Laisklooma päikesepuhkus

Nagu juba ammu  otsustatud, peale kurnavat ravi oli hädasti vaja niiskes ja külmas Eestis lõdisemise asemel end kusagil soojal maal kosutada. Kahjuks on mõningaid piiranguid. Esimese piirangu tekitab mu korduvalt opereeritud organism, mis ei ole nõus üle kuue tunni lendama. Seega igasugused väga kauged ja väga soojad kohad jäävad kohe reisiplaanidest välja. Edasi tuleb leida kokkulepe eelarve ja mugavuste vahel. Nimelt kui asi puudutab puhkusereisi, muutun ma täielikuks snoobiks. Kui puhkama, siis ikka täiega ja naudinguga, mingid säästureisid ei lähe arvesse, siis ma istun juba kodus, kus on mugavam. Ma ei ole ühegi hinna eest nõus ööbima kuskil odavas hostelis ja hommikul unise peaga endale kuskilt tänavalt kohvi otsima. Soe vesi ja muud mugavused on elementaaarsed.
Õnneks oli tänavune niiske suvi, mis ohtrat kastmist ei nõudnud, ning soe ja leebe sügis eelarvele soodsad ja lubasid reisimisele mõelda. Esimene valik oli Sharm-el-Sheik, mis ka broneeritud sai. Aga kui vene lennuk oktoobri lõpul alla kukkus ja lennud Sharmi lõpetati, olin tükk aega ooteseisundis. Üks võimalik valik oli Iisrael, aga ausalt öeldes olid sealsed hotellid, mis mu eelarvesse mahtunud oleksid, nii viletsad, et ei tekitanud kiusatust.
Vaid kaks nädalat enne reisi pakkus GoAdventure asendusreisina välja Hurghada ja olles hotellid üle vaadanud, otsustasin Sunrise Mamlouk Palace kasuks. Viis tärni, kõik hinnas, nii toitlustus kui joogid.
Lennufirma on FlyEgipt, lennuk Boeing 737-800. Islamile omaselt ei müüda lennul alkoholi, mis on suurepärane, sest osa kaasmaalasi on suutnud end juba enne lendu täis tõmmata, rõvetsevad ja ropendavad. Maailm on veider. Ma istun lennukis, mida juhib moslemist piloot, teenindav personal räägib omavahel araabia keelt ja ainuke asi, mis olemise ebamugavaks teeb, on nõmedad kaasmaalased. Mitte et mul midagi klaasi veini vastu oleks, aga ma olen paari tšarteri peale sattunud, kus alkohol voolas ojadena ja viimane kolmandik lennust on kaunikesti jube olnud. Teenindav personal on usin ja sõbralik
Toiduks on paar kurba võileiva, pesukäsna meenutav koogitükk ja pakk apelsinimahla. Viimane on hea. Kohv on tasuline, 2 eurot,ja lahustuv Nescafe.
Viimase lennutunni algus on lummav. Lennutrajektoor on olnud ilmselt selline, et kuskil Kreeka kohal tulime üle Vahemere ja seal pööras lennuk itta Hurghada poole. Paremal laiub tuledesäras Niiluse org nagu kuldne ja kalliskividega kaetud looklev draakon. Kahel pool seda süsimust ja tuledeta kõrb. Keskel voolamas elu jõgi, emake Niilus. Inimkonna kultuuri ja ajaloo üks hällidest.
Hurghadas maandume täpselt graafiku kohaselt kell üheksa õhtul. Lennujaam on hiiglaslik, aga praegusel ajal üsnagi inimtühi. Passikontroll venib nii, et midagi nii aeglast nägin ma viimati ligi kümme aastat tagasi Luandas. Vahepeal kell kümme tuleb vahetus, selles, et kaks araabia meest kohtudes üksteist põsele suudlevad, pole muuseas midagi imelikku. See on lihtsalt selline kultuur.
Peale kümmet olen lõpuks Egiptuse pinnal. Kohver juba ootab. Lõpuks ometi ka korralik tualett ja sigaret üle kuue tunni. Mmmmm.
Siis hotellide järgi bussidesse ja kusagil peale ühtteist maabun hotellis, õnneks olen ainuke eestlane, kes sellesse hotelli tuleb. Hotell on isegi pimeduses imposantne.Uksel tervitatakse sõnadega Welcome home ja ulatatakse kätepuhastamiseks soojendatud niiske froteerätik. Check-in käib kiiresti, vasaku käe randmele kinnitatakse paketti tõendav pael ja oma pagasiga kohtun alles toas. Mis on vastuvõtust pagana kaugel. Hommikul näen, et olen paigutatud ilmselt eriti magusasse kohta, kõige merepoolsemasse korpusse kolmanda korruse merevaatega tuppa. Aga minu haige põlve jaoks on jalutuskäik peamajja, kus süüa antakse, on paganama pikk. Muude mugavuste kõrval on see tühiasi, tulen toime.

Joon reisipalaviku mahavõtmiseks paar klaasi roosat veini ja magan nagu kott, kuni kell kuus hommikul mingi prožektor näkku paistma hakkab. Tegemist on suure ja sooja tõusva päikesega. Ütlen talle tere, tõmban kardinad ette ja magan edasi.
Kella üheksa paiku jalutan hommikusöögile. Rootsi laud ulatub lõpmatuse teise otsa ja lisaks muudele ahvatlustele pakutakse spetsiaalselt sinu silme all valmistatud omletti või värskelt praetud pannkooke. Kui ma veel avastan, et kohviautomaatidest tuleb päris kohvi, mitte mingit seisnud lurri, on tunne, et olen nirvaanasse sattunud. Kulutan hommikusöögile terve tunni. Värskepressitud guaavimahla polnud isegi paljurännanud mina enne joonud ja sellest saab lähemaks nädalaks mu lemmikjook.
Tagasi jalutades otsin üles spa. Selgub, et sisebassein on remondis. See on pettumus. Sisseviskajate kätte sattununa lasen endale kaela määrida neli tunniajalist massaaži kolme soodushinnaga. Sellele eelneb muidugi kõva kauplemine, sest niiöelda hinnakirjahind on üsnagi ehmatav. Aga me oleme ju Egiptuses…ja peale pooletunnist kauplemist saan ma proovimassaaži tasuta ja ülejäänud üsnagi kodumaise hinnaga. Massaaž oli mul oma ravist vaevatud kere jaoks nagunii plaanis ja ausalt öeldes oli see igat makstud eurot väät. Ma ei teadnudki, et mul niipalju valupunkte on, kaasa arvatud näos ja peas.
Järgnevatel päevadel ei tee midagi tarka ja ma ei tulnudki siia midagi asjalikku tegema. Söön,magan, lesin palmi all. Olen arvuti kaasa võtnud küll mõttega kirjutada, aga vaimu peale ei tule. Liiga mõnus on olla.
Esmaspäeval tulevad esimesed lõunamaised viperused, mille puhul pole vaja põdeda. Seda suhtumist lihtsalt nimetatakse Hispaanias näiteks manjaanaks ja idamaades inšallahiks. Ehk midagi juhtub siis, kui Allah seda tahab. Mina olin plaaninud esmaspäeval Hurghadasse sõita, aga bussi ei tule. Olles pool tundi oodanud, lähen retseptsiooni jorisema. Pärast mitut araabiakeelset telefonikõnet selgub, et täna ei tule jah. Olgu nii, läheme siis homme. Selle asemel käin taksoga lähedalolevas kaubanduskeskuses. See on kuskil pooleteise kilomeetri kaugusel küll täiesti nähtavas kauguses, aga ma ei riski jalale liiga teha. Ostan koduskandmiseks paar paari dresse ja retuuse ja uudistan kohaliku supermarketi toiduvalikut, see on võõrastes maades alati nii huvitav. Sama takso tuleb vastu. Üldiselt võib tõdeda nii sel kui järgnevatel päevadel, on egiptlased täpsed, kokku lepitud kohtumisele tullakse pigem viis minutit varem kui hiljem.

On mu sünnipäev ja lausa üllatav, kui palju inimesi seda meeles peab. Marguse isa ja ema helistavad. Poiss helistab Rootsist. Õeraas. Facebook piiksub õnnitluseteadetest varahommikust kuni pea järgmise päeva hommikuni ja mul endalgi on vähe üllatav, et need paarsada inimest, kes mulle õnne soovivad, on tegelikkuses ka reaalsed tuttavad. Ja väga erinevatelt aladelt. Minu väikesesse maailma mahub palju erinevaid maailmu. Töömaailm. Aiandusmaailm. Koeramaailm. Ajakirjandusmaailm. Mentorlusmaailm. Kohalik kogukond. Jne. Mulle meeldib, kui elus on palju erinevaid värvilisi tahke ja on õnn, et saan sellist elu elada. Õhtusöögiks panen selga siidkleidi ja värvin silmad, aga see on ka ainuke kord, kui ma selle nädala jooksul viitsin end mukkida.
Ilm Punase mere lõunarannikul on detsembris minu jaoks täiesti paras. Kampsun või sall peavad kaasas olema, sest hommikul ja õhtul on tugev tuul ja üsna jahe. Päikese käes ja tuulevarjus palav. Parim on varjuline ja tuuletu koht, seal on ülimõnus.
Hotelli aed on imeline, aga selle eest kannab hoolt ka terve aednike armee. Isegi mahakukkunud õielehed korjatakse murult ükshaaval ära. Erilist liigirikkust kohas, kus suvised temperatuurid võivad tõusta üle 40 kraadi, muidugi pole oodata, aga kujundus on väga kaunis. Siin võib lõpmatult jalutada ja veel viimaselgi päeval avastan midagi uut. Loen hotelli keskkonnapoliitikast, et aedade kastmiseks kasutatakse nn.halli vett, ehk duširuumidest tulevat kasutatud vett, mis enne loomulikult puhastusseadmetest läbi käib. Kui palju seda selle kauni aia korrashoiuks läheb, ei taha mõeldagi, kastmisvoolikud on meie kodustest kaks korda jämedamad ja isegi detsembris kastetakse mitu korda päevas, et see rohelus kestaks. Ümberringi on ju vaid kõrb ja viljatu liiv.

Teisipäeval käin Hurghadas ikkagi ära. Ma küll ei lootnud midagi, aga ega midagi huvitavat ei näe ka. Kohas, kus buss meid maha paneb, on sadu suveniiripoode ja võltsriideid ja –kotte müüvaid kauplusi, ükski neist ei huvita mind sendi eestki.

 Kusagil peab olema ilmselt ka normaalseid poode, sest kohalikud käivad inimese moodi riides, mitte võltsarmaanides ja donnakaranides, aga sinna ma lihtsalt ei satu. Kogu kaubandus tundub olevat orienteeritud venelaste maitsele, kõik sildid on dubleeritud vene keelde. Lasen ühes poes endale pähe määrida ametüstidest kaelakee, mida mul tegelikult ka muidugi vaja pole, aga kivid on ehtsad ja võtame seda siis investeeringuna…Toidupoest ostan koju viimiseks halvaad ja kohapeal joomiseks juua. Hotellipakett sisaldab küll tasuta jooke, aga mu tuba on baaridest suhteliselt kaugel ja kolmandal korrusel, nii et iga lonksu pärast jalutada ei viitsi. Kogu Hurghada kraanivesi on puhastatud merevesi ja juua ei kõlba.
Vene lennuki allakukkumine oktoobri lõpul on turistidevoolu peatanud ja see on Egiptuse majandusele tõsise põntsu pannud. Osa hotelle ja kauplusi on suisa suletud. Sajad ehitised on peatatud. Mõned hotellid pidavat töötama säästurežiimil. Sentido Mamlouk Palaces, kus mina elan, kriis küll eriti tunda ei anna, kuigi ka siin on osa korpusi remondiks suletud, remondis on ka amfiteater ja spa. Aga see tundub pigem planeeritud tegevus olevat, ja ehitatakse kiiresti, korralikult ja kuidagi nii, et kliente ei häirita. Spa, mis remondi ajal töötab, näeb esimesel päeval väga remondis välja, aga viimasel päeval hiilgab fuajee juba uue sisekujundusega.
Tagasi hotelli, sööma ja massaaži. Aeg läheb üllatavalt kiiresti. Kartsin, et hakkab igav, aga ei hakka.
Kolmapäevaks olen ostnud endale El Gouna ekskursiooni, mis minu jaoks ostutub mõneti pettumuseks. Ekskursioon on venekeelne, no sellega saab hakkama, kuigi mu vene keel on üsna roostes. Aga kogu meelelahutus on selgelt vene temperamendile orienteeritud, liiga lärmakas ja familiaarne minu jaoks. Ja kuigi ma olen turismifirma esindajale toonitanud, et mu jalg on haige ja ma ei saa käia, tuleb lisaks küllaltki pikkade vahemaade jalgsi läbimisele ronida ka jahi järsul treppredelil ja Egiptuse maabumissillad tõstavad mu juuksed peas püsti, sest see on lihtsalt paar mere kohal nõtkuvat ja kõikuvat lauajuppi. Laev on räpane ja kleebib, tualetid ei tööta ja tualettpaberit pole.  Õhtuks on põlv küllaltki piinatud ja valus. Tuju ma endal lihtsalt rikkuda ei lase, küll helistan hotelli jõudes turismifirma esindajale, et reedeks tellitud ekskursioon tühistada. Nüüd algavad jamad. GoAdventure giid väidab, et tema ei saa midagi teha, kuna ma ei ostnud ekskursiooni tema käest. Enda teada ma kohtusin kokkulepitud kellaajal inimesega, kes väitis end olevat GoAdventure esindaja…äääeee, jah me teeme koostööd, tuleb vastus, aga asju pean ajama ikkagi tolle Ahmediga. Saan Ahmedi telefoni ja helistan, et kahjuks ei saa osaleda, jalg valutab. Vend pole selle üle muidugi eriti õnnelik ja lubab hommikul tagasi helistada. Kell kaksteist pole hommik ikka veel saabunud, aga mul ei ole ka kavatsust neile eimillegi eest 80 eurot jätta. Helistan ise ja asi laheneb, õhtuks tuuakse hotelli raha ja ärasõidukellaajad. Üldse peaks mainima, et GoAdventure töökorraldus jätab halva mulje. Asendusreisiga venitatakse viimase minutini, lubatud eestikeelset teenindust praktiliselt pole, ekskursiooni kvaliteet oli allpool igasugust arvestust, aga vähemalt suudeti kasutamata teenuse eest raha tagasi maksta…ilmselt olen senikasutatud Estraveli, Germalo, Astellaria ja Tensi reiside superkvaliteediga end ärahellitada lasknud, aga järeleandmisi ka teha ei kavatse. Ja hotell, kus ma elan, on suurepärane, mitte millegi üle pole poriseda.
Natuke ka El Gounast, mis on suurepärane näide sellest, mida võib luua ühe inimese äriidee. Veel kaheksakümnendate lõpul oli siin kõrb. Kuni kohalik kopti ärimees otsustas osta riigi käest tüki kõrbe ja kuuldavasti üsnagi peenraha eest. Kopad löödi maasse ja kakskümmend viis aastat hiljem nimetatakse El Gounat Egiptuse Veneetsiaks. Kümme kilomeetrit kanaleid, täidetud mereveega, kümneid saarekesi uhkete hotellide ja villadega, kuhu on talvise puhkekoha ostnud selle maailma rikkad ja ilusad.

 Kahjuks meid jalutama ei lasta. Giid tassib meid ilmselt oma tuttavate baari, olles eelnevalt taevani kiitnud, kui head alkoholi sealt osta saab. Toidupoodides Egiptuses alkoholi ei müüda, ja ma ei saagi teada, kus peale baaride veel müüakse. Meie hotellis on joogid paketis ja seetõttu mind eriti ka ei huvita. El Gouna baarist ei osta meie grupist küll keegi midagi, sest paljukiidetud alkohol on seal kolm korda kallim kui selles viietärnihotellis, kus ma elan. Peale luhtaläinud ostutuuri on giid üsnagi vissis näoga ja pool esialgsest entusiasmist on kadunud. Ülejäänud osa ekskursioonist on soovijatele lõbusõit merel mingite kummipaatidega, mida nimetatakse banaanideks ja tablettideks, ilmselt kuju järgi. Mina loobun, sest niigi on tuul külm ja enamus aega päevast on jope seljas. Natuke korallrifi imetlemist läbipaistva põhjaga laevas. Näeme delfiine mitmel korral, vee all ja vee peal. Lõpuks kalastamine, mille käigus saab igaüks õnge leotada, kala küll eriti keegi ei saa.
Hotellis on hinnakirjad täiesti olemas, sest ka all inclusive paketi ostjatele on kogu alkohol hommikul kella kümnest kuni keskööni tasuta, alates keskööst kuni kella kuueni hommikul tasu eest ja hommikuti kella kuuest kümneni alkoholi ei saa. Vabalt voolavast alkoholist hoolimata ei näe ma ühtegi purjus inimest terve nädala jooksul, aga ma ei liigu ka öösiti ringi, uni murrab õhtul varakult maha ja magan praktiliselt igal öösel kaksteist tundi. Puhkama ma ju siia tulingi.
Kuuenda päeva õhtupoolikuks olen oma puhkusevalikuga endiselt hullult rahul. Hotell on tõeliselt super ja teenindus suurepärane. Nädala teises pooles mäletab omletitegija, millises küpsusastmes sa oma muna soovid ja veinikelner teab, millist veini sa jood…ja ma ei usu, et see mingi mulle mõeldud erikohtlemine on. Tuba on suur ja mugav ning voodi mõnus – muidu ma siin selliseid magamismaratone ei korraldaks. Mu absoluutne lemmikkoht on omaenda toa rõdu, kuhu paistab päike hommikul kella kuuest kuni umbes kella kaheni päeval ja kus on tuulevari.

Talvine Egiptuse kliima sobib mulle imehästi, ei ole liiga palav, päike ei ole pööraselt kõrvetav, pidev tugev tuul on küll tüütu, aga selle eest on võimalik varju leida. Kui ma saaksin kuidagi oma koerad siia smugeldada ja raha oleks jalaga segada, siis jääksin siia vähemalt veebruari lõpuni, ma ei tunne külmast ja lumest vähimatki puudust. Olen tegelikult aastaid juba unistanud elust, kus saaksin sügisel võtta oma penid ja minna kuni kevadeni Eestist ära…aga seni, kuni tuleb tööl käia, pole see mõeldav.
Kui peaks tekkima tahtmine veel kunagi talvisele päikesepuhkusele Egiptusse põgeneda, oleks mõistlik osta Eestist ainult lennupiletid ja hotell broneerida internetist. Sellega säästaks paarsada eurot. Kui tekib tahtmine kohapealseid ekskursioone teha, minna Kairosse, Luxorisse, Alexandriasse või Jeruusalemma, on seda kõike võimalik kohapealt osta. Võimalus minna Jeruusalemma paneb muuseas esimesel päeval ka minu silmad särama, kuigi ekskursioon on üpriski kallis. Kahjuks osutub määravaks hoopis see, et ekskursioon tähendab ühte ööbimist bussis ja see mu vaevatud kerele ei sobi. Olevat olemas ka kahepäevased Jeruusalemma ekskursioonid ööbimisega hotellis, aga mitte sel nädalal ja ega ma vist ei läheks ka….kui õnnestuks kaks nädalat kohapeal olla ja puhata, siis võiks ju kaks päeva kulutada, aga praegu ei raatsi.
Hotelli, kus elan, oskan küll soojalt soovitada ja sama hea tundub olevat kohe kõrval olev samale grupile kuuluv Sentido (Sunrise) Garden Beach, aga viimases käib praegu suurem remont, tundub, et ehitatakse mingit ägedat veeparki suurte liutorudega. Kahel hotellil on ühine rand Punase mere ääres, ujujaid eriti detsembris ei ole, aga päevitajaid küll.

Kuna mina päevitada ei tohi, siis käin rannas ainult paaril korral, peab ju varbaga vee ära proovima. Korpus, kus ma elan, on kuuldavasti hotelli parimaid, kuna on rannale kõige lähemal ja baaridest-restoranidest kõige kaugemal, seega kõige vaiksem. Kui mu jalg terve oleks, oleksin ma selle üle üliõnnelik, aga praegu on pikad vahemaad natuke probleem ja mõtlen enne alati hoolega läbi, enne kui peakorpuse poole jalutama hakkan.
Laupäeva hommikul tuleb tõusta kell pool kuus ja olla kell 6:20 bussi peal. Ees ootab viis tundi piinarikast lendu ning pime ja külm kodumaa. Aga ma olen ikkagi rahul. Taimed ja aed võivad olla. Koerad ja reisimine peavad olema, ilma nendeta poleks elul mõtet. Kodu on seda armsam, kui sealt vahepeal natuke ära käia ja eemalt vaadates tunduvad probleemid oluliselt pisemad. Mul on õnnestunud nädal aega hästi magada ja korralikult süüa ning see on minu jaoks olnud väga oluline. Inimesed, kellel on hea söögiisu,ei kujuta ette, kui tõsiseks probleemiks võib kujuneda pikaaegne isutus. Kui ma nüüd suudaksin end ka kodus regulaarselt sööma sundida, oleks hea.
Tagasilend kulgeb kuidagi sujuvamalt, keegi ei ole purjus ega lälla, õnnestub tunnikese isegi tukkuda. Sõbranna tuleb vastu ja kodus katab mind kiunuv ja limpsiv karvane laviin. Perenaine on lõpuks ometi kodus.
Rohkem pilte leiab Facebookist .

Ja Aladdini juurde tuli Al-Maghribi võlur...

Nii algavat üks tuhande ja ühe öö muinasjuttudest ja nii algas ka Germalo reisitutvustus. Seekordne seiklus enese jaoks algab Tallinnast, olen ööbimiskohaks valinud Balti jaamas asuva hotell Schnelli ja üldiselt ei kahetse, viiesaja krooni eest on toas kõik ühe öö veetmiseks vajalik ja plusspunktid saab eriti dushiruum, kus on piisavalt ruumi, normaalne veesurve ja suur riiul kogu naiselikult hädavajaliku kola äramahutamiseks. Reisi teine päev algab vara, äratusega kell 4.30 ja saabumisega lennujaama kell 5.30. Algul tundub kõik lobedalt sujuvat, kuid kui kogu seltskond on juba pardale istutatud, teatab piloot , et väljalend hilineb pool tundi. Tegelikkuses on kell juba kolmveerand kaheksa, kui lennuk talveunise teo kiirusega stardiraja poole ruleerima hakkab ja kaheksa läbi, kui viimaks õhku tõuseme. Järgmiseks rõõmustatakse meid teatega, et seoses tugeva vastutuule ja prantsuse lennujuhtide järjekordse streigiga kestab lend esialgselt ette nähtud nelja tunni asemel üle viie tunni. Seega on kogu päevaplaan pea peale paisatud.

Malagas kogutakse grupp kokku ja bussi. Sõit Malagast Euroopa edelapoolsemaisse punkti, Gibraltari väina üheks sambaks olevasse Tarifasse kestab kaks tundi, Hispaania päikeserannik ei õigusta oma nime kohe kuidagi, sest vahetpidamata sajab vihma ja tänu lootusetule hilinemisele jääme muidugi eelnevalt broneeritud praamikohast ilma ja laevast maha. Järgmine praam on täis, nii tulebki oodata kella seitsmest laeva. Longin mööda Tarifat, kus teha pole õieti midagi, kauplused on siestaks suletud. Tellin ühes tänavakohvikus spaghetti Bolognese, isegi teadmata, kas kehv enesetunne on tingitud tühjast kõhust või lennuväntsutustest…hiljem osutub see väga heaks valikuks, sest rohkem söögivõimalusi sel päeval ei avanegi ja see päev saab väga pikk olema. Aga selle eest leian jalutades maailma kõige ilusama postkasti:

Vahepeal on õnneks kell jõudnud sinnamaale, et avatud on ka Tarifa X sajandil ehitatud merekindluse uksed, kaheeurose pileti eest saab giidita ekskursiooni, aga kuna infotahvleid on piisavalt, saab ka ilma giidita küllaltki hea ülevaate. Need tuhandeaastased ehitised äratavad minus alati aukartust, ehitati neid võimsaid losse ju palja inimtööjõuga, omamata ainsatki tänapäevast imeriista…ja püsivad siiamaani.

Peale pooletunnist kindluseslonkimist, millega saab ringi peale nii lossile, müüridele kui tornile, kust avaneb imepärane vaade nii Vahemerele kui Atlandi ookeanile, tellin veel ühes tänavakohvikus jäätisekokteili värskete mustikatega, mmmm, see on tõeliselt hea. Siis ongi aeg sadama poole tagasi loivata, sest laev hakkab kohale jõudma. Laeval tervitab personal meid sulaselges eesti keeles, tegemist on endise Nordic Jet Line alusega, mis varem Tallinna ja Helsingi vahel sõitis. Nüüd läbib ta 18-kilomeetrist vahemaad Tarifa ja Tangeri vahel., eesti poisid endiselt meeskonnas. Sõit kestab ligi tunni ja sellest enamik kulub Maroko passiametniku juurde looklevas sabas seismisele, saame passi viisanumbri ja sisenemistempli ning Tanger sadamas jääb ainult sisenemisel passi näidata. Kohvri kaasasrebimine Tangeri sadamas saab keeruline olema, sest mingeid euroopalikke iseliikuvaid teid ei ole ja teisel korrusel asuvasse tolllipunkti tuleb pagas käsitsi kohale tassida, abipakkujaid küll on, aga hiljem ei saa isegi aru, miks ma nad araabiakeelse “La”-ga minema peletasin, oleks ju võinud see paar eurot kulutada ja end mitte nikastada…eks ära minnes olen targem.
Bussis rõõmustab giid meid teatega, et sõita tuleb veel üle viie tunni, inimesed on päris pahased, sest kuigi oma osa päeva ebamugavustes on ka lennuki hilinemisel, on marsruuti planeeritud 12 tundi sõitu ja see on ikka päris kurnav. Peale tuleb ka meiega kogu reisi kaasa tegev kohalik giid Muhamed, kes Germalo giidi jutu järgi olevat usaldusväärne isik, sellist muljet too paraku ei õigusta, algab usaldamatus sellest, et giid pakub võimalust raha vahetada 10% kallimalt kui ametlik vahetuskurss ja hiljem juhtub nii mõndagi veidrat veel. Õnneks tehakse viietunnise reisi puhul ka paar sirutuspausi. Fesis asuvasse Mounia hotelli jõuame kell 1 öösel kohaliku aja järgi ja kuna Maroko aeg on Eesti ajast kolm tundi taga, on kodus kell neli hommikul. Esimene puhkusepäev on tähendanud 24 tundi pidevat ülevalolekut ja väsimus on tappev.
Hotell Mounia on kõigiti mugav ja armas, ei anna võrreldagi näiteks sama reisifirma poolt pakutud hotellidega Tuneesias, kõikjal on imekaunid mosaiigid,

 vannitoas suur vann, mille mõnusid saab hoolega kasutatud ja mugav voodi. Selles hotellis saab veedetud kaks ööd ja see on ka ainuke kord, kui selle reisi vältel ei pea igal hommikul kohvrit pakkima. Lisaks on selles hotellis ilusaim lift, mida ma eales näinud olen...pisiasi, et sinna mahub korraga üks inimene koos kohvriga, ei loe...

Hommikupooliku veedame Fesi linnas, sõidame ringi, jalutame kohaliku kuningapalee ees ja pisut ka juutide linnaosas, mida igas linnas nimetatakse samamoodi - Mellah, mis tähendab araabia keeles soola. Nimetus tulenevat ajalooliselt kombest, et idamaades oli kombeks kurjategijate pead pärast hukkamist avalikuks vaatamiseks välja panna. Ning et need võikad esemed kohe lõunamaises kuumuses roiskuma ei hakkakstuli neid soolata ja see oli just juutide töö. Mitte just meeldivaim ettekujutus.
Külastame vaskseppade töökoda ja juba 14.sajandist tegutsevat parkalitöökoda. Viimase uksel antakse igale külastajale pihku piparmündioksake. Mis kulub marjaks ära, sest hais on tõepoolest kohati talumatu. Maailma parimad kitsenahad, mille pehmus on imeline, saadakse meetodil, kus nahku leotatakse kõigepealt lubjavees, siis pargitakse tuvisõnniku lahuses ja lõpuks leotatakse loodusliku värvit tünnides.

Nahad on tõesti imepehmed ja kvaliteetsed, nendest tehtud tooted aga kahjuks ajast ja arust, nii jakid kui kotid, nii jääb ost seekord tegemata. Tagasiteel tekivad ummikud, kui mediina tänavatel liiguvad eeslid või muulad, on sealt vastassuunas läbipääs ikka üsnagi keeruline.

Järgmisena külastatud kudumistöökojast ostan siiski ühe kohapeal käsitööna valminud salli. Külastame ka üht koraanikooli ehk medresed, kus parasjagu küll õppetööd ei toimu, kuid Maroko religioossed ehitised on imelised.

Peale Fesis tiirutamist suundume  Meknesi, mida pidavat nimetatama Maroko Versailleks, kahhjuks on raske aru saada, millega see põhjendatud oleks, Ainuke object, mida külastame, on ühe kuulsaima Maroko sultani, Moulay Ismaili, hobusetallide varemed, mis paraku erilist muljet ei jäta, selliseid savimüüre on täis kogu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida. Päevavalguses jõuame veel ära näha Rooma linna Volubilise varemed, mis on päikeseloojangus lummav vaatepilt.

Õhtul aga lastakse grupp lahti Meknesi peaväljakule, kus käib laupäevaõhtune rahvamelu ja seda ilma igasuguse alkoholita, ühes nurgas tegutsebt turg, kus müüakse kõike Vuittoni koopiatest äsjatapetud vasikate peadeni, idamaine kauplemine ja suhtlemine käib kõikjal.

Hommikul lahkume Fesist. Heidame vaateplatvormilt veel pilgu linnale ja külastame keraamikatöökoda, milles valminud käsitöö on nii imeline ja peen, et tahaks pea kõike…õnneks ütleb terve mõistus, et õhkõrna keraamika vedamine läbi poole Maroko ja kolmveerandi Euroopa on küllaltki riskantne tegevus, kaks korralikult pakitud teepakialust leiavad mu kotis koha sellegipoolest. Ma ei taha isegi küsida, mis maksaks ühe fantastilise mosaiikpurskkaevu saatmine Eestisse, kuigi töökojal ripub silt “Delivery to all countries”, esiteks maksaks see kindlasti terve varanduse ja teiseks ei peaks see imeline mosaiik kardetavasti meie kliimas õues vastu.

Edasi loksume terve päeva lõuna poole. Külastame mägilinnakest Irfane, kus on paraku vähe aega, jõuan puistada sularahaautomaati ja aidata selles tegevuses ka paari prantsuse keelega mitte toime tulevat grupikaaslast, osta endale ühe djellaba (kui näen, milliseid imekauneid djellabasid kannavad Maroko kaunitarid, ma lihtsalt pean endale ühe saama, seda enam, et see käsitsikootud kangast pikk kleit maksab ainult 200 krooni ringis, juua ühe cappuccino, mis meenutab cappucinot ainult nime poolest, kahtlustan, et tegemist on lahustuva kohviga, millele peale pisut piima vahustatud, ületame Atlase mäed (mille jooksul minusugune mägede üldse.mitte.fänn kas tukub või loeb raamatut) ja mõnda fotostoppi jõuame kõrbelinna Efroud, ja peatume hotellis Kazbah Tizim. Tegemist on muinasjutulise kohaga, mis arhitektuurilt meenutab idamaist lossi kõigi oma siseõuede, soolalampide ja hämarate võlvkäikudega. Toad on askeetlikud, voodid kaetud berberi vaipadega, aga kõik see tekitab pigem tunde, nagu oleks ajamasinaga mitu sajandit tagasi sõitnud ja ootamatult tuhande ja ühe öö muinasjuttudesse sattunud. Kuivõrd see Sahara põhjaserv on populaarne võtetepaik Hollywoodi filmimeistrite jaoks,saame vastuvõtust teada, et kord olla Kate Winslet üürinud terve sama hotelli kaheks kuuks. Loodetavasti ei ööbinud ta minu toas, kus ei töötanud tualett, algul ei saanud ma isegi aru, miks vett tõmmates midagi ei tule, siis seinal asuvat kraani keerates hakkas vet purskama igale poole, ainult mitte veepaaki...
Ilmun õhtusöögile äsjaostetud djellabas ja teenin sellega ära nii meie kohaliku giidi aplasusi kui hotelliteenindajate tunnustuse…sest mis sobiks idamaisesse muinasjuttu rohkem kui Maroko rahvusrõivas rohelisesilmse blondiini seljas. Mind ennast häirib ainult see, et olen hädas ühe samasse gruppi kuuluva isasolendi lähenemiskatsetega ja kuna ei taha päris riidu algatada (sama seltskonnaga peab kitsukeses bussis veel päevi veetma), ei taha ka päris otse öelda, et kuule mees, mu elu on praegu täiuslik ka ilma igasuguste suheteta….kuigi kiusatus hetkeks isegi tekib, sest kandidaadil pole viga, aga ei…ma ei kavatse oma ligi kolm aastat tagasi antud karskustõotust murda, eriti mingi turismireisi juhusuhte pärast. Ja pikaajalised suhted minu eluviisi kah ei sobi.

Hommikuks on muinasjutt lahkunud, hotell näeb pisut kulunud välja, mosaiikidest pudeneb tükke ja neid katvad vaibad on kulunud ja auklikud, kuid see ei vähenda õhtust emotsiooni.Kõik muinasjutud lõpevadki ükskord.

Hommikul pakutakse soovijatele võimalust vaadata päikesetõusu kõrbes ja sõita kaamelitega, aga kuna selleks tuleks ärgata kell neli, õhtu on olnud pilvine ja kaameleid olen ma ennegi määratus koguses näinud, eelistan magada. Hiljem olen oma otsusega rahul, ka hommik on pilvine ja ei mingit päikesetõusu kõrbes. Need, kes käisid, jäävad ka siiski rahule.
Reis läheb edasi, esimese asjana külastame kohalikke kiviraidureid, kes lähedalasuvatest Atlase mägedest raiutud marmorist kunstiteoseid loovad, õigem oleks küll öelda tarbekunstiteoseid, purskkaeve, kraanikausse, aiaskulptuure ja isegi mööblit. Asjad muudavad huvitavaks sajad kivistised, mis marmorit ilmestavad ja mida kohalikud väga hästi esile tuua oskavad. Kuigi kõik lubatakse ka koju saata, meist ostjaid kellestki pole. Hinnad on…ütleme, et toodetele vastavad, tegemist polegi odava laiatarbekaubaga.

Siis suund taas mägedele, lõunat sööme Toudra jõe kanjonis asuvas söögikohas, miks lõunapaus kahetunnine tehakse, ei saa aru keegi, sest vaadata ei ole seal kanjonis eriti midagi peale mägijõe ja kohalike kaupmeeste, kellel on muidugi siiralt hea meel, et turismigrupp nii pikaks ajaks neile piinata antakse. Siis loksume mööda poolkõrbe edasi, maastik on hall ja igav, giidil kodutöö ilmselt tegemata, sest ta ei räägi eriti midagi, vait ja suhteliselt vähe suhtlemisaldis on ka kohalik giid, nii et päev kujuneb pikaks ja igavaks ja kulmineerub saabumisega ööbimiskohta, mis pehmelt väljendudes asub kusagil karuperses…hotelli niinimetatud parkla on kottpime porimülgas, kus oma kohvri ülesleidmine ja väljavedamine on paras kunsttükk, hotelli ümbrus ja kahjuks ka sisemus haisevad tuvisõnniku järele pea sama hullusti kui parkalitöökoda, söögiisu kaob täielikult ja peale supi õhtulauas mul midagi alla pressida ei õnnestugi. Vähemalt õnnestub mul restoranist minema putkata enne, kui mu Romeo õhtusöögi lõpetab ja rahulik õhtupoolik on seega garanteeritud. Otsigu endale mõni teine huviobjekt, üksikuid naisi on grupis jalaga segada. Enne õhtusööki aga tuleks tuppa pääseda, aga hotellis pole lifti ja tubadesse viib paras taevatrepp, millest kohvrit üles tassida tundub päris probleem olevat, nii seisangi seni kohvri kõrval raevunud emalõvi ilmel, kuni ilmub lõpuks üks hotelliteenindaja. Hotellituba on küll kõle ja siin pole isegi joogiklaasi ja lugemislampi ning selleks, et läptopiga pistikupesani ulatuda, pean roppraske mosaiiklaua teise kohta tirima, lisaks on mul eelmisel päeval kaelasadanud jääkülma vihmavalingu või siis konditsioneeride tagajärjelt korralik nohu hangitud ja enesetunne pole suurem asi (kahjuks ei summuta see nohu tuvisõnniku lehka).

Hommik on seekord õhtust targem ja end kottpimedast ja umbsest toast välja vedades avastan, et asume imekaunis paigas mägede rüpes. Hommikusööki saame süüa väliterrassil, kus avaneb vaade mägijõele, kus küll tavaliselt vett ei ole ja selle teisel kaldal asuvale kindlusele, mida kohe külastada plaanime. Kui tavaliselt on vahemaa läbitav kuiva jalaga, on viimaste päevade vihmad (jah, eestlased suudavad isegi Saharas vihma välja võluda) voolusängi parajaks mudavooluks muutnud. Vapramad võtavad jalad paljaks ja sumavad läbi, mind siiski ahvatleb rohkem kohalike poolt pakutav eesliküüt, esiteks on eesliga alati lõbus sõita ja kui tihti minusugune ikka seda lõbu endale lubada saab, et ta süles ratsu selga tõstetakse, kleenukestel berberipoistel on jõudu ropult. Tuiskame uljal eeslikapakul läbi mudavoolu ja ma ei kadesta neid mitte sugugi, kes teravate kivide otsas teed otsivad.

Kasbah (ehk eesti keeles ehk linnus või kindluselamu) Ait Ben Haddou on tähelepanuväärne selle poolest, et kui paljud Sahara põhjaserva kasbah´d on kas lagunenud või millekski kaasaegseks renoveeritud, elatakse selles linnuses küllaltki muistsel moel. Eakas peremees pakub üllatavalt puhtas, ruumikas ja mõnusa sisekliimaga elutoas külalistele piparmünditeed. Olevat mehel ka neli naist, keda moslemikommete kohaselt külalistele ei näidata. Küsin meie giidi Muhamedi käest, kuidas see võimalik on, eelmisel päeval oli sellest just juttu, et Marokos on mitmenaisepidamine seadusega keelatud…Muhamed arvab, et esiteks on tegemist nii vana mehega, et küllap olid tal need naised juba eelmise seaduse ajast. Teiseks ei pidavat mägede ja kõrberahvad eriti ametlikest seadustest üldse eriti palju pidama ja elama ikka rohkem oma iidsete kommete ja tavade järgi. Ja üleüldse, kui tema, Muhamed, mu nüüd kohe naiseks võtaks ja siia mägedesse ära peidaks, ei leiaks mind nagunii enam keegi üles. Pole just meelitav ettepanek.
Tagasitee üle mudavoolu toimub samamaoodi eesli taguotsal rappudes. Kui muidu toimuvad need turistide sõidutamised nii, et vaene turist hoiab end küünte ja hammaste abil eesli seljas kinni, sest sadulaid ometigi neil ju pole, ja eesliajaja jalutab kõrval, siis siin hüppavad poisid sõitja ette eesli selga ka ise, küllap ei taha nemadki jalgu poriseks teha. Mõne suurema eluka otsa mahutatakse kogunisti kolm inimest. Mina saan õnneks sama eesli ja berberipoisi ka tagasi minnes.

Tagasi hotellis, veame oma kohvrid bussi ja algab looklev teekond läbi Kõrg-Atlase mägede, kõrgeim koht, mida läbime, on Tichka mäekuru 2260 meetri kõrgusel. Neile, kes mägesid armastavad, on selline sõit kindlasti naudinguks, kauneid vaateid on igal nurgal. Mina panen aeg-ajalt isegi silmad kinni, sest otse bussi aknast avanev sadu meetreid vabalanguse võimalust on päris pelutav.

Sõidame läbi kümnetest küladest, kus elu käib nii nagu aastasady tagasigi, külatänavatel on pea iga maja all tänavale avanev poeke, kõrvuti rippumas nülitud lambakered, kohalikud rõivad - ja siis vahele natuke kaasaega, avalik telefon ja internetipunkt. Silma torkab, et nii naised kui mehed kannavad peamiselt rahvuslikke rõivaid, kaftaneid ja djellabasid. Djellabat eristab kaftanist kapuutsi olemasolu, muidu on tegemist üsnagi sarnaste rõivaesemetega, mille kangas ja kaunistused võivad olla vägagi varieeruvad. Euroopalikku rõivastust kohtab Lõuna-Marokos vähe, kohtab ka näokatetega naisi, kuid siiski mitte palju, juuksed on küll enamasti rättide all peidus.
Kuna teeme ka fotopeatusi, jõuame Marrakechi alles pärastlõunal. Miljonilinn ja Maroko kunagine pealinn võtab meid vastu 34 kraadise kuumusega, esimest korda kogu reisi vältel on vajadus end pidevalt varju hoida. Külastame Baiia vesiiripaleed, mis on ehitatud alles 20.sajandi alguses, kuid võtab oma mosaiikide ja puidumaalidega lausa hinge kinni, siis veel 16.sajandil elanud dünastia hauakambreid ja lõpuks viiakse meid Marokos laialt levinud rohupoodi, kus pakutakse looduslikest vahenditest tehtud ravimeid ja vürtse. Demonstratsioonesinemine venib pikale, lisaks pole keegi päeva jooksul süüa saanud (ja Marokos pakutavad kontinentaalsed hommikusöögid koosnevad saiast, võist ja marmelaadist), lõpuks hakkab isegi selles aroomipilvest, söömataolekust ja nohust piisavalt paha, ostan küll kõrbetaime seemneid, mis pidavat nohu vastu aitama ja mis ei maksa sugugi vähe, kasu on neist esialgu kahjuks aga vähevõitu, õhtul on tatitõbi hullemgi kui eelmisel päeval. Hiljem aga vist hakkavad taimed siiski mõjuma, sest nohu annab paari päevaga järele.
Kell 17.15 lastakse inimesed lõpuks Marrakeshi peaväljakule lahti ja antakse kaks tundi vaba aega söömiseks, shoppamiseks ja jalutamiseks…kahjuks selgub peale paar söögikoha läbijalutamist, et kella neljast seitsmeni siinsetes restoranides sooja toitu ei pakuta. Lõpuks leian ikka koha, mis on nõus prae serveerima, kotlet eiole küll suurem asi, aga nälg saab kustutatud. Teine tunnike kulub kaubatänavatel jalutamisele, õnneks pole kohalikud kaupmehed nii pealetükkivad kui Türgis, Tuneesias või Egiptuses, lõpuks pääsengi vaid ühe veepudeli ja klaasi värskeltpresstiud apelsinimahla ostmisega. Melu väljakul on aga meeletu, koos on vist tuhandeid inimesi, tuleb meelde Brechti Kolmekrossiooperi algus, vargad varastavad, kerjused kerjavad, litsid löövad litsi, lisaks veel kõnepidajad, maotaltsutajad, kümned erinevad muusikud, õhtu hämardudes taas tööle hakkavatest söögikohtadest tõusev lõkkesuits, idamaised vürtsid ja parfüümid segunemas kerge roiskumise lõhnaga

Buss viib meid hotelli, mis on vägagi okei, tuba suur, vannituba mõnus ja oh imet, hotellis on isegi WIFI. Hotelli baar on küll kummalise varustatusega, seal on küll kanget alkoholi ja õlut, aga veini näiteks mitte. Võtan ühe õlle, aga teenindus on nii kummaline, et kauaks sinna jääda ei taha. Jääb tunne, antakse märku – naised Marokos õlut ei joo. Alkoholiga on Marokos üldse väga kehvad lood, pidavat seda müüdama ainult supermarketites (kuhu me siiani sattunud pole) ja hotellide baarides, neis ka mitte igal pool. Need kohad, mis kannavad silti Café või Restaurant, ja kus saab süüa, on reeglina alkoholivabad. Suitsetada see-eest võib igal pool, kus ainult pähe tuleb.

Osa rahvast läheb õhtul rahvuslikule show-le, mina jätan vahele, kirjeldust lugedes on tegemist kaunis sarnase asjaga, nagu eelmisel aastal Tuneesias juba nähtud sai ja pole isu 50 eurot kulutada, seda enam, et kõht on juba täis. Vedelen hotelli vannis vist terve tunni, peale kõrbehotelle, kus veega oli suhteliselt kehvasti, nauding missugune… istun hotelli rõdul Marrakeshi sumedas öös ja vaatan isegi CNN uudiseid . Hommikul selgub, et kõhutunne ei valetanud, ainuke kommentaar, mida show-d vaatamas käinud grupikaaslaselt kuulen, on “Hale!”. Lisaks tuleb välja veel äärmiselt inetu intsident, osa hotelli läinud rahvast on läinud hotelli restorani õhtustama ja arvet maksta soovides olla neilt raha küsitud vaid veini eest, ja väidetud, et õhtusöök on hinna sees. Ja nii kõigile inimestele, keda polnudki nii vähe. Minusse isiklikult asi ei puutu, aga teised on tõsiselt solvunud. Mulje on enamikele jäänud selline, et meelega ei tahetud öelda, et õhtust süüa saab ka hotellis…turismiäri kõige halvemini varjatud saladus on see, et kohalikud giidid saavad oma protsendi või kindla rahasumma iga tasulistele üritustele või ostmisega lõppevatele presentatsioonidele veetud lambukese eest ja loomulikult on nad huvitatud, et neid lambaid võimalikult palju oleks. Hommikul läheb asi veelgi imelikumaks, nimelt saab söömas käia julgenud seltskond eesti giidilt sugeda, et neile ju öeldi, et hotellis pole õhtusööki. Kuigi tegelikkuses keegi ei tahtnudki tasuta süüa, kõik olid nõus maksma.

Hommikusöök on see-eest imeline, päike paistab ja söögilaud on üle ootuste rikkalik, ei mingeid saiakribalaid ja marmelaadi, lausa keedetud munad, puder ja isegi kohupiim platsis. Värskeltpressitud apelsinimahl ja kohv nagunii. Kodinad taas bussi ja esimene sõit läheb Majorelle aedadesse. Siin saan ma giidi peale korraks tõeliselt vihaseks, kes kobiseb mikrofoni, et see on üks ilus aed, kus on palju taimi ja mõned lilled ka. Khm. Olen nii kuri, et kui bussist välja saame, küsin inimestelt, kes tahab aedade kohta rohkem teada saada…päris mitmed tahavad. Abiks Kindles kaasas olnud Maroko reisijuhiga värskendatud faktid, räägin inimestele, et Majorelle aiad rajati 1924.aastal prantsuse kunstniku Jaqques Majorelle poolt ja kahe maailmasõja vahel loeti seda üheks maailma parimaks botaaniliseks kollektsiooniks. Aeda on nimetatud ka Marrakechi paradiisiaiaks ning külastajatele on ta olnud avatud 1947.aastast. 1980.aastal ostis aia koos selles asuva villaga Yves Saint Laurent koos elukaaslase Pierre Bergega ja on nimetanud seda maailma inspireerivaimaks kohaks. Ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata villa ja aiavaaside sügavsinisele värvile, mis on niivõrd eriline, et tal on isegi oma nimi, Majorelle sinine, Majorelle bleu. Ja et kui Yvest Saint Laurent 2008.aastal suri, puistati vastavalt tema viimasele soovile tema tuhk laiali Majorelle aeda. Inimesed on mu improviseeritud ekskursiooni eest ootamatult tänulikud – ainult et kas sellist infot ei peaks jagama ametlik giid, kellele selle eest palka makstakse.

Peale aedade külastust järgneb taas roppigav sõit läbi poolkõrbelise maastiku Casablanca poole, jään muidugi vahepeal taas tukkuma…mina, kellel on juba paarkümmend aastat tõsiseid probleeme magamajäämisega ükskõik millises voodis, ka koduses, suudan hoobilt magama jääda kolmes kohas – turismibussis, lennukis ja kosmeetiku laua peal. Teeme peatuse Shelli bensiinijaamas, buss tahab juua ja inimesed saavad tualetis käia. Edasi veel tunnike ja hakkabki paistma Maroko suurim, üle kolmemiljonilise elanikkonnaga Casablanca ehk tõlkes Valge Maja. Casablancas saan lõpuks aru, miks oleks hea tõeliselt rikas olla. Näiteks selleks, et omada villat Casablanca rannapromenaadil vaatega Atlandile ja ja soovitavalt ka eralennukit koos piloodiga, et soovi korral lennata põhjamaise kaamose eest sinna, kus temperatuur ei lange ealeski alla nulli…kahjuks olen selle teadmisega valesse ühiskonda sündinud ja lootusetult hiljaks jäänud. Koht, kuhu tahaks tagasi tulla, kindlasti. Aga nagu üks grupikaaslane tabavaöt ütleb, neid kohti, kuhu tahaks tagasi tulla, tekib. Aga neid kohti, mis on käimata, on veelgi rohkem. Ning elupäevi on piiratud hulk ja võimalikke reisimisepäevi veel piiratum hulk.

Casablancas läheme kohe maailma suuruselt kolmandasse mosheesse ….. ja tegelikult on see suurim moshee maailmas, kuhu uskmatuid koeri ekskurseerima lastakse, kaks suurimat asuvad Mekas ja Mediinas, kuhu meiesugustel üldse asja pole…ehitis on tõeliselt suursugune ja mul on siiralt kahju grupikaaslastest, kes inglise keelt ei valda, sest moshee marokolannast giidi esinemine on särav ja informatsiooniküllane, kahjuks võetakse see eesti keeles kokku paari uimase lausega.

Pealse mosheed antakse söögipaus rannapromenaadil, kus valida on kas rannarestorani või McDonaldsi vahel…valin burgeri, sest olen juba kogenud,et restornis siinse elustiili juures tunniga söönuks ei saa. Ainuüksi tellimuse vormistamisele kulub pool sellest.

Hakkame Casablancast lahkuma ja liigume meetrikaupa miljonilinna ummikutes, kus pealegi ei tundu kehtivat ükski liikluseeskiri. Olen kuulnud korduvalt väitvat, et Kairo liiklus on hullumeelne…ma olen Kairos käinud ja võrreldes Casablancaga oli see üks äärmiselt viisakas ja korrektse liiklusega linn, tunnen kaasa meie bussijuhtidele, kes sellest kaosest läbi roolima peavad. Maroko reisijuht ütleb küll, et siinne peamine liiklusreegel on, et suuremal sõidukil on alati õigus, aga kes selle kehtivust ikka nii väga proovida tahab. Ise ei tahaks selles linnas küll roolis olla, pealegi olevat Maroko maailmas teisel kohal liiklusohvrite arvu poolest. Sõidetakse siin aga millega iganes, alates eeslitest, muuladest, hobustest ja nendega veetavatest kaarikutest, sõidukitest, millele on raske isegi nime anda, sest neil on mootor ja üks kuni kuus ratast.Lõpetades euroopalikeautode ja suurte turismibussidega.

Enne Casablancast lõplikku väljasõitu aga…simsalabim, selle triki eest annan meie giidile, kes on tegelikult väga kena inimene, kogu infoga koonerdamise andeks…saame sisse ühte Casablanca ülikumajja, mis on praegugi üks kuningapalee kõrvalhoonetest ja kuhu turiste tavaliselt ei lasta, peame olema vaiksed nagu hiired, tegema kähku pilti ja jalga laskma, elamus aga on suurem kui mõnedest varemetest.

Järgnenud pooletunnise vaba aja kestel jätan tegemata ostu, mida hiljem siiralt kahetsen, kleit, mida müüja nimetam Magic Dress ja mis pidavat olema rahvuslik, kuid ei näe sugugi sellemoodi välja, kleit, mille lõige võimaldab seda kanda vähemalt viie erineva väljanägemisega kleidina, ei loeks isegi 500 dirhamimine hind, mida saaks kindlasti alla kaubelda, aga valikus on ainult must (ja mul on musti kleite pool kapitäit) ja beez, milles ma näeksin välja nagu väljaoksendatud õunamoos. Ostan kompensatsiooniks kõrvaltänavalt ühe rohelise kleidi (mis maksab neli korda vähem), aga hing jääb haigeks sellegoolest.

Casablanca liiklusest viimaks ometi pääsenud, sõidame edasi Maroko pealinna Rabati poole, kus saab olema ka meie viimane ööbimine Maroko pinnal. Hotell Bourgreg, nimetatud nii Rabati linna läbiva jõe järgi, asub Rabati vanalinna ehk mediina müüri ääres. Tuba on nii pisike, et peale voodi sinna õieti midagi ei mahugi, aga vannituba see-eest suur. Kuidagi saan ikka lahtise kohvri põrandale nii ära mahutatud, et sinna kogemata sisse ei astuks, asju lahti pakkida pole sellisel reisil kunagi mõtet, vähest vaba aega saab muukski kasutada kui asjade kohvrisse ja kohvrist välja tõstmisele. Näiteks kulutan tunnikese hotelli ümbruses kolamiseks, mediinasse seekord ei lähe, hoopis põnevam on vaadata, kuidas kohalikud elavad, kus käivad, mida ostavad. Nii näiteks laiutab hotelli taga üüratu kaubanduskvartal, täis odavaid hiina riideid ja hinnad on nii tillukesed, et võtavad isegi mind jahmuma. Ei osta küll midagi, sest lihtsalt ei ole vaja, aga retuusid saaks siit näiteks 40 ja T-särgi 25 krooniga. Muust pudist rääkimata.
Hotelli restoranis mängib idamaine muusika, aga sinna ma minna ei viitsi. Söön ühes tänavaäärses söögikohas grillkana, Rabat on märksa moodsam linn kui kohad Lõuna-Marokos, kus üksinda naisterahval kohvikusse minek kõne allagi ei tuleks, ole siis nii turist kui tahes. Siin aga pole ma selles söögikohas sugugi ainuke naisolevus ja kohalikel neiudel on pea küll kaetud, aga seljas topp ja teksapüksid.

Viimane hommik algab linnaekskursiooniga, külastame linna kuulsamat Hassani torni, tegemist on 12.sajandil poolelijäänud minaretiga, mis seisab siiamaani kujul, nagu ta pooleli jäi. Sealsamas kõrval on mausoleum, kuhu on maetud võimuloleva kuninga isa ja vanaisa, mausoleumi valvavad värvikates kostüümides auvahtkonnad, ühel pool valgete ja teisel pool tumedate hobuste seljas.

Jalutame veel Rabati vanas merekindluses ribatis, mis praeguseks väga mere ääres enam polegi. Siis aga suund juba Tangeri poole. Vahepeal teeme peatuse kohaliku supermarketi juures, kust saab endale jooke ja näksimist osta, lõunapeatust sel päeval pole jälle ette nähtud. Puhkepausi teeme Assilah nimelises linnakeses Atlandi ookeani ääres, kohalik rand meenutab päris korralikku prügimäge, julgemad käivad siiski end ka lainetesse kastmas. Pikniku lõpuks pakuvad giid ja bussijuhid veini ja tänavad meid reisile tulemise eest, meie omakorda neid. Bussijuhid olid küll tõelised profid, Maroko hullumeelses liikluses selget pead ja külma närvi säilitada on professionaali tuleproov. Giidilt oleks küll rohkem infot oodanud, enamuse ajast polnud meil halli aimugi, kus me viibime ja ka faktidega vassimist tuli alatasa ette.
 
Tunni aja pärast jõuame Tangeri sadamasse. Teel ummikutes loksudes elame üle nii mõnegi õuduspildi, Maroko poisid hüppavad, pea ees, bussi alla. Kohalikel noorukitel on kinnisidee Marokost välja saada ja nii üritataksegi end smuugeldada välismaiste numbrimärkidega sõidukitesse. Seekord meil, reisijatel, veab, ei peagi oma pagasit ise läbi tolli ja passikontrolli lohistama ja kümmekond pakikandjatele mõeldud Maroko dirhamit jääb mulle mälestuseks,kahjuks pole sadamas ka näiteks mõnda vaestele mõeldud toetuskasti, kuhu need jätta,. Küll ei vea bussijänestel, juba sadamas tolliootel korjavad kontrollid bussi alt välja kaks Maroko noorukit, bussi röntgenkontrollis leitakse veel üks ja vahetult enne bussi praamilesõitu leiab taskulampidega bussialust millimeeterhaaval kontrolliv piirivalve veel ühe tagasillale kleepunud jõnglase. Mõistmatuks jääb, millist imemaad loodavad need ilmselgelt alaealised jõngermannid küll Euroopa poolelt leida. Marokos on tasuta nii haridus kui arstiabi, valitsusel on kümned programmid vaesema lõunapoolse elanikkonna toetamiseks, mida on neil jõmpsikatel vaja külmast ja omade probleemide käes vaevlevast vanast Euroopast...
Kõigi nende probleemide tõttu väljub praam oma veerand tundi sõiduplaanist hiljem, tund Gibraltari ületamiseks ja sadamaprotseduurideks, siis veel kaks tundi sõitu kottpimedal Costa del Solil ja Malaga külje all asuvas Torremolinose linnakeses asuvasse hotelli Adriano jõuame kella poole ühe paiku öösel kohaliku aja järgi...Greenwichi aja järgi elavas Marokos oleks kell ikka veel pool üksteist ja pole imestada, et uni kohe ei tule.  Sätin ja sorteerin asju, limpsin natuke kaasaostetud Maroko veini, isegi loen veidi raamatut, uinun alles kolme paiku ja kell kaheksa on äratus ning pool kümme ärasõit, Malaga lennujaamani on vaid seitse kilomeetrit. Lend läheb seekord peaaegu viperusteta, järjekordne prantsuse lennujuhtide streik välja arvatud (mille kohta piloot ütleb, et see on peaaegu regulaarne) ja tänu taganttuulele maandume Tallinnas vaid kümme minutit esialgsest lennuplaaniajast hiljem. Pagasi kättesaamisega läheb natuke aega, korraga tuleb sisse mitu lendu ja charterlennu pagasiteenindus jääb muidugi viimaseks. Teisel pool tollikontrolli ootab mind rõõmus õeraas, kes on nädalast üksielamist täiega nautinud ja tee läheb mõningate haakidega kodu poole, kus mind tervitavad kaks ülirõõmsat koera ja kass, kes muidu küll demonstreerib pidevalt, et mul ükskõik...aga kui ikka nädalake eemal viibida, on kohe mööda jalgu nühkerdav sülekiisu.
 
Mis jäi meelde: Marokos on tõepoolest midagi müstilist ja inspireerivat ja ma ei imesta üldse, et nii paljud kunstnikud ja muusikud on käinud sealtkandist inspiratsiooni otsimas. Mis see on, ei oska minusugune profaan muidugi öelda. Aga mindki muutis see maa ühtpidi äärmiselt rahulikuks, terve reisiaja ma ei mõelnud ühelegi töisele ega kodusele kohustusele, samas kuidagi rahutuks, peale kojujõudmist on pea olnud nagu segamini mosaiigikarp, mille tükkide kokkupanemine kuidagi ei õnnestu. Samas kogu reisi saatnud tunne, et islam on siiski maailma tugevaim religioon (jättes siinkohal igasugused ekstreemjamad nagu terrorism, millel ei ole tõelise islamiga mingit pistmist, kõrvale). Maroko fantastiline arhitektuur ja mosaiigikunst. Meeletu kontrast ikka veel keskaegsel kombel elava (keskaega on küll lisandunud suurepärases korras asfaltteed, elekter, tasuta telefon ja tasuta internet) ja luksusvillade ja -autodega Atlandiäärse Maroko vahel. Toredad reisikaaslased. Mõnus kliima - vanaduspäevade talvekodu võiks Maroko mõnes mereäärses linnakeses olla küll.

Puhka Eestis. Naissaar

Enne, kui suunduda Pariisi, olevat kohustuslik ära käia Nuustakul. Nuustakul olen käinud, Pariisis ka. Ja veel umbes viiekümnel võõral maal. Aga vot Naissaarel ei olnud käinud. Nüüs sai see võimalikuks.
Palju sellest ühepäevasest sõidust kirjutada polegi. Padrikussekasvanud Eesti saartel teeb mind alati nukraks teadmine, et kunagi elasid nendes paikades inimesed, ja siis võisid need saared tõeliselt kaunid ja hoolitsetud olla. Nüüd on igal pool võsa ja verejänulised sääsed.
Omal kombel ilus oli see saar sellegipoolest.
Miljonid metsmaasikad.
Kristallselge vesi. Soome paistis põhjatippu ära.

Kitsarööpmelised raudteed, mis tulid eikuskilt ja viisid eikuhugi:

Naissaare suurim kivi:

Vaatepilt, mis minusuguse patsifisti heldima paneb...sõnajalgadesse ja põdrakanepisse mattunud meremiinide kestad:

Tuneesia - rohkem Araabia kui Aafrika

Kas on see kokkusattumus, kuid juba teine Germalo reis algab kohapeal suure segadusega. Lennujaamast väljudes pole halli aimugi, kas minna otse, paremale või vasakule. Astume sinnapoole, kus tundub busse seisvat. Giidid ongi alles busside juures. Segadus jätkub bussis, sest kohad on nummerdamata,närviline giid käsib kõigil oma kohtadele istuda, aga inimesed ei leia oma kohti, sest numbreid pole. Istutud lõpuks siiski saab.
Hotelli sõidame 20 kilomeetri kaugusele Sousse linna. El Hana Residence näeb väljast küll väga kena välja, meie tuba aga kahjuks mitte. Põrandakattel laiuvate laikude järgi võiks arvata, et keegi on seal kõigepealt laipa tükeldanud ja siis üritanud väga oskamatult jälgi likvideerida, Plekke on igal pool ja põrand on lisaks ka väga tolmune ja liivane, Õhtusöögil polnud viga, hommikusöök oli lahjavõitu, kuid siiski talutav.
El Jemist sõidame edasi Gabesi, kus on lõunapeatus. Grupilõuna koosneb köögiviljapirukast (mis on päris hea), kuskussist kanaga (kuskuss on vastik ja kana on pöidlaotsasuurune tükike) ja suhteliselt söödavatest küpsistest. Edaspidi otsustan grupilõunatest loobuda ja meie kaheksateistaastane kolge, kelle sünnipäevaks, küll tagantjärele, see reis kingitud sai, läheb järgmisel päeval üksinda lõunatama, meie õega joome ainult kohvi.

Gabesist sõidame El Marsa sadamasse, kust läheb praam Jerba saarele. Jerba saar on aastasadade vältel, pea 19.sajandi lõpuni olnud tuneesia piraatide üheks kodusadamaks, muuhulgas resideeris seal ka tuntud Barbarossa ehk Punahabe. Kuuleme giidilt,et veel praegugi on mõnedel berberi hõimudel kombeks, et mehed värvivad hennaga habemed punaseks.

Legendide järgi on Jerba ka lootoseõgijate saar, kuhu sattus laevahukust pääsenud Odysseus.

Tänapäeval on Jerba tänu aastaringselt mõnusale kliimale populaarne talvepuhkuse koht, siin on terve rannaäärne täis hotelle ja isegi rahvusvaheline lennujaam.

Praamisõit on lühike ja mõnus, päris vahva on 25.oktoobril laeva reelingu ääres seista ja lasta soojal tuulel juukseid sasida. Jerbal külastame kõigepealt kohalikku keraamikatöökoda, kus saab ka meistri töötamist vaadata. Keraamika ja juveliiritöö on ka saare tuntuimad kaubaartikleid. Keraamikatehase vastas asuvas kohvikus põhjustan tõelise paanika. Mu suitsupakk saab tühjaks ja tagavara on kohvrisse pakitud. Tahtmata bussijuhti paluda pagasiruum avada, jalutan vaatama, ega kohvikus sigarette ei müüda. Kohalike seas tekitab ilmunud blondiin hirmsa segaduse, Seda enam, et mina ei oska araabia ja nemad inglise keelt. Korduvalt pakutakse võimalust tualetti külastada, aga sigarette ma ei saa. Palun ikkagi bussijuhil pagasiluuk avada, ta teeb seda naeratades ja korrates, kui kaunis ja imeline ma ikka olen. Ma olen kusagil vist sellest juba kirjutanud, et kui keegi end vana, ülekaalulise ja kulununa tunneb, on tagumine aeg broneerida reis mõnesse islamiriiki, Türki, Egiptusse, Tuneesiasse. Kaelasadavate komplimentide laviini ei tasu muidugi absoluutse tõena võtta, aga toonust tõstab sellegipoolest päris kõvasti.

Edasi sõidame saare pealinna Houmt Souki, kus jalutame vanalinnas, käime sees ka ühes karavanide peatuskohast foundoukist ehitatud hotellis ja kolame kohalikus kaubanduses. Esimest korda elus õnnestub mul idamaine kaubandus läbida, kulutades vaid ühe dinaari ja sellegi purgikesele safranile. Kohalikud ehted on minu maitse jaoks liiga massiivsed, nahkesemed on küll ilusad, aga väga kallid ja muud pudinad eriti ei köida. Olen küll peaaegu kindel, et toon sellelt reisilt koju kaasa ühe vahva keraamilise kaamelikujulise tuhatoosi, aga ma ei pea seda kohe ostma ja endaga läbi kogu Tuneesia vedama.

Hotell Sangho jätab esimese hooga meeldiva mulje, kenas fuajees pakutakse mahla, hotell ise paikneb vahetult Vahemere ääres, ja suurte korpuste asemel on majakesed. Mulje aga kaob, kui esiteks ei suuda hotellipoiss meie tuba leida, ja kui me tuppa lõpuks kohale jõuame, selgub, et kolmese toa pähe oleme saanud kitsukese abieluvoodi ja ühe lisavoodiga toa. Lähen vastuvõttu bitchima. Hotelliteenija tuleb koos minuga tuba vaatama ja väidab, et sellised kolmesed toad ongi. Turtsun vastu, et meie kultuuris ei magata terve perega ühes voodis, Lõpuks leitakse meile teine tuba, märgatavalt laiema suure voodiga ja topeltnariga. Algselt kavatsema kõige noorema üles kupatada, aga siis selgub, et ülemises naris on voodipesu viimati vahetatud vist aastaid tagasi ja pehmelt öeldes on seal räpane. Tekke on kolme inimese peale üks. Lähen uuesti õiendama, tüütu blondiin selline. Lubatakse tekid tuua ja pesu ära vahetada. Ootame tunnikese, ei midagi. Seekord lähevad kraaklema õde ja poiss, mina oma nägu enam näidata ei julge. Lõpuks tuuakse üks tekk, väite peale, et meil on veel ühte vaja, küsitakse, et kas teil on siin mingi Siber või...teki me lõpuks ikka saame. Hotelli baarist saab osta ka pudeli toonikut, mida kaasasoleva dzinniga segada ja pärast paari kokteili tundub tuba juba päris talutav olevat.

Kolmas päev algab peaaegu et kõige jubedama hommikusöögiga, mida mul eale üheski hotellis saada on õnnestunud. Ainult saiakesed, Lõpuks õnnestub ühest nurgast välja peilida munad, mis osutuvad tooreks ja mida tuleb söega märgistada ja siis kõrvalasuvasse patta keema panna. Viie minuti pärast vaatama minnes on kaks võimalust, kas õnnestub saada keedetud muna või on keegi selle koos märgistusega juba hakkama pannud. Hmm, puhkusereisile sellesse hotelli ei kipuks.

Edasi läheme teist tüüpi berberite külla, kus on koobaselamud. Koobaselamusse pääseb lühikese tunneli kaudu, millele järgneb siseõu ja siseõuest algavad siis kivisse uuristatud eluruumid. Võrreldes Kanaaridel nähtud koobaselamutega on siinsed palju mõnusamad. Pakutakse taas koduleiba ja piparmünditeed, soovijatele teeb perenaine 4-5 dinaari eest hennatätoveeringu. Meie ei soovi, sest tegemist on musta hennaga, mis võib halvemal juhul heleda naha lausa villi jada.

Lõunapeatuse teeme restoranis, mis on rajatud koobastesse, kus Lucasfilm filmis „Star Wars“ tegemise ajal Luke Skywalkeri kodu. Ma ise pole eriti tähesõdade fänn, aga huvitav oli sellegipoolest.

Pealelõunal jõuame kõrbeväravaks kutsutavasse Douzi oaasi ja siit algab juba Sahara, lõpmatu liivaväli. Ma olen Saharast küll korduvalt üle lennanud, aga maa peal näen seda kõrbe esmakordselt.

Paar tundi saab hotelli Touareg basseini ääres peesitatud, bassein on suur ja mu vapper õde ja rida teisi eestlasi käib ujumaski. Minu jaoks on vesi liiga külm ja meie pea kahemeetrine lapsuke eelistab basseinile ja päikesele telliskivisuurust Princetoni füüsikatestide raanatut, mis moodustab lõviosa tema pagasist,

Hotellituba Touaregis on suur ja avar, kõikidele jätkub tekke, patju, voodeid, rõdu avaneb datlipalme täis aeda, siin võiks ehk kauemgi elada. Õhtusöök viib keele alla ja hommikusöök on ka senistest parim Hommikul kell seitse aga on taas edasisõit.

Enne aga käivad Lepatriinu ja Triinupoju kaamelitega sõitmas, mina oma operatsiooniarme sadulasse vedada ei viitsi, paraku pole viimasest õmblemisest kolme kuudki möödas. Aga nemad on vaimustuses ja väidavad aafrika dromedarid väga armsad olevat ja ei haisenud kah üldse. Kaamelikaravan suundumas päikeseloojangusse üle Sahara lõpmatute luidete...mmm, see võis tõesti mõnus olla. Ma ei lase kadedusel eneses tekkida.

Õhtusel hotellirõdul on meil ka külaline, laes pikutab tilluke geko. Kui muidugi pikutamine on õige sõna asendi kohta, kus loomal on tegelikult selg alaspidi. Valgus meie külalisele ei meeldi ja ta poeb peatselt peitu.

Järgmisel päeval sõidame kõigepealt ligi kuuskümmend kilomeetrit mööda tammi, mis viib üle Tuneesia suurima, Chott El Jeridi soolajärve. Kahel pool laiub ääretu pimestavvalge soolaväli, mida ilmestavad üksikud lombid, sel aastal olevat Tuneesias tavapärasest rohkem vihma sadanud ja järv pole päris kuiv. Keset tammi on peatuskoht, teeme pilti, ostame kõrberoose . kummalise kujuga kristalle mida leitakse Sahara liivast, imetleme kohalike tehtud soolaskulptuure. Giidid ei luba teelt eriti kaugele minna, sest soolajärvele omapäi minek võib olla eluohtlik, pind võib ootamatult jalge alt kaduda.

Sõidame edasi. Teisel pool kõrbe, kõrbepealinnaks kutsutavas Neftas ootavad meid juba dziibid, et safarile sõita. Araabia dzigitid ei hellita, esimene osa safarist käib mööda asfalteeritud teid ja vahepeal näitab meie auto spidomeeter kiiruseks ligi 140 kilomeetrit tunnis. Teatud aja tagant on tee ääres hoiatusmärgid „Ettevaatust, kaamelid!“ ja kaamelikarju on tõesti palju, õnneks ei asu nad parasjagu teed ületama, kui neist madallennul mööda kihutame.

Külastame mägikülasid Midesi, Chebikat ja Tamerzad. Alzeeria piirini on siit vaid kilomeeter.Kuulsad on need külad kunagise üleujutuse tõttu, kui Tuneesias olevat 22 päeva järjest sadanud ja kohalike traditsioonide järgi põletamata tellistest ehitatud külamajad uhtus vihm lihtsalt minema. ;Midesi ligi 70 meetri sügavuses kaunis kanjonis toimusid filmi Inglise Patsient võtted, üldse on Tuneesia omapärane loodus paljusid filmitegijaid inspireerinud. Tamerzas teevad vapramad ka pisikese mägimatka ja imetlevad suurepäraseid vaateid, mittevaprad mäepelgurid nagu mina saavad mäejalamil kohvitassi juures mekutada ja kohalikel kaupmeestel end ahvatleda lasta.

Peale Tamerzad pööravad dziibid asfaldilt maha ja algab safari lõbusam, off-road osa. Ma ei taha teada, millist kiirust arendavad teedeta maastikul kihutavad dziibid ja ega ei näeks spidomeetrit ka, sest auto loobib päris kenasti ja kogu aur läheb enese kinnihoidmisele. Väikese soolajärve ääres teeme peatuse ja imetleme miraazi – tundub, nagu oleks sealsamas meri. Tegelikult on meri mõnesaja kilomeetri kaugusele. Edasi tuiskavad dziibid luidetesse. Luitest üles-alla, kord ripume peaaegu külitsi, kord on selline tunne, et Landcruiser prantsatab luite otsast ninaga vastu maad. Mida kõvemini me kiljume, seda lõbusam on autojuhil, seda hullemaid trikke ta teeb ja meie kiljume ja naerame veel kõvemini. Lõpuks Neftasse tagasi jõudes on käed kinnihoidmisest valusad ja hääl kilkamisest ära.

Vahepeal aga teeme veel ühe kõrbepeatuse spetsiaalselt Tähesõdade võtete jaoks ehitatud külas, ümberringi laiub unenäoline Sahara, lõpmatu kuldsete luidete meri kaugusse kadumas. Kaunis ja ohtlik.

Ööbima läheme teise oaasilinna Tozeuri, aga enne tuttuminekut ootab meid veel berberi pidu. Hotell Sarra Tozeuris on talutav, ei midagi erilist, toas on üsna kitsas, aga enam-vähem puhas.

Berberi peole jõudes tervitavad meid kahel pool väravat uhked ratsanikud. Kõigepealt saab vaadata nii-öelda elavat näitust berberi käsitööst, suur telk on täis berberi naisi, kes koob vaipa, kes jahvatab käsikiviga jahu, kes teeb midagi muud. Edasi tuleb berberi ratsanike etendus – poisid on tõesti osavad, galopeeriva hobuse seljas ollakse kord üksi, kaksi ja kolmekesi, seistakse kätel ja kahmatakse maast pudeleid. Etenduse lõpus imiteerivad poisid mõõgavõitlust, hobused aga vaatavad kõrvuti seistes lolli näoga pealt, pikkadel koonudel ilme, et jälle te tegelete mingi jamaga...

Õhtusöögi ajal mängitakse berberi rahvamuusikat etendatakse kõhutantsu ja pütitantsu, toit on hea ja veini piisavalt ja maitsvat. Õhtu läheb linnutiivul ja hotelli jõudes tuleb uni magus. Enne und tekib veel poleemika teemal, kes geko kaasa pakkis – taas on rõdul külaline. Siiski pole tegemist sama elukaga, tänane on väiksem ja poeb konditsioneeri taha peitu. Hiljem täname taevast, et meil oli geko, mõned teised olid prussakaid taga ajanud. Mina isiklikult eelistan toanaabrina gekot prussakatele.

Järgmisel päeval algab tagasisõit Sousse poole. Esimene peatus on kohvipaus Gafsa Palace nime kandva hotelli juures. Kohalik infoliin töötab suurepäraselt, sest vaevalt kümne minuti pärast on kohal sallidega kaubitseja – kes saab meie bussi prouade käest vist kätte oma poole aasta käibe ja õnnistab lahkuvaid kundesid maani kummardades. Võidavad mõlemad pooled, nii õnnelik kaupmees kui rahulolevad ostjad, sest hiljem linnade turgudel maksavad analoogilised sallid oluliselt rohkem.

Peale kohvijoomist jään miskipärast tukkuma ja näen unes Sahara kuldset liiva.

Edasi sõidame Speitlasse, kunagi asus samas paigas roomlaste linn Sufetula, mis on osaliselt välja kaevatud, konserveeritud ja pisut ka renoveeritud. Mulle jätavad Sufetula varemed vapustava mulje, palju sügavama, kui paksult turistigruppe täis Rooma Foorum näiteks. Sufetula varemetel oleme ainukesed, kõnnime müüride vahel, imetleme suurepärase akustikaga hästisäilinud amfiteatrit, foorumit, templeid ja majade müüre. Siin tahaks kauemgi olla, paraku peame enne kella ühte päeva jõudma ka Kairouani, moslemite pühasse linna, mis olevat Meka järel islamimaade pühaduselt neljs linn. Linnas on palju kauneid mosheesid, kuhu meiesuguseid uskmatuid koeri küll kahjuks sisse ei lasta, aga mõnele õuele siiski pääseme.

Edasi siis taas Sousse, kus peatume samas hotellis, kus esimesel ööl ja oma suureks kurvastuseks saame ka täpselt sama toa täpselt sama räpase põrandaga. Lohutame end sellega, et põrandale on võimalik mitte vaadata ja võrreldes vahepealsete tubadega Jerbal ja Tozeuris on El Hana Residence tuba vähemalt suur ja avar.

Järgmisel hommikul saab lõpuks ometi natuke magada, senised äratused on olnud pool kuus ja isegi kell viis, sest kella kuuest saab hommikusööki ja kell seitse on olnud juba väljasõit. Nii hirmvara sellepärast, et kell pool seitse tõuseb Tuneesias päike ja kell kuus õhtul läheb päike looja. Pimedas aga pole erilist mõtet turiste ringi sõidutada. Sel päeval aga me bussiga ei sõidagi, sest hotellist Sousse vanalinna ehk mediinasse on pool tunnikest jalutamist. Vaatame suurt mosheed, väljastpoolt nagu uskmatud kunagi ja järgmisena Sousse ribatti ehk merekindlust. Taoliste kindlustega oli esimesel aastatuhandel kaetud terve Tuneesia rannik, kusjuures asusid sellised kindlused iga 20 kilomeetri tagant – piisav vahemaa selleks, et öösel tulede ja päeval peeglisignaalidega vaenlase tulekust märku anda.

Jalutame Sousse vanalinnas ja meie araablasest kohalik giid viib meid kohalikku parfüümivabrikusse. Araaba vanalinnad on keerulised ja tänavate paigutuses pole mingit loogikat, pikalt looklev tänav võib täiesti ootamatult umbtänavaks osutuda. Ühe taolise umbsoolika lõpus parfüümivabrik asubki. Vabriku peremees näeb nii markantne välja, et oleks nagu piibli lehekülgedelt välja astunud või vähemalt Muhamedi isiklik sõber olnud. Saame lustaka demonstratsioonesinemise osaliseks ja lõpuks ka võimaluse ehedaid parfüüme osta. Müstilise hinnaga 10 dinaari (83 krooni) 30 ml pudelikese eest. Ehtsat parfüümi, mida destilleeritakse lilleõitest, on võimalik õlis või alkoholis lahjendatud parfüümist eristada sellega, et ehtne õieparfüüm ei põle. Ja ühest sellisest 30ml pudelikesest saab 90-kraadilise piirituse lisamisel pool liitrit tualettvett. Nii et seda juttu, et lõhnaõlid on sellepärast nii kallid, et ehtne parfüüm on väga kallis, mina enam eu usu. Ehtsamat parfüümi, kui Tuneesia peretöökojas lilleõitest destilleeritu, on raske ette kujutada. Ehtsa parfüümi saamine on küll raske ja keeruline protsess, aga tundub, et selle tegelikele valmistajatele ja raske töö tegijatele makstakse sandikopikaid ja nagu tavaliselt, pole kalliste kaubamärkide kõrge hinna taga mitte kallis tooraine, vaid kulukas turundus.

Edasi kolame natuke aega Sousse soukil ehk kaetud turul ja siis ootavad meid juba piraadilaevad. Esialgse reklaami järgi pidi 25-dinaarise pileti sisse mahtuda nii toit, jook kui show, joogiks pakutakse Cocat ja Fantat söögiks saab natuke grillkala, mida püütakse samast parda tagant,aga showga on meie laeval küll kehvasti. Kui mitte pidada showks seda, et keset merd pannakse laev ankrusse ja soovijad võivad Vahemerre ujuma minna. Osa kasutab juhust ka.

Tagasi sadamas, teeme veel paaritunnise osturalli suurimal kaubatänaval ja siis ongi aeg hotelli õhtusöögile minna

Eelviimasel päeval on programmis Tuneesia pealinn Tunis ja Kartaago, Kuulsas Kartaagos, kuhu me kõigepealt läheme, pole ausalt öeldes vaadata eriti midagi. Kunagise foiniiklaste linna tegid maatasa roomlased, roomlaste linna vandaalid . Ja mida vandaalid maatasa teha ei jõudnud, tassisid araablased laiali. Enamik Tuneesia mosheesid olevat täis Kartaago varemetest toodud sambaid ja Kartaago koha peal laiutab peamiselt tühi plats üksikute müürijuppide ja sambatükkidega. Muljetavaldav on seni säilinud täiesti ümmarguse basseiniga sõjasadam, mida enam muidugi sihtotstarbeliselt ei kasutata.

Kartaago üle vaadatud, jalutame mereäärses Sidi Bou Saidi linnakeses, mida oma reisikirjades Tuneesiast on kirjeldanud ka Friedebert Tuglas. Meile see linn erilist muljet ei avalda, välja arvatud suurepärane eramuusem jõuka araabia perekonna elamist peamiselt 18.-19.sajandil. Ekspositsioon on väga huvitav ja pakutav münditee hea.

Lõunat sööme La Goulette nimelises linnakeses, õnneks ei pakuta seekord ainult kuskussi ja midagi on ka süüa.

Siis Tunise suurim, Bardo muuseum. Arheoloogiaosa on renoveerimisel, kuid näeme küllaga roomlaste ajastu hämmastavaid ja imekauneid mosaiike. Looduslike kivide tükikestest laotud mõnikord sadade ruutmeetrite suurused mosaiigid on hämmastavalt hästi säilinud läbi ligi kahe tuhande aasta ja iidsete meistrite oskus erinevate kivitoonidega värve ja varjundeid edasi anda on fantastiline.

Käime veel Tunise vanalinnas ja turul, aga aega on suhteliselt vähe ja kuigi ihaldusväärset nägi nii mõndagi, tagasi ostma ei jõua, sest idamaise turu rahvarohkuses edasijõudmine on aeglane ja moslemitel pole reeglina kiiret kuskile. Emale jääbki sünnipäevakink ostmata.

Uuesti bussi ja kaks tundi sõitu Sousse poole. Bussis on pime ja igav, lugeda ei saa ja sõit venib.Noorem seltskond mängib mobiiltelefonide valgel kaarte ja neil on lõbu laialt.

Viimase päeva hommikul saab natuke ka logeleda. Hotellitoa peame vabastama keskpäevaks, aga lennuk läheb alles kell seitse õhtul. Seetõttu on ka väljasõidu kellaajaks määratud alles kell 12.15 ja bussi peame ronima koos kohvritega. Hommikut sisustab igaüks omal moel, mina käin shoppamas, teised sulistavad jalgupidi Vahemeres, osa rahvast ujub basseinis ja mõni vist ka meres. Minusugune külmavares ei lähe mere ligigi ja imetleb sinist merd vaid aknast.

Et enne lendu aega parajaks teha, käime Tuneesia ühes uusimais kuurordis, Port el Kantaouis. Selle koha märksõnadeks on luksuslik jahisadam, kaunid liivased rannad, golfiväljakud ja kasiinod. Mõeldud puhkamiseks, mitte elamiseks. Hinnad on natuke kõrgemad kui mujal ja kuna suvitusrajoon asub Sousse vahetus läheduses, on seal puhkamine üsnagi menukas. Kantalouist Sousse´i ja tagasi saab muuhulgas ka lustliku kolmerattalise tuk-tuk bussiga, sõit maksab kaks dinaari.

Meie viimaseks peatuspaigaks sel reisil jääb Monastõr, mille lennuväljalt meile tühjalt järgi lendav Estonian Air ka õhtul stardib. Monastõris vaatame 1957.aastal prantsuse protektoraadist vabanenud Tuneesia esimese presidendi Habib Bourguiba hauamausoleumi ja Monastõri rannakindlust ribati, mille esimene osa on ehitatud juba aastal 796 ja siiani suurepäraselt säilinud. Kindlus on palju suurem ja võimsam kui Sousse ribat ja ringikolamist koridorides ja müüridel jätkub tükiks ajaks.

Edasi veel tunnike vaba aega, kes jalutab, kes shoppab, kes joob kohvi. Viimased sõõmud sooja lõunamaa õhku. Tallinnas olevat null kraadi. Päike hakkab loojuma ja me sõidame lennujaama.

Turvakontroll Monastõris on täielik naljanumber ja jääb tunne, et sealt võiks ka Stingeriga läbi jalutada. Poisi peale hakkab turvavärav lõugama, ta on telefoni taskusse unustanud, aga seda ainult katsutakse, isegi näha ei taheta. Minu seljakotis on lapakas, poolik Coca-cola ja purk õlut, mille olen sinna unustanud, ja mille leian alles lennukis. Probleeme pole ja vedelikke keegi ära ei käsi visata.

Enne lendu jääb veel tunnike, joome kohvi, sööme natuke. Lennuk väljub veerand tundi varem ja südaööks oleme jääkülmas Tallinnas. Paistab peaaegu täiskuu ja ümbrus on härmas.

Mõned praktilised faktid Tuneesiast:

Tuneesia on vabariik tugevate totalitaarsete mõjutustega, praegune president Ben Ali on võimul 1987.aastast ja suure tõenäosusega saab ka järgmisel nädalal toimuvatel valimistel ainsa kandidaadina 99,3%-lise häälteenamuse. Tuleb tuttav ette…

Telekanaleid on kolm ja needki tugevalt tsenseeritud. Enamikes hotellides, kus me ööbisime, toas telekat ei olnud. Ega me puudust ka tundnud. Satelliidiantenne tundus katustel siiski olevat.

Rahaühik on dinaar, mis jaguneb tuhandeks milliiniks. 10-milliinisest väiksemat metallraha näha ei õnnestu. Aga hinnad võivad ehmatada, sest hind 6000 ei tähenda tavaliselt mitte 6000 dinaari, vaid 6000 milliini ehk ainult 6 dinaari. Dinaari ei tohi Tuneesiasse sisse tuua ega välja viia, ülejäänud raha saab lennujaamas tagasi vahetada euroks või dollariks. Lisaks saab raha võtta ka pangaautomaatidest, mida on palju, sellega jääb ära mitmekordne vahetamine kroonist euroks ja eurost dinaariks, iga operatsiooni pealt pankadele lõivu makstes.. Kaardimaksed ei ole eriti levinud, kuid suuremates fikseeritud hinnaga kaubakeskustes ja hotellides siiski olemas.

Alkoholi müüakse Tuneesias ainult kindlates toidupoodides ja sedagi kella seitsmeni õhtul. Reedeti alkoholi kas ei müüda või müüakse vaid hommikupoolikul. Hotelli restoranis ja baaris on alkohol muidugi olemas, hinnavahe kauplusega kahe- kuni kolmekordne. Kohvikutes reeglina alkoholi ei müüda.

Kui välja arvata fikseeritud hindadega kauplused ja riiklikud poed, tuleb arvestada sellega, et kohaliku kaupmehe öeldud hind on võrreldes sellega, mida ta tegelikult loodab saada, kolme- kuni kümnekordne. Nii et kauplema peab, kui ei taha lamba kombel pügatud saada.

Väidetavalt olevat osades hotellides ka traadita internet, meil selle levialasse sattuda ei õnnestunud. Nägime küll mitmeid internetikohvikuid, kuid kuuldavasti olevat väga palju saite blokeeritud. Nii et nädal netivaba elu.

Sellegipoolest oli mõnus ja tagasi läheks ka. Palju jäi ajapuudusel veel vaatamata – kogu põnev põhjarannik, roomlaste linnad Bulla Regia ja Dougga, mis olevat Sufetulast veel paremini säilinud.

Kuigi jah, hotellid valiks küll teised.

Kasutatud on Germalo giidide Raivo Haabi ja Triinu Borase käest saadud informatsiooni ja raamatut