiralt hea meel, et turismigrupp nii pikaks ajaks neile piinata antakse. Siis loksume mööda poolkõrbe edasi, maastik on hall ja igav, giidil kodutöö ilmselt tegemata, sest ta ei räägi eriti midagi, vait ja suhteliselt vähe suhtlemisaldis on ka kohalik giid, nii et päev kujuneb pikaks ja igavaks ja kulmineerub saabumisega ööbimiskohta, mis pehmelt väljendudes asub kusagil karuperses…hotelli niinimetatud parkla on kottpime porimülgas, kus oma kohvri ülesleidmine ja väljavedamine on paras kunsttükk, hotelli ümbrus ja kahjuks ka sisemus haisevad tuvisõnniku järele pea sama hullusti kui parkalitöökoda, söögiisu kaob täielikult ja peale supi õhtulauas mul midagi alla pressida ei õnnestugi. Vähemalt õnnestub mul restoranist minema putkata enne, kui mu Romeo õhtusöögi lõpetab ja rahulik õhtupoolik on seega garanteeritud. Otsigu endale mõni teine huviobjekt, üksikuid naisi on grupis jalaga segada. Enne õhtusööki aga tuleks tuppa pääseda, aga hotellis pole lifti ja tubadesse viib paras taevatrepp, millest kohvrit üles tassida tundub päris probleem olevat, nii seisangi seni kohvri kõrval raevunud emalõvi ilmel, kuni ilmub lõpuks üks hotelliteenindaja. Hotellituba on küll kõle ja siin pole isegi joogiklaasi ja lugemislampi ning selleks, et läptopiga pistikupesani ulatuda, pean roppraske mosaiiklaua teise kohta tirima, lisaks on mul eelmisel päeval kaelasadanud jääkülma vihmavalingu või siis konditsioneeride tagajärjelt korralik nohu hangitud ja enesetunne pole suurem asi (kahjuks ei summuta see nohu tuvisõnniku lehka). <br />
<br />
Hommik on seekord õhtust targem ja end kottpimedast ja umbsest toast välja vedades avastan, et asume imekaunis paigas mägede rüpes. Hommikusööki saame süüa väliterrassil, kus avaneb vaade mägijõele, kus küll tavaliselt vett ei ole ja selle teisel kaldal asuvale kindlusele, mida kohe külastada plaanime. Kui tavaliselt on vahemaa läbitav kuiva jalaga, on viimaste päevade vihmad (jah, eestlased suudavad isegi Saharas vihma välja võluda) voolusängi parajaks mudavooluks muutnud. Vapramad võtavad jalad paljaks ja sumavad läbi, mind siiski ahvatleb rohkem kohalike poolt pakutav eesliküüt, esiteks on eesliga alati lõbus sõita ja kui tihti minusugune ikka seda lõbu endale lubada saab, et ta süles ratsu selga tõstetakse, kleenukestel berberipoistel on jõudu ropult. Tuiskame uljal eeslikapakul läbi mudavoolu ja ma ei kadesta neid mitte sugugi, kes teravate kivide otsas teed otsivad. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOfuHDGBQAkhf0hiTPDfpzQasB4zM8own4q9fnswPm53p4zxfTKHtmmV6m0owc0iqvuL3I78nbZIIx5Ugy6oIhKsOOscyRpAiFEEqu4ajwbk50ONaGZXY2N-xE8fv8UIWWWF0qwOB8f0c/s1600/P1030931.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOfuHDGBQAkhf0hiTPDfpzQasB4zM8own4q9fnswPm53p4zxfTKHtmmV6m0owc0iqvuL3I78nbZIIx5Ugy6oIhKsOOscyRpAiFEEqu4ajwbk50ONaGZXY2N-xE8fv8UIWWWF0qwOB8f0c/s320/P1030931.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj-fJOWjeNaeXf_wfs17wgQugMQ9TPLpg0NLVfTNCIRfhz_-PkQ5JGhSQZpvPa21_8hGmt_CvpgKLJ_QnO2g3rSbcTfPlK4_aygBNxnCMZrrFkY29VgPr4aCYxUA_Oiwb15i1aPdjIRJM/s1600/P1030943.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjj-fJOWjeNaeXf_wfs17wgQugMQ9TPLpg0NLVfTNCIRfhz_-PkQ5JGhSQZpvPa21_8hGmt_CvpgKLJ_QnO2g3rSbcTfPlK4_aygBNxnCMZrrFkY29VgPr4aCYxUA_Oiwb15i1aPdjIRJM/s320/P1030943.JPG" width="320" /></a></div><br />
Kasbah (ehk eesti keeles ehk linnus või kindluselamu) Ait Ben Haddou on tähelepanuväärne selle poolest, et kui paljud Sahara põhjaserva kasbah´d on kas lagunenud või millekski kaasaegseks renoveeritud, elatakse selles linnuses küllaltki muistsel moel. Eakas peremees pakub üllatavalt puhtas, ruumikas ja mõnusa sisekliimaga elutoas külalistele piparmünditeed. Olevat mehel ka neli naist, keda moslemikommete kohaselt külalistele ei näidata. Küsin meie giidi Muhamedi käest, kuidas see võimalik on, eelmisel päeval oli sellest just juttu, et Marokos on mitmenaisepidamine seadusega keelatud…Muhamed arvab, et esiteks on tegemist nii vana mehega, et küllap olid tal need naised juba eelmise seaduse ajast. Teiseks ei pidavat mägede ja kõrberahvad eriti ametlikest seadustest üldse eriti palju pidama ja elama ikka rohkem oma iidsete kommete ja tavade järgi. Ja üleüldse, kui tema, Muhamed, mu nüüd kohe naiseks võtaks ja siia mägedesse ära peidaks, ei leiaks mind nagunii enam keegi üles. Pole just meelitav ettepanek.<br />
Tagasitee üle mudavoolu toimub samamaoodi eesli taguotsal rappudes. Kui muidu toimuvad need turistide sõidutamised nii, et vaene turist hoiab end küünte ja hammaste abil eesli seljas kinni, sest sadulaid ometigi neil ju pole, ja eesliajaja jalutab kõrval, siis siin hüppavad poisid sõitja ette eesli selga ka ise, küllap ei taha nemadki jalgu poriseks teha. Mõne suurema eluka otsa mahutatakse kogunisti kolm inimest. Mina saan õnneks sama eesli ja berberipoisi ka tagasi minnes.<br />
<br />
Tagasi hotellis, veame oma kohvrid bussi ja algab looklev teekond läbi Kõrg-Atlase mägede, kõrgeim koht, mida läbime, on Tichka mäekuru 2260 meetri kõrgusel. Neile, kes mägesid armastavad, on selline sõit kindlasti naudinguks, kauneid vaateid on igal nurgal. Mina panen aeg-ajalt isegi silmad kinni, sest otse bussi aknast avanev sadu meetreid vabalanguse võimalust on päris pelutav.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgM_pjB9s7ew6far863PuLDVOmsw8kacScww7l3hsAhT5dh2Sbg9EpPgQaYCeJFqjsAtiaqkMeZ5pRx3lZnFZ15DiJ7Q04OpeUABe18ynKBh6ryu2bJSFgtK1XISpfsu3hogeQhxobawaI/s1600/P1030956.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgM_pjB9s7ew6far863PuLDVOmsw8kacScww7l3hsAhT5dh2Sbg9EpPgQaYCeJFqjsAtiaqkMeZ5pRx3lZnFZ15DiJ7Q04OpeUABe18ynKBh6ryu2bJSFgtK1XISpfsu3hogeQhxobawaI/s320/P1030956.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh85cR4SuDq70cWdoDL_zbIIjrrOTrvjBPq4d2kvPWv2JqHRbTNKq0lYWKcA-vvT7RH97P1PUMcSw3rD28AwfzxuErRPAKyPUdca6KFQNZjifDLl81H9IKLev5sP0QWwwAQWr5p-exG-Zw/s1600/P1030968.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh85cR4SuDq70cWdoDL_zbIIjrrOTrvjBPq4d2kvPWv2JqHRbTNKq0lYWKcA-vvT7RH97P1PUMcSw3rD28AwfzxuErRPAKyPUdca6KFQNZjifDLl81H9IKLev5sP0QWwwAQWr5p-exG-Zw/s320/P1030968.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_1kmoOhuNuRCKpZD3fmn74QpP99uSS6Ke_2EviC-7ij-8KfVHHH_tb19G6oXBC9qObO92VebrkIQ-kRco658NyuQnNYtcrtlod0Z6J7y5-b0Hdf3JueI93hYO2ZtLEff8XrM4T75xkUY/s1600/P1030977.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_1kmoOhuNuRCKpZD3fmn74QpP99uSS6Ke_2EviC-7ij-8KfVHHH_tb19G6oXBC9qObO92VebrkIQ-kRco658NyuQnNYtcrtlod0Z6J7y5-b0Hdf3JueI93hYO2ZtLEff8XrM4T75xkUY/s320/P1030977.JPG" width="320" /></a></div><br />
Sõidame läbi kümnetest küladest, kus elu käib nii nagu aastasady tagasigi, külatänavatel on pea iga maja all tänavale avanev poeke, kõrvuti rippumas nülitud lambakered, kohalikud rõivad - ja siis vahele natuke kaasaega, avalik telefon ja internetipunkt. Silma torkab, et nii naised kui mehed kannavad peamiselt rahvuslikke rõivaid, kaftaneid ja djellabasid. Djellabat eristab kaftanist kapuutsi olemasolu, muidu on tegemist üsnagi sarnaste rõivaesemetega, mille kangas ja kaunistused võivad olla vägagi varieeruvad. Euroopalikku rõivastust kohtab Lõuna-Marokos vähe, kohtab ka näokatetega naisi, kuid siiski mitte palju, juuksed on küll enamasti rättide all peidus. <br />
Kuna teeme ka fotopeatusi, jõuame Marrakechi alles pärastlõunal. Miljonilinn ja Maroko kunagine pealinn võtab meid vastu 34 kraadise kuumusega, esimest korda kogu reisi vältel on vajadus end pidevalt varju hoida. Külastame Baiia vesiiripaleed, mis on ehitatud alles 20.sajandi alguses, kuid võtab oma mosaiikide ja puidumaalidega lausa hinge kinni, siis veel 16.sajandil elanud dünastia hauakambreid ja lõpuks viiakse meid Marokos laialt levinud rohupoodi, kus pakutakse looduslikest vahenditest tehtud ravimeid ja vürtse. Demonstratsioonesinemine venib pikale, lisaks pole keegi päeva jooksul süüa saanud (ja Marokos pakutavad kontinentaalsed hommikusöögid koosnevad saiast, võist ja marmelaadist), lõpuks hakkab isegi selles aroomipilvest, söömataolekust ja nohust piisavalt paha, ostan küll kõrbetaime seemneid, mis pidavat nohu vastu aitama ja mis ei maksa sugugi vähe, kasu on neist esialgu kahjuks aga vähevõitu, õhtul on tatitõbi hullemgi kui eelmisel päeval. Hiljem aga vist hakkavad taimed siiski mõjuma, sest nohu annab paari päevaga järele. <br />
Kell 17.15 lastakse inimesed lõpuks Marrakeshi peaväljakule lahti ja antakse kaks tundi vaba aega söömiseks, shoppamiseks ja jalutamiseks…kahjuks selgub peale paar söögikoha läbijalutamist, et kella neljast seitsmeni siinsetes restoranides sooja toitu ei pakuta. Lõpuks leian ikka koha, mis on nõus prae serveerima, kotlet eiole küll suurem asi, aga nälg saab kustutatud. Teine tunnike kulub kaubatänavatel jalutamisele, õnneks pole kohalikud kaupmehed nii pealetükkivad kui Türgis, Tuneesias või Egiptuses, lõpuks pääsengi vaid ühe veepudeli ja klaasi värskeltpresstiud apelsinimahla ostmisega. Melu väljakul on aga meeletu, koos on vist tuhandeid inimesi, tuleb meelde Brechti Kolmekrossiooperi algus, vargad varastavad, kerjused kerjavad, litsid löövad litsi, lisaks veel kõnepidajad, maotaltsutajad, kümned erinevad muusikud, õhtu hämardudes taas tööle hakkavatest söögikohtadest tõusev lõkkesuits, idamaised vürtsid ja parfüümid segunemas kerge roiskumise lõhnaga<br />
<br />
Buss viib meid hotelli, mis on vägagi okei, tuba suur, vannituba mõnus ja oh imet, hotellis on isegi WIFI. Hotelli baar on küll kummalise varustatusega, seal on küll kanget alkoholi ja õlut, aga veini näiteks mitte. Võtan ühe õlle, aga teenindus on nii kummaline, et kauaks sinna jääda ei taha. Jääb tunne, antakse märku – naised Marokos õlut ei joo. Alkoholiga on Marokos üldse väga kehvad lood, pidavat seda müüdama ainult supermarketites (kuhu me siiani sattunud pole) ja hotellide baarides, neis ka mitte igal pool. Need kohad, mis kannavad silti Café või Restaurant, ja kus saab süüa, on reeglina alkoholivabad. Suitsetada see-eest võib igal pool, kus ainult pähe tuleb. <br />
<br />
Osa rahvast läheb õhtul rahvuslikule show-le, mina jätan vahele, kirjeldust lugedes on tegemist kaunis sarnase asjaga, nagu eelmisel aastal Tuneesias juba nähtud sai ja pole isu 50 eurot kulutada, seda enam, et kõht on juba täis. Vedelen hotelli vannis vist terve tunni, peale kõrbehotelle, kus veega oli suhteliselt kehvasti, nauding missugune… istun hotelli rõdul Marrakeshi sumedas öös ja vaatan isegi CNN uudiseid . Hommikul selgub, et kõhutunne ei valetanud, ainuke kommentaar, mida show-d vaatamas käinud grupikaaslaselt kuulen, on “Hale!”. Lisaks tuleb välja veel äärmiselt inetu intsident, osa hotelli läinud rahvast on läinud hotelli restorani õhtustama ja arvet maksta soovides olla neilt raha küsitud vaid veini eest, ja väidetud, et õhtusöök on hinna sees. Ja nii kõigile inimestele, keda polnudki nii vähe. Minusse isiklikult asi ei puutu, aga teised on tõsiselt solvunud. Mulje on enamikele jäänud selline, et meelega ei tahetud öelda, et õhtust süüa saab ka hotellis…turismiäri kõige halvemini varjatud saladus on see, et kohalikud giidid saavad oma protsendi või kindla rahasumma iga tasulistele üritustele või ostmisega lõppevatele presentatsioonidele veetud lambukese eest ja loomulikult on nad huvitatud, et neid lambaid võimalikult palju oleks. Hommikul läheb asi veelgi imelikumaks, nimelt saab söömas käia julgenud seltskond eesti giidilt sugeda, et neile ju öeldi, et hotellis pole õhtusööki. Kuigi tegelikkuses keegi ei tahtnudki tasuta süüa, kõik olid nõus maksma. <br />
<br />
Hommikusöök on see-eest imeline, päike paistab ja söögilaud on üle ootuste rikkalik, ei mingeid saiakribalaid ja marmelaadi, lausa keedetud munad, puder ja isegi kohupiim platsis. Värskeltpressitud apelsinimahl ja kohv nagunii. Kodinad taas bussi ja esimene sõit läheb Majorelle aedadesse. Siin saan ma giidi peale korraks tõeliselt vihaseks, kes kobiseb mikrofoni, et see on üks ilus aed, kus on palju taimi ja mõned lilled ka. Khm. Olen nii kuri, et kui bussist välja saame, küsin inimestelt, kes tahab aedade kohta rohkem teada saada…päris mitmed tahavad. Abiks Kindles kaasas olnud Maroko reisijuhiga värskendatud faktid, räägin inimestele, et Majorelle aiad rajati 1924.aastal prantsuse kunstniku Jaqques Majorelle poolt ja kahe maailmasõja vahel loeti seda üheks maailma parimaks botaaniliseks kollektsiooniks. Aeda on nimetatud ka Marrakechi paradiisiaiaks ning külastajatele on ta olnud avatud 1947.aastast. 1980.aastal ostis aia koos selles asuva villaga Yves Saint Laurent koos elukaaslase Pierre Bergega ja on nimetanud seda maailma inspireerivaimaks kohaks. Ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata villa ja aiavaaside sügavsinisele värvile, mis on niivõrd eriline, et tal on isegi oma nimi, Majorelle sinine, Majorelle bleu. Ja et kui Yvest Saint Laurent 2008.aastal suri, puistati vastavalt tema viimasele soovile tema tuhk laiali Majorelle aeda. Inimesed on mu improviseeritud ekskursiooni eest ootamatult tänulikud – ainult et kas sellist infot ei peaks jagama ametlik giid, kellele selle eest palka makstakse. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGFntAqYrx3n_hmhT1myDVLkLVllwWBaXa3oFnlH-8JJ1oA0jN10d1Naw-_ldpV8XNEauY4YDlffs660JwZ0RZs5puj6zYcf9BrfAV33M98zgWAVBmEiyHFTVuvdearSg7tDNArtEFBDs/s1600/P1040031.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGFntAqYrx3n_hmhT1myDVLkLVllwWBaXa3oFnlH-8JJ1oA0jN10d1Naw-_ldpV8XNEauY4YDlffs660JwZ0RZs5puj6zYcf9BrfAV33M98zgWAVBmEiyHFTVuvdearSg7tDNArtEFBDs/s320/P1040031.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzLU_od6IJUlLnNXslYqI4ub6uZkoBnEPKOBUEMJOlGH9USbG6JM-xbQ01G207pzzLfnl-yPtiC8LW36Tfz0GuxTlAiUaujTw-tLSAACuq2HDx6GDan44_Ypw45qbQ1x_udBbB8C-9ao0/s1600/P1040032.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzLU_od6IJUlLnNXslYqI4ub6uZkoBnEPKOBUEMJOlGH9USbG6JM-xbQ01G207pzzLfnl-yPtiC8LW36Tfz0GuxTlAiUaujTw-tLSAACuq2HDx6GDan44_Ypw45qbQ1x_udBbB8C-9ao0/s320/P1040032.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJ_w1k75uY2pqnst78lsgxxdIudk1wbEMY0HHyP1nviBYuUixfF-0Mlv-_fm_p9IT6IXdUGbVp_Io7btdRvarJMxPolqYkwZFxT1Ew46TQmRUucubepNKaA6ssNUiFudmtVMV2UDvDcnc/s1600/P1040035.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJ_w1k75uY2pqnst78lsgxxdIudk1wbEMY0HHyP1nviBYuUixfF-0Mlv-_fm_p9IT6IXdUGbVp_Io7btdRvarJMxPolqYkwZFxT1Ew46TQmRUucubepNKaA6ssNUiFudmtVMV2UDvDcnc/s320/P1040035.JPG" width="320" /></a></div><br />
Peale aedade külastust järgneb taas roppigav sõit läbi poolkõrbelise maastiku Casablanca poole, jään muidugi vahepeal taas tukkuma…mina, kellel on juba paarkümmend aastat tõsiseid probleeme magamajäämisega ükskõik millises voodis, ka koduses, suudan hoobilt magama jääda kolmes kohas – turismibussis, lennukis ja kosmeetiku laua peal. Teeme peatuse Shelli bensiinijaamas, buss tahab juua ja inimesed saavad tualetis käia. Edasi veel tunnike ja hakkabki paistma Maroko suurim, üle kolmemiljonilise elanikkonnaga Casablanca ehk tõlkes Valge Maja. Casablancas saan lõpuks aru, miks oleks hea tõeliselt rikas olla. Näiteks selleks, et omada villat Casablanca rannapromenaadil vaatega Atlandile ja ja soovitavalt ka eralennukit koos piloodiga, et soovi korral lennata põhjamaise kaamose eest sinna, kus temperatuur ei lange ealeski alla nulli…kahjuks olen selle teadmisega valesse ühiskonda sündinud ja lootusetult hiljaks jäänud. Koht, kuhu tahaks tagasi tulla, kindlasti. Aga nagu üks grupikaaslane tabavaöt ütleb, neid kohti, kuhu tahaks tagasi tulla, tekib. Aga neid kohti, mis on käimata, on veelgi rohkem. Ning elupäevi on piiratud hulk ja võimalikke reisimisepäevi veel piiratum hulk. <br />
<br />
Casablancas läheme kohe maailma suuruselt kolmandasse mosheesse ….. ja tegelikult on see suurim moshee maailmas, kuhu uskmatuid koeri ekskurseerima lastakse, kaks suurimat asuvad Mekas ja Mediinas, kuhu meiesugustel üldse asja pole…ehitis on tõeliselt suursugune ja mul on siiralt kahju grupikaaslastest, kes inglise keelt ei valda, sest moshee marokolannast giidi esinemine on särav ja informatsiooniküllane, kahjuks võetakse see eesti keeles kokku paari uimase lausega. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgCVaBRP-kAb1MGadbLv8YA-hkM0lWBRFMyO4knLj_B_fPCejTtPHgiqxWSOARJBfHd11abO-wVjoCqdfsBGDw3aJ5krY-mNjndTOwXQDJOfRU9oWXxhquuJg7U-3SFde8p803wu8yvCs/s1600/P1040094.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgCVaBRP-kAb1MGadbLv8YA-hkM0lWBRFMyO4knLj_B_fPCejTtPHgiqxWSOARJBfHd11abO-wVjoCqdfsBGDw3aJ5krY-mNjndTOwXQDJOfRU9oWXxhquuJg7U-3SFde8p803wu8yvCs/s320/P1040094.JPG" width="240" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGdx27CpENHvIB6CGhHFCkltM7sWaoDmCqzxL3YxCkrzMIOcKCk38kv8TXyfL8P-WmpkvLHOYJLxeW-3XiltVtbsMKf3KHv6qcMXC1NL3XBhWXaOo783HW9-0GVwE_OH1xLCoaT-NvRVI/s1600/P1040098.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGdx27CpENHvIB6CGhHFCkltM7sWaoDmCqzxL3YxCkrzMIOcKCk38kv8TXyfL8P-WmpkvLHOYJLxeW-3XiltVtbsMKf3KHv6qcMXC1NL3XBhWXaOo783HW9-0GVwE_OH1xLCoaT-NvRVI/s320/P1040098.JPG" width="320" /></a></div><br />
Pealse mosheed antakse söögipaus rannapromenaadil, kus valida on kas rannarestorani või McDonaldsi vahel…valin burgeri, sest olen juba kogenud,et restornis siinse elustiili juures tunniga söönuks ei saa. Ainuüksi tellimuse vormistamisele kulub pool sellest. <br />
<br />
Hakkame Casablancast lahkuma ja liigume meetrikaupa miljonilinna ummikutes, kus pealegi ei tundu kehtivat ükski liikluseeskiri. Olen kuulnud korduvalt väitvat, et Kairo liiklus on hullumeelne…ma olen Kairos käinud ja võrreldes Casablancaga oli see üks äärmiselt viisakas ja korrektse liiklusega linn, tunnen kaasa meie bussijuhtidele, kes sellest kaosest läbi roolima peavad. Maroko reisijuht ütleb küll, et siinne peamine liiklusreegel on, et suuremal sõidukil on alati õigus, aga kes selle kehtivust ikka nii väga proovida tahab. Ise ei tahaks selles linnas küll roolis olla, pealegi olevat Maroko maailmas teisel kohal liiklusohvrite arvu poolest. Sõidetakse siin aga millega iganes, alates eeslitest, muuladest, hobustest ja nendega veetavatest kaarikutest, sõidukitest, millele on raske isegi nime anda, sest neil on mootor ja üks kuni kuus ratast.Lõpetades euroopalikeautode ja suurte turismibussidega. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5V6a5lF6W3F07w6sEDeQm4SeBBsmkyV6FTuoEm9ImJPzx3PLR7UWvybqpEIQGbW-177thy1BEUq0xHZ11RnMVH0W13TAc4hRgETnRUU8ufwllZJk1p2LwtnPXTB8cy_5zCXB-qr70Mwo/s1600/P1040127.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5V6a5lF6W3F07w6sEDeQm4SeBBsmkyV6FTuoEm9ImJPzx3PLR7UWvybqpEIQGbW-177thy1BEUq0xHZ11RnMVH0W13TAc4hRgETnRUU8ufwllZJk1p2LwtnPXTB8cy_5zCXB-qr70Mwo/s320/P1040127.JPG" width="320" /></a></div><br />
Enne Casablancast lõplikku väljasõitu aga…simsalabim, selle triki eest annan meie giidile, kes on tegelikult väga kena inimene, kogu infoga koonerdamise andeks…saame sisse ühte Casablanca ülikumajja, mis on praegugi üks kuningapalee kõrvalhoonetest ja kuhu turiste tavaliselt ei lasta, peame olema vaiksed nagu hiired, tegema kähku pilti ja jalga laskma, elamus aga on suurem kui mõnedest varemetest. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmsF1CxLp2VVZQpUaCQfCOdJsHf3tcyPqgg0yx94Gb_gdxEoilE0Znn0SY9iSIjERHPFji5JuJSwAdNy-fsRtZaY-druvTXVIzJ8qCRi_Hbi4guNGGjFCpXDPvk6sEPQr2EjEkM-fTd9E/s1600/P1040113.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmsF1CxLp2VVZQpUaCQfCOdJsHf3tcyPqgg0yx94Gb_gdxEoilE0Znn0SY9iSIjERHPFji5JuJSwAdNy-fsRtZaY-druvTXVIzJ8qCRi_Hbi4guNGGjFCpXDPvk6sEPQr2EjEkM-fTd9E/s320/P1040113.JPG" width="320" /></a></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWoRAen4TWbeBJwAehJjQR6LEHPzZjQoSufvak9FxmRJyHwfbziXb1WDiTi6vahmtDfzcH-H6FJcO29ArpdUei-2TRlGi83k17hxP7zRAVpcx3lgYcb37MlFbuOUsusdCMyCYK2M27eTY/s1600/P1040122.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWoRAen4TWbeBJwAehJjQR6LEHPzZjQoSufvak9FxmRJyHwfbziXb1WDiTi6vahmtDfzcH-H6FJcO29ArpdUei-2TRlGi83k17hxP7zRAVpcx3lgYcb37MlFbuOUsusdCMyCYK2M27eTY/s320/P1040122.JPG" width="320" /></a></div><br />
Järgnenud pooletunnise vaba aja kestel jätan tegemata ostu, mida hiljem siiralt kahetsen, kleit, mida müüja nimetam Magic Dress ja mis pidavat olema rahvuslik, kuid ei näe sugugi sellemoodi välja, kleit, mille lõige võimaldab seda kanda vähemalt viie erineva väljanägemisega kleidina, ei loeks isegi 500 dirhamimine hind, mida saaks kindlasti alla kaubelda, aga valikus on ainult must (ja mul on musti kleite pool kapitäit) ja beez, milles ma näeksin välja nagu väljaoksendatud õunamoos. Ostan kompensatsiooniks kõrvaltänavalt ühe rohelise kleidi (mis maksab neli korda vähem), aga hing jääb haigeks sellegoolest.<br />
<br />
Casablanca liiklusest viimaks ometi pääsenud, sõidame edasi Maroko pealinna Rabati poole, kus saab olema ka meie viimane ööbimine Maroko pinnal. Hotell Bourgreg, nimetatud nii Rabati linna läbiva jõe järgi, asub Rabati vanalinna ehk mediina müüri ääres. Tuba on nii pisike, et peale voodi sinna õieti midagi ei mahugi, aga vannituba see-eest suur. Kuidagi saan ikka lahtise kohvri põrandale nii ära mahutatud, et sinna kogemata sisse ei astuks, asju lahti pakkida pole sellisel reisil kunagi mõtet, vähest vaba aega saab muukski kasutada kui asjade kohvrisse ja kohvrist välja tõstmisele. Näiteks kulutan tunnikese hotelli ümbruses kolamiseks, mediinasse seekord ei lähe, hoopis põnevam on vaadata, kuidas kohalikud elavad, kus käivad, mida ostavad. Nii näiteks laiutab hotelli taga üüratu kaubanduskvartal, täis odavaid hiina riideid ja hinnad on nii tillukesed, et võtavad isegi mind jahmuma. Ei osta küll midagi, sest lihtsalt ei ole vaja, aga retuusid saaks siit näiteks 40 ja T-särgi 25 krooniga. Muust pudist rääkimata. <br />
Hotelli restoranis mängib idamaine muusika, aga sinna ma minna ei viitsi. Söön ühes tänavaäärses söögikohas grillkana, Rabat on märksa moodsam linn kui kohad Lõuna-Marokos, kus üksinda naisterahval kohvikusse minek kõne allagi ei tuleks, ole siis nii turist kui tahes. Siin aga pole ma selles söögikohas sugugi ainuke naisolevus ja kohalikel neiudel on pea küll kaetud, aga seljas topp ja teksapüksid. <br />
<br />
Viimane hommik algab linnaekskursiooniga, külastame linna kuulsamat Hassani torni, tegemist on 12.sajandil poolelijäänud minaretiga, mis seisab siiamaani kujul, nagu ta pooleli jäi. Sealsamas kõrval on mausoleum, kuhu on maetud võimuloleva kuninga isa ja vanaisa, mausoleumi valvavad värvikates kostüümides auvahtkonnad, ühel pool valgete ja teisel pool tumedate hobuste seljas.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAbkEMAFlySf8WHO82s4DkiJCCITZtDA9kkwSL8-DBPo1Ng4qHm6E5ok3Q5IhAvyrQJ_9UOTk1yt_yOg36nmRCb4Svt4a4mTVzYbfJ9esvr5JI4r41T18Lb6a3sEYY7ca_yTxbeEKtEWU/s1600/P1040142.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAbkEMAFlySf8WHO82s4DkiJCCITZtDA9kkwSL8-DBPo1Ng4qHm6E5ok3Q5IhAvyrQJ_9UOTk1yt_yOg36nmRCb4Svt4a4mTVzYbfJ9esvr5JI4r41T18Lb6a3sEYY7ca_yTxbeEKtEWU/s320/P1040142.JPG" width="240" /></a></div><br />
Jalutame veel Rabati vanas merekindluses ribatis, mis praeguseks väga mere ääres enam polegi. Siis aga suund juba Tangeri poole. Vahepeal teeme peatuse kohaliku supermarketi juures, kust saab endale jooke ja näksimist osta, lõunapeatust sel päeval pole jälle ette nähtud. Puhkepausi teeme Assilah nimelises linnakeses Atlandi ookeani ääres, kohalik rand meenutab päris korralikku prügimäge, julgemad käivad siiski end ka lainetesse kastmas. Pikniku lõpuks pakuvad giid ja bussijuhid veini ja tänavad meid reisile tulemise eest, meie omakorda neid. Bussijuhid olid küll tõelised profid, Maroko hullumeelses liikluses selget pead ja külma närvi säilitada on professionaali tuleproov. Giidilt oleks küll rohkem infot oodanud, enamuse ajast polnud meil halli aimugi, kus me viibime ja ka faktidega vassimist tuli alatasa ette. <br />
<br />
Tunni aja pärast jõuame Tangeri sadamasse. Teel ummikutes loksudes elame üle nii mõnegi õuduspildi, Maroko poisid hüppavad, pea ees, bussi alla. Kohalikel noorukitel on kinnisidee Marokost välja saada ja nii üritataksegi end smuugeldada välismaiste numbrimärkidega sõidukitesse. Seekord meil, reisijatel, veab, ei peagi oma pagasit ise läbi tolli ja passikontrolli lohistama ja kümmekond pakikandjatele mõeldud Maroko dirhamit jääb mulle mälestuseks,kahjuks pole sadamas ka näiteks mõnda vaestele mõeldud toetuskasti, kuhu need jätta,. Küll ei vea bussijänestel, juba sadamas tolliootel korjavad kontrollid bussi alt välja kaks Maroko noorukit, bussi röntgenkontrollis leitakse veel üks ja vahetult enne bussi praamilesõitu leiab taskulampidega bussialust millimeeterhaaval kontrolliv piirivalve veel ühe tagasillale kleepunud jõnglase. Mõistmatuks jääb, millist imemaad loodavad need ilmselgelt alaealised jõngermannid küll Euroopa poolelt leida. Marokos on tasuta nii haridus kui arstiabi, valitsusel on kümned programmid vaesema lõunapoolse elanikkonna toetamiseks, mida on neil jõmpsikatel vaja külmast ja omade probleemide käes vaevlevast vanast Euroopast... <br />
Kõigi nende probleemide tõttu väljub praam oma veerand tundi sõiduplaanist hiljem, tund Gibraltari ületamiseks ja sadamaprotseduurideks, siis veel kaks tundi sõitu kottpimedal Costa del Solil ja Malaga külje all asuvas Torremolinose linnakeses asuvasse hotelli Adriano jõuame kella poole ühe paiku öösel kohaliku aja järgi...Greenwichi aja järgi elavas Marokos oleks kell ikka veel pool üksteist ja pole imestada, et uni kohe ei tule. Sätin ja sorteerin asju, limpsin natuke kaasaostetud Maroko veini, isegi loen veidi raamatut, uinun alles kolme paiku ja kell kaheksa on äratus ning pool kümme ärasõit, Malaga lennujaamani on vaid seitse kilomeetrit. Lend läheb seekord peaaegu viperusteta, järjekordne prantsuse lennujuhtide streik välja arvatud (mille kohta piloot ütleb, et see on peaaegu regulaarne) ja tänu taganttuulele maandume Tallinnas vaid kümme minutit esialgsest lennuplaaniajast hiljem. Pagasi kättesaamisega läheb natuke aega, korraga tuleb sisse mitu lendu ja charterlennu pagasiteenindus jääb muidugi viimaseks. Teisel pool tollikontrolli ootab mind rõõmus õeraas, kes on nädalast üksielamist täiega nautinud ja tee läheb mõningate haakidega kodu poole, kus mind tervitavad kaks ülirõõmsat koera ja kass, kes muidu küll demonstreerib pidevalt, et mul ükskõik...aga kui ikka nädalake eemal viibida, on kohe mööda jalgu nühkerdav sülekiisu. <br />
<br />
Mis jäi meelde: Marokos on tõepoolest midagi müstilist ja inspireerivat ja ma ei imesta üldse, et nii paljud kunstnikud ja muusikud on käinud sealtkandist inspiratsiooni otsimas. Mis see on, ei oska minusugune profaan muidugi öelda. Aga mindki muutis see maa ühtpidi äärmiselt rahulikuks, terve reisiaja ma ei mõelnud ühelegi töisele ega kodusele kohustusele, samas kuidagi rahutuks, peale kojujõudmist on pea olnud nagu segamini mosaiigikarp, mille tükkide kokkupanemine kuidagi ei õnnestu. Samas kogu reisi saatnud tunne, et islam on siiski maailma tugevaim religioon (jättes siinkohal igasugused ekstreemjamad nagu terrorism, millel ei ole tõelise islamiga mingit pistmist, kõrvale). Maroko fantastiline arhitektuur ja mosaiigikunst. Meeletu kontrast ikka veel keskaegsel kombel elava (keskaega on küll lisandunud suurepärases korras asfaltteed, elekter, tasuta telefon ja tasuta internet) ja luksusvillade ja -autodega Atlandiäärse Maroko vahel. Toredad reisikaaslased. Mõnus kliima - vanaduspäevade talvekodu võiks Maroko mõnes mereäärses linnakeses olla küll.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-48978098399490968132010-07-14T21:11:00.000+03:002010-07-14T21:11:04.893+03:00Puhka Eestis. NaissaarEnne, kui suunduda Pariisi, olevat kohustuslik ära käia Nuustakul. Nuustakul olen käinud, Pariisis ka. Ja veel umbes viiekümnel võõral maal. Aga vot Naissaarel ei olnud käinud. Nüüs sai see võimalikuks.<br />
Palju sellest ühepäevasest sõidust kirjutada polegi. Padrikussekasvanud Eesti saartel teeb mind alati nukraks teadmine, et kunagi elasid nendes paikades inimesed, ja siis võisid need saared tõeliselt kaunid ja hoolitsetud olla. Nüüd on igal pool võsa ja verejänulised sääsed.<br />
Omal kombel ilus oli see saar sellegipoolest.<br />
Miljonid metsmaasikad.<br />
Kristallselge vesi. Soome paistis põhjatippu ära.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwtyEFq7K0Aqfa321jq21khJBbyCO9bZfRjFB4Y4AJqfsX7cvV_-T4SiaFVNsKEwOqGSvXq_zBx1_vb7Y7szY3gEdOGslvuhGi4-gdIabzKN-yFxYKO2XMkHn2PoH9PoWwmtc_GV6aLU4/s1600/Naissaar+juuli+2010+%2850%29.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwtyEFq7K0Aqfa321jq21khJBbyCO9bZfRjFB4Y4AJqfsX7cvV_-T4SiaFVNsKEwOqGSvXq_zBx1_vb7Y7szY3gEdOGslvuhGi4-gdIabzKN-yFxYKO2XMkHn2PoH9PoWwmtc_GV6aLU4/s320/Naissaar+juuli+2010+%2850%29.JPG" width="320" /></a></div>Kitsarööpmelised raudteed, mis tulid eikuskilt ja viisid eikuhugi:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWo96y1ZbqpMR6MNAUKCKSjmLZsR-cTezATcptu8XjRwX3sl9vGetsWqJ7FoMxc8euDrKqkkyEJgH6bAcscGW2JqVMxndlxxNPcF1Do7u09ZRrfx_rh7cWPIoK2C5dDhlrlUSdWUZs32I/s1600/Naissaar+juuli+2010+%2825%29.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWo96y1ZbqpMR6MNAUKCKSjmLZsR-cTezATcptu8XjRwX3sl9vGetsWqJ7FoMxc8euDrKqkkyEJgH6bAcscGW2JqVMxndlxxNPcF1Do7u09ZRrfx_rh7cWPIoK2C5dDhlrlUSdWUZs32I/s320/Naissaar+juuli+2010+%2825%29.JPG" width="320" /></a></div>Naissaare suurim kivi:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhhPD018T4_CneFL5pf58klMIXtzWe6Gn7zrm7dxisHH1N2eDaTDDloDtisndQzFjr5iyKe9MEuZH6PMnpbZXIsGTRp331alKWQ27Uqf25Ce_lTsBO1xjH6dNd5823dxp6tWG6y20vVa0/s1600/Naissaar+juuli+2010+%284%29.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhhPD018T4_CneFL5pf58klMIXtzWe6Gn7zrm7dxisHH1N2eDaTDDloDtisndQzFjr5iyKe9MEuZH6PMnpbZXIsGTRp331alKWQ27Uqf25Ce_lTsBO1xjH6dNd5823dxp6tWG6y20vVa0/s320/Naissaar+juuli+2010+%284%29.JPG" width="320" /></a></div>Vaatepilt, mis minusuguse patsifisti heldima paneb...sõnajalgadesse ja põdrakanepisse mattunud meremiinide kestad:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFbLpnVL0UF-A7s0U2P8Fy4I9p-UUi5p8HNqj4JATWwZSt-8w7Sbh_8qWWHjjjJTGevzDiNabkqxiEEvys9OK8uEd3k66iZkqfktA-GSq6i-1zZ2W8CvP1BN9l46ygOa7ZenM5F3N1E1k/s1600/Naissaar+juuli+2010+%2816%29.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFbLpnVL0UF-A7s0U2P8Fy4I9p-UUi5p8HNqj4JATWwZSt-8w7Sbh_8qWWHjjjJTGevzDiNabkqxiEEvys9OK8uEd3k66iZkqfktA-GSq6i-1zZ2W8CvP1BN9l46ygOa7ZenM5F3N1E1k/s320/Naissaar+juuli+2010+%2816%29.JPG" width="320" /></a></div>Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-56427871326528608212009-11-02T18:57:00.006+02:002009-11-02T20:37:27.235+02:00Tuneesia - rohkem Araabia kui AafrikaKas on see kokkusattumus, kuid juba teine Germalo reis algab kohapeal suure segadusega. Lennujaamast väljudes pole halli aimugi, kas minna otse, paremale või vasakule. Astume sinnapoole, kus tundub busse seisvat. Giidid ongi alles busside juures. Segadus jätkub bussis, sest kohad on nummerdamata,närviline giid käsib kõigil oma kohtadele istuda, aga inimesed ei leia oma kohti, sest numbreid pole. Istutud lõpuks siiski saab.<br />Hotelli sõidame 20 kilomeetri kaugusele Sousse linna. El Hana Residence näeb väljast küll väga kena välja, meie tuba aga kahjuks mitte. Põrandakattel laiuvate laikude järgi võiks arvata, et keegi on seal kõigepealt laipa tükeldanud ja siis üritanud väga oskamatult jälgi likvideerida, Plekke on igal pool ja põrand on lisaks ka väga tolmune ja liivane, Õhtusöögil polnud viga, hommikusöök oli lahjavõitu, kuid siiski talutav. <br />El Jemist sõidame edasi Gabesi, kus on lõunapeatus. Grupilõuna koosneb köögiviljapirukast (mis on päris hea), kuskussist kanaga (kuskuss on vastik ja kana on pöidlaotsasuurune tükike) ja suhteliselt söödavatest küpsistest. Edaspidi otsustan grupilõunatest loobuda ja meie kaheksateistaastane kolge, kelle sünnipäevaks, küll tagantjärele, see reis kingitud sai, läheb järgmisel päeval üksinda lõunatama, meie õega joome ainult kohvi. <o:p></o:p><p></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Gabesist sõidame El Marsa sadamasse, kust läheb praam Jerba saarele. Jerba saar on aastasadade vältel, pea 19.sajandi lõpuni olnud tuneesia piraatide üheks kodusadamaks, muuhulgas resideeris seal ka tuntud Barbarossa ehk Punahabe. Kuuleme giidilt,et veel praegugi on mõnedel berberi hõimudel kombeks, et mehed värvivad hennaga habemed punaseks. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Legendide järgi on Jerba ka lootoseõgijate saar, kuhu sattus laevahukust pääsenud Odysseus. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Tänapäeval on Jerba tänu aastaringselt mõnusale kliimale populaarne talvepuhkuse koht, siin on terve rannaäärne täis hotelle ja isegi rahvusvaheline lennujaam. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Praamisõit on lühike ja mõnus, päris vahva on 25.oktoobril laeva reelingu ääres seista ja lasta soojal tuulel juukseid sasida. Jerbal külastame kõigepealt kohalikku keraamikatöökoda, kus saab ka meistri töötamist vaadata. Keraamika ja juveliiritöö on ka saare tuntuimad kaubaartikleid. </span><span style="font-size:100%;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGQjZQe7JDlekukOY2vZSDauHtS6eDXYY7XZSnQNWWGkh1HLfCjuveqePbeJcNmftdpK-xQcnS43AfsiFpmEAYk5iG1WGsBVI09U0OqHbhyphenhyphenjIsLEm6yfTHDVUv99ChsHP8CXCXSuIp2aQ/s1600-h/P1010641.JPG"><img style="margin: 0px 10px 10px 0px; float: left; clear: both;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGQjZQe7JDlekukOY2vZSDauHtS6eDXYY7XZSnQNWWGkh1HLfCjuveqePbeJcNmftdpK-xQcnS43AfsiFpmEAYk5iG1WGsBVI09U0OqHbhyphenhyphenjIsLEm6yfTHDVUv99ChsHP8CXCXSuIp2aQ/s320/P1010641.JPG" border="0" /></a></span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Keraamikatehase vastas asuvas kohvikus põhjustan tõelise paanika. Mu suitsupakk saab tühjaks ja tagavara on kohvrisse pakitud. Tahtmata bussijuhti paluda pagasiruum avada, jalutan vaatama, ega kohvikus sigarette ei müüda. Kohalike seas tekitab ilmunud blondiin hirmsa segaduse, Seda enam, et mina ei oska araabia ja nemad inglise keelt. Korduvalt pakutakse võimalust tualetti külastada, aga sigarette ma ei saa. Palun ikkagi bussijuhil pagasiluuk avada, ta teeb seda naeratades ja korrates, kui kaunis ja imeline ma ikka olen. Ma olen kusagil vist sellest juba kirjutanud, et kui keegi end vana, ülekaalulise ja kulununa tunneb, on tagumine aeg broneerida reis mõnesse islamiriiki, Türki, Egiptusse, Tuneesiasse. Kaelasadavate komplimentide laviini ei tasu muidugi absoluutse tõena võtta, aga toonust tõstab sellegipoolest päris kõvasti.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi sõidame saare pealinna Houmt Souki, kus jalutame vanalinnas, käime sees ka ühes karavanid</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">e peatuskohast foundoukist ehitatud hotellis ja kolame kohalikus kaubanduses. Esimest korda elus õnnestub mul idamaine kaubandus läbida, kulutades vaid ühe dinaari ja sellegi purgikesele safranile. Kohalikud ehted on minu maitse jaoks liiga massiivsed, nahkesemed on küll ilusad, aga väga kallid ja muud pudinad eriti ei köida. Olen küll peaaegu kindel, et toon sellelt reisilt koju kaasa ühe vahva keraamilise kaamelikujulise tuhatoosi, aga ma ei pea seda kohe ostma ja endaga läbi kogu Tuneesia vedama. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Hotell Sangho jätab esimese hooga meeldiva mulje, kenas fuajees pakutakse mahla, hotell ise paikneb vahetult Vahemere ääres, ja suurte korpuste asemel on majakesed. Mulje aga kaob, kui esiteks ei suuda hotellipoiss meie tuba leida, ja kui me tuppa lõpuks kohale jõuame, selgub, et kolmese toa pähe oleme saanud kitsukese abieluvoodi ja ühe lisavoodiga toa. Lähen vastuvõttu bitchima. Hotelliteenija tuleb koos minuga tuba vaatama ja väidab, et sellised kolmesed toad ongi. Turtsun vastu, et meie kultuuris ei magata terve perega ühes voodis, Lõpuks leitakse meile teine tuba, märgatavalt laiema suure voodiga ja topeltnariga. Algselt kavatsema kõige noorema üles kupatada, aga siis selgub, et ülemises naris on voodipesu viimati vahetatud vist aastaid tagasi ja pehmelt öeldes on seal räpane. Tekke on kolme inimese peale üks. Lähen uuesti õiendama, tüütu blondiin selline. Lubatakse tekid tuua ja pesu ära vahetada. Ootame tunnikese, ei midagi. Seekord lähevad kraaklema õde ja poiss, mina oma nägu enam näidata ei julge. Lõpuks tuuakse üks tekk, väite peale, et meil on veel ühte vaja, küsitakse, et kas teil on siin mingi Siber või...teki me lõpuks ikka saame. Hotelli baarist saab osta ka pudeli toonikut, mida kaasasoleva dzinniga segada ja pärast paari kokteili tundub tuba juba päris talutav olevat. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Kolmas päev algab peaaegu et kõige jubedama hommikusöögiga, mida mul eale üheski hotellis saada on õnnestunud. Ainult saiakese</span><span style="font-size:100%;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Ode6JC1TSmF_d7G1_955OmEP8xzqype62QlpwI9qxtytseq9c41wYmi6j_nKAlZ3mdqmNx_0DCe_D97u7VMPHOWaGpp8uvyY-S1-ulOoSpj8KMu7i191sRKFtZehxTv4aqU86LAg8_c/s1600-h/P1010646.JPG"><img style="margin: 0px 10px 10px 0px; float: left; clear: both;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Ode6JC1TSmF_d7G1_955OmEP8xzqype62QlpwI9qxtytseq9c41wYmi6j_nKAlZ3mdqmNx_0DCe_D97u7VMPHOWaGpp8uvyY-S1-ulOoSpj8KMu7i191sRKFtZehxTv4aqU86LAg8_c/s320/P1010646.JPG" border="0" /></a></span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">d, Lõpuks õnnestub ühest nurgast välja peilida munad, mis osutuvad tooreks ja mida tuleb söega märgistada ja siis kõrvalasuvasse patta keema panna. Viie minuti pärast vaatama minnes on kaks võimalust, kas õnnestub saada keedetud muna või on keegi selle koos märgistusega juba hakkama pannud. Hmm, puhkusereisile sellesse hotelli ei kipuks.<o:p></o:p></span></p><p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi läheme teist tüüpi berberite külla, kus on koobaselamud. Koobaselamusse pääseb lühikese tunneli kaudu, millele järgneb siseõu ja siseõuest algavad siis kivisse uuristatud eluruumid. Võrreldes Kanaaridel nähtud koobaselamutega on siinsed palju mõnusamad. Pakutakse taas koduleiba ja piparmünditeed, soovijatele teeb perenaine 4-5 dinaari eest hennatätoveeringu. Meie ei soovi, sest tegemist on musta hennaga, mis võib halvemal juhul heleda naha lausa villi jada. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Lõunapeatuse teeme restoranis, mis on rajatud koobastesse, kus Lucasfilm filmis „Star Wars“ tegemise ajal Luke Skywalkeri kodu. Ma ise pole eriti tähesõdade fänn, aga huvitav oli sellegipoolest. <o:p></o:p></span></p><span style="font-size:100%;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGCv7qqM0baQKWkMs-rNbzrDiv4uE15xwrjxZZBaXTQHjOofYZo-xuN3M26L2auMRpGCxLJdZFgLpgQ_u0lSRn4b-Vl_4C9aCWbsCVm8gIVBhAiH7gx6qTuKrCFtGELtYwKLC9kGl5n5o/s1600-h/P1010688.JPG"><img style="margin: 0px 10px 10px 0px; float: left; clear: both;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGCv7qqM0baQKWkMs-rNbzrDiv4uE15xwrjxZZBaXTQHjOofYZo-xuN3M26L2auMRpGCxLJdZFgLpgQ_u0lSRn4b-Vl_4C9aCWbsCVm8gIVBhAiH7gx6qTuKrCFtGELtYwKLC9kGl5n5o/s320/P1010688.JPG" border="0" /></a></span><p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Pealelõunal jõuame kõrbeväravaks kutsutavasse Douzi oaasi ja siit algab juba Sahara, lõpmatu liivaväli. Ma olen Saharast küll korduvalt üle lennanud, aga maa peal näen seda kõrbe esmakordselt. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Paar tundi saab hotelli Touareg basseini ääres peesitatud, bassein on suur ja mu vapper õde ja rida teisi eestlasi käib ujumaski. Minu jaoks on vesi liiga külm ja meie pea kahemeetrine lapsuke eelistab basseinile ja päikesele telliskivisuurust P</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">rincetoni füüsikatestide raanatut, mis moodustab lõviosa tema pagasist, <span style=""> </span><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Hotellituba Touaregis on suur ja avar, kõikidele jätkub tekke, patju, voodeid, rõdu avaneb datlipalme täis aeda, siin võiks ehk kauemgi elada. Õhtusöök viib keele alla ja hommikusöök on ka senistest parim Hommikul kell seitse aga on taas edasisõit. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Enne aga käivad </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Lepatriinu ja Triinupoju kaamelitega sõitmas, mina oma operatsiooniarme sadulasse vedada ei viitsi, paraku pole viimasest õmblemisest kolme kuudki möödas. Aga nemad on vaimu</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">stuses ja väidavad aafrika dromedarid väga armsad olevat ja ei haisenud kah üldse. Kaamelikaravan suu</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ndumas päikeseloo</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">jangusse üle Sahara lõpmatute luidete...mmm, see võis tõesti mõnus olla. Ma ei lase kadedusel eneses tekkida.</span><span style="font-size:100%;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5YpxJa8dZkWgicDjFD2mXENH-Ntup9IXIBcNYT_Rq32mRWID112OSmzWfnzZeneYT8p3hliUxj_AvNjm13HpY-pt0gL3uuZcO_uaoLBIzla5cZl4C1O7oIrXUEg88zyKlip8BnQ5u_lo/s1600-h/P1010721.JPG"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5YpxJa8dZkWgicDjFD2mXENH-Ntup9IXIBcNYT_Rq32mRWID112OSmzWfnzZeneYT8p3hliUxj_AvNjm13HpY-pt0gL3uuZcO_uaoLBIzla5cZl4C1O7oIrXUEg88zyKlip8BnQ5u_lo/s320/P1010721.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399557108394438946" border="0" /></a></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Õhtusel hotellirõdul on meil ka külaline, laes pikuta</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">b tilluke geko. Kui muidugi pikutamine on õige sõna asendi kohta, kus loomal on tegelikult selg alaspidi. Valgus meie külalisele ei meeldi ja ta poeb peatselt peitu.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Järgmisel päeval sõidame kõigepealt ligi kuuskümmend kilomeetrit mööda tammi, mis viib üle Tuneesia suurima, Chott El Jeridi soolajärve. Kahel pool laiub ääretu pimestavvalge soolaväli, mida ilmest</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">avad üksikud lombid, sel aastal olevat Tuneesias tavapärasest </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">rohkem vihma sadanud ja järv pole päris kuiv. Keset </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">tammi on peatuskoht, teeme pilti, ostame kõrberoose . kummalise kujuga kristalle mida leitakse Sahara liivast, imetl</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">eme kohalike tehtud soolaskulptuure. Giidid ei luba teelt eriti kaugele minna, sest</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> soolajärvele omapäi minek võib olla eluohtlik, pind võib ootamatult jalge alt kaduda.</span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Sõidame edasi. Teisel pool kõrbe, kõrbepealinnaks kutsutavas Neftas ootavad meid juba dziibid, et safarile sõita. Araabia dzigitid ei hellita, esimene osa safarist käib mööda asfalteeritud teid ja vahepeal näitab meie auto spidomeeter kiiruseks ligi 140 kilomeetrit tunnis. Teatud aja tagant on tee ääres hoiatusmärgid „Ettevaatust, kaamelid!“ ja kaamelikarju on tõesti palju, õnneks ei asu nad parasjagu teed ületama, kui neist madallennul mööda kihutame.</span><span style="font-size:100%;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhktHEYfu6GhapFavU96UzFdt85vKMMlfTeBcZ178aoargvZbiMGn7f2y38V23p9yZRh8j_ak9nF3HkPyZ06W5w4J73FKLtIVMtiXvzu-R-th0EMPs0XSwIIZpWUJ4F2VXzcZ8Gr-lRmwY/s1600-h/P1010747.JPG"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhktHEYfu6GhapFavU96UzFdt85vKMMlfTeBcZ178aoargvZbiMGn7f2y38V23p9yZRh8j_ak9nF3HkPyZ06W5w4J73FKLtIVMtiXvzu-R-th0EMPs0XSwIIZpWUJ4F2VXzcZ8Gr-lRmwY/s320/P1010747.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399557105231638834" border="0" /></a></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Külastame mägikülasid Midesi, Chebikat ja Tamerzad. Alzeeria piirini on siit vaid kilomeeter.Kuulsad on need külad kunagise üleujutuse tõttu, kui Tuneesias olevat 22 päeva järjest sadanud ja kohalike traditsioonide järgi põletamata tellistest ehitatud külamajad uhtus vihm lihtsalt<span style=""> </span>minema. ;Midesi ligi 70 meetri s</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ügavuses kaunis kanjonis toimusid filmi Inglise Patsient võtted, üldse on Tuneesia omapärane loodus paljusid filmitegijaid inspireerinud. Tamerzas teevad vapramad ka pisikese mägimatka ja imetlevad suurepäraseid vaateid, mittevaprad mäepelgurid nagu mina saavad mäejalamil kohvitassi juures mekutada ja kohalikel kaupmeestel end ahvatleda lasta. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Peale Tamerzad pööravad dziibid asfaldilt maha ja algab safari lõbusam, off-road osa. Ma ei taha teada, millist kiirust arendavad teedeta maastikul kihutavad dziibid ja ega ei näeks spidomeetrit ka, sest auto loobib päris kenasti ja kogu aur läheb enese kinnihoidmisele</span><span style="font-size:100%;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFUWUSaUFiDrXDVKpDjqfnS7gUxXhIm-i7S5XgKDahCkL8CBM_WZe9hjC3CPiqnea5Kputu51veqYITu_D33UipAvre2I1rXdGPtwTWZ5X9zPfhZTUVkWXPugBWW9dFvr5y2BvRygSBz0/s1600-h/P1010797.JPG"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFUWUSaUFiDrXDVKpDjqfnS7gUxXhIm-i7S5XgKDahCkL8CBM_WZe9hjC3CPiqnea5Kputu51veqYITu_D33UipAvre2I1rXdGPtwTWZ5X9zPfhZTUVkWXPugBWW9dFvr5y2BvRygSBz0/s320/P1010797.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399557112722360082" border="0" /></a></span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">. Väikese soolajärve ääres teeme peatuse ja imetleme miraazi –</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> tundub, nagu oleks sealsamas meri. Tegelikult on meri mõnesaja kilomeetri kaugusele. Edasi tuiskavad dziibid luidetesse. Luitest üles-alla, kord ripume peaaegu külitsi, kord on selline tunne, et Landcruiser prantsatab luite otsast ninaga vastu maad. Mida kõvemini me kiljume, seda lõbusam on autojuhil, seda hullemaid trikk</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">e ta teeb ja meie kiljume ja naerame veel kõvemini. Lõpuks Neftasse tagasi jõudes on käed kinnihoidmisest valusad ja hääl kilkamisest ära.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Vahepeal aga teeme veel ühe kõrbepeatuse spetsiaalselt Tähesõdade võtete jaoks e</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">hitatud külas, ümberringi laiub unenäoline Sahara, lõpmatu kuldsete luidete meri kaugusse kadumas. Kaunis ja ohtlik.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Ööbima läheme teise oaasilinna Tozeuri, aga enne tuttuminekut ootab meid veel b</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">erberi pidu. Hotell Sarra Tozeuris on talutav, ei midagi erilist, toas on üsna kitsas, aga enam-vähem puhas. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Berberi peole jõudes tervitavad meid kahel pool väravat uhked ratsanikud. Kõigepealt saab vaadata nii-öelda elavat näitust berberi käsitööst, suur telk on täis berberi naisi, kes koob vaipa, kes jahvatab käsikiviga jahu, kes teeb midagi muud. Edasi tuleb berberi ratsanike etendus – poisid on tõesti osavad, galopeeriva hobuse seljas ollakse kord üksi, kaksi ja kolmekesi, seistakse kätel ja kahmatakse maast pudeleid. Etenduse lõpus imiteerivad poisid mõõgavõitlust, hobused aga vaatavad kõrvuti seistes lolli näoga <span style=""> </span>pealt, pikkadel koonudel ilm</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">e, et jälle te tegelete mingi jamaga...<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Õhtusöögi ajal mängitakse berberi rahvamuusikat etendatakse kõhutantsu ja pütitantsu, toit on hea ja veini piisavalt ja maitsvat. Õhtu läheb linnutiivul ja hotelli jõudes tuleb uni magus. Enne und tekib veel poleemika teemal, kes geko kaasa pakkis – taas on rõdul külaline. Siiski pole tegemist sama elukaga, tänane on väiksem ja poeb konditsioneeri taha peitu. Hiljem täname taevast, et meil oli ge</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ko, mõned teis</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ed olid prussakaid taga ajanud. Min</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">a isiklikult eelistan toanaabrina gekot prussakatele. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Järgmisel päeval algab tagasisõit Sousse poole. Esimene peatus on kohvipaus Gafsa Palace nime kandva hotelli juures. Kohalik infoliin töötab suurepäraselt, sest vaevalt kümne minuti pärast on kohal sallidega kaubitseja – kes saab meie bussi prouade käest vist kätte oma poole aasta käibe ja õnnistab lahkuvaid kundesid maani kummardades. Võidavad mõlemad pooled, nii õnnelik kaupmees kui rahulolevad ostjad, sest hiljem linnade turgudel maksavad analoogilised sallid oluliselt rohkem.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Peale kohvijoomist jään miskipärast tukkuma ja näen unes Sahara kuldset liiva. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi sõidame Speitlasse, kunagi asus samas paigas roomlaste linn Sufetula, mis on</span><span style="font-size:100%;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcS-l9FGC1kPcf-EbpT9bhWnZsZoEwoyb1_aCktoJ1Th_s8CTEOVM4vHLHYxXCxBI_FpRXJfhK9Ro66L4FV5Mdv93rXNhFmZyb9Sxzms9Gr0oT1dKGaq0M6TPoOvHKejqb2gNKHo-9a_g/s1600-h/P1010954.JPG"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcS-l9FGC1kPcf-EbpT9bhWnZsZoEwoyb1_aCktoJ1Th_s8CTEOVM4vHLHYxXCxBI_FpRXJfhK9Ro66L4FV5Mdv93rXNhFmZyb9Sxzms9Gr0oT1dKGaq0M6TPoOvHKejqb2gNKHo-9a_g/s320/P1010954.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399557117420897410" border="0" /></a></span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> osaliselt välja kaevatud, konserveeritud ja pisut ka renoveeritud. Mulle jätavad Sufetula varemed vapustava mulje, palju sügavama, kui paksult turistigruppe täis Rooma Foorum näiteks. Sufetula varemetel oleme ainukesed, kõnnime müüride vahel, imetleme suurepärase akustikaga hästisäilinud amfiteatrit, foorumit, templeid ja majade müüre. Siin tahaks kauemgi olla, paraku peame enne kella ühte päeva jõudma ka Kairouani, moslemite pühasse linna, mis olevat Meka järel islamimaade pühaduselt neljs linn. Linnas on palju kauneid mosheesid, kuhu meiesuguseid uskmatuid koeri küll kahjuks sisse ei lasta, aga mõnele õuele siiski pääseme. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi siis taas Sousse, kus peatume samas hotellis, kus esimesel ööl ja oma suureks kurvastuseks saame ka täpselt sama toa täpselt sama räpase põrandaga. Lohutame end sellega, et põrandal</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">e on võimalik mitte vaadata ja võrreldes vahepealsete tubadega Jerbal ja Tozeuris on El Hana </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Residence tuba vähemalt suur ja avar.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Järgmisel hommikul saab lõpuks ometi natuke magada, senised äratused on olnud pool kuus ja isegi kell viis, sest kella kuuest saab hommikusööki ja kell seitse on olnud juba väljasõit. Nii hirmvara sellepärast, e</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">t kell pool seitse tõuseb Tuneesias päike ja kell kuus õhtul läheb päike looja. Pimedas aga pole erilist mõtet turiste ringi sõidutada. Sel päeval aga me bussiga ei sõidagi, sest hotellist Sousse vanalinna ehk mediinasse on pool tunnikest jalutamist. Vaatame suurt mosheed, väljastpoolt nagu uskmatud kunagi ja järgmisena Sousse</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> ribatti ehk merekindlust. Taoliste kindlustega oli esimesel aastatuhandel kaetud terve Tuneesia rannik, kusjuures asusid sellised kindlused iga 20 kilomeetri tagant – piisav vahemaa selleks, et öösel tulede ja päeval peeglisignaalidega va</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">enlase tulekust märku anda. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Jalutame Sousse vanalinnas ja meie araablasest kohalik giid viib meid ko</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">halikku parfüümivabrikusse. Araaba vanalinnad on keerulised ja tänavate paigutuses pole mingit loogikat, pikalt l</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ooklev tänav võib täiesti ootamatult umbtänavaks osutuda. Ühe taolise umbsoolika lõpus parfüümivabrik asubki. Vabriku peremees näeb nii markantne välja, et oleks nagu piibli lehekülgedelt välja astunud või vähemalt Muhamedi isiklik sõber olnud. Saame lustaka demonstratsioonesinemise osaliseks ja lõpuks ka võimaluse ehedaid parfüüme osta. Müstilise hinnaga 10 dinaari (83 krooni) 30 ml pudelikese eest. Ehtsat parfüümi, mid</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">a destilleeritak</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">se lilleõitest, on võimalik õlis või alkoholis lahjendatud parfüümist eristada sellega, et ehtne õieparfüüm ei põle. Ja ühest sellisest 30ml pudelikesest saab 90-kraadilise piirituse lisamisel pool liitrit tualettvett. Nii et seda juttu, et lõhnaõlid on sellepärast nii kallid, et ehtne parfüüm on väga kallis, mina enam eu usu. Ehtsamat parfüümi, kui Tuneesia peretöökojas lilleõitest destilleeritu, on raske ette kujutada. Ehtsa parfüümi saami</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ne on küll raske ja keeruline protsess, aga tundub, et selle tegelikele valmistajatele ja raske töö tegijatele makstakse sandikopikaid ja nagu tavaliselt, pole kalliste kaubamärkide kõrge hinna taga mitte kallis tooraine, vaid kulukas turundus. <span style=""> </span><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi kolame natuke aega Sousse soukil ehk kaetud turul ja siis ootavad meid juba piraadilaevad.</span><span style="font-size:100%;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgQRgYwceR3Nw_fDdaMnZy3uDcGyZipzJdrVlpAYMKRuyzmyss6z1MjIm7sf-qmE09Y52yu1Ffp22hmZFL-l5P11VhPO_6-PgYqOins6-cdH-PyFdxZQ-dR-WOQZejiF920mTpkVFkIVg/s1600-h/P1020049.JPG"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgQRgYwceR3Nw_fDdaMnZy3uDcGyZipzJdrVlpAYMKRuyzmyss6z1MjIm7sf-qmE09Y52yu1Ffp22hmZFL-l5P11VhPO_6-PgYqOins6-cdH-PyFdxZQ-dR-WOQZejiF920mTpkVFkIVg/s320/P1020049.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399557122979714066" border="0" /></a></span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> Esialgse reklaami järgi pidi 25-dinaarise pileti sisse mahtuda nii toit, jook kui show, joogiks pakutakse Cocat ja Fantat söögiks saab natuke grillkala, mida püütakse samast</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> parda ta</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">gant,aga showga on meie laeval küll kehvasti. K</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ui mitte pidada showks seda, et keset merd pannakse laev ankrusse ja soovijad võivad Vahemerre ujuma minna. Osa kasutab juhust ka. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Tagasi sadamas, teeme veel paaritunnise osturalli suurimal kaubatänaval ja siis ongi aeg hotelli õhtu</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">söögile minna <span style=""> </span><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Eelviimasel päeval on programmis Tuneesia pealinn Tunis ja Kartaago, Kuulsas Kartaagos, kuhu me kõigep</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ealt läheme, pole ausalt öeldes vaadata eriti midagi. Kunagise foiniiklaste linna tegid maatasa roomlased, roomlaste linna vandaalid . Ja mida vandaalid maatasa teha ei jõudnud, tassisid araablased laiali. Enamik Tuneesia m</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">osheesid olevat täis Kartaago varemetest toodud sambaid ja Kar</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">taago koha peal laiutab peamiselt tühi plats üksikute müürijuppide ja sambatükkidega. Muljet</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">avaldav on seni säilinud täiesti ümmarguse basseiniga sõjasadam, mida enam muidugi sihtotstarbeliselt ei kasutata. <span style=""> </span><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Kartaago üle vaadatud, jalutame mereäärses Sidi Bou Saidi linnakeses, mida oma reisikirjades Tuneesiast on kirjeldanud ka Friedebert Tuglas. Meile see linn erilist muljet ei avalda, välj</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">a arvatud suurepärane eramuusem jõuka araabia perekonna elamist peamiselt 18.-19.sajandil. Ekspositsioon on väga huvitav ja pak</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">utav münditee hea. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Lõunat sööme La Goulette nimelises linnakes</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">es, õnneks ei pakuta seekord ainult kuskussi ja midagi on ka süüa. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Siis Tunise suurim, Bardo muuseum. Arheoloogiaosa on renoveerimisel, kuid näeme kül</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">laga roomlaste ajastu hämmastavaid ja imekauneid mosaiike. Looduslike kivide tükikestest laotud mõnikord sadade ruutmeetrite suurused mosaiigid on hämmastavalt hästi säilinud läbi ligi kahe tuhande aasta ja iidsete me</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">istrite oskus erinevate kivitoonidega värve ja varjundeid edasi anda on fantastiline. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Käime veel Tunise vanalinnas ja turul, aga aega on suhteliselt vähe ja kuigi ihaldusväärset nägi nii mõndagi, tagasi ostma ei jõua, sest idamaise turu rahvarohkuses edasijõudmine on a</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">eglane ja moslemitel pole reeglina kiiret kuskile. Emale jääbki sünnipäevakink ostmata. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Uuesti bussi ja kaks tundi sõitu Sousse poole. Bussis on pime ja igav, lugeda ei saa ja sõit venib.Noorem seltskond mängib mobiiltelefonide valgel kaarte ja neil on lõbu laialt. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Viimase päeva hommikul saab natuke ka l</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ogeleda. Hotellitoa peame vabastama keskpäevaks, aga lennuk läheb alles kell seitse õhtul. Seetõttu on ka väljasõidu</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> kellaajaks määratud alles kell 12.15 ja bussi </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">peame ronima koos kohvritega. Hommikut sisustab igaüks omal moel, mina käin shoppamas, teised sulistavad jalgupidi Vahemeres, osa rahvast ujub basseinis ja mõni vist ka meres. Minusugune külmavares ei lähe mere ligigi ja imetleb sinist merd vaid aknast. <span style=""> </span><o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Et enne lendu aega parajaks teha, käime Tuneesia ühes uusimais kuuro</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">rdis, Port </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">el Kanta</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ouis. Selle koha märksõnadeks on luksuslik jahisadam, kaunid liivased rannad, golfiväljakud ja kasiinod. Mõeldud puhkamiseks, mitte elamiseks. Hinnad on natuke kõrgemad kui mujal ja kuna suvitusrajoon asub Sousse</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> vahetus läheduses, on seal puhkamine üsnagi menukas. Kantalouist Sousse´i ja tagasi saab muuhulgas ka lustliku kolmerattalise tuk-tuk bussiga, sõit maksab kaks dinaari. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Meie viimaseks peatuspaigaks sel reisil jääb Monastõr, mille lennuväljalt meile tühjalt järgi lendav Estonian Air ka õhtul stardib. Monastõris vaatame 195</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">7.aastal prantsuse protektoraadist vabanenud Tuneesia esimese presidendi Habib Bourguiba hauamausoleumi ja M</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">onastõri rannakindlust ribati, mill</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">e esimene osa </span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">on ehitatud juba aastal 796 ja siiani suurepäraselt säilinud. Kindlus on palju suurem ja võimsam kui Sousse ribat ja r</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ingikolamist koridorides ja müüridel jätkub tükiks ajaks.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Edasi veel tunnike vaba aega, kes jalutab, kes shoppab, kes joob kohvi. Viimased sõõmud sooja lõunamaa õhku. Tallinnas olevat null kraadi. Päike hakkab loojuma ja me sõidame lennujaama. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Turvakontroll Monastõris on täielik naljanumber ja jääb tunne, et sealt võiks ka Stingerig</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">a läbi jalutada. Poisi peale hakkab turvavärav lõugama, ta on telefoni tas</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">kusse unustanud, aga seda ainult katsutakse, isegi näha ei taheta. Minu seljakotis on lapakas, poolik Coca-cola ja purk õlut, mille olen sinna unus</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">tanud, ja m</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ille leian alles lennukis. Probleeme pole ja vedelikke keegi ära ei kä</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">si visata. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Enne lendu jääb veel tunnike, joome kohvi, sööme natuke. Lennuk väljub veerand tundi varem ja südaööks oleme jääkülmas Tallinnas. Paistab peaaegu täiskuu ja ümbrus on härmas. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"><o:p> </o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Mõned praktilised faktid Tuneesiast:</span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Tuneesia on vabariik tugevate totalitaarsete mõjutustega, praegune president Ben Ali on v</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">õimul 1987.aastast ja suure tõenäosusega saab ka järgmisel nädalal toimuvatel valimistel ainsa kandidaadina 99,3%-l</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ise häälteenamuse. Tuleb tuttav ette…</span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Telekanaleid on kolm ja needki tugevalt t</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">senseeritud. Enamikes hotellides, kus me ööbisime, toas telekat ei olnud. Ega me puudust ka tundnud. Satelliidiantenne tundus katustel siiski olevat. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Rahaühik on dinaar, mis jaguneb tuhandeks mil</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">liiniks. 10-milliinisest väiksemat metallrah</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">a näha ei õnnestu. Aga hinnad võivad ehmatada, sest hind 6000 ei tähenda tavaliselt mitte 6000 dinaari, vaid 6</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">000 milliini ehk ainult 6 dinaari. Dinaari ei tohi Tuneesiasse sisse tuua ega välja viia, ülejäänud raha saab lennuja</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">amas tagasi vahetada euroks või dollariks. Lisaks saab raha võtta ka pangaautomaatidest, mida on palju, sellega jääb ära</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"> mitmekordne vahetamine kroonist euroks ja eurost dinaariks, iga operatsiooni pealt pankadele lõivu makstes.. Kaard</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">imaksed ei ole eriti levinud, kuid suuremates fikseeritud hinnaga kaubakeskustes ja hotellides siiski olemas.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Alkoholi müüakse Tuneesias ainult kindlates toidupoodides ja sedagi kella seitsmeni õhtul. Reedeti alkoholi kas ei müüda või müüakse vaid hommikupoolikul. H</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">otelli restoranis ja baaris on alkohol muidugi olemas, hinnavahe kauplusega kahe- kuni kolmekordne. Kohvikutes reeglina alkoholi ei müüda. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Kui välja arvata fikseeritud hindadega kauplused ja riiklikud poed, tuleb arvestada selle</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ga, et kohaliku kaupmehe öeldud hind on võrreldes sellega, mida ta tegelik</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">ult loodab saada, kolme- kuni kümnekordne. Nii et kauplema peab, kui ei taha lamba kombel pügatud saada. </span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Väidetavalt olevat osades hotellides ka traadita internet, meil selle levialasse sattuda e</span><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">i õnnestunud. Nägime küll mitmeid internetikohvikuid, kuid kuuldavasti olevat väga palju saite blokeeritud. Nii et nädal netivaba elu. <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Sellegipoolest oli mõnus ja tagasi läheks ka. Palju jäi ajapuudusel veel vaatamata – kogu põnev põhjarannik, roomlaste linnad Bulla Regia ja Dougga, mis olevat Sufetulast veel paremini säilinud.</span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Kuigi jah, hotellid valiks küll teised.</span></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; line-height: normal;"><span style=";font-family:";font-size:100%;" lang="ET"><o:p> </o:p></span></p> <span style="line-height: 115%;font-family:";font-size:100%;" lang="ET">Kasutatud on Germalo giidide Raivo Haabi ja Triinu Borase käest saadud informatsiooni ja raamatut </span><span style="font-size:100%;"><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGCv7qqM0baQKWkMs-rNbzrDiv4uE15xwrjxZZBaXTQHjOofYZo-xuN3M26L2auMRpGCxLJdZFgLpgQ_u0lSRn4b-Vl_4C9aCWbsCVm8gIVBhAiH7gx6qTuKrCFtGELtYwKLC9kGl5n5o/s1600-h/P1010688.JPG"><br /></a></span><div style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-size:100%;"><a href="http://picasa.google.com/blogger/" target="ext"><img src="http://photos1.blogger.com/pbp.gif" alt="Posted by Picasa" style="border: 0px none ; padding: 0px; background: transparent none repeat scroll 0% 50%; -moz-background-clip: -moz-initial; -moz-background-origin: -moz-initial; -moz-background-inline-policy: -moz-initial;" align="middle" border="0" /></a></span></div>Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-36740899248452011062009-09-30T16:17:00.005+03:002009-09-30T20:53:12.766+03:00Lühidalt Inglismaast. Ilma Londonita.<span style="font-size:85%;">Igaühel meist oma kiiks ja mõnel mitu. Minu üks kiiksudest </span><span style="font-size:85%;">on see, et ma pean kord aastas Inglismaale saama. Kusjuures kui võimalik, mitte Londonisse. Nagu New York (kus ma küll käinud pole), polevat mingi USA, pole ka London enam ammu Inglismaa. Liiga suur, liiga multi</span><span style="font-size:85%;">kultuurne. Not British any more. Sealsed põnevamad paigad ka juba ammu läbi kroolitud, muuseumidele pilk </span><span style="font-size:85%;">pe</span><span style="font-size:85%;">al</span><span style="font-size:85%;">e heidetud. </span> <div><span style="font-size:85%;">Kohalolekuks planeerisime seekord kaks päeva, ühe ostlemis</span><span style="font-size:85%;">eks ja teise meelelahutuseks. Pagas nagu tavaliselt minnes kaks kohvrit matrjoshkana üksteise sisse pakitud, sisemises kummagi öösärk ja kosmeetikakott...tagasi tulles mahtusid kaks kohvrit suure hädaga lubatud kaalu sisse, õnneks sentigi peale maksmata.</span></div> <div><span style="font-size:85%;">Crawley outlet-kauplustes shoppamisest olen varemgi kirjutanud ja see toimus tuntud headuses. Kohvrid said täis ja meel heaks. Igatahes polnud ammu nii lõbus o</span><span style="font-size:85%;">l</span><span style="font-size:85%;">nud</span><span style="font-size:85%;">. Õhtul vedelesime hotellis, valutasime sääremarju, sõime Simply Foodist ostetud toitu, jõime roosat California Z</span><span style="font-size:85%;">infandeli ja proovisime ostetud riideid. Täielik tibikas. Ja need Sofiteli sulevoodid, kuhu võiks jäädagi...</span></div> <div><span style="font-size:85%;">Kuna laupäevaks tegelikult mingit programmi polnudk</span><span style="font-size:85%;">i, käit</span><span style="font-size:85%;">usime lihtsaimal võimalikul moel ja korjasime hotelli vastuvõtust peotäie ümbruskonna vaatamisväärsusi tutvustavaid flaiereid. Tähelepanu ä</span><span style="font-size:85%;">ratas <a href="http://hevercastle.co.uk/">Heveri keskaegne loss</a>, Henry VIII teise naise Ann</span><span style="font-size:85%;">e Boleyni sünnik</span><span style="font-size:85%;">od</span><span style="font-size:85%;">u. Koos uhkete aedadega.</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZcZO43KnSfLKS4l7AmLuLO8E_P48ClOEdkBrM6EqL27KyaZucAwOAOhEOi42vNgqiJLXNcI9paOFQHHXWeWGPJO0Q3Z55UdpnCCAXj-vCnkcDNPUAfPICWDhVGRwBXunsILRl28QtRTw/s1600-h/Inglismaa+2009+%2856%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZcZO43KnSfLKS4l7AmLuLO8E_P48ClOEdkBrM6EqL27KyaZucAwOAOhEOi42vNgqiJLXNcI9paOFQHHXWeWGPJO0Q3Z55UdpnCCAXj-vCnkcDNPUAfPICWDhVGRwBXunsILRl28QtRTw/s320/Inglismaa+2009+%2856%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387250730715889522" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0lYpIAvLSMG7__-u1QG_j2U-yxVIzPWQnwyuC8DwYZZmNMME0NOo8z5O0eXFpCJ9ycgqBW-MqeNEdeXdATMFM_vo8tC0w1EB-CKfoYMgjwaK6GaDdShBAaAWyYikUbKpuCTR5G23r1VU/s1600-h/Inglismaa+2009+%28112%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0lYpIAvLSMG7__-u1QG_j2U-yxVIzPWQnwyuC8DwYZZmNMME0NOo8z5O0eXFpCJ9ycgqBW-MqeNEdeXdATMFM_vo8tC0w1EB-CKfoYMgjwaK6GaDdShBAaAWyYikUbKpuCTR5G23r1VU/s320/Inglismaa+2009+%28112%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387317172602237330" border="0" /></a></div> <div><span style="font-size:85%;">Kaardil tundus Hever Gatwickile küllaltki lähedal ole</span><span style="font-size:85%;">va</span><span style="font-size:85%;">t ja</span><span style="font-size:85%;"> võib-olla olekski õigem olnud auto rentida. Vasakpoolne liiklus aga ei ahvatlenud kohe üleüldse. Ühistranspordist üritasime kõigepealt bussiinfot küsida, aga kui bussijuht, kes info väitel sinnakanti pidi sõitma, vastas ausalt, et no idea, where it is...kolisime rongijaama. Seal läks asi paremaks. Isegi pileti sai osta otse</span><span style="font-size:85%;"> Gatwickist Heverisse. 12.30 naela per nägu. Esimese rongiga tuli sõita East Croydonisse, mis on suur raudteeliinide sõlmjaam ja seal ümber istuda Uckfieldi rongile, mis käis kord tunnis. Kahe rongi vahelist ooteaega sisustasime kohaliku suure toidupoe külastamisega, kus mina isiklikult sain hinnashoki. Näiteks mu lemmikvõi President, mis seoses masuga Eestist müügilt kadus, maksis seal 1,16 naela ehk eesti kroonides 19</span><span style="font-size:85%;">.70. Kui ma Tallinnas viimati sama 250g karpi müügil nägin, maksis too üle 52 krooni. Kui see asi sam</span><span style="font-size:85%;">as vaimus jätkub, siis peab ilmselt lisaks riiete-jalatsite Inglism</span><span style="font-size:85%;">aalt ostmisele leidma varsti sealt kellegi, kes meile süüa saadaks. Kulude kompenseerimisega muidugi.<br />Uckfieldi rongiga neli peatust, napilt veerand tundi ja ol</span><span style="font-size:85%;">imegi Heveri rongijaamas. Kena vanaaegne jaamahoon</span><span style="font-size:85%;">e, tänapäeval muidugi töötajateta. Kohe jaamaho</span><span style="font-size:85%;">on</span><span style="font-size:85%;">e </span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimFChnxE5S233IcW4_r0Wms1HEY7UXGtJlPaIprJKaQGyVYlvQ97FnUxG_lVZ5jmR6Vi77R9je7nAk5rKYo5iZvxvq-YENHUrXbMzoikRouzJTmAVzLV26doOMxXA4MAueEQTndE1g1W4/s1600-h/Inglismaa+2009+%28101%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimFChnxE5S233IcW4_r0Wms1HEY7UXGtJlPaIprJKaQGyVYlvQ97FnUxG_lVZ5jmR6Vi77R9je7nAk5rKYo5iZvxvq-YENHUrXbMzoikRouzJTmAVzLV26doOMxXA4MAueEQTndE1g1W4/s320/Inglismaa+2009+%28101%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387317162752166578" border="0" /></a><span style="font-size:85%;">seinal ka skeem, kuidas Heveri lossini minna. Vahemaa 1,3 miili ehk natuke üle kahe kilomeet</span><span style="font-size:85%;">ri. Küla oli tõeline küla, sõnnikuhaisu hõljus õhus, teel vedeles hobusepabulaid ja igal sissesõuduteel seisis Landrover. P</span><span style="font-size:85%;">ära</span><span style="font-size:85%;">st mõnusat jalutuskäiku jõudsime lossi juurde ja see oli tõeliselt vahva avastus. Suurepäraselt renoveeritud keskaegne loss, maalid, autentne mööbel ja gobeläänid. Ja muidugi aiad, üks fantastilisem kui tein</span><span style="font-size:85%;">e.<br />Asja tegi eriti armsaks see, et kuigi rahvast oli tegelik</span><span style="font-size:85%;">ult palju ja parklas seisis väga palju autosid</span><span style="font-size:85%;">, tundus tegemist olevat inglaste oma armast</span><span style="font-size:85%;">atud nädalalõpuv</span><span style="font-size:85%;">eetmiskohaga. Ei mingeid ringisibav</span><span style="font-size:85%;">aid jaapanlasi </span><span style="font-size:85%;">ega muid suuri turismigruppe giidide juhtimisel. Pigem pered</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhidH7s17G-yZt8AW0mAjOu2_wWyRTFM8SXohLD22BccQTlI4BkVwIegXL_T1HtdEwNQvQ_TQvMsIqmkaSQv12E1pfB3nL9U3HsJ7dVtAvyiXwI2f_LUKrcRbtrWdhxVp9i9MDQdVP5zoM/s1600-h/Inglismaa+2009+%2836%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhidH7s17G-yZt8AW0mAjOu2_wWyRTFM8SXohLD22BccQTlI4BkVwIegXL_T1HtdEwNQvQ_TQvMsIqmkaSQv12E1pfB3nL9U3HsJ7dVtAvyiXwI2f_LUKrcRbtrWdhxVp9i9MDQdVP5zoM/s320/Inglismaa+2009+%2836%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387250723784575234" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"> j</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtD8Zh83bqWjBgqZV89RIOY05gdWzW41udlXbqA7lwRDG3GqjQVoKesbJMfvM7RfI1d5Zd0tjTIm3sQRtT3prWvJA0izBgfiAlMaW0C8R50z2kq9r-_4oC5QZQg-mj1ejdP9FlVf1DpuA/s1600-h/Inglismaa+2009+%2847%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtD8Zh83bqWjBgqZV89RIOY05gdWzW41udlXbqA7lwRDG3GqjQVoKesbJMfvM7RfI1d5Zd0tjTIm3sQRtT3prWvJA0izBgfiAlMaW0C8R50z2kq9r-_4oC5QZQg-mj1ejdP9FlVf1DpuA/s320/Inglismaa+2009+%2847%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387317179368520562" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJwaRS79X_NwiNCUeuK6r_FU_5Cy3HEe1Cwbka_lJFQwIhZ-ShVc7kOiBd4rlq2astGs6MQeK6mITfO4_e_tzO-JcliEKFxhnnHFQVmU3_tmIMTeocRFw9hzAFLolI2C4lI5pH7RGVr4M/s1600-h/Inglismaa+2009+%2814%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJwaRS79X_NwiNCUeuK6r_FU_5Cy3HEe1Cwbka_lJFQwIhZ-ShVc7kOiBd4rlq2astGs6MQeK6mITfO4_e_tzO-JcliEKFxhnnHFQVmU3_tmIMTeocRFw9hzAFLolI2C4lI5pH7RGVr4M/s320/Inglismaa+2009+%2814%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387250700201240962" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBvgfwl2TiKCWgz_ePLUf9lKDFyT_VO-mU9MV6TROJ_wgmzEYi7OrYHQBHymdE_QPDXGMCnTPtB_13XSRZaC8aFAtBjP80LZ_ulr9wyB4tgd14Me4jYh1bzDUq_q9v18AUX0nwI5LJz7c/s1600-h/Inglismaa+2009+%2816%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBvgfwl2TiKCWgz_ePLUf9lKDFyT_VO-mU9MV6TROJ_wgmzEYi7OrYHQBHymdE_QPDXGMCnTPtB_13XSRZaC8aFAtBjP80LZ_ulr9wyB4tgd14Me4jYh1bzDUq_q9v18AUX0nwI5LJz7c/s320/Inglismaa+2009+%2816%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387250718057399874" border="0" /></a><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKUHVJwaBP5hI568887MI7o2VBE05xb2V5radHKmeCBEAdcCn3lIczaGiFnSULqaywizOWtwlm0JIo5N3X1PG6CyRvN5niSDWTQOfOMpZVyGhq_sdhKwyLzs1wS0H7U3lPn9b_dyipUqE/s1600-h/Inglismaa+2009+%2818%29.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKUHVJwaBP5hI568887MI7o2VBE05xb2V5radHKmeCBEAdcCn3lIczaGiFnSULqaywizOWtwlm0JIo5N3X1PG6CyRvN5niSDWTQOfOMpZVyGhq_sdhKwyLzs1wS0H7U3lPn9b_dyipUqE/s320/Inglismaa+2009+%2818%29.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5387250710252163858" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"> sõpruskonnad, kes olid tulnud imelist lossi vaatama ja pargis mõnusat piknikku pidama.<br />Pärast aedade läbijalutamist puhkasime jalgu ja tegime ühe janukustutava õlle 1698.aastal asutatud pruulikojas asuvas pubis. Very British.<br />Jaama jõudes selgus muidugi, et kord tunnis käiv rong oli lahkunud viie minuti eest.<br />Gatwicki jõudes tegime mõnusa õhtusöögi lõunaterminali itaalia söögikohas, mille nimi mulle kohe kuidagi meelde ei jää, kuigi olen juba aastaid seal söömas käinud. Frankie ja miskiveel. Pasta igatahes viib keele alla.<br />Siis veel üks Zinfandel hotellis ja hommikul üle Stockholmi Tallinna poole. British Airways suutis me kohvrid Stockholmis kuhugi maha unustada ja nii jalutasime lennujaamast autosse käsipagasiga nagu suvitajad. Kohvrid toodi järgmisel hommikul töö juurde ära ja tõsteti isegi autosse. Kui nad niimoodi käituvad, siis ma luban neil teine kordki pagasi järgmise lennuga saata, muidu ma oleks pidanud ise seda kahekümnekilost kohvrit lennujaamast parkla poole lohistama.<br />Ja juba tahaks tagasi...poiss vihjab juba pikemat aega, et hirmsasti tahaks live-s Royal Philharmonic Orchestrat näha, igatahes tekib mu meilboksi aeg-ajalt linke nagu <a href="http://ww.rpo.co.uk/event.php?pid=664">see</a> ja <a href="http://www.rpo.co.uk/event.php?pid=665">see... , </a>aga eks näis. Meeldiks mullegi, aga eks elu näitab. Järgmine peatus igatahes on Tuneesia ja juba nelja nädala pärast.<br /></span></div>Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-89571230339059012612009-05-21T16:18:00.010+03:002009-05-22T20:44:38.438+03:00Jeeh, Odessa...viina me ei joonud ja hingepiina tundma ei pidanud. Aga vaheldus oli sellegipoolest. Juba kasvõi selleks, et iseenesele meelde tuletada: masu või mitte, meil ikka hullult vedas, et idanaabri karukaisutusest õigel ajal välja pääsesime. Võrreldes Ukrainaga on Eestis ikka väga hea elada.<br /><br />Esimene elamus on Kiievis, kus kahe lennu vahel ligi kuus tundi aega surnuks lööma peame. Õnneks pääseme lennujaamast välja, aga aega on parasjagu liiga vähe, et 35km kaugusele linna sõita. Borispolis aga pole meelt lahutada õieti millegagi, on ajaleheputka, üks toidupood, kaks terminali, rahvusvaheline ja kohalik, ja üks välikohvik. Mille ühe nurgalaua me mitmeks tunniks ka vallutame, tekitades ettekandjate suureks rõõmuks nelja peale 360 grivnase arve. Üks grivna võrdub sel hetkel umbes 1,6 eesti krooniga, aga kurss kõigub kogu aeg, ka päeva lõikes. Seetõttu ei saa terves Ukrainas kusagil kaardiga maksta ja kohalikud firmad hoiavad sularaha padja all, sest kardetakse, et iga hetk lähevad pangad pankrotti ja siis pole enam grivnatki enam.<br /><br />Söök välikohvikus on söödav, kohv joodav ja vein ka. Palju me viimast ei manusta. Eksootiliste elamuste hulka kuuluvad mingid ringilendavad kreeka pähkli suurused putukad, üks klammerdub ka kolleegi riietesse, päris vastik näeb välja.<br /><br />Oh mis vahva, Kiievist Odessasse lendav Aerosviti lennuk on AN-24. Poleks enam uskunudki, et sellise reliikviaga lennata saab. Mõnus nostalgiline vene lennuki ja masinaõli lõhn. Meid ajab naerma, aga samale lennule sattunud soomlased lähevad näost kaameks, kui lennukit kõrvalesõitnud auto aku pealt käivitama hakatakse. Õhku me siiski tõuseme ja maandume ka, kuigi loobib päris korralikult, enam ei mäletanudki seda õhuauku kukkumise tunnet, mida taas kogeda sai.<br /><br />Odessa kolleegid on lennujaamas vastas, minibussid on kaasaegsed, kuid teekonna lõpp-punkt, konverentsikohaks ette nähtud piirivalve sanatoorium võtab oma kontrastidega aeg-ajalt suu ammuli. Linnaosa, kuhu suundume, kannab kõlavat nime Arkaadia ja olevat olnud tsaariajal Odessa aristokraatia lemmikpaik. Nüüd on mereääre vallutanud sanatooriumid. Koht on fantastiline, suur park ja vaade otse Mustale merele. Kohe värava taga võtab meid vastu piirivalvuri kuju, automaadi ja koeraga. Kohe tuli lapsepõlv meelde, kui äärmiselt keelatud kodurannas samasugused ringi luusisid ja dokumente nõudsid. Eriti siis, kui ma bikiinide väel merest tilkudes väljusin.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZFPJIhHHiL5UGbqCaeAqqUi1EwFU73HndubrX0nVRBs61JIAxZeBz4GQRgANwqgzjt0Mj43l47f4qdflTUXpoeG4V_VpAtuB8-7icAYJv7sl1bKMTeQT1E3zyghDdC9qyuWxdTYv8OhQ/s1600-h/03-05-2009+014.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZFPJIhHHiL5UGbqCaeAqqUi1EwFU73HndubrX0nVRBs61JIAxZeBz4GQRgANwqgzjt0Mj43l47f4qdflTUXpoeG4V_VpAtuB8-7icAYJv7sl1bKMTeQT1E3zyghDdC9qyuWxdTYv8OhQ/s320/03-05-2009+014.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338700442943589874" border="0" /></a><br />Hoone ise on värskelt remonditud ja värvilõhnaline, kuid toas tervitavad meid esimesena kaks hiiglaslikku prussakat, mõlemad nii 6-7 cm pikad, Eestis ei olnud isegi nõukaajal selliseid hiiglasi. Refleksid aga toimivad endiselt, hops king jalast ja plaks prussak laiaks. Hiljem selgub, et pesuruumis sibab veel rodu väiksemaid, nii et päris kaine peaga magama minna ei julge. Kohalik vein on õnneks päris hea, kuigi selle hankimiseks tuleb kottpimedas Odessas päris pikk maa maha käia. Õnneks pole ajapiiranguid, Odessa supermarketid töötavad ööpäevaringselt.<br /><br />Toit sanatooriumis on pehmelt väljendudes dieettoit. Soolata, piprata, rasvata. Borshi peale hapukoort ei olevat ette nähtud (ne polozeno, küsisime). Mõne koha pealt ongi hea, kolm päeva istumist on niigi liig mis liig ja kui tavaliselt meil pole sõnadel eating ja meeting mitte ainult kõlaline, vaid ka sisuline tähendus, siis seekord läheb kergemalt.<br /><br />Saame ka giidiga Odessa ekskursiooni ja see on fantastiline, noor kolleeg, kes algselt kõhkles venekeelse ja inglisekeelse grupi vahel, peljates oma vene keele oskust, on hiljem püha vaimustust täis, sest giid tsiteerib igal võimalikul ja võimatul juhul vene kirjanike poeesiat ja proosat. Ilus on. Tekib üle aastakümnete taas tahtmine Pushkinit lugeda, originaalis loomulikult.<br />Ja Odessa kesklinn on imeilus ja prantsusehõnguline, saab täiesti aru, miks seda linna on väikeseks Pariisiks nimetatud. Merepromenaad, Deribassovskaja, Prantsuse bulvar. Grifoon, kelle käppa surudes pidi suurim soov täituma, soovin...teadagi mida.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7VWLKfFnVpxNhbe4MslA6QerVQ8g5yAMu0JIY9QRBHQfquY_TYGn9L4rSRbj7Q6DC4HDeEfN2qEFjLlGTEqNb4B4XYHEk68Irt1iEjIgsVAKxSYMkubpnh-yG5yvCeeNQHMjimD8KCxg/s1600-h/03-05-2009+035.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7VWLKfFnVpxNhbe4MslA6QerVQ8g5yAMu0JIY9QRBHQfquY_TYGn9L4rSRbj7Q6DC4HDeEfN2qEFjLlGTEqNb4B4XYHEk68Irt1iEjIgsVAKxSYMkubpnh-yG5yvCeeNQHMjimD8KCxg/s320/03-05-2009+035.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338700440471330098" border="0" /></a><br /> Vorontsovide palee, millesse nõukaajal<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjImYMDxI4SDGcRDTSsUYf7u9exzIStKINOLRY0cjfzT4QmRYrJy5pUv02Sxtbzh237zoj-j_8v1xRRZJ5jATY4a35ua0QbxiZjU5JHawzFU7vpQjJbjWrH4Irc48xxV2Uk_-mBCva9oMs/s1600-h/03-05-2009+044.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjImYMDxI4SDGcRDTSsUYf7u9exzIStKINOLRY0cjfzT4QmRYrJy5pUv02Sxtbzh237zoj-j_8v1xRRZJ5jATY4a35ua0QbxiZjU5JHawzFU7vpQjJbjWrH4Irc48xxV2Uk_-mBCva9oMs/s320/03-05-2009+044.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338700436769624962" border="0" /></a> koliti algul loomaaed ja hiljem pioneeride maja. Kui loomaaja ajal olevat veel üht-teist olnud säilinud, siis peale pioneere enam mitte midagi. Kaheteistkümnes tool - oli ju Odessa Ilfi ja Petrovi kodulinn. Ukraina. Kaunis.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1p1_qRfcXArzLgBkn56k_783E13hyphenhyphenvF-6lmEUotm3_FouCKydQhLqLdZY3roLQt24Ft5BRsGi5soFBiiJ9Z_I_gyX7MspQT4zFWjl371l7KyO9FUAs855urnDQybHBP948EdU0x6gZ74/s1600-h/03-05-2009+070.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1p1_qRfcXArzLgBkn56k_783E13hyphenhyphenvF-6lmEUotm3_FouCKydQhLqLdZY3roLQt24Ft5BRsGi5soFBiiJ9Z_I_gyX7MspQT4zFWjl371l7KyO9FUAs855urnDQybHBP948EdU0x6gZ74/s320/03-05-2009+070.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338700431149110098" border="0" /></a><br />Teisel õhtul põgeneme sanatooriumist ja läheme omal käel uitama. Satume kusagile Odessa kuulsa turu lähedusse. Kohe turu kõrval, kapsa- ja kartulilettidega ümbritsetud, laiutab moodne kaubanduskeskus. Sisse astudes lööb pimedaks, sest terve esimene korrus, mõni tuhat ruutmeetrit, on kullaosakond. Teisel korrusel müüakse peamiselt tuntud kaubamärkide võltsinguid, nii riideid, kingi kui kotte. Me ei osta midagi.<br />Kontrastid väljudes on vägevad, samas kaubanduskeskuse marmortrepil, mõned meetrid ükskõikse näoga turvamehest magab trepil pundunud sinipunase näoga joodiknaine ja veel pisut eemal peab tosinkond segaverelist lõrisevat peni koerapulma. Odessa, mu arm.<br />Tagasi sanatooriumi sõidame uhkelt taksoplafooni kandva Lada 2103-ga. Turvavöid ei ole. Hind tuleb Odessas eelnevalt kokku leppida, lepime 40 grivna peale. Kohale jõudes selgub, et taksojuhil sajasest tagasi anda ei ole. Sõbrannaga kraabime kahe peale 30 tugrikut kokku, aga sellest on vähe. Helistame sõbrale. Mõned minutit hiljem tungivad taksojuhi silmad peaaegu pealuust välja, sest meie modellimõõtu kolleeg saabub kümne grivnaga, pikad juuksed tuules lehvimas, seljas midagi vöö ja seeliku vahepealset ja lõpmatult pikad jalad sõjaväekummikutesse topitud. Piirivalvurid vist niimoodi ei riietu.<br /><br />Vahepealse eksootika hulka kuulub ka see, et kaheks päevaks kaob sanatooriumist soe vesi. Kohalikud lohutavad, et niigi luksus, suvel pole terves linnas sooja vett.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtaSeKiOVLLrOE5wr1jWICsJkOk9tu5jNWVDeDDiMHcFGBmtyXd404azRg-Ue3wKC_5q__PoD1LaVOokM2I_jDntRE-q906B61tqLWqGiBpVFFKdGYRqyM9o0NWjmA64bPntuNaKkyEas/s1600-h/Odessa+036.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtaSeKiOVLLrOE5wr1jWICsJkOk9tu5jNWVDeDDiMHcFGBmtyXd404azRg-Ue3wKC_5q__PoD1LaVOokM2I_jDntRE-q906B61tqLWqGiBpVFFKdGYRqyM9o0NWjmA64bPntuNaKkyEas/s320/Odessa+036.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338696788663210034" border="0" /></a><br /><br />Kolmas õhtu on taas kultuuriprogramm. Kõigepealt ballett "Giselle" Odessa kuulsas ooperi- ja balletiteatris, mis on odessiitide (nii nad end ise nimetavad) suurim au ja uhkus. Odessiidid on meile piletid võtnud viiendale rõdule ja niipea kui rõduuksele jõuame, hakkab nii minul kui õel pea ringi käima. Põeme mõlemad niinimetatud järsakukartust, mis pole otseselt kõrgusekartus, näiteks lendamist ei karda. Aga kõrge koha barjäärita serval hakkab halb. Läheme muud kohta otsima. Aga kuna mu pea käib endiselt ringi, siis neljandal korrusel libisen parketil ja prantsatan täies pikkuses pikali. Haiget õnneks eriti ei saa, kuid paanikas kohale jooksnud kohanäitaja sokutab meid parimasse loozi pea otse lava kõrval. Nii et ülejäänud osa etendusest on vägagi nauditav, üks pisiasi välja arvatud: nimelt on kunagi ooperiteatriks ehitatud saali akustika balleti jaoks liiga hea. Niipea kui mõni meespeaosalistest varvas<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW-EUS08gkPk1FCKmkOyvaTCmGsJpEb0Uq2iFpNl8s-8a6chTN4gvtZVCRZYZS6qrliThwiPSBY7tSB4L4UP4MgHgPPjLF10YTPrGnZ7XZAGIy-LbB68mhcgvJXrYdjLOm1SNB_56vBLU/s1600-h/Odessa+056.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW-EUS08gkPk1FCKmkOyvaTCmGsJpEb0Uq2iFpNl8s-8a6chTN4gvtZVCRZYZS6qrliThwiPSBY7tSB4L4UP4MgHgPPjLF10YTPrGnZ7XZAGIy-LbB68mhcgvJXrYdjLOm1SNB_56vBLU/s320/Odessa+056.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338696784149594002" border="0" /></a>kingadega hüpates maandub, käib selline pauk, et kardan lage alla kukkuvat. Ja vilide visuaalselt kaunis koreograafia teises vaatuses kostub, nagu viidaks ratsarügementi üle lava.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKlMODVPfkuXyLcc7Qrn6vq9O83sgIFoYkhZq1e5xD4fpfygFECzfzXh6zBJUkC-Fg9keVlu9oIzIoZsbTiOgezsHhIdXzREQxmub_IIOW32yLUC332Fg73XoyyrHCCA1eoYgnBGVdaFY/s1600-h/Odessa+054.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKlMODVPfkuXyLcc7Qrn6vq9O83sgIFoYkhZq1e5xD4fpfygFECzfzXh6zBJUkC-Fg9keVlu9oIzIoZsbTiOgezsHhIdXzREQxmub_IIOW32yLUC332Fg73XoyyrHCCA1eoYgnBGVdaFY/s320/Odessa+054.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338696788432099922" border="0" /></a><br />Kultuurilisele elamusele järgneb kulinaarne, Ukraina rahvusrestoranis. Ukraina rahvustoidud, ukraina rahvamuusika. Nendel, kes viina joovad, hakkab lõbus, aga veiniga koonerdatakse.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0MbEH7NXWrXVpUnSrqmNuLTHEcCb5sgTalSmt48WD23umovQ6gP4fk_Z178iPd8kQ5W14ag-CLOMHthMxAk8YIZpHS_46Pamxi7eBGFIAMXfgPdgkHOWce1FUTbk5CwIAXqSIm3RfzdQ/s1600-h/Odessa+066.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0MbEH7NXWrXVpUnSrqmNuLTHEcCb5sgTalSmt48WD23umovQ6gP4fk_Z178iPd8kQ5W14ag-CLOMHthMxAk8YIZpHS_46Pamxi7eBGFIAMXfgPdgkHOWce1FUTbk5CwIAXqSIm3RfzdQ/s320/Odessa+066.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5338696775197816626" border="0" /></a>Ja ongi taas konverents läbi. Sõbraliku AN-24-ga taas Odessast Kiievisse ja koduse Eesti Õhuga Kiievist Tallinna.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-71122887972215591422009-03-12T22:01:00.004+02:002009-03-12T22:50:32.329+02:00Cran Canaria märts 2009Et kõik täiesti ausalt ära rääkida, hakkasid jamad sellest, et keset vanasõidukite rallit helistas mulle ähmi täis ekskaasa, ja küsis, kes oli Mahtra sõja juhtfiguur. Selle ürituse juurde käib nimelt ka üpris keerulise ristsõna lahendamine. Aitasin nii selles kui veel paaris asjas ja kokkuvõttes jõudis ta oma juhioskuste ja minu ajutegevuse tulemusena üldarvestuses teisele ja vene autodest esimesele kohale. Auhinnaks saadud vahuveini ja Harvestouni eksklusiivõlle tõi aga mulle. Õhtul enne puhkust jõin selle õlle ära, ja kuna endiselt oli janu, lisasin sellele veel ühe Pulsi kirsiõlle. Ilmselt aga läksid õlled omavahel tülli, sest neljapäeva homm<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisr2nt_Dp1WPuuBHCSijN9Pi5nsP-1X947InSxDqUyBlIcIOEnc6kV5yyVjYE1G7oiuNuwn6i9gsWf5X3G1JJN7POHlbNpiSBHqURbvApj3Czj25DPa4iujJPoZffBOzfcp1halAbtnO0/s1600-h/12-03-2008+022.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisr2nt_Dp1WPuuBHCSijN9Pi5nsP-1X947InSxDqUyBlIcIOEnc6kV5yyVjYE1G7oiuNuwn6i9gsWf5X3G1JJN7POHlbNpiSBHqURbvApj3Czj25DPa4iujJPoZffBOzfcp1halAbtnO0/s320/12-03-2008+022.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5312405097575475730" border="0" /></a>ik algas minu jaoks totaalse kõhutõvega. Tunne oli selline,et ma ei jõua isegi mitte garaazi, lennujaamast rääkimata. Aga mingi ime läbi sain ikka tööd tehtud, koerad hotelli ja ise lennukile. Ausõna, kõhuvaluga kuus tundi lennata polnud üldse lõbus ja ka esimese öö Playa del Inglesis veetsin põhiliselt hotellitoa kempsus.<div> <p>Ajal, kui kõik ajalehed kriiskavad kriisist ja teleuudistes näidatakse sabasid supiköökides, oli 186-kohaline Air Europa Boeing 737-800 lennul Tallinn- Las Palmas viimse kohani välja müüdud. Vaatasin vist iga viie minuti tagant kella, üle nelja tunni kestvad lennud on minu jaoks niigi õudus kuubis, õmblused hakkavad pika istumisega valutama ja kõhutõbi ei teinud asja sugugi paremaks. Kohale me igatahes jõudsime ja Las Palmas võttis meid vastu jaheda vihmasajuga.</p> <p>Esimene päev läks kõhutõvest toibumise ja jalutamise peale, Sulistasime jalgupidi üpriski jahedas Atlandi ookeanis, jalutasime veidi kohalikes turistilõksudes, kus peamiselt müüakse võltsitud kaubamärkidega riideid, kotte ja päikeseprille. Kuna olin päikeseprillid koju unustanud, olin sunnitud endale ühed võlts-Armanid ostma, hinnaga 7 eurot. Midagi normaalsemat lihtsalt polnud võtta, Üldiselt suhtun nii nendesse võltsingutesse kui ka võltsitavatesse kaubamärkidesse ühtviisi kehvasti, kunagi hea kvaliteedi sümboliteks olnud kalli kauba maine on kogu selle fake-laviini tõttu lootusetult degenereerunud ja mis mõte olekski osta 2000 eurot maksvat Louis Vuittoni kotti, kui 99% inimesi nagunii ei suuda ehtsat võltsitust eristada. Pealegi olen näinud ka nii häid võltsinguid, et ehtsast eristavad neid vaid seerianumbri ja sertifikaadi puudumine. </p> <p>Toiduhindu ei vaadanud, aga vesi, mahl, vein ja sigaretid on kordades odavamad kui kodus. </p> <p>Mõnevõrra üllatuslik on, et esimeseks turismikeeleks Gran Canarial on saksa keel. Ja sakslasi on tõesti palju, isegi nii palju, et pidevalt tükib mõttesse Ultima Thule vana lugu "Kolm paksu sakslast". Ainult et neid pole kolm, vaid kolmsada. Või kolm tuhat.</p> <p>"All inclusive" pakett hotellis Lucana osutub heaks mõtteks. Süüa saab homm<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAhpEdjpjFjCM9XxEBabGAo4hwTY9eDibr4hNiUSuySkTAYIY3-714slEXI6eN0tCP7jdFBCK09aYuhg_Q3c8aRpYzU-kxjt2f6P3KkgvjOYuOGbkoqlbBhmEPUpAm7xsNfqcZYonXfg0/s1600-h/12-03-2008+008.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAhpEdjpjFjCM9XxEBabGAo4hwTY9eDibr4hNiUSuySkTAYIY3-714slEXI6eN0tCP7jdFBCK09aYuhg_Q3c8aRpYzU-kxjt2f6P3KkgvjOYuOGbkoqlbBhmEPUpAm7xsNfqcZYonXfg0/s320/12-03-2008+008.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5312405092873063650" border="0" /></a>ikul kella 7-st kuni õhtul kella üheksani, toit on maitsev ja valik rikkalik ja alates kella poole üheteistkümnest lisandub ka tasuta alkohol. Vein ja õlu voolavad vaadist, muid drinke saab baarist. Meie piirdume valge veiniga õhtupimeduses, tähed säravad, gaasiga terrassisoojendaja juures on mõnusalt soe ja palmid kiiguvad tuules. </p> <p>Ka teine hommik on jahe, pilves ja tuuline. Sajakonna meetri kaugusel meie hotellitoa rõdust paiskab Atlandi ookean vahuseid laineid vastu rannabarjääri.Päikest me sel päeval praktiliselt ei näegi ja esimene pool päeva möödub praktiliselt hotellitoas teki all lesides. Õhtul läheme ekskursioonile. Kõht valutab ja märatseb endiselt, seetõttu pole tuju eriti vaimustav. Käime kitsefarmis, talled on muidugi armsad, aga hais täiesti jube ja hiljem tundub veel tükk aega bussiski, et juuksed ja riided on sõnnikuhaisust läbi imbunud. Teeme peatuse ka tigudefarmis, aga sinna mina sisse ei lähe, nii suure hulga limukate nägemine võiks mu niigi laastatud organismile ettearvamatult mõjutada. Õhtu lõpeb mäekülge uuristatud kooparestoranis, kus vaadist vabalt voolavad vein ja õlu, tervelt küpsetatud siga ja hispaania pillimehed panevad ka tuimad eestlased tantsima ja Õllepruulija saatel kaasa laulma ja laudadele ronima. </p> <p>Tagasitee möödub kiirelt, lõbusaks saanud inimesed räägivad terve tee anekdoote. Päris kummaline on minu jaoks olla välismaal nii, et ümberringi on teisi eestlasi. </p> <p>Seltskonnas on üks jaburnaljakas paar, aktiivsem pool naine, kes juba tutvumise esimese paari lause jooksul suudab rõhutada, et nemad mehega on ettevõtjad ja raha on neil nagu ratsahobuse s...a. Jõuan kiiresti järeldusele, et tänu sellistele ettevõtjatele ilmselt tihtilugu äriringkondade maine madal ongi... Ma <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhguZuUmfY_p2GZ0ascbuTSeNrIell0WfoyvifubwcnRusmnhA41N-0SzWpaX1YuOuHEjM81Y_gCH62KSEDg916WOL6H9ujI75-sHwktjM9qgYJJMOjA1nl-LrGsBdMFS8Ta5nQkc9hCi8/s1600-h/12-03-2008+094.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhguZuUmfY_p2GZ0ascbuTSeNrIell0WfoyvifubwcnRusmnhA41N-0SzWpaX1YuOuHEjM81Y_gCH62KSEDg916WOL6H9ujI75-sHwktjM9qgYJJMOjA1nl-LrGsBdMFS8Ta5nQkc9hCi8/s320/12-03-2008+094.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5312405107025932466" border="0" /></a>pole ealeski ühtki suurfirma juhti kuulnud teatamas, et tema on ettevõtja ja küsimusest, mida me ise teeme, hiilime edukalt kõrvale. </p> <p>Järgmisel päeval on meil hotellis lamamisest ja külmetamisest totaalselt kõriauguni, pakime pärast hommikusööki asjad ja otsustame minna läänerannikule päikest otsima. Esimese asjana kohtame bussipeatuses Ettevõtjaid, kes seekord käituvad märksa normaalsemalt. Kuna plaanis kirjas olevad bussiajad olevat Gran Cabarial soovituslikut, otsustame kõpuks nelja peale takso võtta, Tee peal saame veel korraliku paduvihma osaliseks. Jõuame Puerto de Morgani, mida kutsutavat ka väikeseks Veneetsiaks. Vaatame ringi, jalutame. Jään arvamusele, et kaks ja pool kanalit ja neli silda küll veel ühestki linnast Veneetsiat ei tee. Isegi mitte väikest. Ettevõtjad õnnestub maha raputada. Kolame rannapromenaadil, käime mõnes poes, sööme rannapromenaadi kohvikus hõrku grillkala, mille portsjon on hiigelsuur. </p> <p>Isegi nii suur, et algul desserdiks tellitud jäätisekokteilist loobume, see lihtsalt enam ei mahuks. Ja vahepeal tuleb lõpuks päike ka välja.</p> <p>Tagasisõiduks hotelli poole leiame kõige keerulisema ja kallima, kuid päris vahva mooduse. Puerto de Morganist läheb laev Arguineguini, kohanimi ei ütle midagi, kuid kaart näitab, et sadam asub kusagil poolel teel. Peesitame laevatekil päikese käes nagu laisad kassid, laevapersonal pakub Sangriat ja patsutab lohutavalt käsivarrele (ei ole roheline, ei ole...) Ja olemine on esimest korda päris mõnus.</p> <p>Arguineguin ei ole turismilinn, sellest saab kohe aru, sest sadamas pannakse meid maha kalalaevade ja võrkude vahel. Neelud limpsavad kohvi järele, kuid tänavad sadama lähedal on välja surnud. Kuivõrd Playa del Inglesi on siit kaardi järgi veel oma<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhHndnvN6FOuEab5ElN6tXZrOqueQfEAexkERfSNsnuvwajGRcDGAju1C190zoTkGdbPJbG4q_OVxgVzpctcEC1-QK87PuhzM_rWMd0PR5WIH-fXSQnq0XGtN-ZieG7UIYeLYdOb_yAeY/s1600-h/12-03-2008+076.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhHndnvN6FOuEab5ElN6tXZrOqueQfEAexkERfSNsnuvwajGRcDGAju1C190zoTkGdbPJbG4q_OVxgVzpctcEC1-QK87PuhzM_rWMd0PR5WIH-fXSQnq0XGtN-ZieG7UIYeLYdOb_yAeY/s320/12-03-2008+076.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5312405099687389474" border="0" /></a> 15 kilomeetrit, tuleb meil leida esiteks kohvi ja teiseks mingi sõiduk, buss või takso. Kohi leiame ja isegi Illy, paari tänavavahe pärast. Järgmiseks leiame taksopeatuse, kus pole ühtegi taksot ja ei näe ka selle järele välja, et mõni kavatseks lähema paari tunni jooksul tulla.Kuid õnneks vaid paarsada meetrit edasi komistame bussipeatusele, kus kirjas ka tuttavate liinide numbrid. Jääb ainult loota, et mahume peale - seismine Gran Canaria liinibussides on keelatud, trahv kolmsada eurot. Kallivõitu.</p> <p>Jõuame õhtul hotelli õigeks ajaks, et viimane tund viie ja kuue vahel, kui päike veel õuele paistab, veeta eelsoojendusega basseini serval ja sees. Mõnusalt värskendav ja roiutav ühtaegu. Peale õhtusööki on tõsiseid raskusi silmade lahtihoidmisega ja kusagil poole kümne paiku kustume lõplikult.</p> <p>Esmaspäeva hommikul tuleb ärgata varakult, sest juba kell kaheksa ootab meid ekskursioonibuss 12-tunnisele saareekskursioonile. Hilisem tagantjäreletarkus on, et oleks pidanud siiski mõne inglisekeelse tuuri valima, sest eesti giidi valik on enam kui kummaline. Ühtegi vahvasse rannikulinna me sisse ei keera, selle asemel veetakse meid ligi neli tundi mööda mägiteid. Umbes esimene pool tundi on huvitav, põnevad kitsad teed looklevad serpentiinidena mäekülgedel ja all sinetab Atlandi ookean. Kuid pikapeale muutub üksluiseks, sest mäed on mäed ja ookean on ookean.</p> <p>Peatus tehakse kohalikus veinikeldris, ja bussiuste avanedes jookseb kaks bussitäit ristisjalu kannatanud inimesi kahele tualetile amokki. Ebameeldiva üllatusena ei ole naiste tualetis vett, kuigi tegemist on WC-ga. Milline lõhn seal peale esimest kümmet külastajat valitseb, ei ole vist vaja kirjeldada. Aga häda ajab teatavasti härja kaevugi. </p> <p>Kohalikku veini antakse maitsta ja pakutakse kaasa müüa väitega, et tegemist eksklusiivveiniga. Ostame mõned pudelid ja etteruttavalt võib öelda, et punasest veinist saan nii eksklusiivse peavalu, et sellist ei ole minus ükski odav pakivein suutnud tekitada. Rääkimata hotellis tasuta jagatavast veinist. </p> <p>Järgmiseks veetakse meid tomatikasvandusse. Arvatavasti peavad kohalikud eestlasi mingiteks koopaelanikeks, kes elavad nii pimedas ja külmas kohas, et neile on võimalik raha eest näidata, kuidas tomat kasvab. Kui veel lisada külaskäik banaanikasvandusse, ongi kena põllumajanduslik päevake. Lõunasöök on alles kell neli, kui enamik inimesi on väga näljased, restoran on iseenesest vahva, ligi kilomeetri kõrgusel mäenõlval, nii et vaated on nagu lennukist, aga toit on halb, friikartulid on toored ja seasteik alles peaaegu ruigab. </p> <p>Edaspidi igatahes katsun end Horizon Traveli ekskursioonidest kaugemale hoida või vähemalt eelnevalt välja selgitada, mida nad endast täpselt kujutavad. Kulutada peaaegu sada eurot tomatite, limukate, banaanide ja kitsede vaatamisele on vähemalt minu meelest <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1dxSt926cPAlGei_Qk3YQXxaMBxLZ6z3vR0B8zO_EdCnXlOT7bQl_1F97HZ0jenGjp5jPJA1ILY_gf11TAl4OsjPV1cAKh1AehpX999i2bdf0OKBjEtVTlAsMA4Mm6LvnEiE8DdHL2WE/s1600-h/12-03-2008+100.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1dxSt926cPAlGei_Qk3YQXxaMBxLZ6z3vR0B8zO_EdCnXlOT7bQl_1F97HZ0jenGjp5jPJA1ILY_gf11TAl4OsjPV1cAKh1AehpX999i2bdf0OKBjEtVTlAsMA4Mm6LvnEiE8DdHL2WE/s320/12-03-2008+100.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5312405103584617298" border="0" /></a>mõttetu. Oleksin mõnda ajaloolist kohta eelistanud. </p> <p>Teisipäevahommiku reserveerime basseini veeres vedelemisele. Kuivõrd ma ise eriti päevitada ei tohi, käin vahepeal maniküüris, mis on odavam kui Eestis. Õde saab küll selle ühe hommikuga päris pruuniks. Eelsoojendusega basseinis on jällegi väga mõnus sulistada.</p> <p>Kuna rohkem pole soovitav päikese käes vedeleda, läheme pealelõunal Vecindariosse ostlema. Kui kohalikust kaubakeskusest ära tulema hakkame, kukun katkisel kõnniteeserval nii õnnetult asfaldile, er vasakus põlves on pöidlasuurune auk ja verd voolab ojana. Õnneks on plaastrikarp kotis ja kohapeal esimene abi antud. Hotellis loputan haava üle ja desinfitseerin muu puudumisel viskiga, valus on, aga korralik piraat ei kurda. Enese äralõhkumine on lapsest saadik mulle niivõrd iseloomulik olnud, et ilma esmaabivahenditeta ma reisile lihtsalt ei lähe, </p> <p>Viimase päeva, kolmapäeva hommikul on meil tellitud mereekskursioon, kus loodetavasti näeks ka delfiine, Oleme kokkulepitud ajal piletil näidatud kohas, keda aga ei ilmu, on ekskursioonibuss. Olles kakskümmend viis minutit oodanud, jõuame järeldusele, et isegi Hispaania jaoks hakkab asi juba natuke liiga hiljaks jääma. Helistan piletil oleval telefoninumbril ja selgub, et tegemist ongi segadusega. Meie ootasime bussipeatuses nimega Parque Tropical. Aga buss ootas samanimelise hotelli ees ja nii me ei kohtunudki. Ekskursiooniraha saime küll tagasi, aga delfiinid jäid meist nägemata.</p> <p>Kuna untsus päevaga pole enam midagi erilist pihta hakata, jalutame lihtsalt ookeani ääres, kolame veel ühes kaubanduskeskuses, lootes leida apteeki, Leiame, aga seal on siesta ja nelja tundi oodata ei viitsi, õnneks müüakse desifitseerivat vahendit ja plaastreid ka kohalikus toidupoes. </p> <p>Pärastlõuna losutame basseini ääres, taevas on küll taas pilves, kuid kuna sooja on kakskümmend kuus kraadi, on niisamagi mõnus õhuvanne võtta. Siis veel see kõigekurvem tegevus, kohvripakkimine, õhtusöök, viimased klaasid veini ja tuttu. Äratus kohaliku aja järgi kell 3.30, õnneks saab hotellis vähemalt kohvi, kell 4.15 tuleb buss ja stardime lennujaama poole. Õnneks tuleb seekord tänu varasele ärkamisele lennukis uni ja tukkudes ei tundugi lend nii lõputult pikk. </p> <p>Kokkuvõtteks, nii nagu oligi arvata, päikesepuhkajaks ma ei kõlba. Liialt rahutu loomusega kusagil palmi all pikutamiseks. Ja kui rahast rääkida, siis sel päikesepuhkusel ja kruiisil suurt hinnavahet ei ole, samas saab kruiisil selle raha eest märgatavalt rohkem. Nii elamusi, mugavusi, teenindust kui meelelahutust. Ma olen järgmise kruiisimarsruudi juba välja mõelnud...</p> <p>Aga esialgu on tore kodus olla. Koerahotellist pääsenud penid on üliõnnelikud ja käivad mind aeg-ajalt ninadega nügimas, et olla kindel, et ma pole kuhugi haihtunud. Kamin köeb ja toad on soojad ning nina peale nädalapikkust vaheaega rõõmsalt arvutis. </p></div>Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-67781147743401606582009-01-22T21:20:00.000+02:002009-01-23T10:25:59.788+02:00Punase mere maagia 2006Sellele kruiisile sattusin peaaegu kogemata. Olin üle elanud esimese vähioperatsiooni ja hirm vasardas kuklas. Tahtsin ära, kõigest kaugemale. Kuhugi, kus poleks tarvis mõelda. Kruiisidest pakuti novembrikuuks ainult Kariibi merd, niikaugele ei tahtnud. Kuni Estravel leidis Finnmatkade valikust kruiisi nimega "Red Sea Magic". Aeg oli november 2006. <br /><br /><br />Kell pool neli viskab õde</span><span style="font-size:100%;"> mu lennujaama, eelmise päeva Vilniuses käimise koge</span><span style="font-size:100%;">mus näitas, et turvakontroll võtab tõepoolest tavapärasest rohkem aega ja ära võtta t</span><span style="font-size:100%;">uleb kõik, ka jalatsid. Tallinnas õnneks ei ole eri</span><span style="font-size:100%;">list järjekorda j</span><span style="font-size:100%;">a seetõttu istun päris kaua oote</span><span style="font-size:100%;">saalis. Helsingis otsin kõigepealt üles info ja uurin, äkki saan oma check-ini ära teha ja e</span><span style="font-size:100%;">i pea oma kohvrikolakat hotelli ja tagasi vedama. Saabki, ja mõnekümne minuti pärast olen vaid seljakotiga tee</span><span style="font-size:100%;">l hotelli poole. Airport Bonus Inn as</span><span style="font-size:100%;">ub lennuväljast mõneminutilise autosõidu kaug</span><span style="font-size:100%;">usel ja on selle hinna, 50 EUR öö, kohta suhteliselt talutav, tuba on küll kulunud ja elunäinud välimusega, aga väga puhas ja voodi on mugav. Öö peale kipub küll õhupuudus tekkima ja akna avamise võtteid ma unise peaga välja ei mõtle, aga üheks ööks käib küll, kuigi hommikul on p</span><span style="font-size:100%;">alavuses</span><span style="font-size:100%;">t silmaalused paistes. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">2. Päev. Sharm-el-Sheikh.</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt512UZZPaxfVWIan-4lOF5WrvBtPmLQUSwVSIaLAy2P2S_lFqtwdtnQs4bPTh7fmzTTTONf0DqGK7z_2ASFL2B4Rf8D3eXEwp2RmVYdwxLJOfYDYdudARqw0gHAs2dhkOFf2misgFX28/s1600-h/16-17.november+024.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgt512UZZPaxfVWIan-4lOF5WrvBtPmLQUSwVSIaLAy2P2S_lFqtwdtnQs4bPTh7fmzTTTONf0DqGK7z_2ASFL2B4Rf8D3eXEwp2RmVYdwxLJOfYDYdudARqw0gHAs2dhkOFf2misgFX28/s320/16-17.november+024.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294382470815650482" border="0" /></a></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Äratus on kell 4.50, teen oma loppis näole natuke meiki ja kuigi hommikusöögist jään varase kellaaja tõttu ilma, saab hotelli f</span><span style="font-size:100%;">uajeest kohvi ja see on neist kena. Tänu kohvrivabale olekule õnnestub nii turva- kui passikontrollist suhteliselt kiiresti läbi jalutada. Oote</span><span style="font-size:100%;">tsoonis avastan, et soomlased on oma suitsetamisvastast võitlust oluliselt leevendanud - kui veel eelmisel aastal sai Vantaa lennujaamas suitsu teha </span><span style="font-size:100%;">ainult selleks ette nähtud kapis, on nüüdseks ka pool kohvikut suitsetajatele eraldatud ja lühike ooteaeg kulub märkamatult. Air Finlandi lend Sharm-el-Sheiki väljub minutilise täpsusega ja õhus me olemegi. Lennata on neli ja pool tundi. Umbes tunni pärast pakutakse sooja hommikuein</span><span style="font-size:100%;">et, aga kahjuks peab tunnistama, et nii saepurusarnast omletti pole ma varem ise</span><span style="font-size:100%;">gi mitte lennukis saanud. Aga pardateenindus on üli</span><span style="font-size:100%;">viisakas ja kohv ja tee tasuta, karastusjoogid ja alkohol raha eest. Alkoholi nagu nii varasel hommikutunnil ei taha ka mitte puhkuse ajal, ostan pudeli vett.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell 11.40 puudutavad len</span><span style="font-size:100%;">nuki r</span><span style="font-size:100%;">attad maad ja väljume Sharmi pottsoojale lennuväljale. Milline mõnu on enda ümber sooja õhku ja päikest tunda. Sharm-el-Sheikh ise tundub küll kaunis mõttetu koht olevat ja on ilmne näide sellest, kuidas hea turundamise korral saab tuhandetele inimestele lihtsalt sooja õhku m</span><span style="font-size:100%;">üüa. Sest peale soojuse, päikese ja mere on siin ainult liiv, liiv ja veelkord liiv. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Lennujaamas tekib väike segadus, kuna peale minu kedeagi sellelt lennult kruiisile ei lähe, ülejäänud suunduvad hotellidesse. Ja ootel turismibusside asemel saan endale juhiga limusiini, mis mu uhkes üksinduses Sharmi sadamasse sõidutab. Sadamas tekib uus segadus, üksikult saabuva eestlase vastuvõtuks polda valmis ja saan kaks korda laeva ja check-ini vahel sebida. Õnneks sellesama autoga. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Laev on aga uhke. 10 tekk</span><span style="font-size:100%;">i, arvukalt baare ja restorane, sporditekk, kus saab </span><span style="font-size:100%;">pallimänge taguda, kaks basseini, mullivannid, jõusaal jne. Minu kajut asub neljandal dekil ja on suur ja mugav. Ligi tund kulub kõikvõimaliku in</span><span style="font-size:100%;">fomaterjaliga tutvumisele, panen end igaks päevaks mingile ekskursioonile kirja. Lisaks saan kirja hostessilt, kus palutakse homme osa võtta üksi reisivatele inimestele spetsiaalselt korraldatud a la carte õhtusöögist.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Otsin üles rootsi lauaga restor</span><span style="font-size:100%;">ani, mis on avatud 24h ja mõtlen õudusega, et järgmise nädala jooksul võtan ilmselt juurde tagasi kõik need viis kilo, mis ma viimaste kuude jooksul suure vaevaga maha saanud olen... </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell kuus õhtul korraldatakse ekskursioon mööda laeva, enamikes kohtades olen juba käinud, aga mõndagi on kahe silma vahele jäänud. Reisijaid vaadates tundub kohati, et ma olen vist kõige noorem ja 42-44 suurusnumbrist hoolimata ka peaaegu et kõige saledam. Õhtuks on selge, et see ikka õnneks nii ei ole, on ka nooremaid ja on ka saledamaid. Kusjuures see ei</span><span style="font-size:100%;"> pruugi alati koos käia. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Riietun õhtuks ümber (Ge</span><span style="font-size:100%;">rry Weberi leopardivärvides topp, samasugused</span><span style="font-size:100%;"> stilettod ja must kahar seelik, riided Humanast muidugi), teen uue meigi ja lähen sööma, kuigi k</span><span style="font-size:100%;">õht polegi eriti tühi. Võtan taldrikule nii vähe, et toidujagaja teeb suured silmad. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell üheksa hakkab laevateatris show, mille tase on selline, et ma parem ei hakka kirjeldama, sellest tuleks pool lehekülge selliseid ülivõrdeid, et lugejad hakkaks heeringa järele igatsema. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kui juba inglise laevaesinejate laulu, tantsu- ja esinemisoskuse tase on selline, saan aru, miks tippmuusikalid Londonis on kaks aastat ette välja müüdud. Tekib küsimus, mis pagana meetodiga nad oma muusikalilauljaid koolitavad, isegi mina, kelle emakeel pole inglise keel, saan igast kui viimasest sõnast aru..</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Suurepärasest etendusest ve</span><span style="font-size:100%;">ri vemmeldamas, suundun edasi viienda</span><span style="font-size:100%;">le ahtritekile, kus kell 10 algab äraseilamise pidu. Mis kujuneb selliseks, et mina isegi ei märka, millal laev kaist eemale nihkub ja suuna merele võtab</span><span style="font-size:100%;">. Mingil salapärasel põhjusel valivad pidu alustavad tantsupoisid just minu sadade tädide hulgast välja tantsupõrandale tõmbamiseks ja sinna möllama ma ka jään, vahepeal vaid kokteili lonksates või suitsu tehes. Kui kell pool kaksteist oma kajutis maandun, olen nii kutu, et äärepealt oleks kellaga dushi alla läinud. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Mu kajutistjuuardi nimi on Tedjo ja ta on täiesti pilusilm ning ulatub pikkusel</span><span style="font-size:100%;">t mulle umbes ninani. Kusjuures on ta ilmselgelt meessoost. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">3. Päev. Aqaba ja Wadi Rum.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kuigi õhtul on mul kahtlus, et peale sellist pidu on mul hommikul haige nii pea kui ka kõik kondid, ei ole tegelikult häda midagi. </span><span style="font-size:100%;">Ärkan näljasena nagu hunt, ju olen eelmisel päevad sisse aetud kalorid õhtul välja higistanud. Joonistan näo pähe ja lähen süüa hankima.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Sel ajal kui mina munapu</span><span style="font-size:100%;">tru </span><span style="font-size:100%;">mugin ja kohvi joon, on Tedjo mu toa ideaals</span><span style="font-size:100%;">esse korda viinud ja voodi ära teinud. Tahan endale ka filipiinlasest toapoissi. Äkki peaks Tedjo kuidagi sisse pakkima ja salakaubana kaasa viima?</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Aqaba laht on pikk ja kitsas, tundub, nagu sõidaks mööda suurt jõge. Mõlemal pool paistavad läbi hommikuudu võimsad liivaluited, vesi on tume-tumesinine ja valgete vahujänkudega. Laine tundub päris korralik olevat, aga hiiglaslik Celebration ainult vibreerib veid</span><span style="font-size:100%;">i ja sellega on organism juba täiesti harjunud. Õnneks pole ma iialgi merehaigusega kimpus ol</span><span style="font-size:100%;">nud, ka siis mitte, kui väikese paadiga meetristes lainetes on oldud ja kuiva kohta polnud ka hamba all. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell pool kümme hakkab üleüldine turvaõppus. Sireenid hakkavad ulguma ja kõik peavad kajutist kaasa võtma soojad riided ja päästevestid ja suunduma päästepaatid</span><span style="font-size:100%;">e juurde. Õppus läbi, suundun uuesti juba armsaks saanud ahtribaari ja kosutan end veel ühe kohviga. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Veel rõõmustatakse h</span><span style="font-size:100%;">ommik</span><span style="font-size:100%;">upoolikul reisijaid Jordaania Kuninglike Õhuvägede õhushowga,</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Neli punast hävitajat tuiskavad üle sinitaeva ja nende tehtud trikid paneva</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7DbwZch5EtkudYKGvvja-C6XQ7bRYsbX0IhD6YkkuTcokQB1kE7YVGKJmQIR8wu4CDsab7FJ8hVBTCHXgzo17sMwVZpf0fXdfDdMSjNjbN0io6m_Q6YQB4Ny_XDrmpMW4H7THfCJYnnc/s1600-h/16-17.november+047.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7DbwZch5EtkudYKGvvja-C6XQ7bRYsbX0IhD6YkkuTcokQB1kE7YVGKJmQIR8wu4CDsab7FJ8hVBTCHXgzo17sMwVZpf0fXdfDdMSjNjbN0io6m_Q6YQB4Ny_XDrmpMW4H7THfCJYnnc/s320/16-17.november+047.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294382511884323458" border="0" /></a><span style="font-size:100%;">d pardal kõõluva seltskonna nii mõnelgi korral kooris ahhetama. Pealtvaatajate vahel liiguvad</span><span style="font-size:100%;"> joogikärud, kohv ja tee on küll tasuta saadaval 2</span><span style="font-size:100%;">4 tundi ööpäevas ja kraanivesi joogikõlbulik, a</span><span style="font-size:100%;">ga </span><span style="font-size:100%;">kõik ülejäänud, ka karastusjoogid maksavad raha. Sularaha laevas käibel ei ole, laeva tulekul antakse spetsiaalne maksekaart, millega tasutakse ostude eest nii </span><span style="font-size:100%;">baarides kui poodides. Hiljem võetakse kogusumma krediitkaardilt maha. Kellel krediitkaarti ei ole, saab laevakaardi 200 inglise naela suuruse sularahadeposiidi vastu. Hinnad ei ole just täiesti mõrvarlikud, kokteilid maksavad sama palju kui Eesti ööklubides (ainult et kodus olles ju iga päev klubis ei käi), aga karas</span><span style="font-size:100%;">tusjoogid on päris kallid, pooleliitrine pudel vett näiteks 0,85 GBP ja 0,33 coca-cola 1,2</span><span style="font-size:100%;">5 GBP. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Hashemiitide kuningriik Jordaania ei ole just päris tundmatu nähtus. Olen lugenud eelmise, ameeriklannast kuninganna Noori elulooraamatut ja üht-teist sellest riigist si</span><span style="font-size:100%;">iski aiman. Ja Jordaania praegune kuninganna R</span><span style="font-size:100%;">ania on minu meelest üks maailma kaunemaid naisi. Aga see, et Jordaania kuningad arvest</span><span style="font-size:100%;">avad oma põlvnemist otseliinis prohvet Muhamedist ja praegune kuningas on 43 põlvkonna esindaja, on mulle siiski uus. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"> <span style="font-size:100%;">Sõidame luksuslike bussidega kõrbe, Wadi Rumi orgu. Sellest 45 pikkusest ja kohati kuni 5 km laiusest orust läks kunagi aastasadade vältel läbi karavanitee, sest orus le</span><span style="font-size:100%;">idub vett. Loodus on põnev, tuulest voolitud liivakivikaljud ümberringi, kuid nende vahel vaid liivaluited. Põhjamaise suverohelusega harjunud inimesele on selline vaatepilt üpriski troostitu. </span><span style="font-size:100%;">Selle</span><span style="font-size:100%;">s Jordaani piirkonnas on sademeid vaid 25 mm aastas ja seegi sajab maha südatalvel. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kruiisituristid pakitakse kuuekaupa lahtistesse dziipidesse, tooni annavad van</span><span style="font-size:100%;">ad Toyotad, ka paar Nissanit ja Landroverit jää</span><span style="font-size:100%;">b silma. Ja lähebki lahti poolteist tundi kestev kõrbesafari, mille jooksul näeme hulgaliselt liiv</span><span style="font-size:100%;">amoodustisi, mõnda kaamelit ja beduiine. Päikes</span><span style="font-size:100%;">eprillid on hädavajalikud, muidu oleksid silmad kohe liiva täis. Aga kübar peas küll ei püsi, tuul on niivõrd tugev. Ning kaljude varjupoolel on tuul ka üpris jahe. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Ka iga dziibi roolis on beduiin ja puhkepauside ajal nad laulavad meile. Näeme ka paari beduiinitelki ja meie grupijuht seletab, et tänapäeval on igas korralikus beduiinitelgis nii külmkapp, värviteler kui ka internet. Ja ainuke, millest selle rahva esindajad pole nõus loobuma, on seesama kitsevillane telk, see on osa nende rahvuslikust identiteedist. Telgiriie kootakse just nimelt mustade kitsede villast, millel erinevalt käsnana niiskust imevast lambavillast on loomupärane vetthülgav ja soojust isoleeriv toime. Tänu sellele on talvel telgis soe ja kuiv, suvel ag</span><span style="font-size:100%;">a jahe. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Safari lõpeb beduiinilaagris, kus müüakse ka kohalikku käsitööd. Tegemist o</span><span style="font-size:100%;">n </span><span style="font-size:100%;">küll ilmselge turistilõksuga, aga sellegipoolest ostan hõbeketi ja kaks poolvääriskividega ripatsit, ühe ametüstiga ja teise roosa kvartsiga. Isegi kui nad on kahekordselt üle hinnatud, jäävad hinnad Eesti onadega võrreldes üsna m</span><span style="font-size:100%;">adalaks. Ja mul on juba saanud traditsiooniks eksootilisest maadest väärisehteid kaas</span><span style="font-size:100%;">a tuua, lisaks mälestustele ja kasutuskõlblikusele</span><span style="font-size:100%;"> on tegemist ka investeeringuga, mille väärtus a</span><span style="font-size:100%;">jas ainult kasvab.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Lõpuks esitatakse meile ka natuke rahvamuusikat ja kõhutantsu. Sama sõstrasilmne beduiinipoiss, kes mulle enne teed pakkus, tuleb, tuhnib mu rahvasummast üles ja tirib tantsupõrandale. Rahvas saab ilmselt kõvasti nalja, kui ma tema kõrval kõrberahvaste tantsusamme järgi teha püüan, õnneks pole need eriti keerulised. Äkki peaks </span><span style="font-size:100%;">endale ka paar beduiinipoissi kaasa pakkima, nii silmailuks? </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Õhtusöök üksikutele reisijatele aga osutub tõeliseks katastroofiks. Sellele ilmub tosinkond inimest, kellest minust vanuselt järgmine on vähemalt 60 aastat vana ja suhtlemine ei võta eriti vedu. Vestlust püüab ülal hoida Jeffi-nimeline vanapapi, kes oma pensionipõlve veedabki laevareisidele ja kellele käesolev kruiis on täpselt neljakümnes. No </span><span style="font-size:100%;">ega end</span><span style="font-size:100%;">al</span><span style="font-size:100%;">gi poleks taolise pinsipõlve vastu midagi, aga v</span><span style="font-size:100%;">aevalt meie põlvkond sellise materiaalse kindlustatuse tasemeni jõuab...</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Viiekäiguline õhtusöök on maitse</span><span style="font-size:100%;">lt ja valikult tasemel, küll aga ei meeldi mulle asjaolu, et meie seltskond on topitud kusagile köögiukse ja taldrikusoojendaja vahelisse taga</span><span style="font-size:100%;">nurka</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kunstlik teemade ülalhoidmine õhtulauas muutub järjest tüütumaks, loobun magustoidust, vabandan ja lasen üpris ebaviisakalt jalga. Väsimus on kallal ja ebahuvitavas seltskonnas on tõeliselt raske haigutamast hoiduda. Täna ei tule pidutsemisest midagi välja, ho</span><span style="font-size:100%;">mne ekskursioon Petrasse väljub kell 7.10 ja ega nagu hästi ei viitsi ka. Tedjo on mu voodi juba üles teinud ja padjale pannud kaks tillukest shokola</span><span style="font-size:100%;">adi. Ma ikka võtan ta kaasa, ilmselt. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">4. Päev. Petra, blondiin ja beduiinid. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Tänane äratus on varajane, panin kella helisema kümme minutit enne kuut. Ja ega siiski unelemiseks aega eriti ei jää, kümme minutit peale seitset peab olema juba bussi juures ja vahele mahtuma nii dushsh ku</span><span style="font-size:100%;">i hommikusöök. Hommikust saadik veab päev natuke </span><span style="font-size:100%;">k</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXW8PjVtkeMGLMxo-d-dKdEmgrrT0HDJVgUNi3hk4C_pPBnAuHl36URBQJOrJTr_bIQS-bTb-Nv3g7SrSLzzBiU8bb_7rvtXb76pVX-xEGKvBDeDII7EezvPDZ2Ep5tQkLOenUpcgceQ0/s1600-h/16-17.november+067.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXW8PjVtkeMGLMxo-d-dKdEmgrrT0HDJVgUNi3hk4C_pPBnAuHl36URBQJOrJTr_bIQS-bTb-Nv3g7SrSLzzBiU8bb_7rvtXb76pVX-xEGKvBDeDII7EezvPDZ2Ep5tQkLOenUpcgceQ0/s320/16-17.november+067.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294382509136224210" border="0" /></a><span style="font-size:100%;">iiva, mulle ei meeldi absoluutselt hom</span><span style="font-size:100%;">mikuti kellegagi vestelda, aga minuga koos kohvilauda sokutab end üks daam eilselt katastroofiliselt õht</span><span style="font-size:100%;">usöögilt. Õnneks on ka tema järeldusel, et tegemist oli erakordselt äpardunud ettevõtmisega, nii et oleme vähemalt ühel meelel. Ja hiljem bussis potsatab mu kõrvalistmele papi samalt õhtusö</span><span style="font-size:100%;">ögilt. Suhtleme olmeviisakuse tasemel, õnneks pakub ta mulle oma reisijuhti lugeda ja nii saan Jordaania kohta üht-teist rohkemat teada. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Nagu kiuste saab fotoap</span><span style="font-size:100%;">araadi aku just siis tühjaks, kui Petra väravateni jõuame. Ja tagavaraaku on saja kilomeetri kaugusel Celebrationi kajutis. Nii ei saa ma oma elamustest Petras kahjuks ainustki fotot. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Nabatea iidne pealinn Petra kuulub nende arheoloogiliste nähtuste hulka, mida inimkond vahepeal sajandeid kadunuks pidas. Rajatud ammu enne meie ajaarvamist, me</span><span style="font-size:100%;">ie ajaarvamise algul roomlaste kätte läinud ja hil</span><span style="font-size:100%;">jem vaid korraks 12.sajandil ristisõdalaste kroonikates vilksatanud koobaslinn kaotas oma tähtsuse meresõidu arenedes ja vajus lõplikult unustusehõlma, kuni alles 20.sajandi algul noor arheoloog James Burckhardt teel Kairost Damaskusesse kuulis kohalike käest lähedalasuvatest fantastilistest varemetest. Nüüdseks esitlevad turismiprospektid Petrat kui kaheksandat maailmaimet. Kui aga aus </span><span style="font-size:100%;">olla, siis olen ma maailmas ringi reisides nii palju kaheksandaid maailmaimesid kohanud, et arvepidamine nende üle on ammu sassi läinud.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Jordaanias on palju kohti, mis on Piiblist tuntud, nii asub ka sissepääs Petrasse Moosese orus (Wadi Musa) ja siin võib ka näha kaljut, mida kepiga lüües Mooses vee purskama pani ja janust Iisraeli rahvast jootis. Ja Jordaania mägedes asub ka koht, kus Jahve end põleva pöösa näol Moosesele ilmutas. On ju seesama regioon koos Palestiinaga kristliku tsivilisatsiooni häll ja nabatealaste kunagine keel, aramea keel just see keel, mida kõneles Kristus.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Aga Petra on vanem kui kristlus j</span><span style="font-size:100%;">a mõjus aga on see varemetelinn töepoolest. Petrasse viiv tee lookleb järjest sügavamale kanjonisse mitmesajameetriste kaljude vahel, olle</span><span style="font-size:100%;">s kohati vaid paar meetrit lai, Teed sillutavad iidse</span><span style="font-size:100%;">d kiviplokid. Kes on Indiana Jonesi filme näinud, neile on maastik tuttav, suur osa võtteid tehti just nimelt Petras. Ligi kolm kilomeetrit allamäge looklev tee lõpeb päikeselisel väljakul, mida ääristavad liivakivisse sisse raiutud templid, eluruumid, katakombid ja isegi väga hästi s</span><span style="font-size:100%;">äilinud rooma amfiteater. Olen märkamatult oma bussi grupist tükk maad ette jõudnud ja kuulan info saamiseks selle grupi giidi, kelle juurde parasjagu satun. Vaatan ümberringi laiuvaid varemeid ja jõuan järeldusele, et sellest kõigest mingisugusegi ülevaate saamiseks kuluks vähemalt nädal, mitte see paar tundi, mis meile antud. Ja ilmselt seetõttu ja väikese eksootikaihalusega ka muidugi lasen end järjekordsel beduiinipoisil ära moosida ja ronin kena hõbehalli eesli selga. Giid on meid küll eelnevalt hoiatanud hobuste selga istumast, kuna valge inimene ka ratsutamiskogemuse olemasolul ei pruugi poolmetsikute beduiiniratsudega lihtsalt toime tulla. Aga eeslite kohta ei öelnud ta midagi ja nii läbingi enamuse Petrast kikkiskõrvalise Iiahi </span><span style="font-size:100%;">seljas, kes hoolimata legendidest eeslite kangekaelse loomuse kohta laseb end juhtida vaid teisel eeslil kaasa ratsutava peremehe häälkäsklustega. Olen esialgu natuke krampis, sest maastik on ebatasane ja suksu kapjade alt veerevad kivid, kuid eesel astub rahuliku sammga ja lõpuk</span><span style="font-size:100%;">s hakk</span><span style="font-size:100%;">an sellist edasiliikumist lausa nautima. Pealgi, kui ise ei pea kogu aeg vaatama, kuhu astud, näeb ka ümbritsevat rohkem.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Peale Petrale ringi peale tegemist toob Donkey Express mu tagasi samasse kohta kust matka alustasime, annan poisile kokkulepitud kümme eurot, silitan eesli nina ja lahkume sõpradena.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Astun sisse kohalikku vabaõhukohvikusse ja küsin kohvi. Matemaatika ei ole beduiinide tugevaim külg, selles kohvikus on dinaar, inglise nael ja dollar võrdsed ja nii saangi ühe dollari eest tassi fantastilist türgi kohvi. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Sukeldun kohalikku beduiinikaubandusse ja tunne on küll selline, et poolvääriskive kaevandatakse Jordaania kõrbes kusagil kopaga, niivõrd odavad on nii kivid kui hõbe. Järgmine sõstrasilmne noormees aga seletab asja vähemalt osaliselt lahti - tegemist on mingi spetsiaalse valitsusprogrammiga beduiinide eluviisi säilitamiseks, tänu millele nad ei maksa makse, nende käsitööd toetatakse ja tänu sellele </span><span style="font-size:100%;">ongi hinnad odavad. Mõningate kummalisevõitu valuutamanipulatsioonide tagajärjel saan kolme fantastise kaelakee omanikuks umbes paarikümne euro eest. Küsin poisi käest, kes neid ehteid valmistab, ta ütleb, et tema ema. Kes sealsamas kõrval mulle naeratab ja mulle Allahi õnnistust soovib. See tõstab nende ehete väärtuse minu sil</span><span style="font-size:100%;">mis mitmekordselt ja alati, kui neid kannan, tuleb meelde malbe beduiininaine tumedas rü</span><span style="font-size:100%;">üs ja rätikus, beduiinitarid ei kat</span><span style="font-size:100%;">a nägu, küll aga juukseid ja keha kuni kandadeni. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Võtan suuna tagasi Petra väravate poole ja eelseisev kolmekilomeetrine matk ülesmäge ei tundu kuigi ahvatlevana. Tee ääres seisavad hobukaarikud, mille juhid usinasti küüti pakuvad. Esimene küsib 20 dinaari, teine 15 ja kolmas 10. Viimase pakkumisega olen nõus ja läheb sõiduks. Paraku selgub esimese paarisaja meetri jooksul, et eriti hea idee see ei olnud. Esiteks rappub ilma rehvide ja vedrustuseta kaarik kiviplokkidel nii, et mu rinnapartii ähvardab küljest ära põruda. Teiseks vahib mustasilmne poiss põlevate silmadega rohkem mu perutavaid tisse kui seda, kuhu me sõidame. Kolmandaks tundub üheks peamiseks odava hinna põhjuseks poisi soov natuke eksootilist blondiini näppida. Õnneks on hobune targem kui ku</span><span style="font-size:100%;">tsar ja me ei lenda kusagile vastu ega lähe ka ümber. Järgmiseks pakub poiss mulle võimalust ise kaarikut juhtida, kusjuures ta ei jäta kasutamata võimalust mulle ohje kätte sättides end väga lähedale suruda. Ja ma peaks olema püstiloll ja purusüütu, et mitte aru saada, misasi mulle vastu tagumikku surub... Kui ta aga teeb mulle ettepaneku endale sülle istuda, keeldun kategooriliselt </span><span style="font-size:100%;">- kähkukas kihutavas hobukaarikus endast paa</span><span style="font-size:100%;">rkümmend aastat noorema beduiinikutiga võ</span><span style="font-size:100%;">ib ju kuuluda maailma eksootiliste seikluste tippkümnesse, aga paraku ma ei hooli sellest. Võrreldes selle kaarikusõiduga, oli eesli seljas kõikumine luksus. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Rohkem initsidente õnneks ette ei tule ja me jõuame ühes tükis Petra väravateni. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Lunch on ette nähtud viietärnihotellis Crowne Plaza, aga on kaunikesti hale. Võib-olla mul lihtsalt ei vea, aga kõik minu senised kogemused viietärnihotellide restoranidega on olnud päris masendavad ja ma ei suuda mõista, miks inimesed on nõus kahe ristiasetatud keedetud oa eest meeletuid summasid maksma. Ükski interjöör ja teenindus ei muuda minu jaoks vesist kartuliputru maitsvamaks. Kas lihtsalt pole järjekordselt viisakas öelda, et kuningas on alasti?</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Norin kelnerite käest koogisoovitust ja saan lõpuks midagi päris head, mingi kohalik kook pistaatsiapähkliteg</span><span style="font-size:100%;">a, mis lõigatak</span><span style="font-size:100%;">s</span><span style="font-size:100%;">e spetsiaalselt minu jaoks lahti ja on tõeliselt nauditav ja mitte liiga magus, nagu oriendi maiused tavaliselt kipuvad olema. Kingin kelnerile tänuks õhusuudluse ja saan vastuse, et not at all - you are so beautiful... Kõik, kes te tunnete end eestiliku noorusekultuse taustal vana ja väsinuna, minge Orienti ja te saate teada, et elu alles kestab...</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Sätin end koogi ja kohviga juba terrassiservale, sest kõik lauad on hõivatud, </span><span style="font-size:100%;">aga siis märkan, et mind viibatakse. Küsin viipega vastu, et are you sure ja kolingi kena inglise abielupaari lauda. Lobiseme üle tunni aja. Valeriega on mul kerge suhelda, aga Dennise diktsioon on küll selline, et pean paar korda üle küsima. Nemad omakorda on üllatunud minu väidetavalt suurepärasest inglise keelest, algul olevat nad olnud veendunud, et ma elan Inglismaal.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Teen veel tiiru poodides, tahaksin kojujäänud kaasale kingiks viia beduiinirüü jellaba, aga kahjuks nii suurt numbrit pole olemas. Ega eriti pikki beduiine pole kohanud tõesti. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell pool neli koguneme bussid</span><span style="font-size:100%;">e juurde ja kogeme midagi päris naljakat. Ilmub viiest beduiinist koosnev ansambel, kellest kolm esimest mängib shoti torupillidel Inglise hümni., ülejäänud löövad trummi.Tõeliselt v</span><span style="font-size:100%;">eider vaatepilt.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kahetunnine tagasitee Petrast Aqabasse läheb päris ruttu, sest jään vist vahepeal tukkuma.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"> <span style="font-size:100%;">Vastuvõtt laeval on aga super, paarikümne meetri kaugusel bussidest on va</span><span style="font-size:100%;">stas teenindajad eelsoojendatud niiskete käterätikutega, Veel paakümmend meetrit, ja tulevad mahlaklaasid. Ja siis seisab spaleeris kogu laeva meelelahutusmeeskond ja laulab.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Võtan baarist lahja kokteili, lähen kajutisse ja dushi alla. Siis buffet-õhtusöögile ja üritan vaadata ka õhtust show-d, Koomik tundub olevat hea, paraku tundub temaatika olevat liialt seotud tänapäevase inglise kultuuriruumiga, mis jääb õnnetuseks võõraks ja nii mõnegi nalja püänt läheb minu jaoks kaotsi.. Kuigi esialgu mõtlen, et lähen kajutisse vaid korraks, tunnen maha istudes äkki tinarasket väsimust ja väljaminemise tuju kaob. Veedan õhtu kirjut</span><span style="font-size:100%;">ades, Tedjo toob värske laevaajalehe homse programmi ja eripakkumistega ja kõik on fine. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">5. Päev. Punane meri.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Magan nagu laip peaaegu kella </span><span style="font-size:100%;">üheksani, peaaegu üksteist tundi ja tunnen selle üle ainult heameelt. Täna me ei sõida sisse ühtegi sadamasse ja järgmine peatuspaik on Port Sokhna Suessi kanani Punase mere poolses otsas, sinna jõuame homme varahommikul. Pä</span><span style="font-size:100%;">eva programm on sellegipoolest tihe ja tegevust näib jätkuvat igale maitsele. Hommiku veedan ahtritekil kohvi ja ajakirjadega, päike paistab, aga tuul on tugev, merel lippavad vahujänesed ja Celebration kõigub tuntavalt. Käimisega veel raskusi ei ole, aga ettevaatlik tasub siiski olla. Luban endale luksust olla laisk ja isegi mitte silmi värvida. Lihtsalt olen, naudin merevaadet ja lasen ajal enesest läbi voolata. Tekil logeledes saan osa nii kokteilivalmistamise demonstratsioonesinemisest kui moeshowst. Kaalun pikka aega, kas minna kinno, tänane film on “Kariibi Mere Piraadid”. Ma pole vist oma kümme aastat kinos käinud, peapõhjuseks asjaolu, et minu jaoks ei ole midagi piinavamat kui paaritunnine paigalistumine. Aga proovida ju võiks.Proovingi., aga lahkun saalist vist vähem kui veerand tunni päras</span><span style="font-size:100%;">t, film on televisiooni jaoks tehtud koopia ja väga vilets, virvendav ja hüplev koopia. Lesin selle asemel natuke aega päikesetekil. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Täna õhtul on siis see ka s</span><span style="font-size:100%;">ee õ</span><span style="font-size:100%;">htu, mille jaoks mööda poode mittekortsuvat õhtukleiti taga otsisin. Iga laevakruiisi kõige pidulikum üritus, kapteni galaõhtusöök. Dresscode (mis on iga päev laevalehes kirjas) formaalne, mis tähendab meestele smokingit või musta ülikonda ja naistele pikka õhtukleiti. Leidsin kaubamaja all asuvast Humanast täpselt selle mida vaja, kandadeni ulatuv must helklev samet ilma igasuguse üleliigse paabulinnunduseta. Aj</span><span style="font-size:100%;">atu elegants. Ainult et kui laev samas tempos edasi kõigub, võib õhtusel üritusel kõrgete kontsadega veel kõvasti nalja saada. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Asi pole tegelikult nii hull, päris pikali ei kuku kapteni käepigistust oodates keegi ja kõige keerulisem osa oli tegelikult küünte lakkimine kõikuvas laevas, korraliku tulemuse saamiseks tuli mõlemad randmed kõvasti vastu lauda suruda. Kapten George de la Grammatika (milline vahva nimi) on mõnus joviaalne kreeklane, kes lisaks formaalsele käepigistusele ja tänule reisil osalemise eest embab mind õlgadest, kui tähendan talle, et kogu selle seltskonna tervitamine on vist väga raske töö. Mõtlen se</span><span style="font-size:100%;">da päris tösiselt, eks katsuge ise 1250 inimest kättpidi tervitada ja igaühega kena olla. Ja erinevalt eesti presidendist, kes teeb seda korra aastas, peab see mees sellega igal nädalal hakkam</span><span style="font-size:100%;">a saama. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Käepigistusele järgneb shampanja ja väike kontsert teatrisaalis ning siis suunatakse kogu seltskond õhtusöögile restora</span><span style="font-size:100%;">ni. Istun ühes lauas ühe abielupaari ja ema ja tütrega, mõlemad on ka Tallinna külastanud. Kuigi valin viiekäigulisest õhtusöögist vaid salati ja</span><span style="font-size:100%;"> prae, saab kõht ikka liiga täis ja olemine muutub uniseks. Õhtune show jääb minust seekord nägemata, homme tuleb jälle enne kuut tõusta ja paraku jah, vanus ei ole enam see, mis lubas ööd läbi üleval olla. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Lähen kajutisse, riputan õhtukleidi kappi ja võtan meigi ja ehted maha. Glamuuri eluiga on üürike.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">6. Päev. Kairo, Niilus ja püramiidid.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Järjekordne äratus kell 5.50 ja mina, kellele kodus kell pool kuus ärkamine mingeid probleeme ei valmista, ei suuda laeval kuidag</span><span style="font-size:100%;">i silmi lahti saada. Koperdan hommikust sööma nagu zombi. Õnneks olen asjad eelmisel õhtul kokku pannud, nii et maha ei jää midagi, isegi fotoka tagavaraaku on olemas.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kakskümmend kaheksa hiiglaslikku turismibussi keerab Sokhnast Kairo poole, vilkuritega politseiautod kolonni alg</span><span style="font-size:100%;">uses ja lõpus. Peale mõned aastad tagasi Luxoris juhtunud terrorismiakti on egiptlased turistide kaitsmisel ülipüüdlikud, lisaks politseieskordile on igas bussis kaks turvameest ja giid. Kuna tur</span><span style="font-size:100%;">ism annab kolmandiku Egiptuse rahvuslikust koguproduktist, peab turist ennast kaitstuna tundma. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Vastvalminud Sokhna-Kairo kiirtee on nii vastne, et isegi sõiduteede vaheli</span><span style="font-size:100%;">sed palmid on alles istutamata ja lamavad sealsamas pikali. Tee sööstab noolsirgelt läbi kõrbe ja vaadata pole midagi, nii jäängi uuesti magama ja teen silmad lahti alles siis, kui kella üheksa paiku Kairosse jõuame. Kuulduste kohaselt on Kairo meeletult ülerahvastatud ja kaunis räpane paik, aga ausalt öeldes olen ma hullemaid näinud. Võrreldes Luandaga on Kairo üks äraütlemata kena ja vaikne kohakene. Ja liiklus on Peterburis hullem. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Esimene peatuspaik Kairos on Sala</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhd4CUWggw_Ta4_uO2Sxs6FUe1j9DC6J8Dtc6Y10sSFq7sfqStbwZKo1-3TSJRVuzXfkxN3CfqscdAy3WSKC0tTqCCkB_qfyTV2LS84xl2CTfIKE49aXKRRWheh8spSnh02g2q5iTAfLHM/s1600-h/20.november+009.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhd4CUWggw_Ta4_uO2Sxs6FUe1j9DC6J8Dtc6Y10sSFq7sfqStbwZKo1-3TSJRVuzXfkxN3CfqscdAy3WSKC0tTqCCkB_qfyTV2LS84xl2CTfIKE49aXKRRWheh8spSnh02g2q5iTAfLHM/s320/20.november+009.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294384947951761970" border="0" /></a><span style="font-size:100%;">ddini fort ja Mohammad Ali moshee. Islami sakraalehitised on mind alati võlunud, nad on samaaegselt mastaapsed, kaunid ja lihtsad. Võtame kingad jalast ja jalutame moshee vaipad</span><span style="font-size:100%;">el, na</span><span style="font-size:100%;">istele, kes liiga paljad tunduvad, antakse uksel selga roheline keepi meenutav hõlst. Giid Randa räägib islami usu põhitõdedest ja sellest, kuipalju kahju tekitavad islamiterroristid enamikele muhameedlastest.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Edasi sõidame Niiluse äärde, kus läheme taas vee peale, seekord jõelae</span><span style="font-size:100%;">vale Pharaoh. See on ujuvrestoran, mis teeb kahetunnise kruiisi Niiluse jõel, samal ajal pakutakse suurepärast lõunasööki ja esinevad egiptiuse lauljad, kõhutantsijad ja tantsiv dervish. Koh</span><span style="font-size:100%;">vi saab juua ka välistekil, imetledes Kairo möödalibisevat panoraami. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Ja viimase peatuskohana Kairos siis püramiidid ja sfinks. Muidugi on püramiidid võimsad ja vanad. Ja panevad seal kõrva</span><span style="font-size:100%;">l seistes mõtlema, kuivõrd uduüürike on inimelu sähvatus ajaloos. Neid inimesi, kes need kivid kohale kandsid, pole enam tuhandeid aastaid. Siiski ei teki tahtmist püramiidi sisse ronida, kuigi osa kaaslasi läheb. Mulle sellised pimeda</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7KoqDJoln_ElThoOMnKpCtmSeb5HhYsPTD1pCp6-YD-3ABpJOygfTBipIsSMxOVY5w1eR1jCm4bAEz6htrjOh9io2GXqZhkL5_gvNSRqN_YN-LTGafbYpTccvdNBdzEEeBESRleLS-yc/s1600-h/20.november+055.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7KoqDJoln_ElThoOMnKpCtmSeb5HhYsPTD1pCp6-YD-3ABpJOygfTBipIsSMxOVY5w1eR1jCm4bAEz6htrjOh9io2GXqZhkL5_gvNSRqN_YN-LTGafbYpTccvdNBdzEEeBESRleLS-yc/s320/20.november+055.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294384953245796418" border="0" /></a><span style="font-size:100%;">d ja kitsad kohad ei meeldi. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Turistid pakitakse bussidesse</span><span style="font-size:100%;"> tagasi ja kiiresti hämarduvas õhtus läheb sõit Sokhna poole tagasi. Saabuvaid kruiisijaid võtab taas vastu tõrvikutespaleer, ansambel, soojendatud käterätikud ja mahlaklaasid. Welcome aboard again. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Käin dushi all ja söömas ning kell ongi juba üheksa. Celebration hakkab liikuma ja lähen promenaadile vaatama, kuidas suur laev üle tumeda vee libiseb. Väljas on päris jahe. Teen tiiru fotogaleriis, kus on väljas eelmistel õhtutel profifotograafide poolt tehtud pildid. Leian enda omad üles ja jõuan järeldusele, et must värv teeb vanaks. Või on tagumine aeg hakata näo pingutamisele mõtlema. Otsustan paar pilti siiski endale jätta, aga nojah... Ma </span><span style="font-size:100%;">parem ei ütle, mis need pildid maksid. See hind oli ülejäänud asjadega võrreldes nagu väheke paigast ära. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Lähen vaatan korra ahtritekile, kus mängib svingmuusika, aga rahvast on väga vähe. Jalutan läbi ka kuuenda korruse diskoteegist, aga sealgi valitseb s</span><span style="font-size:100%;">uhteline vaikus. 12-tunnine ekskursioon on inimesed ära väsitanud ja need, kes kavatsevad homme Luxorisse ja Kuningate Orgu minna, peavad samamoodi varavalges tõusma. Minul on igatahes varemetes kõmpimisest sääremarjad valusad ja olen otsustanud Punase mere floora ja faunaga tutvuda paadiekskursioonil.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">7.päev. Safaga sadam ja veealune elu. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Hommik on taas päikeseline ja tuuline. Hiljem kuulen, et safaga tähendabki araabia keeles tugevat tuult. Üritan ahtritekil kohvi juua, aga liiga jahe on. Kolin üles kümn</span><span style="font-size:100%;">endale, päikesetekile, aga ka seal on varjus jahe ja päikese käes ma eriti ei riski olla. Kolan mööda välistreppe alla tagasi, leian lõpuks tuulevarjulise koha ja loen tunnikese. Laeval</span><span style="font-size:100%;"> on olemas ka päris korralik raamatukogu, aga eelistan siiski kodunt kaasavõetut. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kell kümme lähen line dance trenni kuuenda teki diskoteeki. Tantsuhuvilised eranditult naised, kohtan paar eelmise päeva kruiisil kohatud daami ja vahetame muljeid. Siis tuleb treener ja läheb lahti. Osutun tantsusammude õppimisel totaalseks käpardiks ja see ei üllata mind põrmugi, mul on kõigi käte ja jalgade koordinatsiooniga seotud tegevuste õppimine alati võtnud viis korda kauem aega kui teistel inimestel ja mõnikord ma imestan, mismoodi ma üldse käima õppisin..Kooliaegne peotantsukursus tähendas minu jaoks verd, higi ja pisaraid, õnneks tuli see aeg peale, kui tantsupõrandal võis niisama ringi karelda. Aga omaenda jalgade otsa koperdamine tuleb mul siiamaani hästi välja. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Niisiis kannatan tantsutrennis pool tundi välja ja siis lahkun teistel jalust. Naha sai märjaks ja vereringe liikuma sellegipool</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmJTrkOjqZ_KXKPCiAYSHQoyU2KtkmRTMyCnYTjc1TzHnKwKjoVq7-DTC1CmpgXeiUsyJl1a0gu3ckSCCtSdjcCxZEfHJmpbS8vZk9G611IaD2Z-tDTdiHkjwuJVNDgq_xAlJcmlriTjg/s1600-h/20.november+077.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmJTrkOjqZ_KXKPCiAYSHQoyU2KtkmRTMyCnYTjc1TzHnKwKjoVq7-DTC1CmpgXeiUsyJl1a0gu3ckSCCtSdjcCxZEfHJmpbS8vZk9G611IaD2Z-tDTdiHkjwuJVNDgq_xAlJcmlriTjg/s320/20.november+077.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294384959539940322" border="0" /></a><span style="font-size:100%;">est. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Peale lõunat istume taas bussidesse ja sõidame 53 kilomeetri kaugusel asuvasse Hurghada kuurortlinna. Päike löömab ja giid annab teada, et siinkandis sadas viimat</span><span style="font-size:100%;">i vihma 1992.aastal. Siis ka umbes viis minutit. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Hiltoni hotelli territooriumil ootavad meid kaks Seascope Submarine nime kandvat väikelaeva. Sõidame sadamast välja ja siis palutakse reisijatel trepist alla minna. Laeva alumine osa kujutab endast hiiglaslike akendega pikka koridori ja see on tõepoolest parim viis veealuste maastike imetlemiseks ilma märjaks saamata. Korallid on fantastilised ja kõikvõimalikke värvilisi kalu meeletult palju. Ujuma selle kalasupi sisse küll ei kipuks. Üritan pilti teha, aga välja ei tule eriti midagi, korallide värvikirevus jääb peamiselt mällu. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Peale veealuse maailma imetlemist pakutakse reisijatele ülemisel tekil karastusjooke. Ja enne meie ujuvlinna tagasipöördumist jalutame veel tunnikese linna peal. Miskipärast oli mul Egiptuse suhtes eelarvamus, juba teadmine, et 95% sellest riigist on kõrb, pani arvama, et tegemist on ühe äraütlemata tolmuse ja kuiva kohaga. Tegelikult on linnadest palju r</span><span style="font-size:100%;">ohelust, palme, pöösaid ja lilli ja mõnusas soojuses on päris meeldiv olla. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">8. Päev. Shopingutuur Hurghadas.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Eesti turismifirmade odavpuhkusepaketid Egiptusse on viinud selleni, et kõik Hurghada poemüüjad oskavad öelda terre-terre ja kudas läheb. Ning mul on kuri kahtlus, enamus Eestis liikuvatest kalliste kaubamärkide võltskottidest, -prillidest ja -riietest pärineb samamoodi Egiptusest. Asjad on siin odavamad kui Türgis. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Tegelikult kõhklen, kas veelkord Hurghadasse üldse minna. Aga mingi rahutus on kallal ja ega lihtsalt niisama laeval ringi vahtida ka ei viitsi. Niisiis ikka lähen ja kolan natuke Hurghada ainukesel shopingutänaval.Tõtt öelda on kõik poed teineteisega väga sarnased, kaup sama, hindades tillukesed erinevused. Ostan natuke pudinaid kodustele, aga mitte midagi erilist. </span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtFixqdiME0TxUYdLCfeW_90kxp06qbbHjos4Kp9c78TYOZCq9u-t7Z6m_T3cycVBbA4Jg3ltz7LrEX5s2QokLO8a8n6LPPvAiUSJyBOslqoifutOCz4E7WC3IzONrg3p8gQaie9tFMT0/s1600-h/22.november+003.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtFixqdiME0TxUYdLCfeW_90kxp06qbbHjos4Kp9c78TYOZCq9u-t7Z6m_T3cycVBbA4Jg3ltz7LrEX5s2QokLO8a8n6LPPvAiUSJyBOslqoifutOCz4E7WC3IzONrg3p8gQaie9tFMT0/s320/22.november+003.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294382512076745618" border="0" /></a> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Ja ongi tagasisõit ja viimane õhtusöök Celebrationil. Kuigi olen algul mõelnud minna restorani, pole mu kõht nii tühi, et sinna viiekäiguline õhtusöök mahuks, seetõttu lähen ikkagi Lidosse ja näksin üht-teist, võtan kala kõrvale klaasi valget veini, mille pärast värskes õhus lõpetan. Siis aga tuleb paraku minna asju pakkima, suurem pagas tuleb turvasiltidega varustatult hiljemalt kella üheks öösel koridori tõsta. Vannun tulist kurja, sest uute turvaeeskirjade kohasellt ei või võtta käsipagasis kaasa ei ühtegi kreemi, hambapastat, isegi mitte hügieenilist huulepulka. Ma küll ei kujuta ette, et suudaksin päev läbi pesematab hammastega ringi joosta. Mõtlen midagi välja, panen natuke pastat lihtsalt kilekotti, tuubi pakin ära. Järgmisel päeval tõsi küll selgub, et oleksin südamerahuga võinud kosmeetikakoti enda kätte jätta, seda oleks hiljem olnud võimalik kohvrisse panna küll ja küll.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">9.päev. Kojuminek.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Olen tegelikult juba eilsest saadik natuke pahur ja rahutu, ei suuda millelegi kontsentreeruda ja kusagil pikemalt püsida. Üks osa minust igatseb koju, Marguse ja koerte juurde. Aga Eestimaa praeguse aastaaja eriti jäle ilm ei ahvatle kohe jälle mitte põrmugi. Seega teine osa naudib soojust ja päikest ja on peaaegu nõus uurima hakkama, ega Celebrationi peal vabu töökohti ei ole. Kuigi jah, tundub, et töö on neil päris raske. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Jätan Tedjole jootraha, ta on minu eest tõeliselt hästi hoolt kandnud, kajutit koristati kaks korda päevas, kõik oli perfektne. Lahkun kajutist, ja sukeldun Sharm-el-Sheikhi päikesesse ootama Finnmatkate esindajat, kes mulle järele pidi tulema. Paraku jäävad nad ligi pool tundi hiljaks ja ma hakkan sinna kaile vaikselt üles sulama, varju minna pole eriti kuhugi. Jõuan juba isegi klienditeenindusse helistada, sealt öeldaks, et jajah, buss on juba teel, Lõpuks ta ilmubki, sõidame läbi veel mitmest kuurordist ja lõpuks on buss somme täis. Lennuk aga õnneks pooltühi, saan üle kolme istme laiutada. Turvakontroll Sharmis on küll kolmekordne, aga kaunis pohhuistlik, isegi laptopi ei kästa kotist välja võtta ja turva teeb värava kõrval suitsu, endal No Smoking silt pea kohal. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Suitsetatakse Sharmi lennujaamas aga peaaegu igal pool. Araabiamaades juba euroopa suitsetamispoliitika läbi ei läheks, sest suitsetavad peaaegu kõik mehed ja see on osa suhtlemisest. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Air Finland väljub nagu kellavärk ja oleme teel üle Jordaania ja Türgi Euroopa poole. Lennata on ligi viis tundi ja asja teeb natuke morniks see, et kojuminekustressis põdrad suudavad oma ninad nii täis tõmmata, et kukuvad vahekäikudes pikali ja kusevad tualetiseinad täis. Vaesed lennuteenindajad. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Mul on päris hea meel, et otsustasin ka Helsingi ja Tallinna vahelise otsa lennata. Oleks kole küll peale sellist reisi hakata kusagil pimedas pagasiga sadama poole seiklema. Lennuk jääb natuke hiljaks, see eest pagas tuleb ruttu ja juba olengi pimedas ja vihmases Eestimaa õhtus. Otsin pilguga oma Hondat, aga ei leia ja hakkan juba taskust telefoni kobama. Ja siis näen äkki, et Tallinna Lennujaama ees seisab mereroheline Volga GAZ-21, uhke põder nina peal. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Ja selle poolt tuleb minu poole mu kallis kaasa, nägu laia muiet täis. No nii, kallis kaasa on uue plekist pruudi soetanud - aga vastuvõtt oli stiilne sellegipoolest. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Mis eriti meeldis: enamik asju. Ekskursioonid olid väga head, organiseerimine tasemel, toit liigagi hea, kajut suur ja mugav ning meelelahutust kaugelt rohkem, kui mina suutsin vastu võtta. Lõpuks ma hakkasin hirmsasti inimestest ära väsima, paratamatult tekkis selliseid teretuttavaid, kellega tuli tervitusi vahetada ja vähe vestlust arendada. Viimasel õhtul istusin lausa sellepärast kajutis, et mitte kellegagi small talki arendada. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Mis ei meeldinud: veidravõitu õhtusöök üksireisijatele ja asjaolu, et kajutis ei olnud käsidushshi. Ma vihkan olukorda, kus ma ei saa näiteks jalgu pesta ilma end üleni täis pritsimata.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Valesti kaasa võetud asi. Veekeetja. Selle kasutamine laevas on keelatud, kuna aur võib häiresüsteemi tööle panna. Kajutis kasutada ei tohi ka triikrauda, aga seda ma õnneks kaasa ei tassinud. Alumistel tekkidel on olemas ka iseteenindusega pesumajad, aga sinna ma ei jõudnud. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Puuduolev asi: kampsun või fliis. Midagi sellist, mida saaks väikeseks kokku pakkida, aga mis oleks sellegipoolest soe. Novembris võib siin olla külm, eriti varjus ja laeva tuulisemal küljel hakkavad kiiresti hambad plagisema. Jope on jälle natuke palju.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Kuigi mu pagas kaalus ligi 19 kilo, polnud seekord kaasa pakitud mitte ühtegi eset, mida ma poleks kordagi kasutanud. Pigem tundsin puudust veel ühest paarist kingadest ja ka pidulikke asju oleks võinud rohkem kaasas olla. Õhtusöögiks ka buffet-restoranis riietutakse kindlasti ümber ja õhtusel ajal laevas teksaseid ei kohta. Dresse ei kohta ka päevasel ajal mujal kui jõusaalis. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Parim ost: poolvääriskivid Jordaaniast ja nimeline hõbesõrmus Egiptusest.</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Asi, mille oleks võinud ostmata jätta: needsamad pildid...</span></p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Võib tunduda, et laevakruiis on midagi tõeliselt luksuslikku ja kallist. Luksuslik küll, aga tegelikult on võimalik ka üsna väikese eelarvega toime tulla. Viimase hetke pakkumisi alumiste tekkide ilma aknata kajutitele võib Thomsoni koduleheküljelt leida 199 inglise naela eest ja see on pakett kahele inimesele. Ning kui mitte liiale minna ekskursioonide ja kokteilidega ja leppida omal käel kaldalinnades kolamise ja päikesepuhkusega laeval (kus on tasuta üritusi igale maitsele kella 10-st hommikul kuni neljani järgmisel hommikul), ei pruugi järgneva kaheksa päeva jooksul kulutada sentigi. Selle eest koheldakse teid nagu valitseva dünastia esindajat ja näete igatahes rohkem kui mõne suvalise odava pakettreisi jooksul, kus isegi päevavarju laenutamise eest lisatasu küsitakse. Luksus on üksinda reisimine, nii nagu mina seda tegin, sest üksinda kajutis olles tuleb praktiliselt kogu kajut kinni maksta. Samas mahutaksid hollandlased Celebrationi tavakajutisse vähemalt kaks hotellituba (olen Amsterdamis elanud kolmetärnihotellis, kus riietumiseks tuli vannitoa uks lahti teha, muidu poleks mahtunud käsi laiali sirutama) , piisavalt on kappe, sahtleid, riidepuid, et kogu oma nänn kohvrist laiali pakkida ja end tõepoolest hästi tunda. Minu kajut oli õnneks laeva vööris ja kogu öine seltsielu toimus ahtris, nii et siin oli töeliselt mõnus ja rahulik. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Söök oli super, õnneks andsid nii ekskursioonid kui ka mööda 214 meetrit pikka laeva edasi-tagasi jooksmine piisavalt füüsilist koormust, nii et riided mahuvad selga. </span> </p> <p style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size:100%;">Ahjaa, põnevamad hetked kruiisist võetakse videosse ja selle saab laevalt lahkumisel kaasa osta. Eelnevalt on võimalik seda ka ühel laevatelevisiooni kanalil vaadata, nii et põrsast kotis ostma ei pea. Näen minagi end paaril korral kaadris vilksamas ja tellin video. Anekdootlik on seegi, et üle tunni aja kestev video oli odavam kui fotod.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-14809454903102564072009-01-22T12:05:00.000+02:002009-01-23T10:07:36.365+02:00Angola, märts 2006Tundub, et on olemas reegel: mida vähem soovitavad välisministeeriumid mingisse riiki reisida, seda keerulisem on selle riigi viisareziim. Angola viisa saamine tundub isegi USA omast astmejagu komplitseeritum olema. Vaja on Angolas kinnitatud kutset, töökoha garantiid ja peale selle tuleb Stockholmis asuvasse saatkonda saata täielikult välja ostetud edasi-tagasilennu piletid. Viisaankeet on neli lehekülge pikk ja ebaloogiliselt järjestatud, ema rahvusele (sic!) järgneb vastuvõtja aadress. Kogu see oopus tuleb täita käsitsi ja trükitähtedega, paljundamine pole lubatud.<br /><div class="content"><p>Kuna humanitaarabiorganisatsioon, kes mind kutsub, tegutseb Angolas juba kakskümmend aastat ja on Angola valitsuse silmis heas kirjas, pole asi siiski lootusetu. Märtsi algul saabubki meiliga paar portugalikeelset ja kaunis arusaamatut paberit, mis olevatki kinnitatud kutse. Estraveli reisikorraldaja Mari lahke abiga saab kogu paberipakk Rootsi poole minema saadetud ja vajalikud vaktsineer<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIQRkjsDrn1WWCTXjxQbK4HDqn9FUG7OAiRgfmI1a-B3Sq1Xisvf_b6o3tlHA-EbLLvJbTqkQMjPUrCZ0yUqgLxTkWViapdHOn-yW4RLFKrgdQV9vpj6CLZSB8VOoBqovzZoPn4HXBPxg/s1600-h/30-03-2006+052.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIQRkjsDrn1WWCTXjxQbK4HDqn9FUG7OAiRgfmI1a-B3Sq1Xisvf_b6o3tlHA-EbLLvJbTqkQMjPUrCZ0yUqgLxTkWViapdHOn-yW4RLFKrgdQV9vpj6CLZSB8VOoBqovzZoPn4HXBPxg/s320/30-03-2006+052.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294373794990536802" border="0" /></a>imised korda aetud.<br />Päev enne ärasõitu satun poolkogemata Briti Välisministeeriumi koduleheküljelt kõikvõimalikke Angolaga seonduvaid hoiatusi lugema ja kuskil sisemuses läheb kaunis kõhedaks. Aga enam alt ära hüpata ei ole võimalik.<br />Londonis Air Portugali check-in letis küsin, kas saan pagasi kuni Luandani tshekkida.Ametnik küsib kõigepealt, kas mul viisa on, loeb selle passis siis kolm korda otsast lõpuni läbi, vangutab pead ja küsib, kas ma ikka olen täiesti kindel, et soovin Luandasse lennata ja kas mul tõesti on üksainuke kohver. Jään oma soovile kindlaks ja ta teeb registreeringu kuni lõpp-punktini ära. Hiljem avastan, et ta on pannud mulle ilma küsimata aknaalused kohad ja selle üle on Boeing 340-s, kus on 8-istmelised read, päris hea meel. Senini olen Aafrika kohal lennanud peamiselt öösel, nüüd on esimene võimalus ka midagi näha.<br />Kuna Gatwickist väljumine hilineb ligi kolmveerand tundi, jääme loomulikult ka Lissaboni hiljaks. Otsin lennujaamas suitsetamise kohta ja tunnen, et kui ma enne kaheksatunnilist lendu oma nikotiiniisu rahuldada ei saa, hakkan lennukis istmeid järama. Õnneks on Portugal veel inimlik ja suitsetajate tsoon otse väravate läheduses.<br />Tõmban järjest kolm sigaretti, teades, et kaheksaks tunniks sellest nagunii ei aita. Õnneks on olemas Nicorette, mis olekut vähegi leevendab. Kõht hakkab ka tühjaks minema, Air Portugali ettekujutus hommikueinest lennul London-Luanda koosnes kuklikesest ja mikroskoopilisest sulajuustukolmnurgast. Meenutan härdusega kunagiseid Eesti Õhu hommikusööke, kus pakuti omleti juurde soojendatud saiakesi ja neelatan.<br />Hilineb ka Lissabonist väljalend, kell 11 väljuma pidanud lennukile pannakse kell 11.20 alles pagasit peale. Kell 11.35 saame lõpuks õhku ja lendame mööda Portugali läänerannikut lõuna poole. Lennuk on õnneks pooltühi ja nii laiutan üksinda kahesel istmel, lisaboonusena kaks patja ja kaks tekki. Päevasel lennul mul vaevalt et magada õnnestub, aga tekk kulub vahepeal marjaks ära, sest lennukis on päris jahe.<br />Ilm on õnneks päikeseline ja kaunis, vaid üksikud rebenenud pilvetupsud hõljuvad Portugali sinitaevas. Eriti ülaltvaates näevad need rebenenud servadega pilved välja nagu lambakoerakutsika poolt retsitud vatitekk. Jupike Vahemerd välgatab siniselt ja juba olemegi Aafrika mandri kohal. Nii kõrgelt vaadatuna ei erine Põhja-Aafrika maastik kuigivõrd Lõuna-Euroopast, võib-olla asustust on natuke hõredamalt.<br />Kella poole ühe paiku ületame viimased mäeahelikud, mille tippudel paistab pisut ka lund helklevat ja siis laiub lennukitiibade all Tema Kõrgeausus Sahara. Madalama tiitliga allolevat liivaookeani oma lõputute ja üha erinevate luitemustritega nimetada ei julgekski. Ja mingi ürginstinkt minus mõistab maadeavastajaid, kes suundusid nii selle liivakõrbe kui ka mereookeanide saladusi uurima. Paraku on ajalugu ebaõiglane, nendest, kes tagasi ei jõudnud, ei tea me reeglina midagi ja nähtust jutustasid paraku ainult need vähesed, kellel õnnestus tagasi jõuda.<br />Kell üks antakse lõpuks ometi süüa. Kõht koriseb selleks ajaks juba kõrvulukustavalt ja kogu pakutu on teretulnud, kuigi valitud pastaroog on külm ja maitsetu ja lubatud liha pasta hulgas ei suuda ka tähelepanelikul otsimisel leida . Ka pole kandikul soola ega pipart ja küsitud valge veini asemel saan punase. No aga asi seegi. Lõuna lõpetan kahe tassi kohviga ja neelan alla ka magusimala koogi, lootes ilmselt kehvavõitu kvaliteeti kvantiteediga kompenseerida. Mõtlen lennuki kõhuosas kaasa reisivatele konservidele ja tunnen rõõmu oma seekordse ettenägelikkuse üle. Mõned aastat tagasi Zimbabwes käies ei tulnud selle pealegi, et süüa kaasa võtta, Euroopas reisimine on meid lootusetult juba ära rikkunud: ei ole ju suuremat hinnavahet, kas osta süüa Eesti või Hollandi supermarketist. Aafrikas aga pole paraku hinnapoliitikaga eriti midagi pihta hakata, kui kusagilt midagi osta pole, siis lihtsalt pole.<br />Air Portugali lennuteenindajad on enamuses meesterahvad ja lõviosa neist neljakümnendates-viiekümnendates eluaastates soliidsed härrasmehed. Kogu 268 reisijat mahutava lennuki teenindajate hulgas on ainult kaks naist ja ka need keskealised. Ei mingeid tibisid ega udusulgedes nolke.<br />Kell pool kolm on endiselt tiibade all ainult liiv, liiv ja liiv ilma ainsagi elumärgita. Vaevalt muidugi mingit kõrbekaravani 12 kilomeetri kõrguselt ilma binoklita näekski. Manades silme ette päikeselõõsas üle kõrbe vantsiva kaamelirodu ja liivaluidetel pleekivad kondid, tundub selle laotuse kohal lendlemine ja arvutiga klõbistamine, veiniklaas käeulatuses, tõelise arrogantsina.<br />Aeg-ajalt raputab lennukit turbulents, aga päike paistab ja liiv ulatub endiselt igal pool silmapiiri taha.<br />Kell kolm hakatakse filmi näitama ja aknakatted tõmmatakse alla. Sarah Jessica Parkeri eelmise aasta kassahitt “Family Stone” Olen oma kahekohalise luksusistmega laest alla laskuvate telekate suhtes suhteliselt kehvas asendis, üks on liiga kaugel ja teine jääb pooleldi selja taha. Ja kui veel avastan, et filmi originaalheli on maha keeratud ja subtiitrid portugali keeles, loobun filmivaatamisest sootuks.<br />Pool tundi hiljem annab alla ka läpaka aku ja aega tuleb sisustada pardaajakirjadega.<br />Kella viieks on film lõppenud ja lennukis oleme istunud kuus ja pool tundi. Ühtlasi olen ka järeldusele jõudnud, et mingisuguse nätsu abiga minul küll ei õnnestuks suitsetamist maha jätta. Nicorettest on abi niipalju, et päris seinu mööda üles ronima ei kipu, aga unistus ühest sigaretist on päris võimas. Liivaväli akende all on asendunud veeväljaga, lendame üle Guinea lahe.<br />Tund enne maandumist pakutakse veelkord einet, seekord on fooliumkarbis omlett, mis on nii kummine, et kahvel põrkab pealt tagasi. Maitsest pole mõtet rääkidagi. Kannatus katkeb lõplikult ja küsin stjuuardilt soola. Tuuakse kohe mitu pakki, nii soola kui pipart. Sokutan ülejäägi Hilfigeri vesti taskutesse, tagasi tuleb teatavasti sama kompaniiga lennata.<br />Luanda võtab meid vastu niiske palavusega ja lennujaam lõhnab täpselt nagu kunagine linnasaun, niiskusest läpatanud betooni järele. Kohati tilgub laest midagi arusaamatut ja näljased malaariasääsed valivad endale järjekorrast ohvreid. Tundub, et passiametnikud küsitlevad tulijaid päris põhjalikult ja järjekord liigub väga aeglaselt. Paar korda läheb passikontrolli järjekorras seismise ajal elekter ära, nii kulubki terve tund. See-eest jõuan pagasilindi äärde täpselt üheaegselt oma kohvriga, niigi palju vedamist.<br />Õnneks mind oodatakse ja mingi imeväega tunnen oma ootaja ära. Agnes juhib mu üpris uue Toyota Avensise juurde, vahepeal pakuvad küll paar jõnglast end kohvrit tassima, aga paar konkreetset lauset portugali keeles peletavad jõmpsikad kõnniteeveerde tagasi. Uksed lukustatakse kohe peale autosseistumist, Luanda ei ole valgetele turvaline koht. Tänavatel pildistada ei tohi. Üksinda välja minna ei tohi, ei öösel ega päeval.<br />Hotell, kuhu Agnes mind toob, võtab esimese hooga mind pisut tummaks, ukse ees sumiseb sääsepilv ja lifti ei ole. Õnneks on interjöör eksterjööriga võrreldes tuntavalt parem. Kuigi toauksel olev lukk näeb kaunis hale välja ja laearmatuuri asendab paljas elektripirn, on toas vähemalt konditsioneer, see tähendab, et moskiitode pärast ei pea muretsem<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxYWj9FQ_KXpP59DJBZeFdfTRDJ6X7lf581qIJl79heBfQ4RlYOy63LAlOoKQGUElXnbeP0ueELgN__pgVACP9bp54wn76H8fu1D3jeOrzPYNMSB6UqgZTGvnd7ngFdEphIWMXxzppdDY/s1600-h/02-04-2006+003.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxYWj9FQ_KXpP59DJBZeFdfTRDJ6X7lf581qIJl79heBfQ4RlYOy63LAlOoKQGUElXnbeP0ueELgN__pgVACP9bp54wn76H8fu1D3jeOrzPYNMSB6UqgZTGvnd7ngFdEphIWMXxzppdDY/s320/02-04-2006+003.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294370326922906898" border="0" /></a>a. Toas on isegi telekas ja külmkapp. Mõlema kohta see-eest üksainuke pistikupesa – kui tahad telekat sisse lülitada, tuleb külmik välja võtta ja vastupidi. Ka ürgaegsel konditsioneeril on kaks asendit, ON ja OFF. OFF-asendis on toas vaikne, aga kipub palavaks minema. ON-asendis on lärm umbes 60-detsibelline, aga ruumis see-eest jahe.<br />Paar korda õhtu jooksul kaob hotellist ka elekter, see tundub Luandas alaline probleem olevat.</p> <p>29.märts<br />Hoolimata asjaolust, et hotellitoa voodi on kõva nagu naabri koridor ja konditsioneer lõugab, magan nagu karu talveunes. Ärkan natuke enne kuute, pakin asjad lõplikult lahti ja otsustan arvuti siiski hotelli jätta. Natuke peab ikka hea õnne peale lootma ja see koht ja see rajoon ei tundu eriti ebaturvalisena. Kuigi Agnes väitis eile, et iga valget inimest vaadatavat kui potentsiaalset röövimisobjekti, loodan sellele, et hotelliperemees tahab mu käest oma viissada dollarit saada ja minu vana ärakraabitud läptoppi selle raha eest realiseerida oleks kaunis keeruline.<br />Hoolimata keelust kraanivett joogiks tarvitada teen endale ikkagi kohvi, lastes veel kaks korda keema minna. Lõppude lõpuks olen ma Eestist, mitte ärahellitatud ja bakterivabast Skandinaaviast. Kodus tuleb vesi samamoodi kaevust ilma igasuguste puhastusseadmeteta ja siiani on kõik elus.<br />Seisan aknal ja vaatan tänavapilti, valgeid inimesi liikvel ei ole. Kohalikud on tegelikult väga ilusad, eriti naised, kauni rühi ja figuuriga. Autosid on palju ja need on uued, eriti palju on kõikvõimalikke neljaveolisi. Linnast väljas ei pidavat teedega just eriti hästi olema.<br />Ja ka linnas eneses mitte, nagu selgub juba paari tunni pärast. Olles võõrustajate Ingeri ja Manueliga hommikust söönud (üks praemuna, tükk sinki, tükk juustu ja lahustuv kohv, kokku 20 USA dollarit), suundume Luandat avastama. Liiklus on selline, et ise ei istuks autorooli ka kogu Angoola teemantite eest ja lähemal vaatlusel on näha, et pea kõik autod on rohkem või vähem mõlkis. Mingeid liikluseeskirju ei tundu olevat, mingil moel näib kehtivat parema käe reegel, aga ainult siis, kui vasakult tulijal juhtub hea tuju olema. Sõiduridu on täpselt nii palju kui tee peale mahub, ja kui enam ei mahu, minnakse autoga kõnniteele. Põlvesügavused augud keset teed on pigem reegel kui erand ja päeva jooksul jõuan korduvalt mõelda, et siia auku me nüüd jäämegi… Mingil arusaamatul moel aga suudab meie autojuht üpris madala Toyota nendest kraatritest kätte saada, kuigi auto põhi käib tihtilugu haledalt kriiksudes vastu maapinda. Küsin hiljem ettevaatlikult, kas Angolas on olemas ka selline asi nagu juhiluba, selgub, et on, aga kaugeltki mitte kõigil. Seadus pidavat juhiluba küll nõudma, aga sellest kõrvalehiilimiseks piisab politseile pistise andmisest. Kuna bensiin on hirmodav, meie rahas neli krooni liiter, on autode arv sõjajärgses Angolas plahvatuslikult kasvanud. See tähendab ka alalisi liiklusummikuid, kellaajast sõltumata.<br />Kummaliselt hea läbisaamine on autojuhtide ja jalakäijate vahel, viimased lastakse pea alati üle tee, kuigi ülekäigurajad kui sellised puuduvad üleüldse. Lisaks sõeluvad auklikel tänavatel teokiirusel roomavate autode vahel sajad tänavamüüjad, pakkudes absoluutselt kõike, patareidest ja pikendusjuhtmetest vannilinade ja kõikvõimalike jookideni. Viimastest markantseim on tavalisse kilekotti pakitud vesi, mida juua küll ei söandaks.<br />Külastame esimesena kasutatud riiete hulgimüüki. Nagu tööpuuduses vaevlevas Aafrikas tavaks, teeb meie mõistes ühe inimese tööd üheksa. Surun kohusetundlikult kõigil käppa ja kuulan ära nende esitlused, tundes end nagu printsess Diana maamiinimissioonil. Eestist teavad nad vaid niipalju, et me saadame neile riideid. Ja kui kuuldakse, et meid on ainult üks miljon, on tavaline arvamus, et meie riigikeel on inglise keel. Teadmine, et nii väikese rahvaarvu juures on meil olemas oma keel ja kultuur, tekitab kõigis tõsist hämmingut.</p> <p>Edasi läheme kasutatud riiete sorteerimiskeskusse, kus Euroopast, sealhulgas ka Tallinnast saadetud 400–500 kilostest pakkidest tehakse kohalikule turule sobivad väikepakendid. Sorteerimiskeskuse katus on kummalisi auke täis, küsin, kas sealt troopikavihmad sealt sisse ei saja. Sajavad küll, aga tähistaevast meenutav augupuru on mälestus lõppenud kodusõjast, tegemist on kuuliaukudega, mida lihtsalt pole veel jõutud parandada.<br />Sorteerimiskeskuses pakutakse meile ka lõunat, mis üllataval kombel on väga maitsev. Senised kogemused Aafrika toiduga on olnud valdavalt vastupidised.<br />Uurin oma saatjatelt, mis rahvustest nad tegelikult on. Manuel on kimbundu ja tema nahk on must nagu öö. Miguel on matatank ja tema on shokolaadpruun. Mõlemad tunnistavad häbelikult, et oma esivanemate keelt kuigi hästi ei valda ja koduseks keeleks on pigem portugali keel. Ja kuna mõlemad on hariduse saanud Humana poolt rajatud Frontline Instituudis, on loomulikult ka inglise keel suus.<br />Pärast lõunat läh<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSxkSs0EIOntn6RnYmbhs-JxPc0tq7aUZR4R0EaqgGPe7JLFO24y5YTkUmIhfpZ4R8sA5ry7Tant1_qAuP7u91LugC_PpYcvn10p3st5wsOP3QZK-bJ9bB752moSs9sVhXYDGDpQAqTbA/s1600-h/29-03-2006+027.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 251px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSxkSs0EIOntn6RnYmbhs-JxPc0tq7aUZR4R0EaqgGPe7JLFO24y5YTkUmIhfpZ4R8sA5ry7Tant1_qAuP7u91LugC_PpYcvn10p3st5wsOP3QZK-bJ9bB752moSs9sVhXYDGDpQAqTbA/s320/29-03-2006+027.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294373782157188690" border="0" /></a>eme kohalikule turule vaatama, kuidas riideid jaeklientidele müüakse. Manuel palub mul koti autosse jätta ja soovitab kella käe pealt ära võtta. Kolame turul ringi ja suhtleme müüjatega. Turg ise meenutab Kadaka turgu selle hiilgeaegadel, on ainult kordades räpasem ja palavam. Müüakse seal ilmselt kõike, pudeliveest kuulipildujani. Inimesed aga on ülisõbralikud. Kui küsin ühelt värvikamalt tädilt pildistamisluba, on poseeridatahtjaid kohe kümmekond ja mingit raha, nagu mõnes Aasia riigis kombeks, ei küsi keegi.<br />Jääb mulje, et Angola inimesed on kaunid, uhked ja läbilöögivõimelised. Kogu selle Luandas veedetud päeva jooksul näen ainult ühte kerjust ja see on tõepoolest ratastoolis. Pigem üritatakse sulle midagi müüa, aga keegi ei küsi raha lihtsalt niisama.</p> <p>Vahetan lõpuks ka raha, annan kakssada dollarit ja saan 17000 kwanzat. Kwanza väljaviimine Angoolast on keelatud, seega teen hiljem hotellis rahatähtedest pilti.<br />Teel hotelli palun autojuhil end poodi viia, et õhtuks pudelivett osta. Kauplus, mille ees peatume, näeb väljast armetu välja, kuid sees on imepuhas ja poemehel olemas isegi triipkoodilugejaga kassaaparaat. On õhtuse jalgpallimatshi aeg ja sel ajal pidavat Luandas kogu muu elutegevus seiskuma, kohalikud on tõelised jalgpallifännid, matshi kannavad üle nii kohalik televisioon kui ka raadio.<br />Hotellis tänan taevast selle eest, et dushist tuleb normaalse survega sooja vett. Zimbabwes ei saanud sellest unistadagi.<br />Kell pool kaheksa tuleb Inger mulle hotelli järele ja läheme Luanda sadamat poolkaarena ümbritsevale maaninale õhtust sööma. Lahtise taeva all asuvat restorani ümbritsevad tuules laisalt õõtsuvad palmid ja vaevalt kümne meetri kaugusel loksub Atlandi ookean. Üllatav on, et riigis, kus ametlik miinimumpalk on 50 dollarit ja töölise keskmine palk 150 dollari kanti, on taoline restoran puupüsti rahvast täis. Menüüs on kõige odavam toit hamburger, mis maksab 800 kwanzat (1 EEK – 7,5 k<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLEZfp6GSicDitdwFjqiRwfZLMnZMjzRVDvK16C7hvZRnXetdPcKRFl6-F6_SpFKNpt0ZEffMOX8et3g4s_mMS0Egp1mYhLDi4d6Cd9IE42eAef4reQVDHD2yDIiGuwe8P2AHCoicIASM/s1600-h/30-03-2006+003.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLEZfp6GSicDitdwFjqiRwfZLMnZMjzRVDvK16C7hvZRnXetdPcKRFl6-F6_SpFKNpt0ZEffMOX8et3g4s_mMS0Egp1mYhLDi4d6Cd9IE42eAef4reQVDHD2yDIiGuwe8P2AHCoicIASM/s320/30-03-2006+003.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294373792967988930" border="0" /></a>wanzat). Otsustan kohalike mereandide kasuks ja ei pea pettuma – kuigi taldrikutäis näeb koos kõigi sõrgade ja sabadega kaunis pelutav välja, on maitse imehea, välja arvatud pisut kummisena tunduv grillitud kaheksajalg.<br />Mulle hakkab tunduma, et Tallinnast kaasa tassitud konservid ja näkileiva saab endale toateenindus. Segan endale kokteili, panen päevamuljed kirja ja lähen magama.</p> <p>30.märts 2006, neljapäev.<br />Öösel käivad kutsumata külalised, selgub, et muidu korralikus hotellis kooserdavad ringi prussakad. See ei ole muidugi Aafrikas eriti üllatav, hea, et midagi suuremat ja ohtlikumat ringi ei jaluta. Ajan ühte kopsakat isendit unise peaga prügikastiga taga, aga kätte ei saa. Ja ühe väiksema laiba leian hommikul sigaretiplokist. Alles hommikul tuleb meelde, et juba lennujaamas pisteti mulle insektsiidipudel pihku.<br />Hommikutualeti tegemine Aafrikas on lihtne. Dushsh, silmaümbruskreem ja päikeseblokaator. Ei mingit meiki, see voolaks 30-kraadises kuumuses loetud minutitega laiali. Pole ka vajadust, blond valge naine on eksootika ka meigita ja “linda” (ilus) on üks esimesi portugalikeelseid sõnu, mille ma selgeks saan. Teine on “fumao” – suitsetamine. Suitsetajaid on Angolas üllatavalt vähe.<br />Läheme Luandast 40 km lõuna poole, tee jookseb mööda mereranda ja iga nurga pealt avaneb imelisi vaateid. Sõidame mööda kohtadest, kus orjakaubanduse aegadel orje laevadele laaditi. Jõuame Ramirosse, see on väike küla mere kaldal, kus asub üks Humana Õpetajate koolidest ja konverentsikeskus, mõlemad valminud Jan Utzeni projektide järgi ja näevad ilusad välja. Sisekujundus on lihtne ja askeetlik, vaid kõige hädavajalikum. Arvutid on see-eest korralikud ja interneti püsiühendus täiesti olemas, kuigi satelliidilt ja suhteliselt aeglane. Login end oma webmeili sisse, et kodustega ühendust võtta, euroopa mobiilid siin ei tööta ja Euroopasse helistamine oleks ka väga kallis. Mul on küll kaasas Elisast rendile võetud satelliittelefon, aga see jääb kuni reisi lõpuni kotti, nagunii oleks sellega võimalik helistada ainult lageda taeva all, ja otsest vajadust ka ei ole.<br />Viskame pilgu peale uuele projektile, noorte jalgpallitreenerite koolitusele, mida toetab alles hiljuti uuesti Angolas kanda kinnitanud British Airways. Nagu juba jutuks, on kohalikud jalgpallihullud ja iirlasest treener Peter kiidab noorte andekust. Projekti idee on lihtne: mida rohkem pakkuda noortele tegevust, seda vähem kuritegebust.<br />Kaua seda paraku imetleda ei lasta, saan uue ekskursioonijuhi, Jesperi, ja t<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZuX971CHAhEWiLaq7FArnJ3wNcjh3_rnQJhpmNUzO5OqpkP8EqmAg1BMmybzDpQYAlM2ktl2ZU_0xxVElmFVASACjN66v1HGty1UncCCg4Be58o7-o7WCRjwcToBrK2fGE0jQeI3jYhY/s1600-h/01-04-2006+023.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZuX971CHAhEWiLaq7FArnJ3wNcjh3_rnQJhpmNUzO5OqpkP8EqmAg1BMmybzDpQYAlM2ktl2ZU_0xxVElmFVASACjN66v1HGty1UncCCg4Be58o7-o7WCRjwcToBrK2fGE0jQeI3jYhY/s320/01-04-2006+023.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294370320128572066" border="0" /></a>ee suundub küladesse, kus meie koolide lõpetajad külakoolides õpetajateks on. Kui Luandas on tunne, nagu oleks ajamasinaga kümme aastat tagasi sõitnud, siis vaid kümnekonna kilomeetri punase savitee läbimisel jääb aeg täielikult seisma. Külad on üpriski masendavad, ei teid ega elektrit, saviplonnidest majad ja tolm igal pool. Sõidame mööda mitmetest istandustest, kus maaharimine käib endiselt kõplaga. Kooliõpetajad see-eest näevad välja nagu missikandidaadid, kaunid ja moekalt riides. Nad on lõpetanud sellesama Ramiro Õpetajate kooli ja alles esimest aastat külades haridust andmas. Tüdrukud on säravad ja entusiastlikud, sellest hoolimata, et nende esimesel küllasaabumise ööl oli troopikavihm nende ümbert savimaja lihtsalt minema pühkinud ja ülejäänud öö olid nad veetnud kooli kempsus.<br />Tanque külakooli on sponsorid ostnud päikesepatareid, seal on ööpäevaringselt elekter, õpetajate toas arvutid ja televiisor. Kooli juurde on ehitatud ka vabaõhuauditoorium, katuse all on lauad-pingid, voolukontakt ja telerialus. Argipäevahommikuti õpetatakse katusealuses eelkooliealisi, laupäevaõhtuti aga korraldatakse külarahvale telerivaatamise õhtuid.<br />Koolimajas endas on kaks suurt õhurikast klassiruumi, kus hommikupoolikul õpivad esimene ja teine, pealelõunal kolmas ja neljas klass ja päris õhtul õhtukool täiskasvanutele. Kooliskäimine on Angolas kohutavalt populaarne, inimesed püüavad sõja-aastatel saamata jäänut tasa teha, kõik koolid töötavad kolmes vahetuses ja õpetajatest on karjuv puudus. Seni neljaklassiline kohustuslik haridus on kavas muuta järgmisest aastast kuueklassiliseks, kuid juba praegu on teada, et pedagoogide põud võib seda takistama hakata.<br />Päike paistab lagipähe, varju otsida pole õieti kusagilt ja auto konditsioneer ütles juba hommikul üles. On päris raske olla, sest paarist päevast siinses kliimas aklimatiseerumiseks ei piisa. Seda enam, et isegi kohalikud kurdavad palavuse üle.<br />Lõunat sööme koolis, supp ja omlett. Küsin, kas linnugripist siinkandis midagi kuulda on, hommikul hotellis oli päris naljakas vaadata, kuidas üks maani kaftaniga suur must mees praemuna nähes tõmblema ja kätega vehkima hakkas “Bird Flu, Bird Flu”. Lõuna pool ekvaatorit aga olevat linnugripp esialgu tundmatu probleem, see rohkem põhjapoolkera mure.<br />Peale lõunat vaatame ringi alles detsembris valminud konverentsikeskuses ja joome sammashoovis kohvi. Koht on tõeliselt kaunis, siitsamast algab 40 km pikk Luanda poole suunduv, kuid laiemates kohtadeski vaid napilt kilomeetrilaiune Musulu poolsaar, mis kaitseb rannikut Atlandi ookeani tujude eest. Ja lahesopis jalutavad flamingod.<br />Järgneb hotellisõit läbi tavapäraste liiklusummikute ja ikka sellesama rikkis konditsioneeriga autoga, Toas pesen suurema sodi maha, siis tuleb Agnes ja võtame ette riskantse ürituse, kaks valget naist jalutamas Luandas restorani. Agnese soovitusel jätan maha kõik, mis võiks tänavaröövlite tähelepanu äratada, kella, koti, kaamera. Ainukeseks väärtuseks on püksitaskusse peidetud kwanzad.<br />Olen päev läbi vaeveldnud dilemma käes, peaksin õhtul võtma malaariatableti, kuid meenutus, kui halb mul sellest eelmisel nädalal hakkas, paneb kõhklema. Põhimõtteliselt on valida kahe halva vahel, kas riskida malaariaga või veeta terve järgmine päev 35-kraadilises kuumuses põõsastes oksendades ja mõne mürkmaoga kohtumisega riskides. Eriti ahvatlev pole kumbki. Lõpuks jätan tableti võtmata ja pritsin end paksult Diffusiliga üle, Oleksin nõus putukatõrjes kasvõi suplema, ainult mitte Lariami võtma. Ja vähemalt sel õhtul tundub taktika õige olevat, otse hotelli ukse ees sumisenud sääspärv kaob minu ja Diffusili ilmudes nagu nõiaväel.<br />Valime kuuba restorani mõnesaja meetri kaugusel hotellist, koht on üllatavalt tühi, toit aga väga maitsev ja Luanda mõistes odav, korralik praad ainult 1000 kwanzat. Sööme kividel küpsetatud sealihalõiku friikartulite, metsiku riisi ja mustade ubadega, maitsev on.<br />Seejärel jalutame hotelli tagasi, mingeid intsidente õnneks ei juhtu ja hetkeks tunnen kahetsust, et oma naha- ja juuksevärvi kohalikele sarnaseks muutmine nii keeruline oleks, hea meelega jalutaks peale tervepäevast autospiinlemist natuke veel.</p> <p>Ligunen see-eest kaua jooksva vee all, et päevasaast maha saada, joon ühe õlle, vaatan päeva jooksul tehtud pildid üle, panen muljed kirja ja kaon voodisse.</p> <p>31.03.2006, reede<br />Millalgi öö jooksul on järjekordselt kaotsi läinud elekter ja konditsioneer ei tööta. Õnneks on tuba suur ja kõrge ja ei jõua eriti kiiresti soojaks ja umbseks minna. Üles tõusta pole eriti mõtet, kottpimedas vannitoas koos prussakatega ringi koperdada pole eriti ahvatlev ja kohvi teha nagunii ka ei saa. Õnneks peale paarikümneminutilist lakkevahtimist hakkab konditsioneer hirmsa kolinaga tööle ja see tähendab, et on põhjust end üles ajada ja veekeetja sisse lülitada.<br />Ees ootab kuuekümnekilomeetrine teekond põhja poole Caxitosse sellesama rikkis konditsioneeriga autoga ja see ei tundu üldse ahvatlevana. Aga mis parata, ammuks see konditsioneer üldse leiutati, ja ma ei tulnud siia virisema.<br />Seisan hotelli ees turvameeste valvsa silma all ja ootan. Aeg on Aafrikas suhteliselt veniv mõiste, ja et midagi toimub täpsel kellajal, üsnagi haruldane. Tänagi ilmub autojuht Pedro lubatust 35 minutit hiljem. Luanda liiklust arvesse võttes pole see kuigi üllatav.<br />Suundume põhja poole Caxitosse, kus Humana Angolas alustas, sellest saab kahe nädala pärast 20 aastat. Esimesed 50 kilomeetrit on tee päris hea ja kohati saab kätte isegi 90-kilomeetrise tunnikiiruse. Kümme kilomeetrit enne Caxitot aga hakkab taas aukudes roomamine ja rappumine ja seni imekombel töötanud konditsioneer ütleb järjekordselt lepingu üles.<br />Caxito on põllumajanduspiirkond, väikefarmipidajate maakond, kasvatatakse bataate, banaane, mangosid. Teeääred on oma saaki pakkuvaid talupoegi täis, aga tahtmist selle tolmu seest midagi osta küll ei teki. Eksootiliseimad müügiartiklid on palmivein, samuti ripub ühel mehel käes minu jaoks tundmatu pea meetripikkune loom, kelle liigimääratluseks Pedro suu läbi jääbki “a very tasteful animal”.</p> <p>Caxitos külastame kõigepealt eelkooli, kus käib hommikupoolikuti koos 150 kolme- kuni kuueaastast last. Lapsed on jagatud kahte klassi ja neile õpetatakse elementaarseid asju – võimlemist, kombeid, lihtsamaid asju Angola ajaloost ja ühiskonnast.<br />Edasi läheme vastavatud aids<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjE9ABxPLrwSgIOixrmQ4zPq9NS_tpGgXX9-LDaF9QujlSICMmxmlGA9PzNPiKXO4E05xji0cCR2xV_cDWTB4GHk_uWbta7F60GElJ8hDD2uhc5yRjm6SjFvdl7Q0cwo8wdjPojlxL5-D8/s1600-h/31-03-2006+046.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjE9ABxPLrwSgIOixrmQ4zPq9NS_tpGgXX9-LDaF9QujlSICMmxmlGA9PzNPiKXO4E05xji0cCR2xV_cDWTB4GHk_uWbta7F60GElJ8hDD2uhc5yRjm6SjFvdl7Q0cwo8wdjPojlxL5-D8/s320/31-03-2006+046.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294373803485623922" border="0" /></a>iennetuskeskusse. AIDS on Angolas võrreldes teiste Sahara-aluste riikidega suhteliselt väike probleem, viirusekandjaid on ainult umbes 4% elanikkonnast. Kuid selle hea tulemuse põhjuseks on 27 aastat kestnud sõda, mille vältel inimesed lihtsalt ei liikunud. Nüüd, rahuajal, kardetakse viiruse laiemat levikut ja Humanal on Angola valitsusega kokkulepe avada sel aastal vähemalt kümme aidsiennetuskeskust. Taas võib probleemiks saada haridus, keskuse juht Inocencio räägib, kuidas ta peab leidma 400 informatsioonilevitajat, aga on siiani leidnud ainult 47. Tahtjaid on palju, aga enamikul puudub vajalik 8-klassiline haridus. Informatsioonilevitaja töö on kõndida külast külasse ja perest peresse ning rääkida HIV-viiruse levikust ja sellega seotud ohtudest, kutsuda inimesi kontrolli ja tutvustada kaitsevahendite kasutamist. Aafrika maapiirkondades, kus puuduvad raadio ja televisioon ning kirjaoskusegagi on tihtilugu kehvad lood, on seesugune info edastamine ainutvõimalik viis.<br />Suundume Caxito Lastelinnakusse, kus elab ja õpib 470 orbu, tegemist on omamoodi kool-lastekoduga, enamuses sõjas orvuks jäänud lastele. Hetkel on kohal suhteliselt vähe lapsi, kuna seoses niisutuskanali ehitusega pole linnakus juba kolm nädalat vett ega elektrit, ja osa lapsi on viidud mujale.<br />Viimane peatuspunkt Caxitos on Tuleviku Õpetajate Kool, milliseid Humanal on Angolas kokku ja millesse pääsemiseks on tohutu konkurss. Satume kooli parasjagu lõuna ajaks ja vaatame üle ka kohalikud campused, mis asuvad kaunis kohas mäe otsas. Võrreldes enamusega kohalikest elanikest on tudengite elamistingimused päris luksuslikud.<br />Mis on aga tõeliselt rõve, on kooli peldik, mida olude sunnil olen kasutama sunnitud. Püüan hinge kinni hoida ja mitte midagi puudutada, pähe tikub õel mõte, et tulevasi õpetajaid võiks ka puhtust pidama õpetada.<br />Tagasitee Caxitosse kulgeb sündmustevaeselt, püüan möödavihisevat maastikku videosse võtta, aga tulemus on kehvavõitu, sest valgus on pilvealune ja vilets.<br />Õhtust sööma läheme koos Ingeri ja Agnesega “kohalikku Hiltonisse”, Tropico hotelli. Koht on tõeliselt luksuslik ja raske on ette kujutada, et vaid mõnesaja meetri kaugusel on savisplönnidest majad ja hiiglaslikud prügiväljad. Õhtubuffee on suure valikuga, proovin muu hulgas uuesti ka kaheksajalga, mida seekord pakutakse punase veini marinaadis, aga ka marinaad pole suutnud selle eluka kummisusest jagu saada.</p> <p>1.aprill 2006, laupäev.<br />Viienda päeva hommikuks olen omandanud piisava portugalikeelse sõnavara nõudmaks kohvi juurde piima ja saia peale moosi. Sest kui ei nõua, jäetakse kõik, mis võimalik, lihtsalt lauale panemata. Inimesel, kes portugali keelt ei oska, on Angolas tõeliselt keeruline hakkama saada, sest muid keeli ei oska kohalikud praktiliselt üldse, ka mitte hotellides ja suveniiripoodides. Ja kui korraldataks kõige kehvema teenindusega riigi konkurssi, oleks Angola kindlasti üks medalipretendente. Ilmselt on ka see terve inimpõlve kestnud kodusõja tagajärg, inimestel puudub nii teenindusalane kogemus kui ka teadmised.<br />Agnes tuleb mulle hotelli järgi, ja me läheme Formigose kooli. Algselt tänavalaste jaoks rajatud kool on üheksaklassiline ja selles õpib 1620 õpilast kolmes vahetuses – esimene vahetus algab kell seitse hommikul, teine kell üks päeval ja kolmas kell kuus õhtul. Lisaks korraldatakse õhtuti arvuti- ja raamatupidamiskursusi täiskasvanutele. Koolil on 75 õpetajat ja kaks päris korralikku arvutiklassi, aga tavalistes klassides seisavad õpilased püsti, sest mööblit napib. Kogu seda majapidamist juhib 26-aastane Nunes Chionga, keda algul pigem õpilaseks pean. Rastapatsidega direktor tõttab kohale jalgpalliplatsilt, kus parasjagu käimas lahing õpilaste ja <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjq6lw7oMUD4Srd42ELwM4IRXzC_RSS6WwQ1XNya8lO4Owb70IAaU-rnVvUj1m108TJorM-4mYGTc4BrXRhknQlg5s1UJGy3mHWUs1hp1_zHSPcRtzkjsUAmfVvgFS-vL30yQGiQyMtJps/s1600-h/01-04-2006+014.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjq6lw7oMUD4Srd42ELwM4IRXzC_RSS6WwQ1XNya8lO4Owb70IAaU-rnVvUj1m108TJorM-4mYGTc4BrXRhknQlg5s1UJGy3mHWUs1hp1_zHSPcRtzkjsUAmfVvgFS-vL30yQGiQyMtJps/s320/01-04-2006+014.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294370311970261250" border="0" /></a>õpetajate vahel. Ja sellele vastavalt näeb ta ka välja, seljas jalgpallisärk ja jalas tossud. Nunes osutub oma kooli ja eriala tõeliseks patrioodiks, kes puistab värvikaid juhtumisi koolielust nagu varrukast. Kõige iseloomulikum lugu on ühest väikesest poisist, kes keeldus koolis kirjutamast ja õpetajad hakkasid juba arvama, et poisil on aleksia. Viimases hädas läks Nunes poisi juurde koju ja kuulis perekonnalt, et poiss kirjutab küll, aga mitte mingil juhul valgele paberile. Põhjuseks see, et poisi isa tapeti kodusõjas lapse silme all ja surres kandis isa valgeid riideid. Poissi tabab siiamaani valget värvi nähes midagi tardumuse taolist.<br />Taolisi lugusid on rääkida pea igal kohalikul, sest pole perekonda, keda sõda poleks puudutanud.<br />Korraga hakkab katus krõbisema, algab vihmahoog. Ütlen Agnesele, et pole kordagi troopilist vihma nägema juhtunud, ja torman välja. Vaatepilt on tõesti vägev, lombid suurenevad kiiresti ja varsti on kogu õu vee all. Nagu saju lõppedes selgub, on ka Cazenga muldkattega tänavad muutunud tõelisteks mülgasteks, kulutame Cazengat Luanda kesklinnast lahutavale kuuele kilomeetrile rohkem kui tund aega.<br />Lõpuks ometi asfaldile välja jõudnuna läheme sööma hiina restorani, mille Agnes hiljuti avastanud on. Koht asub Ile-de-Luandal, mis nagu nimigi ütleb, on tegelikult saar, kuid sildadega ammu mandriga poolsaareks ühendatud. Akendest avaneb miljoni dollari vaade Luanda kesklinnale ja seal cappucinot limpsides on raske ette kujutada, et vaid mõne kilomeetri kaugusel valitseb totaalne vaesus.<br />Peale restoranist lahkumist keerame sisse parklasse, mille ääres on suveniiriletid. Uurime parasjagu eebenipuust kujukesi ja elevandiluust ehteid, kui selja taga käib pauk. Pööran ringi ja näen esialgu ainult saare sügavusse kihutavat väikebussi. Alles mõned hetked hiljem fikseerib silm teel lamava värvilise kogu. Suveniirimüüjad löövad sumisema, mõned neist hüppavad mootorratastele, ja sööstavad inimese alla ajanud väikebussi taga ajama. Teised peatavad liiklust, et vältida ohvrist veelkordset ülesõitmist. Tahan appi minna, sest mustade teadmised esmaabist tunduvad olematud olevat, kuid Agnes ei lase, ja ütleb, et seda on küll raske taluda, aga minu abiandmine võib lõppeda sellega, et ma ei pääse politseijaoskonnast tulema ka hommeõhtuse kojulennu ajaks. Liikumatu keha tõstavad mustad puu alla varju ja peale lühikest kõhklust sõidame Agnesega ära, peatudes igaks juhuks esimese ettejuhtunud liikluspolitseiniku juures ja informeerides teda pealtnähtust.<br />Agnes ütleb, et tõsisemate vigastuste puhul on ohvril ellujäämiseks vähe lootust, ainult siis, kui keegi suudab ta haiglasse toimetada. Õnnetuspaigal esmaabi andvat kiirabi pole Luandas olemas ja kohalik elanikkond sõja jooksul hakanud kellegi hukkasaamist võtma loomuliku asjana.<br />Päevameeleolu rikub juhtunu üsnagi ära. Lähen hotelli ja veedan õhtupooliku pilte korrastades ja arvutist “Edevuse Laata” vaadates. Reese Witherspoon on üks mu viimase aja lemmikuid.</p> <p>02.aprill 2006.a., pühapäev<br />Tänasesse päeva pole õnneks enam jätkunud ühtegi tööülesannet. Sellest hoolimata olen omadega nii sassis, et ärkan hommikul kell pool viis ja magama enam õieti ei jäägi.Kella kuue paiku otsustan end üles ajada, aga just siis läheb elekter oma teed. Õnneks tuleb üsna varsti tagasi, ja ma saan endale kohvi keeta.<br />Agnes tuleb kell pool kümme ja tänases plaanis on randaminek ja veel üht-teist, tegelikkuses suudame ära realiseerida ainult randamineku ja vanaaegses kindluses ringikolamise. Sest kõigepealt veedame tunnikese bensiinisabas, bensiin on Angolas küll väga odav, aga tihtilugu teda ei jätku, pooled bensiinijaamad seisavad tühjalt, mustad kilekotid tankurite otsa tõmmatud. Need jaamad, kus bensiini on, on autodest tulvil. Ja mitte ainult autodest, paljude perede ainukeseks võimaluseks elektrit saada on generaator ja nii käiaksegi jalgsi ja kanistritega kütust tankimas.<br />Olles auto janu kustutanud, läheme supermarketisse, et ka endale midagi osta. Supermarket meenutab eesti esimesi suurpoode, pinda on palju ja kauplus puhas, aga valik esialgu veel mitte väga rikkalik. Aga kõik hädavajalik olemas, ühes nurgas müüakse isegi mööblit ja kodutehnikat. Kohalikuks eriapäraks on, et ostutshekk tuleb alles hoida ja esitada kauplusest lahkumisel koos ostukoti sisuga turvamehele ülevaatamiseks.<br />Ssuundume Ile-de-Luandale, kus on turvalised rannad. Liivaranda jatkiub Angolas kümnete kilomeetrite kaupa, paraku pole igale poole ohutu minna, vargaid leidub igal pool ja kohati võib ette tulla veel demineerimata maamiine. Ile-de-Luanda on aga Atlandi ookeani poolselt küljest täis ehitatud kõikvõimalikke baare, mis eraldavad liivaranda tänavast ja randa saabki ainult läbi kohviku. Igaühte kohvikute turvamehed läbi ei lase.<br />Seame end lamamistoolidel sisse ja kohviku boy toob kohale päevavarju, ilma selleta peaks põhjamaa inimene päikese käes vastu vast loetud minutid. Tundub aga, e<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUJfaKTktPn_lUaZJ8ZsxVmJ7VXpFOkk70Y9A9_zIRo2VJxH9XARaqA3snFbF_YYVN4kpDleTLTsIb4jFrGJNlQQ1o-KCwuNOPRDoFwZwkTlmm36g2st9ZEa4uPSM2QJnloXwhQjbRv-I/s1600-h/01-04-2006+005.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUJfaKTktPn_lUaZJ8ZsxVmJ7VXpFOkk70Y9A9_zIRo2VJxH9XARaqA3snFbF_YYVN4kpDleTLTsIb4jFrGJNlQQ1o-KCwuNOPRDoFwZwkTlmm36g2st9ZEa4uPSM2QJnloXwhQjbRv-I/s320/01-04-2006+005.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5294370302969562850" border="0" /></a>t päike võtab ka läbi varju, kuigi olen enda meelest varju all keras nagu kass, selgub hiljem, et olen trikoo jäljed igale poole peale saanud.<br />Otsustan ka vana hea Atlandi ära proovida, hommikusel ajal polegi vesi nii soe, lõõmavast päikesest hoolimata. Vettekastmise aga võtab ookean enese peale, sest esimene laine, millega ma arvestada ei oska, lükkab mu käpuli. Edaspidi olen ettevaatlikum, lähen kaugemale ja lasen lainetel end hällitada. Vesi läheb väga ruttu sügavaks, juba paari meetri kaugusel jalad põhja ei ulata.<br />Mõnus on. Ei taha mõeldagi, et homme õhtuks olen tagasi Eestis, kus kevad alles algab.<br />Jorutame rannas tükk aega, limpsime kohalikku populaarset purgijooki Blue ja unustame end kauemaks, kui alguses kavatsesime. Seetõttu jääb mul nägemata nii orjakaubanduse muuseum kui ka kohalik suveniiriturg. Käime hotellist läbi, et liiv ja sool maha pesta ja läheme sööma.<br />Pärast sööki jalutame 16.sajandil ehitatud portugaallaste kindluses. Koht on fantastiline, kõrge liivakivikalju otsas, hunnituid vaateid avaneb igas suunas. Pildistan, vahepeal küll saan valvurite käest sugeda, aga ikka pildistan, kui neid läheduses ei ole. Enne sõitu lugesin internetist kommentaare stiilis, et Angolas on avalikes kohtades pildistamine üleüldse keelatud ja karistused võivad olla suurest rahatrahvist kuni kaamera konfiskeerimiseni. Tegelikkuses küll öeldakse paaril korral, et pildistamine pole lubatud, aga lausa kallale keegi ei kipu.<br />Ja ongi aeg käes hakata lennujaama minema. Olen kohalike käest eelnevalt järgi uurinud, kui palju aega enne lendu oleks tark Luanda lennujaama ilmuda, tagasihoidlikeim soovitus on kolm tundi. Nii registreeringi hotellist end välja ja jõuan lennujaama kell pool kaheksa õhtul. Seal saan esimese üllatusena teada, et 22.30 väljuma pidanud Air Portugal väljub alles kell 00.40. Vaatan oma saatja väsinud näkku ja otsustan ta sellegipoolest enda seltskonnast vabastada. Jätame südamlikult hüvasti ja suundun lennule registreerimise poole. Edasi hakkab kõik jälle nii nagu Zimbabveski vana head Nõukogude Liitu meenutama, seisan check-ini järjekorras poolteist tundi sellest hoolimata, et Luanda lennujaama ainukesel vanadusnõtrusest võdiseval tablool ripub üleval vaid kaks väljuvat lendu, Brüssel ja Lissabon.<br />Lõpuks tülpinuna leti juurde jõudes saan aga vahva üllatuse osaliseks, registreerijanäitsik vaatab mu passi, pahvatab naerma ja ütleb, et tema nimi on ka Eve. Ainult tema on tumepruun ja mina helevalge. Kaugetest riikidest pärit nimekaimude kohtumise auks teeb ta mulle kena kingituse, küsib kõrval äriklassi registreeriva kolleegi käest äriklassi lounge kupongi ja kirjutab selle minu nimele välja. See tähendab, et oodata on küll kaua, aga vähemalt saab seda teha mugavates tingimustes ja tasuta jookidega. Air Portugal lubab oma flaieris ka tasuta internetti, seda paraku Luandas siiski ei ole. Nurgas on küll kaks arvutit, aga kuvaritele on kotid pähe tõmmatud ja ei mingit võrku.<br />Teel check-inist ootesaalini kontrollitakse küll kuus korda dokumente, aga pagasikontroll on üpriski pealiskaudne. Kuigi mu metall-kontsaplekid panevad turvavärava piiksuma, küsib turvaneiu hoopis mu passi näha ja pärib, ega mul kwanzasid ei ole. Ei ole, viimased 120 kohalikku tugrikut toppisin saatjatele pihku. Kell 23.40 pidi algama boarding, tegelikkuses ei toimu sel kellaajal mitte midagi. Luanda lennujaamas puudub igasugune lennuinfo, ei ole teadetetahvleid ega mingisugust audiosüsteemi, ainuke võimalus on kedagi personalist varrukast sikutada. Reeglina saab vastuseks õlakehituse.<br />Kell 00.30 ilmub mustanahaline seltsimees arvutijuhtmetega, nokitseb natuke arvuti kallal ja läheb minema.<br />Kell 00.40 oleks pidanud lennuk startima, aga sellest pole märkigi. Keegi ei tea mitte midagi. Kell 00.45 ilmub lennuki meeskond ja sätib end ootesaali istuma.<br />Kell 00.55 läheb meeskond bussi peale ja loodetavasti sõidab lennuki poole.<br />Kell 01.20 hakkab lõpuks ometi järjekord liikuma ja pealeminek läheb üllatavalt kiiresti. Kell 01.45 hakkame ruleerima.<br />Väsinud silmad hakkavad kinni vajuma, aga magada ei lasta, niipea, kui lennuk mingisugusegi horisontaali meenutava asendi saavutab, asuvad lennuteenindajad, kelleks<br />on peamiselt küpses eas meesterahvad, toitu ja jooke pakkuma. Kõht on tegelikult tühi ja toit lõhnab hästi, aga väsimus on liiga suur ja alla eriti midagi ei lähe. Lennuk on puupüsti täis, istme allalaskmiseks ruumi ei ole ja tukkuda tuleb istudes. Viimane, mida suikuv teadvus fikseerib, on möödakihutav tax-free käru.<br />Kui paari tunni pärast üles ärkan, näen laest alla lastud telekast Zorrot hobuse seljas ringi kappamas. Film hakkab lõppema.<br />Hommikusöögiks pakutakse munaputru peekoniga. Viimase nädala jooksul on TAP kas toitlustajat vahetanud, või olen mina väga näljane, aga toit kõlbab süüa. Erinevalt eelmisel lennul pakutud omletist, millelt kahvel tagasi põrkas.<br />Jääme Lissaboni üle kahe tunni hiljaks ja kui olen ligi kakskümmend minutit transfer check-ini järjekorras seisnud, jõuan järeldusele, et selle aja jooksul pole järjekord meetritki nihkunud ja sellise tempo juures jõuan Eestisse jaanipäevaks.<br />Teen südame kõvaks, valin ühe malbema olekuga meesterahva ja tema lahkel loal trügin vahele. Paari minutiga olen Londoni lennule registreerunud ja kaon oma trofeepardakaardiga imekiiresti, sest järjekorrast saadetud pilgud võiksid mitte ainult tappa, vaid ka kohapeal tuhastada.<br />Jõuan vajaliku värava juurde ja saan uue üllatuse osaliseks, kõik ooteruumid on suletud ja nelja lennu reisijad ootavad koridoris, kus pole ühtegi istekohta ja ka mitte tualettruumi, inimesed istuvad põrandal. Ooteruumid avatakse alles 15 minutit enne pardaleminekut.<br />Erilise boonusena teatatakse enne pardaleminekut valjuhääldist, et hakkab pealeminek lennule London, Heathrow. Küsin igaks juhuks stjuuardessilt üle, sest enda teada on mul pilet Gatwicki ja ühtegi muud lähitundidel väljuvat Londoni lennukit tabloodel märgata ei olnud.<br />Neiu rahustab mu maha, lend läheb tõepoolest Gatwicki, lihtsalt teadustaja tegi vea.<br />Igatahes olen nüüd lennukis ja välja saaks mind siit ainult vägivallaga.<br />Londonisse väljub lend ainult 40 minutit plaanist hiljem ja see mind eriti ei häiri. Gatwickis on ümberistumiseks aega viis tundi.<br />Elamuste krooniks ootan Gatwickis pagasilindi juures asjata, minu punane trolley jääbki tulemata ja minusuguseid on paarkümmend.<br />Kolm päeva hiljem ei tea servisair.com kadunud pagasist ikka veel mitte midagi. Pagas ilmub välja viis päeva hiljem.<br />Huvitav, miks ma Air Portugaliga enam lennata ei taha :)</p> <p>Mõned faktid, mida võiks teada Angolast<br />Elanike arv umbes 15 miljonit, sellest 4 miljonit elab pealinnas Luandas.<br />Portugaallased asutasid esimese koloonia Kongo jõe suudmes 1482.aastal, Luanda asustati 100 aastat hiljem, 1575.</p> <p>Cabinda, Luanda ja Benguela olid keskajal suured orjakaubanduse keskused. kust viidi tuhandeid inimesi (kokku arvatavast 3 miljonit) Uude Maailma.</p> <p>Angola on Brasiilia järel suuruselt teine Portugali keelt riigikeelena tunnustav riik.<br />Angola saavutas iseseisvuse 1975.aastal, samal aastal algas ka 27 aastat kestnud kahe poliitilise jõu, MPLA ja UNITA vahel. Sõda lõppes 2002.aastal, selleks ajaks oli hukkunud sadu tuhandeid inimesi ja kogu riigi majandus maatasa tehtud.<br />Keskmine eluiga 41 aastat. HIV viiruse kandjaid 4%. Imikute surevus 26%.</p> <p>Mõned praktilised märkused:<br />Angola on meeletult kallis riik, väljas söömine eriti. Kõige odavam on Steersi nimeline kiirtoidukett, kus saab hakkama 10 dollariga prae ja karastusjoogi eest. Vähegi korralikumasse kohta minnes tuleb arvestada 25–40 dollarilise väljaminekuga.<br />Üksinda pole soovitav ringi liikuda, sest tänavakuritegevust on palju. Kui just pead minema, pane raha taskutesse ja jäta ehted, kaamera, kell jms. hotelli. Hotellid on reeglina turvalised.<br />Hotellikohti, ka kalleid, pole saada, sest investorite huvi areneva Angola vastu on meeletu. Kui väga veab, saab saja dollari eest Euroopa mõistes kolmetärnihotelli koos viletsa hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Prussakad on pealekauba.<br />Tualettpaber peab kogu aeg kaasas olema, sest see võib puududa ka kõige kallimates kohtades.<br />Kui oled kohvisõber, võta kohv ja keetja kaasa. Kohalik kohv on reeglina Brasiilia päritolu lahustuv, kuigi Angola oli kunagi arvestatav kohvitootja, on enamik istandusi sõjas hävinud.<br />Ilma portugali keele tõlgita on praktiliselt võimatu ringi liikuda, sest inglise keelt oskavad väga vähesed.<br />Pangaautomaate ei ole ja krediitkaardiga ei saa praktiliselt kusagil maksta. Kuna pangandus on aeglane ja kohmakas, ei maksa kaasa võtta ka reisitshekke. Ainuke toimiv käibevahend on sularaha, enamikes kohtades saab lisaks kwanzale maksta ka USA dollariga.<br />Kliima on aastaringselt soe ja niiske, kuigi vihma sajab rannikualal väga harva.<br />Riigis praktiliselt puuduvad raudteed, ka maanteed on väga halvas seisundis. Angolas on palju jõgesid, aga sillad on enamuses sõja käigus puruks pommitatud ja isegi provintside vahel liikuvaid kaubaveokeid veetakse koolmekohtadest läbi. Ainsaks normaalseks transpordiks on lennutransport.</p> </div>Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3374398957043204592.post-46499967245623710552009-01-22T11:57:00.000+02:002009-01-23T10:07:06.117+02:00Zimbabwe 2002Londonis on udune ja hämardub, kui Air Zimbabwe Boeing 767 end Gatwicki lennuväljalt õhku rebib. Ees seisab kümme ja pool tundi lendu üle uinuva Aafrika. Hommikune Harare võtab meid vastu särava varakevadega, mis põhjamaalt tulnule tähendab seda, et lühikese varrukaga on paras olla, kohalikud aga käivad kootud mütside ja jopedega.<br />Teel lennuväljalt hotelli saame põhjaliku instruktaazi osaliseks. Kuna sisepoliitiline olukord Zimbabwes on keeruline, rõhutatakse eriti, et kohalikega poliitilisse diskussiooni laskuda ei maksa. Teine valupunkt on kohalik raha, Zimbabwe dollar, mille ametlik suhe USA dollariga on 1 USD = 55 Zimbabwe dollarit. Kuna aga inflatsioon riigis on 65% aastas ja kohalikel valuuta omamine limiteeritud, ulatub tänavakurss kohati kuni 800 z-dollarini ühe ameerika dollari eest. Tänaval raha vahetamine on aga kriminaalkuritegu, millega vahelejäämisele järgneb silmpilkne riigist välja saatmine. Neile, kes endist Nõukogude Liitu mäletavad, tuleb see kõik miskipärast hirmus tuttav ette.<br />Ainult et siis olime meie teises rollis.<br />Valgenahalist inimest kohtab isegi pealinna Harare tänavatel suhteliselt harva. Olles aga Hararest edasi ida poole sõitnud Manicamaa poole itta, ei kohta me päevade kaupa ühtegi valget inimest peale omaenda grupikaaslaste. Turism ei ole Zimbabwes hetkel eriti soositud ja valge inimene sama haruldane kui lumesadu. Kohalikud on sõbralikud ja naerusuised ja tassivad kõike, mida tassida annab, pealael. Rüht on neil kõigil fantastiline, kuigi ribid pingutavad naha alt välja ja peale hilisema kohtumise kohaliku kuberneriga ei kohta me ühtegi ülekaalulist inimhinge.<br />Poolel teel Manicamaale teeme peatuse Halfway motellis, joome kohvi. Üks grupikaaslastest avastab roostes ja räpase looduspargi sildi, mis hoiatab lõvide eest. Avastamegi võrkaiastatud alast ümmarguse kivionni, mille katusel lesib tukastav emalõvi. Mõne minuti pärast ilmub onnist nähtavale ka ringutav isalõvi. Saabub rahvuspargi valvur, kes teatab, et lõvid on väga sõbralikud, eriti isane – a very, very, very good boy. Meie põrnitseme lõvisid igaks juhuks distantsilt, sest… siis aga kutsub pargivalvur isalõvi lähemale, pistab käe talle kasukasse ja kutsub teisigi elukale pai tegema. Pärast mõningast kõhklust on äkki lõvi kasukas kümmekond valget kätt, mis kõik suurt kassi kõrva tagant sügavad. Lõvi laseb end suurest mõnust aia najale röötsakile, suleb silmad ja hakkab nurru lööma. See kõlab nii, nagu sõidaks mööda väiksemat sorti kaubarong. Nüüd aga saab emalõvi armukadedaks ja virutab kaasale käpaga nätaka vastu koonu – mis kurameerimine valgete näitsikutega siis olgu. Isalõvi mõiratab pahuralt, aga lahkub kodurahu huvides käeulatusest kaugemale.<br />Korjame oma grupi bussi ja sõidame edasi. Möödume liinibussist, mille katusel on diivan ja musttuhat korvi – perekond kolib, nagu seletab meie bussijuht. Autosid on Zimbabwes imevähe, needki enamuses lahtise kastiga dziibid ja igas kastis 10–15 inimest. Kilomeetripostid on iga kahekümne kilomeetri tagant ja suunaviidad kui sellised puuduvad üleüldse.<br />Pärast Aafrika-mõistes normaalse vahemaa, 300 kilomeetri läbimist jõuame külalistemajja, mis jääb meie koduks kolmeks päevaks. Kell on kuus ja päike loojub kiiresti. Ning vahetult peale loojumist läheb nii külmaks, et kodus kaasa pakitud sulejoped rändavad kõigile selga. Kuigi oleme vaid 20 lõunalaiuskraadil, oleme ühtlase ka 1100 meetri kõrgusel ja Zimbabwe madalaim paik on 900 meetri kõrgusel. Esimestel päevadel on hingamisega natuke raskusi.<br />Järgmisel päeval näeme esimest korda tänaval kokku kukkuvat inimest. Keegi meist tahab juurde tormata, kuid bussijuht ei luba. Tavaliseim põhjus selliseks äkksurmaks on AIDS. HIV-viirust kannab üle 45% elanikest ja ainuüksi AIDS-i surnud vanemate alaealisi orbe on üle 2 miljoni. Tapvad arvud, kui seda kohapeal oma silmaga näha…<br />Läheme külla kohalikule perele, keda meie organisatsioon aidata püüab. Aafrikale omases ümmarguses onnis lamab seina ääres aidsihaige, samas põrandal ööbib öösel kogu perekond. Onnil on uks ja üks tilluke aken, keset ruumi on lõkkease ja kogu sisustus koosneb paarist pajast-pannist ja mõnedest räbaldunud tekkidest. Meelde tuletades eelmist külma õhtut on küll raske aru saada, kuidas siin talv üle elatakse. Elekter on ainult suuremates asulates. Ja pime on nii suvel kui talvel õhtul kella kuuest hommikul kella kuueni.<br />Kolmanda päeva hommik algab selge tundega, et keegi on lähedusse sokutanud viimases lagunemisstaadiumis oleva suuremat sorti raipe. Selgub, et lõhn tuleb köögist, kus neli kohalikku 12-liikmelisele valgete grupile hommikusööki valmistavad (Eestis saaks sellega hakkama üks inimene, aga tööpuuduse all kannatavas Zimbabwes on see nelja mehe töö). Kui munaroog ja vorstikesed lauale tuuakse, silmitseb kolleeg viimaseid õudust täis pilguga ja sosistab kahtlustavalt, et need on vist pärasoolest…munaroog kaob, vorstid aga jäävad kõigist puutumata. Rohkem või vähem söömata oleme terve Aafrikas oleku aja, sest kohalik elanikkond kasutab toidu valmistamiselt mingit räästunult haisvat õli, mille lõhn on täiesti eemalepeletav. Puuvilju ka pole, sest on talv. Ja tänavalt ei ole lubatud nagunii midagi osta või vastu võtta, kõige vähem joogivett. Soovitati ka mitte silitada lapsi ja koeri, kuna eriti just viimased olevat paksult parasiitidega kaetud. Koerad ise on aga ülikõhnad, karvatud ja mingit erilist Aafrika krantsi tegu.<br />Omaette elamus on Aafrika poed. Store või Market on iga mõne kilomeetri järelt tee ääres, tavaliselt on need umbes 12 m2 suurused akendeta valged kuubikud, milles on müügil kolm artiklit : masinaõli, kohalik soodajook ja coca-cola. Üldse on Coca-cola logo igal vähegi sirgel seinal, aga viimaseid pole selles Aafrika osas eriti palju, traditsiooniline onn on ümmargune. Mida kohalikud nendest poodidest ostavad, jääbki meile arusaamatuks.<br />Külastame koole ja algkoole, aga masendustunne süveneb. Kogu arenenud maailma heategevus ei suudaks neid lapsi aidata, samas kulutatakse meeletult palju sõjatehnikale. Haridustase aga on Zimbabwes üllatavalt kõrge, kirjaoskajaid on üle 70% ja praktiliselt iga vastutulija, väikesed lapsed kaasa arvatud, räägib korralikku inglise keelt. Endise Suurbritannia asumaa ajalugu annab tunda.<br />Päeva viimases peatuses leiame lõpuks ka suurema alevi, kus on pood ja baar. Kaks eesti tüdrukut tormavad bussiuksest joonelt baari, selle peale läheb rootslasest projektijuht näost sinipunalillaks ja kihutab neile järele. Selgub, et Zimbabwes naised baaris ei käi, see on meeste pärusmaa. Patukotid tuuakse tagasi ja loetakse sõnad peale. Sellegipoolest suudame poest paar kohalikku õlut osta. Juua see siiski ei sünni, nagu õhtul selgub, esimene lonks maitseb nagu Pärnu Ziguli nõukogude ajal ja pudeli põhjas loksub kahtlane sade.<br />Kolmanda päeva hommikul liituvad meiega kolleegid Hispaaniast ja söövad hommikusöögilaua lagedaks, kaasa arvatud kurikuulsad vorstikesed. Nad on eelnevalt olnud nädal aega Sambias, kus olukord olevat veelgi hullem. Toitusid viimased kolm päeva pooltoorestest banaanidest ja muidugi coca-colast. Kusagilt süüa osta ei õnnestunud, kauplused suletud, kohalikud laiutanud käsi “No food!” Ka dollarite eest mitte.<br />Läheme Lord Rhodese nimelisse loodusparki. Meie vähemalt kolmkümmend aastat vana ja vene PAZ-i meenutav pika ninaga buss ronib bussijuht Nicholas juhtimisel vapralt mööda serpentiine üles ja iga avanev vaade võtab vaimustusest hinge kinni. Ainult Aafrikale iseloomulikud msasa-puud katavad mäenõlvu, sadade meetrite kõrgused kaljuseinad viskuvad sügavikust taevalaotusse, üksikud sädelevad joad nagu kalliskivid päikese käes sädelemas. Talvine Aafrika on lummav, raagus puud õitsevad kõige säravamates kollastes, violetsetes ja roosades õites, ainuke värv, mis on täielikult puudu, on roheline. Meie sihtpunktiks on Mtarazi Falls, maailma kõrguselt teine juga, 790 meetrit. Juga ise näeb postkaartidel märksa parem välja kui tegelikkuses, talvel on vett vähe ja ülaltvaates meenutab joa algus meie Treppoja, ainult paekivi asemel on vulkaaniline basalt. Alla näha pole midagi, kuna kuristikust tõusev veeaur varjab vaate. Nicholas näeb vist allakirjutanu silmis vähe pettunud pilku ja ütleb sosinal, et parima pildi saab joast kevadisel suurvee ajal ja helikopterilt vaadates. Seni, kuni ülejäänud grupp platooserval turnib ja üritab oma reisikindlustust proovile panna, istume Nicholas´ga maas ja räägime kohalikest uskumustest ja Aafrika võimsatest vaimudest. Tundub, et mõlemal on huvitav.<br />Tagasiteel kohtame kohalike metsike siniste piisonite karja. Kõik tormavad bussist välja ja pildistavad, piisonitel pole sellest sooja ega külma, nemad ajavad oma asja. Nicholas ütleb pärast, et meil tegelikult kohutavalt vedas, enamik Aafikas rändajaid ei näe neid loomi iialgi, nad on väga haruldased ja hoiduvad omaette.<br />Päev lõpeb Lord Rhodese nimelises restoranis, mis näeb küll väga kaunis ja stiilne välja ja kus hiline lõunasöök 14-le maksab 15 tuhat kohalikku dollarit, aga süüa suudavad vaid eriti näljased, sest taas on mängus sama räästunud õli. Edasi sõites on kell kuus läbi ja väljas kottpime ja külm öö. Temperatuur+4 Celsiuse järgi ja sulejoped jälle hinnas.<br />Neljandal päeval pöörab buss taas nina Harare poole ja hakkab Manicamaa mägedest alla ronima. Teel saame ka tõsise närvikõdi osalseks, kitsal mäekülge mööda kulgeval teel tuleb vastu kaubaauto, täpselt teega ühelaiune…paremal on mäekülg ja vasakul järsk kallak. Aga ime sünnib ja mõningase vingerdamise järel mahuvab sõidukid siiski alla sadamata teineteisest mööda, bussitäis rahvast on seni hinge kinni hoidnud, kõlab kollektiivne ohe ja Nicholas saab spontaanse aplausi osaliseks.<br />Omaette vaatamisväärsus on Zimbabwe kivimürakad, meie kodumaal oleks igaüks neist kaardil loodusnähtusena ära tähistatud. Aafrikas vedeleb taoliseid keskmise eramu suuruseid kivirahne igal pool ja ruutkilomeetrite suurustel aladel, tihtilugu on nad veel mingite kummaliste loodusjõudude poolt üksteise otsa kuhjatud ja pole imestada, et kohalik rahvas vaimudesse usub, ükski maine jõud küll ei näi suutvat sellist kivikülvi korraldada.<br />Muld Aafikas on punane ja kollane ja algul jääb meie mõistes arusaamatuks, kuidas selles üldse midagi kasvab, meile tundub, et igal pool on liiv, liiv ja tolm ja veelkord tolm… õhtuti nägu pestes on isegi pesuvesi kollane, sest asfalteerimata teedel sõites paakub peenike tolm näole ja riietele. Aga madalamatel kohtadel künnavad seda “liiva” traktorid ja ju seal siis midagi ka kasvama läheb.<br />Jõuame väikelinna Shamwa lähedal asuvasse peakorterisse, mis jääb meie peatuspaigaks kuni reisi lõpuni. Külalistemaja mugavus ja kahesed toad asenduvad malevaelu meenutava ühismajutusega, naised on kümnekaupa tubades ja meeste jaoks õuele püstitatud kolm hiiglaslikku telki. Dushijärjekord hommikuti ja õhtuti on pidev, aga pole ka imestada, kokku on tulnud 120 inimest Euroopast, Ameerikast ja Aafrikast, rahvuste nahavärvide ja keelte paabel. Üldiseks suhtlemiskeeleks on inglise keel, kuid on ka neid, kel sellega raskusi ja neile jääb üle ainult kaasa tunda.<br />Hommikul sõidame kaevanduslinna Bindurasse, mis on muu Zimbabwega võrreldes suhteliselt jõukas ala, hõbedakaevandused on selle riigi suurim varandus ja vähemalt meestel on selles rajoonis tööd. Naistel pole aga nagunii aega tööl käia, sest 7–14 last perekonnas on normaalne nähtus ja sellise jõmpsikapere kantseldamise kõrval vaevalt et keegi tööl käib. Seda enam, et vesi tuuakse kooguga kaevust, pesu pestakse käsitisi ja süüa tehakse lõkkeasemel. Mitmenaisepidamine on aktsepteeritud, aga seda pidavat linnades vähem ette tulevat kui maapiirkondades – bussijuht Nicholas pärineb Zimbabwe põhjaosast, perekonnast, kus isal oli kaks naist ja tal on kokku 18 õde-venda.<br />Binduras kohtame esmakordselt ka kohalike ebasõbralikkust ja rassismi, valgetesse ei suhtuta suhteliselt jõukas linnas eriti hästi ja paar korda hakkab kõhe ka, sest niipea kui nina tänavale tõstame, karjub keegi “White, go home!” Tuleb meelde hiljuti loetud info kohalike valgete farmerite kodudest väljakihutamise kohta, kus osa neist olla teistele hoiatuseks kohapeal maha lastud. Tõmbume kohalikku AIDS-i vastu võitlemise keskusse varjule ja jääme sinna kogu Binduras veedetud ajaks. Lõpuks ajab bussijuht bussi uksega vastu majaust ja kõik hiilivad vargsi bussi.<br />Eelviimase päeva ennelõuna istume loengutel ja seminaridel. Pärastlõunaks oleme lõpuks planeerinud ka midagi lõõgastavat, panime end kirja gruppi, mis külastab botaanikaaeda. Aed asub Aafrika mõistes kohe naabruses, ainult tund bussiga loksumist. Botaanikaaia väravas küsitakse sissepääsu eest 15 US dollarit või 15 eurot inimese kohta, nagu endises Nõukogude Liiduski, peab välismaalane igal pool kõvas valuutas maksma ja erilist võimalust kohalikuna esineda pole – 98% Zimbabwe elanikest on musta rassi esindajad. Pärast ligi pool tundi kestnud shonakeelset kauplemist pargivahtide ja meie grupi kohalike vahel pääseme 5 euroga per nägu. Aed ise oleks suvel kindlasti täiesti fantastiline, praegu jätavad kõige imposantsema mulje kaktused, liigilt ilmselt samad, mis nii mõneski kodus lillepotis, siin aga vabas looduses ja hiigelsuured, enamus kõrgele üle pea. Jalutame lehtedeta, kuid õitsvate puude vahelistel jalgteedel, kastmissüsteemi vesi on kogutud mõnusalt vulisevatesse ojakestesse ja kärestike kohal on aeg-ajalt näha tillukesi vikerkaari. Võrreldes kõigi eelnevate päevade karjaelu ja lärmiga on äärmiselt mõnus ja rahulik olla.<br />Õhtul on peakorteris pidu, esineb kohalik rahvamuusikaansambel, nende kostüümid on kaunis kõhedusttekitavad ja muusika eurooplase maitsele üsnagi võõras, sellest hoolimata lööb osa paljurahvuselisest seltskonnast tam-tammide saatel tantsu kuni südaööni.<br />Viimase päeva hommikust alates süstivad minibussid ja dziibid terve päeva peakorteri ja tunni teekonna kaugusel asuva Harare lennujaama vahet, 32 riigi kodanikud on vaja kodumaale toimetada ja lahkumisgraafik riikide kaupa on seinal. Eestlased lahkuvad kella nelja paiku pärastlõunal, sõidame kohaliku taksoga, milleks on hiigelsuur, seitset inimest mahutav dziip. Tee peal kohtame taas liinibussi, seekord nii üle koormatud, et inimesed ripuvad kobarakaupa ka väljaspool ja buss ise ajab paksu musta tossu välja. Autojuht jõuab just kommenteerida, et tegelikult on selline välispidine sõiduviis liikluseeskirjades keelatud, kui järgmise käänaku taga ongi teetõke, politsei ja dokumentide kontroll. Meie pääseme suhteliselt lihtsalt, buss aga jääb meist ilmselt kauemaks maha.<br />Lennujaamas ootab meid kogu reisi kõige ebameeldivam üllatus, selgub, et Zimbabwest välja lendavatel isikutele on kehtestatud lennukile pääsemise maks, mis kohalike jaoks on 1600 Zimdollarit ja välismaalastele 30 US dollarit. Keegi meid sellest eelnevalt teavitanud ei ole ja nii ongi kõigil taskutes küll pakikaupa Zimdollareid, eurosid-pärisdollareid aga mitte. On küll krediitkaardid, aga nendega on soovitatud mitte maksta ja nüüd tõuseb eesti jonn tagajalgadele. Mängin nii lolli blondiini kui vähegi oskan ja teatan, et põhimõtteliselt on meil nüüd kaks võimalust, kas maksta kohalikes dollarites või jääda igaveseks Zimbabwesse. Suhtlen järjest oma viie üliviisaka lennujaamaametnikuga, üks ilmselt kõrgem kui teine, vahepeal küsitakse meie oma raha, pakun Koidulapildiga sajakroonist, aga sellega ei oska kohalikud küll midagi pihta hakata… lõpuks veel helistatakse kuhugi ja viimaks lastakse meid Zimdollarite eest vabaks. Viimane üllatus tuleb tollikontrollis, kus küsitakse, palju meil kohalikku raha alles on ja kästakse ette näidata, ulatan ametnikule umbes 15 tuhat dollarit, too võtab sellest naeratades tuhat dollarit ära, loeb ülejäänu üle ja ulatab tagasi, küsides, mis ma sellega teha mõtlen. Vastusega, et taxfrees ära kulutada, jäädakse rahule ja lõpuks ei saagi aru, kas kohalikku raha on lubatud Zimbabwest välja viia või mitte. Raha ärakulutamisega on tegelikult tõsiseid raskusi, sest ka tollivabas tsoonis pole eriti midagi osta, elevandiluust nikerdused on küll imeilusad, aga neid ei tohi jälle Euroopasse sisse tuua. Ostan kodustele mõned kohalikud suveniirid ja lõpuks pudeli Jack Danielsi, mille suurest kergendustundest kambakesi lennukis ära lahendame. Tagasilennul teatab piloot, et kuna Sahara kohal on torm, tõuseme üle 12 kilomeetri kõrgusele, et tormist üle lennata. Lennukiaknast näeme süsimustas Aafrika öös meist allpool ristirästi sähvivaid välke, vaatepilt on ühtaegu õudne ja ebareaalne… lõpuks tuleb uni ja silmad lahti teeme juba Euroopa kohal… Gatwicki lennujaamas jalad Inglismaa pinnale saades on tunne, et tahaks põrandat suudelda. Kolleegile jõuab äkki kohale, kuskohas ta ära käis, ta tormab lennujaama uksest välja ja karjub Ma käisin Aafrikas! Ma käisin Aafrikas! Aga Londonis on see vist nii tavaline, et keegi ei tee eriti väljagi…Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0