Sellele kruiisile sattusin peaaegu kogemata. Olin üle elanud esimese vähioperatsiooni ja hirm vasardas kuklas. Tahtsin ära, kõigest kaugemale. Kuhugi, kus poleks tarvis mõelda. Kruiisidest pakuti novembrikuuks ainult Kariibi merd, niikaugele ei tahtnud. Kuni Estravel leidis Finnmatkade valikust kruiisi nimega "Red Sea Magic". Aeg oli november 2006.
Kell pool neli viskab õde
mu lennujaama, eelmise päeva Vilniuses käimise kogemus näitas, et turvakontroll võtab tõepoolest tavapärasest rohkem aega ja ära võtta tuleb kõik, ka jalatsid. Tallinnas õnneks ei ole erilist järjekorda ja seetõttu istun päris kaua ootesaalis. Helsingis otsin kõigepealt üles info ja uurin, äkki saan oma check-ini ära teha ja ei pea oma kohvrikolakat hotelli ja tagasi vedama. Saabki, ja mõnekümne minuti pärast olen vaid seljakotiga teel hotelli poole. Airport Bonus Inn asub lennuväljast mõneminutilise autosõidu kaugusel ja on selle hinna, 50 EUR öö, kohta suhteliselt talutav, tuba on küll kulunud ja elunäinud välimusega, aga väga puhas ja voodi on mugav. Öö peale kipub küll õhupuudus tekkima ja akna avamise võtteid ma unise peaga välja ei mõtle, aga üheks ööks käib küll, kuigi hommikul on palavusest silmaalused paistes. 2. Päev. Sharm-el-Sheikh.
Äratus on kell 4.50, teen oma loppis näole natuke meiki ja kuigi hommikusöögist jään varase kellaaja tõttu ilma, saab hotelli fuajeest kohvi ja see on neist kena. Tänu kohvrivabale olekule õnnestub nii turva- kui passikontrollist suhteliselt kiiresti läbi jalutada. Ootetsoonis avastan, et soomlased on oma suitsetamisvastast võitlust oluliselt leevendanud - kui veel eelmisel aastal sai Vantaa lennujaamas suitsu teha ainult selleks ette nähtud kapis, on nüüdseks ka pool kohvikut suitsetajatele eraldatud ja lühike ooteaeg kulub märkamatult. Air Finlandi lend Sharm-el-Sheiki väljub minutilise täpsusega ja õhus me olemegi. Lennata on neli ja pool tundi. Umbes tunni pärast pakutakse sooja hommikueinet, aga kahjuks peab tunnistama, et nii saepurusarnast omletti pole ma varem isegi mitte lennukis saanud. Aga pardateenindus on üliviisakas ja kohv ja tee tasuta, karastusjoogid ja alkohol raha eest. Alkoholi nagu nii varasel hommikutunnil ei taha ka mitte puhkuse ajal, ostan pudeli vett.
Kell 11.40 puudutavad lennuki rattad maad ja väljume Sharmi pottsoojale lennuväljale. Milline mõnu on enda ümber sooja õhku ja päikest tunda. Sharm-el-Sheikh ise tundub küll kaunis mõttetu koht olevat ja on ilmne näide sellest, kuidas hea turundamise korral saab tuhandetele inimestele lihtsalt sooja õhku müüa. Sest peale soojuse, päikese ja mere on siin ainult liiv, liiv ja veelkord liiv.
Lennujaamas tekib väike segadus, kuna peale minu kedeagi sellelt lennult kruiisile ei lähe, ülejäänud suunduvad hotellidesse. Ja ootel turismibusside asemel saan endale juhiga limusiini, mis mu uhkes üksinduses Sharmi sadamasse sõidutab. Sadamas tekib uus segadus, üksikult saabuva eestlase vastuvõtuks polda valmis ja saan kaks korda laeva ja check-ini vahel sebida. Õnneks sellesama autoga.
Laev on aga uhke. 10 tekki, arvukalt baare ja restorane, sporditekk, kus saab pallimänge taguda, kaks basseini, mullivannid, jõusaal jne. Minu kajut asub neljandal dekil ja on suur ja mugav. Ligi tund kulub kõikvõimaliku infomaterjaliga tutvumisele, panen end igaks päevaks mingile ekskursioonile kirja. Lisaks saan kirja hostessilt, kus palutakse homme osa võtta üksi reisivatele inimestele spetsiaalselt korraldatud a la carte õhtusöögist.
Otsin üles rootsi lauaga restorani, mis on avatud 24h ja mõtlen õudusega, et järgmise nädala jooksul võtan ilmselt juurde tagasi kõik need viis kilo, mis ma viimaste kuude jooksul suure vaevaga maha saanud olen...
Kell kuus õhtul korraldatakse ekskursioon mööda laeva, enamikes kohtades olen juba käinud, aga mõndagi on kahe silma vahele jäänud. Reisijaid vaadates tundub kohati, et ma olen vist kõige noorem ja 42-44 suurusnumbrist hoolimata ka peaaegu et kõige saledam. Õhtuks on selge, et see ikka õnneks nii ei ole, on ka nooremaid ja on ka saledamaid. Kusjuures see ei pruugi alati koos käia.
Riietun õhtuks ümber (Gerry Weberi leopardivärvides topp, samasugused stilettod ja must kahar seelik, riided Humanast muidugi), teen uue meigi ja lähen sööma, kuigi kõht polegi eriti tühi. Võtan taldrikule nii vähe, et toidujagaja teeb suured silmad.
Kell üheksa hakkab laevateatris show, mille tase on selline, et ma parem ei hakka kirjeldama, sellest tuleks pool lehekülge selliseid ülivõrdeid, et lugejad hakkaks heeringa järele igatsema.
Kui juba inglise laevaesinejate laulu, tantsu- ja esinemisoskuse tase on selline, saan aru, miks tippmuusikalid Londonis on kaks aastat ette välja müüdud. Tekib küsimus, mis pagana meetodiga nad oma muusikalilauljaid koolitavad, isegi mina, kelle emakeel pole inglise keel, saan igast kui viimasest sõnast aru..
Suurepärasest etendusest veri vemmeldamas, suundun edasi viiendale ahtritekile, kus kell 10 algab äraseilamise pidu. Mis kujuneb selliseks, et mina isegi ei märka, millal laev kaist eemale nihkub ja suuna merele võtab. Mingil salapärasel põhjusel valivad pidu alustavad tantsupoisid just minu sadade tädide hulgast välja tantsupõrandale tõmbamiseks ja sinna möllama ma ka jään, vahepeal vaid kokteili lonksates või suitsu tehes. Kui kell pool kaksteist oma kajutis maandun, olen nii kutu, et äärepealt oleks kellaga dushi alla läinud.
Mu kajutistjuuardi nimi on Tedjo ja ta on täiesti pilusilm ning ulatub pikkuselt mulle umbes ninani. Kusjuures on ta ilmselgelt meessoost.
3. Päev. Aqaba ja Wadi Rum.
Kuigi õhtul on mul kahtlus, et peale sellist pidu on mul hommikul haige nii pea kui ka kõik kondid, ei ole tegelikult häda midagi. Ärkan näljasena nagu hunt, ju olen eelmisel päevad sisse aetud kalorid õhtul välja higistanud. Joonistan näo pähe ja lähen süüa hankima.
Sel ajal kui mina munaputru mugin ja kohvi joon, on Tedjo mu toa ideaalsesse korda viinud ja voodi ära teinud. Tahan endale ka filipiinlasest toapoissi. Äkki peaks Tedjo kuidagi sisse pakkima ja salakaubana kaasa viima?
Aqaba laht on pikk ja kitsas, tundub, nagu sõidaks mööda suurt jõge. Mõlemal pool paistavad läbi hommikuudu võimsad liivaluited, vesi on tume-tumesinine ja valgete vahujänkudega. Laine tundub päris korralik olevat, aga hiiglaslik Celebration ainult vibreerib veidi ja sellega on organism juba täiesti harjunud. Õnneks pole ma iialgi merehaigusega kimpus olnud, ka siis mitte, kui väikese paadiga meetristes lainetes on oldud ja kuiva kohta polnud ka hamba all.
Kell pool kümme hakkab üleüldine turvaõppus. Sireenid hakkavad ulguma ja kõik peavad kajutist kaasa võtma soojad riided ja päästevestid ja suunduma päästepaatide juurde. Õppus läbi, suundun uuesti juba armsaks saanud ahtribaari ja kosutan end veel ühe kohviga.
Veel rõõmustatakse hommikupoolikul reisijaid Jordaania Kuninglike Õhuvägede õhushowga,
Neli punast hävitajat tuiskavad üle sinitaeva ja nende tehtud trikid paneva
d pardal kõõluva seltskonna nii mõnelgi korral kooris ahhetama. Pealtvaatajate vahel liiguvad joogikärud, kohv ja tee on küll tasuta saadaval 24 tundi ööpäevas ja kraanivesi joogikõlbulik, aga kõik ülejäänud, ka karastusjoogid maksavad raha. Sularaha laevas käibel ei ole, laeva tulekul antakse spetsiaalne maksekaart, millega tasutakse ostude eest nii baarides kui poodides. Hiljem võetakse kogusumma krediitkaardilt maha. Kellel krediitkaarti ei ole, saab laevakaardi 200 inglise naela suuruse sularahadeposiidi vastu. Hinnad ei ole just täiesti mõrvarlikud, kokteilid maksavad sama palju kui Eesti ööklubides (ainult et kodus olles ju iga päev klubis ei käi), aga karastusjoogid on päris kallid, pooleliitrine pudel vett näiteks 0,85 GBP ja 0,33 coca-cola 1,25 GBP.
Hashemiitide kuningriik Jordaania ei ole just päris tundmatu nähtus. Olen lugenud eelmise, ameeriklannast kuninganna Noori elulooraamatut ja üht-teist sellest riigist siiski aiman. Ja Jordaania praegune kuninganna Rania on minu meelest üks maailma kaunemaid naisi. Aga see, et Jordaania kuningad arvestavad oma põlvnemist otseliinis prohvet Muhamedist ja praegune kuningas on 43 põlvkonna esindaja, on mulle siiski uus.
Sõidame luksuslike bussidega kõrbe, Wadi Rumi orgu. Sellest 45 pikkusest ja kohati kuni 5 km laiusest orust läks kunagi aastasadade vältel läbi karavanitee, sest orus leidub vett. Loodus on põnev, tuulest voolitud liivakivikaljud ümberringi, kuid nende vahel vaid liivaluited. Põhjamaise suverohelusega harjunud inimesele on selline vaatepilt üpriski troostitu. Selles Jordaani piirkonnas on sademeid vaid 25 mm aastas ja seegi sajab maha südatalvel.
Kruiisituristid pakitakse kuuekaupa lahtistesse dziipidesse, tooni annavad vanad Toyotad, ka paar Nissanit ja Landroverit jääb silma. Ja lähebki lahti poolteist tundi kestev kõrbesafari, mille jooksul näeme hulgaliselt liivamoodustisi, mõnda kaamelit ja beduiine. Päikeseprillid on hädavajalikud, muidu oleksid silmad kohe liiva täis. Aga kübar peas küll ei püsi, tuul on niivõrd tugev. Ning kaljude varjupoolel on tuul ka üpris jahe.
Ka iga dziibi roolis on beduiin ja puhkepauside ajal nad laulavad meile. Näeme ka paari beduiinitelki ja meie grupijuht seletab, et tänapäeval on igas korralikus beduiinitelgis nii külmkapp, värviteler kui ka internet. Ja ainuke, millest selle rahva esindajad pole nõus loobuma, on seesama kitsevillane telk, see on osa nende rahvuslikust identiteedist. Telgiriie kootakse just nimelt mustade kitsede villast, millel erinevalt käsnana niiskust imevast lambavillast on loomupärane vetthülgav ja soojust isoleeriv toime. Tänu sellele on talvel telgis soe ja kuiv, suvel aga jahe.
Safari lõpeb beduiinilaagris, kus müüakse ka kohalikku käsitööd. Tegemist on küll ilmselge turistilõksuga, aga sellegipoolest ostan hõbeketi ja kaks poolvääriskividega ripatsit, ühe ametüstiga ja teise roosa kvartsiga. Isegi kui nad on kahekordselt üle hinnatud, jäävad hinnad Eesti onadega võrreldes üsna madalaks. Ja mul on juba saanud traditsiooniks eksootilisest maadest väärisehteid kaasa tuua, lisaks mälestustele ja kasutuskõlblikusele on tegemist ka investeeringuga, mille väärtus ajas ainult kasvab.
Lõpuks esitatakse meile ka natuke rahvamuusikat ja kõhutantsu. Sama sõstrasilmne beduiinipoiss, kes mulle enne teed pakkus, tuleb, tuhnib mu rahvasummast üles ja tirib tantsupõrandale. Rahvas saab ilmselt kõvasti nalja, kui ma tema kõrval kõrberahvaste tantsusamme järgi teha püüan, õnneks pole need eriti keerulised. Äkki peaks endale ka paar beduiinipoissi kaasa pakkima, nii silmailuks?
Õhtusöök üksikutele reisijatele aga osutub tõeliseks katastroofiks. Sellele ilmub tosinkond inimest, kellest minust vanuselt järgmine on vähemalt 60 aastat vana ja suhtlemine ei võta eriti vedu. Vestlust püüab ülal hoida Jeffi-nimeline vanapapi, kes oma pensionipõlve veedabki laevareisidele ja kellele käesolev kruiis on täpselt neljakümnes. No ega endalgi poleks taolise pinsipõlve vastu midagi, aga vaevalt meie põlvkond sellise materiaalse kindlustatuse tasemeni jõuab...
Viiekäiguline õhtusöök on maitselt ja valikult tasemel, küll aga ei meeldi mulle asjaolu, et meie seltskond on topitud kusagile köögiukse ja taldrikusoojendaja vahelisse taganurka
Kunstlik teemade ülalhoidmine õhtulauas muutub järjest tüütumaks, loobun magustoidust, vabandan ja lasen üpris ebaviisakalt jalga. Väsimus on kallal ja ebahuvitavas seltskonnas on tõeliselt raske haigutamast hoiduda. Täna ei tule pidutsemisest midagi välja, homne ekskursioon Petrasse väljub kell 7.10 ja ega nagu hästi ei viitsi ka. Tedjo on mu voodi juba üles teinud ja padjale pannud kaks tillukest shokolaadi. Ma ikka võtan ta kaasa, ilmselt.
4. Päev. Petra, blondiin ja beduiinid.
Tänane äratus on varajane, panin kella helisema kümme minutit enne kuut. Ja ega siiski unelemiseks aega eriti ei jää, kümme minutit peale seitset peab olema juba bussi juures ja vahele mahtuma nii dushsh kui hommikusöök. Hommikust saadik veab päev natuke k
iiva, mulle ei meeldi absoluutselt hommikuti kellegagi vestelda, aga minuga koos kohvilauda sokutab end üks daam eilselt katastroofiliselt õhtusöögilt. Õnneks on ka tema järeldusel, et tegemist oli erakordselt äpardunud ettevõtmisega, nii et oleme vähemalt ühel meelel. Ja hiljem bussis potsatab mu kõrvalistmele papi samalt õhtusöögilt. Suhtleme olmeviisakuse tasemel, õnneks pakub ta mulle oma reisijuhti lugeda ja nii saan Jordaania kohta üht-teist rohkemat teada.
Nagu kiuste saab fotoaparaadi aku just siis tühjaks, kui Petra väravateni jõuame. Ja tagavaraaku on saja kilomeetri kaugusel Celebrationi kajutis. Nii ei saa ma oma elamustest Petras kahjuks ainustki fotot.
Nabatea iidne pealinn Petra kuulub nende arheoloogiliste nähtuste hulka, mida inimkond vahepeal sajandeid kadunuks pidas. Rajatud ammu enne meie ajaarvamist, meie ajaarvamise algul roomlaste kätte läinud ja hiljem vaid korraks 12.sajandil ristisõdalaste kroonikates vilksatanud koobaslinn kaotas oma tähtsuse meresõidu arenedes ja vajus lõplikult unustusehõlma, kuni alles 20.sajandi algul noor arheoloog James Burckhardt teel Kairost Damaskusesse kuulis kohalike käest lähedalasuvatest fantastilistest varemetest. Nüüdseks esitlevad turismiprospektid Petrat kui kaheksandat maailmaimet. Kui aga aus olla, siis olen ma maailmas ringi reisides nii palju kaheksandaid maailmaimesid kohanud, et arvepidamine nende üle on ammu sassi läinud.
Jordaanias on palju kohti, mis on Piiblist tuntud, nii asub ka sissepääs Petrasse Moosese orus (Wadi Musa) ja siin võib ka näha kaljut, mida kepiga lüües Mooses vee purskama pani ja janust Iisraeli rahvast jootis. Ja Jordaania mägedes asub ka koht, kus Jahve end põleva pöösa näol Moosesele ilmutas. On ju seesama regioon koos Palestiinaga kristliku tsivilisatsiooni häll ja nabatealaste kunagine keel, aramea keel just see keel, mida kõneles Kristus.
Aga Petra on vanem kui kristlus ja mõjus aga on see varemetelinn töepoolest. Petrasse viiv tee lookleb järjest sügavamale kanjonisse mitmesajameetriste kaljude vahel, olles kohati vaid paar meetrit lai, Teed sillutavad iidsed kiviplokid. Kes on Indiana Jonesi filme näinud, neile on maastik tuttav, suur osa võtteid tehti just nimelt Petras. Ligi kolm kilomeetrit allamäge looklev tee lõpeb päikeselisel väljakul, mida ääristavad liivakivisse sisse raiutud templid, eluruumid, katakombid ja isegi väga hästi säilinud rooma amfiteater. Olen märkamatult oma bussi grupist tükk maad ette jõudnud ja kuulan info saamiseks selle grupi giidi, kelle juurde parasjagu satun. Vaatan ümberringi laiuvaid varemeid ja jõuan järeldusele, et sellest kõigest mingisugusegi ülevaate saamiseks kuluks vähemalt nädal, mitte see paar tundi, mis meile antud. Ja ilmselt seetõttu ja väikese eksootikaihalusega ka muidugi lasen end järjekordsel beduiinipoisil ära moosida ja ronin kena hõbehalli eesli selga. Giid on meid küll eelnevalt hoiatanud hobuste selga istumast, kuna valge inimene ka ratsutamiskogemuse olemasolul ei pruugi poolmetsikute beduiiniratsudega lihtsalt toime tulla. Aga eeslite kohta ei öelnud ta midagi ja nii läbingi enamuse Petrast kikkiskõrvalise Iiahi seljas, kes hoolimata legendidest eeslite kangekaelse loomuse kohta laseb end juhtida vaid teisel eeslil kaasa ratsutava peremehe häälkäsklustega. Olen esialgu natuke krampis, sest maastik on ebatasane ja suksu kapjade alt veerevad kivid, kuid eesel astub rahuliku sammga ja lõpuks hakkan sellist edasiliikumist lausa nautima. Pealgi, kui ise ei pea kogu aeg vaatama, kuhu astud, näeb ka ümbritsevat rohkem.
Peale Petrale ringi peale tegemist toob Donkey Express mu tagasi samasse kohta kust matka alustasime, annan poisile kokkulepitud kümme eurot, silitan eesli nina ja lahkume sõpradena.
Astun sisse kohalikku vabaõhukohvikusse ja küsin kohvi. Matemaatika ei ole beduiinide tugevaim külg, selles kohvikus on dinaar, inglise nael ja dollar võrdsed ja nii saangi ühe dollari eest tassi fantastilist türgi kohvi.
Sukeldun kohalikku beduiinikaubandusse ja tunne on küll selline, et poolvääriskive kaevandatakse Jordaania kõrbes kusagil kopaga, niivõrd odavad on nii kivid kui hõbe. Järgmine sõstrasilmne noormees aga seletab asja vähemalt osaliselt lahti - tegemist on mingi spetsiaalse valitsusprogrammiga beduiinide eluviisi säilitamiseks, tänu millele nad ei maksa makse, nende käsitööd toetatakse ja tänu sellele ongi hinnad odavad. Mõningate kummalisevõitu valuutamanipulatsioonide tagajärjel saan kolme fantastise kaelakee omanikuks umbes paarikümne euro eest. Küsin poisi käest, kes neid ehteid valmistab, ta ütleb, et tema ema. Kes sealsamas kõrval mulle naeratab ja mulle Allahi õnnistust soovib. See tõstab nende ehete väärtuse minu silmis mitmekordselt ja alati, kui neid kannan, tuleb meelde malbe beduiininaine tumedas rüüs ja rätikus, beduiinitarid ei kata nägu, küll aga juukseid ja keha kuni kandadeni.
Võtan suuna tagasi Petra väravate poole ja eelseisev kolmekilomeetrine matk ülesmäge ei tundu kuigi ahvatlevana. Tee ääres seisavad hobukaarikud, mille juhid usinasti küüti pakuvad. Esimene küsib 20 dinaari, teine 15 ja kolmas 10. Viimase pakkumisega olen nõus ja läheb sõiduks. Paraku selgub esimese paarisaja meetri jooksul, et eriti hea idee see ei olnud. Esiteks rappub ilma rehvide ja vedrustuseta kaarik kiviplokkidel nii, et mu rinnapartii ähvardab küljest ära põruda. Teiseks vahib mustasilmne poiss põlevate silmadega rohkem mu perutavaid tisse kui seda, kuhu me sõidame. Kolmandaks tundub üheks peamiseks odava hinna põhjuseks poisi soov natuke eksootilist blondiini näppida. Õnneks on hobune targem kui kutsar ja me ei lenda kusagile vastu ega lähe ka ümber. Järgmiseks pakub poiss mulle võimalust ise kaarikut juhtida, kusjuures ta ei jäta kasutamata võimalust mulle ohje kätte sättides end väga lähedale suruda. Ja ma peaks olema püstiloll ja purusüütu, et mitte aru saada, misasi mulle vastu tagumikku surub... Kui ta aga teeb mulle ettepaneku endale sülle istuda, keeldun kategooriliselt - kähkukas kihutavas hobukaarikus endast paarkümmend aastat noorema beduiinikutiga võib ju kuuluda maailma eksootiliste seikluste tippkümnesse, aga paraku ma ei hooli sellest. Võrreldes selle kaarikusõiduga, oli eesli seljas kõikumine luksus.
Rohkem initsidente õnneks ette ei tule ja me jõuame ühes tükis Petra väravateni.
Lunch on ette nähtud viietärnihotellis Crowne Plaza, aga on kaunikesti hale. Võib-olla mul lihtsalt ei vea, aga kõik minu senised kogemused viietärnihotellide restoranidega on olnud päris masendavad ja ma ei suuda mõista, miks inimesed on nõus kahe ristiasetatud keedetud oa eest meeletuid summasid maksma. Ükski interjöör ja teenindus ei muuda minu jaoks vesist kartuliputru maitsvamaks. Kas lihtsalt pole järjekordselt viisakas öelda, et kuningas on alasti?
Norin kelnerite käest koogisoovitust ja saan lõpuks midagi päris head, mingi kohalik kook pistaatsiapähklitega, mis lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks lahti ja on tõeliselt nauditav ja mitte liiga magus, nagu oriendi maiused tavaliselt kipuvad olema. Kingin kelnerile tänuks õhusuudluse ja saan vastuse, et not at all - you are so beautiful... Kõik, kes te tunnete end eestiliku noorusekultuse taustal vana ja väsinuna, minge Orienti ja te saate teada, et elu alles kestab...
Sätin end koogi ja kohviga juba terrassiservale, sest kõik lauad on hõivatud, aga siis märkan, et mind viibatakse. Küsin viipega vastu, et are you sure ja kolingi kena inglise abielupaari lauda. Lobiseme üle tunni aja. Valeriega on mul kerge suhelda, aga Dennise diktsioon on küll selline, et pean paar korda üle küsima. Nemad omakorda on üllatunud minu väidetavalt suurepärasest inglise keelest, algul olevat nad olnud veendunud, et ma elan Inglismaal.
Teen veel tiiru poodides, tahaksin kojujäänud kaasale kingiks viia beduiinirüü jellaba, aga kahjuks nii suurt numbrit pole olemas. Ega eriti pikki beduiine pole kohanud tõesti.
Kell pool neli koguneme busside juurde ja kogeme midagi päris naljakat. Ilmub viiest beduiinist koosnev ansambel, kellest kolm esimest mängib shoti torupillidel Inglise hümni., ülejäänud löövad trummi.Tõeliselt veider vaatepilt.
Kahetunnine tagasitee Petrast Aqabasse läheb päris ruttu, sest jään vist vahepeal tukkuma.
Vastuvõtt laeval on aga super, paarikümne meetri kaugusel bussidest on vastas teenindajad eelsoojendatud niiskete käterätikutega, Veel paakümmend meetrit, ja tulevad mahlaklaasid. Ja siis seisab spaleeris kogu laeva meelelahutusmeeskond ja laulab.
Võtan baarist lahja kokteili, lähen kajutisse ja dushi alla. Siis buffet-õhtusöögile ja üritan vaadata ka õhtust show-d, Koomik tundub olevat hea, paraku tundub temaatika olevat liialt seotud tänapäevase inglise kultuuriruumiga, mis jääb õnnetuseks võõraks ja nii mõnegi nalja püänt läheb minu jaoks kaotsi.. Kuigi esialgu mõtlen, et lähen kajutisse vaid korraks, tunnen maha istudes äkki tinarasket väsimust ja väljaminemise tuju kaob. Veedan õhtu kirjutades, Tedjo toob värske laevaajalehe homse programmi ja eripakkumistega ja kõik on fine.
5. Päev. Punane meri.
Magan nagu laip peaaegu kella üheksani, peaaegu üksteist tundi ja tunnen selle üle ainult heameelt. Täna me ei sõida sisse ühtegi sadamasse ja järgmine peatuspaik on Port Sokhna Suessi kanani Punase mere poolses otsas, sinna jõuame homme varahommikul. Päeva programm on sellegipoolest tihe ja tegevust näib jätkuvat igale maitsele. Hommiku veedan ahtritekil kohvi ja ajakirjadega, päike paistab, aga tuul on tugev, merel lippavad vahujänesed ja Celebration kõigub tuntavalt. Käimisega veel raskusi ei ole, aga ettevaatlik tasub siiski olla. Luban endale luksust olla laisk ja isegi mitte silmi värvida. Lihtsalt olen, naudin merevaadet ja lasen ajal enesest läbi voolata. Tekil logeledes saan osa nii kokteilivalmistamise demonstratsioonesinemisest kui moeshowst. Kaalun pikka aega, kas minna kinno, tänane film on “Kariibi Mere Piraadid”. Ma pole vist oma kümme aastat kinos käinud, peapõhjuseks asjaolu, et minu jaoks ei ole midagi piinavamat kui paaritunnine paigalistumine. Aga proovida ju võiks.Proovingi., aga lahkun saalist vist vähem kui veerand tunni pärast, film on televisiooni jaoks tehtud koopia ja väga vilets, virvendav ja hüplev koopia. Lesin selle asemel natuke aega päikesetekil.
Täna õhtul on siis see ka see õhtu, mille jaoks mööda poode mittekortsuvat õhtukleiti taga otsisin. Iga laevakruiisi kõige pidulikum üritus, kapteni galaõhtusöök. Dresscode (mis on iga päev laevalehes kirjas) formaalne, mis tähendab meestele smokingit või musta ülikonda ja naistele pikka õhtukleiti. Leidsin kaubamaja all asuvast Humanast täpselt selle mida vaja, kandadeni ulatuv must helklev samet ilma igasuguse üleliigse paabulinnunduseta. Ajatu elegants. Ainult et kui laev samas tempos edasi kõigub, võib õhtusel üritusel kõrgete kontsadega veel kõvasti nalja saada.
Asi pole tegelikult nii hull, päris pikali ei kuku kapteni käepigistust oodates keegi ja kõige keerulisem osa oli tegelikult küünte lakkimine kõikuvas laevas, korraliku tulemuse saamiseks tuli mõlemad randmed kõvasti vastu lauda suruda. Kapten George de la Grammatika (milline vahva nimi) on mõnus joviaalne kreeklane, kes lisaks formaalsele käepigistusele ja tänule reisil osalemise eest embab mind õlgadest, kui tähendan talle, et kogu selle seltskonna tervitamine on vist väga raske töö. Mõtlen seda päris tösiselt, eks katsuge ise 1250 inimest kättpidi tervitada ja igaühega kena olla. Ja erinevalt eesti presidendist, kes teeb seda korra aastas, peab see mees sellega igal nädalal hakkama saama.
Käepigistusele järgneb shampanja ja väike kontsert teatrisaalis ning siis suunatakse kogu seltskond õhtusöögile restorani. Istun ühes lauas ühe abielupaari ja ema ja tütrega, mõlemad on ka Tallinna külastanud. Kuigi valin viiekäigulisest õhtusöögist vaid salati ja prae, saab kõht ikka liiga täis ja olemine muutub uniseks. Õhtune show jääb minust seekord nägemata, homme tuleb jälle enne kuut tõusta ja paraku jah, vanus ei ole enam see, mis lubas ööd läbi üleval olla.
Lähen kajutisse, riputan õhtukleidi kappi ja võtan meigi ja ehted maha. Glamuuri eluiga on üürike.
6. Päev. Kairo, Niilus ja püramiidid.
Järjekordne äratus kell 5.50 ja mina, kellele kodus kell pool kuus ärkamine mingeid probleeme ei valmista, ei suuda laeval kuidagi silmi lahti saada. Koperdan hommikust sööma nagu zombi. Õnneks olen asjad eelmisel õhtul kokku pannud, nii et maha ei jää midagi, isegi fotoka tagavaraaku on olemas.
Kakskümmend kaheksa hiiglaslikku turismibussi keerab Sokhnast Kairo poole, vilkuritega politseiautod kolonni alguses ja lõpus. Peale mõned aastad tagasi Luxoris juhtunud terrorismiakti on egiptlased turistide kaitsmisel ülipüüdlikud, lisaks politseieskordile on igas bussis kaks turvameest ja giid. Kuna turism annab kolmandiku Egiptuse rahvuslikust koguproduktist, peab turist ennast kaitstuna tundma.
Vastvalminud Sokhna-Kairo kiirtee on nii vastne, et isegi sõiduteede vahelised palmid on alles istutamata ja lamavad sealsamas pikali. Tee sööstab noolsirgelt läbi kõrbe ja vaadata pole midagi, nii jäängi uuesti magama ja teen silmad lahti alles siis, kui kella üheksa paiku Kairosse jõuame. Kuulduste kohaselt on Kairo meeletult ülerahvastatud ja kaunis räpane paik, aga ausalt öeldes olen ma hullemaid näinud. Võrreldes Luandaga on Kairo üks äraütlemata kena ja vaikne kohakene. Ja liiklus on Peterburis hullem.
Esimene peatuspaik Kairos on Sala
ddini fort ja Mohammad Ali moshee. Islami sakraalehitised on mind alati võlunud, nad on samaaegselt mastaapsed, kaunid ja lihtsad. Võtame kingad jalast ja jalutame moshee vaipadel, naistele, kes liiga paljad tunduvad, antakse uksel selga roheline keepi meenutav hõlst. Giid Randa räägib islami usu põhitõdedest ja sellest, kuipalju kahju tekitavad islamiterroristid enamikele muhameedlastest.
Edasi sõidame Niiluse äärde, kus läheme taas vee peale, seekord jõelaevale Pharaoh. See on ujuvrestoran, mis teeb kahetunnise kruiisi Niiluse jõel, samal ajal pakutakse suurepärast lõunasööki ja esinevad egiptiuse lauljad, kõhutantsijad ja tantsiv dervish. Kohvi saab juua ka välistekil, imetledes Kairo möödalibisevat panoraami.
Ja viimase peatuskohana Kairos siis püramiidid ja sfinks. Muidugi on püramiidid võimsad ja vanad. Ja panevad seal kõrval seistes mõtlema, kuivõrd uduüürike on inimelu sähvatus ajaloos. Neid inimesi, kes need kivid kohale kandsid, pole enam tuhandeid aastaid. Siiski ei teki tahtmist püramiidi sisse ronida, kuigi osa kaaslasi läheb. Mulle sellised pimeda
d ja kitsad kohad ei meeldi.
Turistid pakitakse bussidesse tagasi ja kiiresti hämarduvas õhtus läheb sõit Sokhna poole tagasi. Saabuvaid kruiisijaid võtab taas vastu tõrvikutespaleer, ansambel, soojendatud käterätikud ja mahlaklaasid. Welcome aboard again.
Käin dushi all ja söömas ning kell ongi juba üheksa. Celebration hakkab liikuma ja lähen promenaadile vaatama, kuidas suur laev üle tumeda vee libiseb. Väljas on päris jahe. Teen tiiru fotogaleriis, kus on väljas eelmistel õhtutel profifotograafide poolt tehtud pildid. Leian enda omad üles ja jõuan järeldusele, et must värv teeb vanaks. Või on tagumine aeg hakata näo pingutamisele mõtlema. Otsustan paar pilti siiski endale jätta, aga nojah... Ma parem ei ütle, mis need pildid maksid. See hind oli ülejäänud asjadega võrreldes nagu väheke paigast ära.
Lähen vaatan korra ahtritekile, kus mängib svingmuusika, aga rahvast on väga vähe. Jalutan läbi ka kuuenda korruse diskoteegist, aga sealgi valitseb suhteline vaikus. 12-tunnine ekskursioon on inimesed ära väsitanud ja need, kes kavatsevad homme Luxorisse ja Kuningate Orgu minna, peavad samamoodi varavalges tõusma. Minul on igatahes varemetes kõmpimisest sääremarjad valusad ja olen otsustanud Punase mere floora ja faunaga tutvuda paadiekskursioonil.
7.päev. Safaga sadam ja veealune elu.
Hommik on taas päikeseline ja tuuline. Hiljem kuulen, et safaga tähendabki araabia keeles tugevat tuult. Üritan ahtritekil kohvi juua, aga liiga jahe on. Kolin üles kümnendale, päikesetekile, aga ka seal on varjus jahe ja päikese käes ma eriti ei riski olla. Kolan mööda välistreppe alla tagasi, leian lõpuks tuulevarjulise koha ja loen tunnikese. Laeval on olemas ka päris korralik raamatukogu, aga eelistan siiski kodunt kaasavõetut.
Kell kümme lähen line dance trenni kuuenda teki diskoteeki. Tantsuhuvilised eranditult naised, kohtan paar eelmise päeva kruiisil kohatud daami ja vahetame muljeid. Siis tuleb treener ja läheb lahti. Osutun tantsusammude õppimisel totaalseks käpardiks ja see ei üllata mind põrmugi, mul on kõigi käte ja jalgade koordinatsiooniga seotud tegevuste õppimine alati võtnud viis korda kauem aega kui teistel inimestel ja mõnikord ma imestan, mismoodi ma üldse käima õppisin..Kooliaegne peotantsukursus tähendas minu jaoks verd, higi ja pisaraid, õnneks tuli see aeg peale, kui tantsupõrandal võis niisama ringi karelda. Aga omaenda jalgade otsa koperdamine tuleb mul siiamaani hästi välja.
Niisiis kannatan tantsutrennis pool tundi välja ja siis lahkun teistel jalust. Naha sai märjaks ja vereringe liikuma sellegipool
est.
Peale lõunat istume taas bussidesse ja sõidame 53 kilomeetri kaugusel asuvasse Hurghada kuurortlinna. Päike löömab ja giid annab teada, et siinkandis sadas viimati vihma 1992.aastal. Siis ka umbes viis minutit.
Hiltoni hotelli territooriumil ootavad meid kaks Seascope Submarine nime kandvat väikelaeva. Sõidame sadamast välja ja siis palutakse reisijatel trepist alla minna. Laeva alumine osa kujutab endast hiiglaslike akendega pikka koridori ja see on tõepoolest parim viis veealuste maastike imetlemiseks ilma märjaks saamata. Korallid on fantastilised ja kõikvõimalikke värvilisi kalu meeletult palju. Ujuma selle kalasupi sisse küll ei kipuks. Üritan pilti teha, aga välja ei tule eriti midagi, korallide värvikirevus jääb peamiselt mällu.
Peale veealuse maailma imetlemist pakutakse reisijatele ülemisel tekil karastusjooke. Ja enne meie ujuvlinna tagasipöördumist jalutame veel tunnikese linna peal. Miskipärast oli mul Egiptuse suhtes eelarvamus, juba teadmine, et 95% sellest riigist on kõrb, pani arvama, et tegemist on ühe äraütlemata tolmuse ja kuiva kohaga. Tegelikult on linnadest palju rohelust, palme, pöösaid ja lilli ja mõnusas soojuses on päris meeldiv olla.
8. Päev. Shopingutuur Hurghadas.
Eesti turismifirmade odavpuhkusepaketid Egiptusse on viinud selleni, et kõik Hurghada poemüüjad oskavad öelda terre-terre ja kudas läheb. Ning mul on kuri kahtlus, enamus Eestis liikuvatest kalliste kaubamärkide võltskottidest, -prillidest ja -riietest pärineb samamoodi Egiptusest. Asjad on siin odavamad kui Türgis.
Tegelikult kõhklen, kas veelkord Hurghadasse üldse minna. Aga mingi rahutus on kallal ja ega lihtsalt niisama laeval ringi vahtida ka ei viitsi. Niisiis ikka lähen ja kolan natuke Hurghada ainukesel shopingutänaval.Tõtt öelda on kõik poed teineteisega väga sarnased, kaup sama, hindades tillukesed erinevused. Ostan natuke pudinaid kodustele, aga mitte midagi erilist. 
Ja ongi tagasisõit ja viimane õhtusöök Celebrationil. Kuigi olen algul mõelnud minna restorani, pole mu kõht nii tühi, et sinna viiekäiguline õhtusöök mahuks, seetõttu lähen ikkagi Lidosse ja näksin üht-teist, võtan kala kõrvale klaasi valget veini, mille pärast värskes õhus lõpetan. Siis aga tuleb paraku minna asju pakkima, suurem pagas tuleb turvasiltidega varustatult hiljemalt kella üheks öösel koridori tõsta. Vannun tulist kurja, sest uute turvaeeskirjade kohasellt ei või võtta käsipagasis kaasa ei ühtegi kreemi, hambapastat, isegi mitte hügieenilist huulepulka. Ma küll ei kujuta ette, et suudaksin päev läbi pesematab hammastega ringi joosta. Mõtlen midagi välja, panen natuke pastat lihtsalt kilekotti, tuubi pakin ära. Järgmisel päeval tõsi küll selgub, et oleksin südamerahuga võinud kosmeetikakoti enda kätte jätta, seda oleks hiljem olnud võimalik kohvrisse panna küll ja küll.
9.päev. Kojuminek.
Olen tegelikult juba eilsest saadik natuke pahur ja rahutu, ei suuda millelegi kontsentreeruda ja kusagil pikemalt püsida. Üks osa minust igatseb koju, Marguse ja koerte juurde. Aga Eestimaa praeguse aastaaja eriti jäle ilm ei ahvatle kohe jälle mitte põrmugi. Seega teine osa naudib soojust ja päikest ja on peaaegu nõus uurima hakkama, ega Celebrationi peal vabu töökohti ei ole. Kuigi jah, tundub, et töö on neil päris raske.
Jätan Tedjole jootraha, ta on minu eest tõeliselt hästi hoolt kandnud, kajutit koristati kaks korda päevas, kõik oli perfektne. Lahkun kajutist, ja sukeldun Sharm-el-Sheikhi päikesesse ootama Finnmatkate esindajat, kes mulle järele pidi tulema. Paraku jäävad nad ligi pool tundi hiljaks ja ma hakkan sinna kaile vaikselt üles sulama, varju minna pole eriti kuhugi. Jõuan juba isegi klienditeenindusse helistada, sealt öeldaks, et jajah, buss on juba teel, Lõpuks ta ilmubki, sõidame läbi veel mitmest kuurordist ja lõpuks on buss somme täis. Lennuk aga õnneks pooltühi, saan üle kolme istme laiutada. Turvakontroll Sharmis on küll kolmekordne, aga kaunis pohhuistlik, isegi laptopi ei kästa kotist välja võtta ja turva teeb värava kõrval suitsu, endal No Smoking silt pea kohal.
Suitsetatakse Sharmi lennujaamas aga peaaegu igal pool. Araabiamaades juba euroopa suitsetamispoliitika läbi ei läheks, sest suitsetavad peaaegu kõik mehed ja see on osa suhtlemisest.
Air Finland väljub nagu kellavärk ja oleme teel üle Jordaania ja Türgi Euroopa poole. Lennata on ligi viis tundi ja asja teeb natuke morniks see, et kojuminekustressis põdrad suudavad oma ninad nii täis tõmmata, et kukuvad vahekäikudes pikali ja kusevad tualetiseinad täis. Vaesed lennuteenindajad.
Mul on päris hea meel, et otsustasin ka Helsingi ja Tallinna vahelise otsa lennata. Oleks kole küll peale sellist reisi hakata kusagil pimedas pagasiga sadama poole seiklema. Lennuk jääb natuke hiljaks, see eest pagas tuleb ruttu ja juba olengi pimedas ja vihmases Eestimaa õhtus. Otsin pilguga oma Hondat, aga ei leia ja hakkan juba taskust telefoni kobama. Ja siis näen äkki, et Tallinna Lennujaama ees seisab mereroheline Volga GAZ-21, uhke põder nina peal.
Ja selle poolt tuleb minu poole mu kallis kaasa, nägu laia muiet täis. No nii, kallis kaasa on uue plekist pruudi soetanud - aga vastuvõtt oli stiilne sellegipoolest.
Mis eriti meeldis: enamik asju. Ekskursioonid olid väga head, organiseerimine tasemel, toit liigagi hea, kajut suur ja mugav ning meelelahutust kaugelt rohkem, kui mina suutsin vastu võtta. Lõpuks ma hakkasin hirmsasti inimestest ära väsima, paratamatult tekkis selliseid teretuttavaid, kellega tuli tervitusi vahetada ja vähe vestlust arendada. Viimasel õhtul istusin lausa sellepärast kajutis, et mitte kellegagi small talki arendada.
Mis ei meeldinud: veidravõitu õhtusöök üksireisijatele ja asjaolu, et kajutis ei olnud käsidushshi. Ma vihkan olukorda, kus ma ei saa näiteks jalgu pesta ilma end üleni täis pritsimata.
Valesti kaasa võetud asi. Veekeetja. Selle kasutamine laevas on keelatud, kuna aur võib häiresüsteemi tööle panna. Kajutis kasutada ei tohi ka triikrauda, aga seda ma õnneks kaasa ei tassinud. Alumistel tekkidel on olemas ka iseteenindusega pesumajad, aga sinna ma ei jõudnud.
Puuduolev asi: kampsun või fliis. Midagi sellist, mida saaks väikeseks kokku pakkida, aga mis oleks sellegipoolest soe. Novembris võib siin olla külm, eriti varjus ja laeva tuulisemal küljel hakkavad kiiresti hambad plagisema. Jope on jälle natuke palju.
Kuigi mu pagas kaalus ligi 19 kilo, polnud seekord kaasa pakitud mitte ühtegi eset, mida ma poleks kordagi kasutanud. Pigem tundsin puudust veel ühest paarist kingadest ja ka pidulikke asju oleks võinud rohkem kaasas olla. Õhtusöögiks ka buffet-restoranis riietutakse kindlasti ümber ja õhtusel ajal laevas teksaseid ei kohta. Dresse ei kohta ka päevasel ajal mujal kui jõusaalis.
Parim ost: poolvääriskivid Jordaaniast ja nimeline hõbesõrmus Egiptusest.
Asi, mille oleks võinud ostmata jätta: needsamad pildid...
Võib tunduda, et laevakruiis on midagi tõeliselt luksuslikku ja kallist. Luksuslik küll, aga tegelikult on võimalik ka üsna väikese eelarvega toime tulla. Viimase hetke pakkumisi alumiste tekkide ilma aknata kajutitele võib Thomsoni koduleheküljelt leida 199 inglise naela eest ja see on pakett kahele inimesele. Ning kui mitte liiale minna ekskursioonide ja kokteilidega ja leppida omal käel kaldalinnades kolamise ja päikesepuhkusega laeval (kus on tasuta üritusi igale maitsele kella 10-st hommikul kuni neljani järgmisel hommikul), ei pruugi järgneva kaheksa päeva jooksul kulutada sentigi. Selle eest koheldakse teid nagu valitseva dünastia esindajat ja näete igatahes rohkem kui mõne suvalise odava pakettreisi jooksul, kus isegi päevavarju laenutamise eest lisatasu küsitakse. Luksus on üksinda reisimine, nii nagu mina seda tegin, sest üksinda kajutis olles tuleb praktiliselt kogu kajut kinni maksta. Samas mahutaksid hollandlased Celebrationi tavakajutisse vähemalt kaks hotellituba (olen Amsterdamis elanud kolmetärnihotellis, kus riietumiseks tuli vannitoa uks lahti teha, muidu poleks mahtunud käsi laiali sirutama) , piisavalt on kappe, sahtleid, riidepuid, et kogu oma nänn kohvrist laiali pakkida ja end tõepoolest hästi tunda. Minu kajut oli õnneks laeva vööris ja kogu öine seltsielu toimus ahtris, nii et siin oli töeliselt mõnus ja rahulik.
Söök oli super, õnneks andsid nii ekskursioonid kui ka mööda 214 meetrit pikka laeva edasi-tagasi jooksmine piisavalt füüsilist koormust, nii et riided mahuvad selga.
Ahjaa, põnevamad hetked kruiisist võetakse videosse ja selle saab laevalt lahkumisel kaasa osta. Eelnevalt on võimalik seda ka ühel laevatelevisiooni kanalil vaadata, nii et põrsast kotis ostma ei pea. Näen minagi end paaril korral kaadris vilksamas ja tellin video. Anekdootlik on seegi, et üle tunni aja kestev video oli odavam kui fotod.
seinal ka skeem, kuidas Heveri lossini minna. Vahemaa 1,3 miili ehk natuke üle kahe kilomeetri. Küla oli tõeline küla, sõnnikuhaisu hõljus õhus, teel vedeles hobusepabulaid ja igal sissesõuduteel seisis Landrover. Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsime lossi juurde ja see oli tõeliselt vahva avastus. Suurepäraselt renoveeritud keskaegne loss, maalid, autentne mööbel ja gobeläänid. Ja muidugi aiad, üks fantastilisem kui teine.
j
sõpruskonnad, kes olid tulnud imelist lossi vaatama ja pargis mõnusat piknikku pidama.
seinal ka skeem, kuidas Heveri lossini minna. Vahemaa 1,3 miili ehk natuke üle kahe kilomeetri. Küla oli tõeline küla, sõnnikuhaisu hõljus õhus, teel vedeles hobusepabulaid ja igal sissesõuduteel seisis Landrover. Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsime lossi juurde ja see oli tõeliselt vahva avastus. Suurepäraselt renoveeritud keskaegne loss, maalid, autentne mööbel ja gobeläänid. Ja muidugi aiad, üks fantastilisem kui teine.
j
sõpruskonnad, kes olid tulnud imelist lossi vaatama ja pargis mõnusat piknikku pidama.
