Enne, kui suunduda Pariisi, olevat kohustuslik ära käia Nuustakul. Nuustakul olen käinud, Pariisis ka. Ja veel umbes viiekümnel võõral maal. Aga vot Naissaarel ei olnud käinud. Nüüs sai see võimalikuks.
Palju sellest ühepäevasest sõidust kirjutada polegi. Padrikussekasvanud Eesti saartel teeb mind alati nukraks teadmine, et kunagi elasid nendes paikades inimesed, ja siis võisid need saared tõeliselt kaunid ja hoolitsetud olla. Nüüd on igal pool võsa ja verejänulised sääsed.
Omal kombel ilus oli see saar sellegipoolest.
Miljonid metsmaasikad.
Kristallselge vesi. Soome paistis põhjatippu ära.
Kitsarööpmelised raudteed, mis tulid eikuskilt ja viisid eikuhugi:
Naissaare suurim kivi:
Vaatepilt, mis minusuguse patsifisti heldima paneb...sõnajalgadesse ja põdrakanepisse mattunud meremiinide kestad:
