Punase mere maagia 2006

Sellele kruiisile sattusin peaaegu kogemata. Olin üle elanud esimese vähioperatsiooni ja hirm vasardas kuklas. Tahtsin ära, kõigest kaugemale. Kuhugi, kus poleks tarvis mõelda. Kruiisidest pakuti novembrikuuks ainult Kariibi merd, niikaugele ei tahtnud. Kuni Estravel leidis Finnmatkade valikust kruiisi nimega "Red Sea Magic". Aeg oli november 2006.


Kell pool neli viskab õde mu lennujaama, eelmise päeva Vilniuses käimise kogemus näitas, et turvakontroll võtab tõepoolest tavapärasest rohkem aega ja ära võtta tuleb kõik, ka jalatsid. Tallinnas õnneks ei ole erilist järjekorda ja seetõttu istun päris kaua ootesaalis. Helsingis otsin kõigepealt üles info ja uurin, äkki saan oma check-ini ära teha ja ei pea oma kohvrikolakat hotelli ja tagasi vedama. Saabki, ja mõnekümne minuti pärast olen vaid seljakotiga teel hotelli poole. Airport Bonus Inn asub lennuväljast mõneminutilise autosõidu kaugusel ja on selle hinna, 50 EUR öö, kohta suhteliselt talutav, tuba on küll kulunud ja elunäinud välimusega, aga väga puhas ja voodi on mugav. Öö peale kipub küll õhupuudus tekkima ja akna avamise võtteid ma unise peaga välja ei mõtle, aga üheks ööks käib küll, kuigi hommikul on palavusest silmaalused paistes.

2. Päev. Sharm-el-Sheikh.

Äratus on kell 4.50, teen oma loppis näole natuke meiki ja kuigi hommikusöögist jään varase kellaaja tõttu ilma, saab hotelli fuajeest kohvi ja see on neist kena. Tänu kohvrivabale olekule õnnestub nii turva- kui passikontrollist suhteliselt kiiresti läbi jalutada. Ootetsoonis avastan, et soomlased on oma suitsetamisvastast võitlust oluliselt leevendanud - kui veel eelmisel aastal sai Vantaa lennujaamas suitsu teha ainult selleks ette nähtud kapis, on nüüdseks ka pool kohvikut suitsetajatele eraldatud ja lühike ooteaeg kulub märkamatult. Air Finlandi lend Sharm-el-Sheiki väljub minutilise täpsusega ja õhus me olemegi. Lennata on neli ja pool tundi. Umbes tunni pärast pakutakse sooja hommikueinet, aga kahjuks peab tunnistama, et nii saepurusarnast omletti pole ma varem isegi mitte lennukis saanud. Aga pardateenindus on üliviisakas ja kohv ja tee tasuta, karastusjoogid ja alkohol raha eest. Alkoholi nagu nii varasel hommikutunnil ei taha ka mitte puhkuse ajal, ostan pudeli vett.

Kell 11.40 puudutavad lennuki rattad maad ja väljume Sharmi pottsoojale lennuväljale. Milline mõnu on enda ümber sooja õhku ja päikest tunda. Sharm-el-Sheikh ise tundub küll kaunis mõttetu koht olevat ja on ilmne näide sellest, kuidas hea turundamise korral saab tuhandetele inimestele lihtsalt sooja õhku müüa. Sest peale soojuse, päikese ja mere on siin ainult liiv, liiv ja veelkord liiv.

Lennujaamas tekib väike segadus, kuna peale minu kedeagi sellelt lennult kruiisile ei lähe, ülejäänud suunduvad hotellidesse. Ja ootel turismibusside asemel saan endale juhiga limusiini, mis mu uhkes üksinduses Sharmi sadamasse sõidutab. Sadamas tekib uus segadus, üksikult saabuva eestlase vastuvõtuks polda valmis ja saan kaks korda laeva ja check-ini vahel sebida. Õnneks sellesama autoga.

Laev on aga uhke. 10 tekki, arvukalt baare ja restorane, sporditekk, kus saab pallimänge taguda, kaks basseini, mullivannid, jõusaal jne. Minu kajut asub neljandal dekil ja on suur ja mugav. Ligi tund kulub kõikvõimaliku infomaterjaliga tutvumisele, panen end igaks päevaks mingile ekskursioonile kirja. Lisaks saan kirja hostessilt, kus palutakse homme osa võtta üksi reisivatele inimestele spetsiaalselt korraldatud a la carte õhtusöögist.

Otsin üles rootsi lauaga restorani, mis on avatud 24h ja mõtlen õudusega, et järgmise nädala jooksul võtan ilmselt juurde tagasi kõik need viis kilo, mis ma viimaste kuude jooksul suure vaevaga maha saanud olen...

Kell kuus õhtul korraldatakse ekskursioon mööda laeva, enamikes kohtades olen juba käinud, aga mõndagi on kahe silma vahele jäänud. Reisijaid vaadates tundub kohati, et ma olen vist kõige noorem ja 42-44 suurusnumbrist hoolimata ka peaaegu et kõige saledam. Õhtuks on selge, et see ikka õnneks nii ei ole, on ka nooremaid ja on ka saledamaid. Kusjuures see ei pruugi alati koos käia.

Riietun õhtuks ümber (Gerry Weberi leopardivärvides topp, samasugused stilettod ja must kahar seelik, riided Humanast muidugi), teen uue meigi ja lähen sööma, kuigi kõht polegi eriti tühi. Võtan taldrikule nii vähe, et toidujagaja teeb suured silmad.

Kell üheksa hakkab laevateatris show, mille tase on selline, et ma parem ei hakka kirjeldama, sellest tuleks pool lehekülge selliseid ülivõrdeid, et lugejad hakkaks heeringa järele igatsema.

Kui juba inglise laevaesinejate laulu, tantsu- ja esinemisoskuse tase on selline, saan aru, miks tippmuusikalid Londonis on kaks aastat ette välja müüdud. Tekib küsimus, mis pagana meetodiga nad oma muusikalilauljaid koolitavad, isegi mina, kelle emakeel pole inglise keel, saan igast kui viimasest sõnast aru..

Suurepärasest etendusest veri vemmeldamas, suundun edasi viiendale ahtritekile, kus kell 10 algab äraseilamise pidu. Mis kujuneb selliseks, et mina isegi ei märka, millal laev kaist eemale nihkub ja suuna merele võtab. Mingil salapärasel põhjusel valivad pidu alustavad tantsupoisid just minu sadade tädide hulgast välja tantsupõrandale tõmbamiseks ja sinna möllama ma ka jään, vahepeal vaid kokteili lonksates või suitsu tehes. Kui kell pool kaksteist oma kajutis maandun, olen nii kutu, et äärepealt oleks kellaga dushi alla läinud.

Mu kajutistjuuardi nimi on Tedjo ja ta on täiesti pilusilm ning ulatub pikkuselt mulle umbes ninani. Kusjuures on ta ilmselgelt meessoost.

3. Päev. Aqaba ja Wadi Rum.

Kuigi õhtul on mul kahtlus, et peale sellist pidu on mul hommikul haige nii pea kui ka kõik kondid, ei ole tegelikult häda midagi. Ärkan näljasena nagu hunt, ju olen eelmisel päevad sisse aetud kalorid õhtul välja higistanud. Joonistan näo pähe ja lähen süüa hankima.

Sel ajal kui mina munaputru mugin ja kohvi joon, on Tedjo mu toa ideaalsesse korda viinud ja voodi ära teinud. Tahan endale ka filipiinlasest toapoissi. Äkki peaks Tedjo kuidagi sisse pakkima ja salakaubana kaasa viima?

Aqaba laht on pikk ja kitsas, tundub, nagu sõidaks mööda suurt jõge. Mõlemal pool paistavad läbi hommikuudu võimsad liivaluited, vesi on tume-tumesinine ja valgete vahujänkudega. Laine tundub päris korralik olevat, aga hiiglaslik Celebration ainult vibreerib veidi ja sellega on organism juba täiesti harjunud. Õnneks pole ma iialgi merehaigusega kimpus olnud, ka siis mitte, kui väikese paadiga meetristes lainetes on oldud ja kuiva kohta polnud ka hamba all.

Kell pool kümme hakkab üleüldine turvaõppus. Sireenid hakkavad ulguma ja kõik peavad kajutist kaasa võtma soojad riided ja päästevestid ja suunduma päästepaatide juurde. Õppus läbi, suundun uuesti juba armsaks saanud ahtribaari ja kosutan end veel ühe kohviga.

Veel rõõmustatakse hommikupoolikul reisijaid Jordaania Kuninglike Õhuvägede õhushowga,

Neli punast hävitajat tuiskavad üle sinitaeva ja nende tehtud trikid panevad pardal kõõluva seltskonna nii mõnelgi korral kooris ahhetama. Pealtvaatajate vahel liiguvad joogikärud, kohv ja tee on küll tasuta saadaval 24 tundi ööpäevas ja kraanivesi joogikõlbulik, aga kõik ülejäänud, ka karastusjoogid maksavad raha. Sularaha laevas käibel ei ole, laeva tulekul antakse spetsiaalne maksekaart, millega tasutakse ostude eest nii baarides kui poodides. Hiljem võetakse kogusumma krediitkaardilt maha. Kellel krediitkaarti ei ole, saab laevakaardi 200 inglise naela suuruse sularahadeposiidi vastu. Hinnad ei ole just täiesti mõrvarlikud, kokteilid maksavad sama palju kui Eesti ööklubides (ainult et kodus olles ju iga päev klubis ei käi), aga karastusjoogid on päris kallid, pooleliitrine pudel vett näiteks 0,85 GBP ja 0,33 coca-cola 1,25 GBP.

Hashemiitide kuningriik Jordaania ei ole just päris tundmatu nähtus. Olen lugenud eelmise, ameeriklannast kuninganna Noori elulooraamatut ja üht-teist sellest riigist siiski aiman. Ja Jordaania praegune kuninganna Rania on minu meelest üks maailma kaunemaid naisi. Aga see, et Jordaania kuningad arvestavad oma põlvnemist otseliinis prohvet Muhamedist ja praegune kuningas on 43 põlvkonna esindaja, on mulle siiski uus.

Sõidame luksuslike bussidega kõrbe, Wadi Rumi orgu. Sellest 45 pikkusest ja kohati kuni 5 km laiusest orust läks kunagi aastasadade vältel läbi karavanitee, sest orus leidub vett. Loodus on põnev, tuulest voolitud liivakivikaljud ümberringi, kuid nende vahel vaid liivaluited. Põhjamaise suverohelusega harjunud inimesele on selline vaatepilt üpriski troostitu. Selles Jordaani piirkonnas on sademeid vaid 25 mm aastas ja seegi sajab maha südatalvel.

Kruiisituristid pakitakse kuuekaupa lahtistesse dziipidesse, tooni annavad vanad Toyotad, ka paar Nissanit ja Landroverit jääb silma. Ja lähebki lahti poolteist tundi kestev kõrbesafari, mille jooksul näeme hulgaliselt liivamoodustisi, mõnda kaamelit ja beduiine. Päikeseprillid on hädavajalikud, muidu oleksid silmad kohe liiva täis. Aga kübar peas küll ei püsi, tuul on niivõrd tugev. Ning kaljude varjupoolel on tuul ka üpris jahe.

Ka iga dziibi roolis on beduiin ja puhkepauside ajal nad laulavad meile. Näeme ka paari beduiinitelki ja meie grupijuht seletab, et tänapäeval on igas korralikus beduiinitelgis nii külmkapp, värviteler kui ka internet. Ja ainuke, millest selle rahva esindajad pole nõus loobuma, on seesama kitsevillane telk, see on osa nende rahvuslikust identiteedist. Telgiriie kootakse just nimelt mustade kitsede villast, millel erinevalt käsnana niiskust imevast lambavillast on loomupärane vetthülgav ja soojust isoleeriv toime. Tänu sellele on talvel telgis soe ja kuiv, suvel aga jahe.

Safari lõpeb beduiinilaagris, kus müüakse ka kohalikku käsitööd. Tegemist on küll ilmselge turistilõksuga, aga sellegipoolest ostan hõbeketi ja kaks poolvääriskividega ripatsit, ühe ametüstiga ja teise roosa kvartsiga. Isegi kui nad on kahekordselt üle hinnatud, jäävad hinnad Eesti onadega võrreldes üsna madalaks. Ja mul on juba saanud traditsiooniks eksootilisest maadest väärisehteid kaasa tuua, lisaks mälestustele ja kasutuskõlblikusele on tegemist ka investeeringuga, mille väärtus ajas ainult kasvab.

Lõpuks esitatakse meile ka natuke rahvamuusikat ja kõhutantsu. Sama sõstrasilmne beduiinipoiss, kes mulle enne teed pakkus, tuleb, tuhnib mu rahvasummast üles ja tirib tantsupõrandale. Rahvas saab ilmselt kõvasti nalja, kui ma tema kõrval kõrberahvaste tantsusamme järgi teha püüan, õnneks pole need eriti keerulised. Äkki peaks endale ka paar beduiinipoissi kaasa pakkima, nii silmailuks?

Õhtusöök üksikutele reisijatele aga osutub tõeliseks katastroofiks. Sellele ilmub tosinkond inimest, kellest minust vanuselt järgmine on vähemalt 60 aastat vana ja suhtlemine ei võta eriti vedu. Vestlust püüab ülal hoida Jeffi-nimeline vanapapi, kes oma pensionipõlve veedabki laevareisidele ja kellele käesolev kruiis on täpselt neljakümnes. No ega endalgi poleks taolise pinsipõlve vastu midagi, aga vaevalt meie põlvkond sellise materiaalse kindlustatuse tasemeni jõuab...

Viiekäiguline õhtusöök on maitselt ja valikult tasemel, küll aga ei meeldi mulle asjaolu, et meie seltskond on topitud kusagile köögiukse ja taldrikusoojendaja vahelisse taganurka

Kunstlik teemade ülalhoidmine õhtulauas muutub järjest tüütumaks, loobun magustoidust, vabandan ja lasen üpris ebaviisakalt jalga. Väsimus on kallal ja ebahuvitavas seltskonnas on tõeliselt raske haigutamast hoiduda. Täna ei tule pidutsemisest midagi välja, homne ekskursioon Petrasse väljub kell 7.10 ja ega nagu hästi ei viitsi ka. Tedjo on mu voodi juba üles teinud ja padjale pannud kaks tillukest shokolaadi. Ma ikka võtan ta kaasa, ilmselt.

4. Päev. Petra, blondiin ja beduiinid.

Tänane äratus on varajane, panin kella helisema kümme minutit enne kuut. Ja ega siiski unelemiseks aega eriti ei jää, kümme minutit peale seitset peab olema juba bussi juures ja vahele mahtuma nii dushsh kui hommikusöök. Hommikust saadik veab päev natuke kiiva, mulle ei meeldi absoluutselt hommikuti kellegagi vestelda, aga minuga koos kohvilauda sokutab end üks daam eilselt katastroofiliselt õhtusöögilt. Õnneks on ka tema järeldusel, et tegemist oli erakordselt äpardunud ettevõtmisega, nii et oleme vähemalt ühel meelel. Ja hiljem bussis potsatab mu kõrvalistmele papi samalt õhtusöögilt. Suhtleme olmeviisakuse tasemel, õnneks pakub ta mulle oma reisijuhti lugeda ja nii saan Jordaania kohta üht-teist rohkemat teada.

Nagu kiuste saab fotoaparaadi aku just siis tühjaks, kui Petra väravateni jõuame. Ja tagavaraaku on saja kilomeetri kaugusel Celebrationi kajutis. Nii ei saa ma oma elamustest Petras kahjuks ainustki fotot.

Nabatea iidne pealinn Petra kuulub nende arheoloogiliste nähtuste hulka, mida inimkond vahepeal sajandeid kadunuks pidas. Rajatud ammu enne meie ajaarvamist, meie ajaarvamise algul roomlaste kätte läinud ja hiljem vaid korraks 12.sajandil ristisõdalaste kroonikates vilksatanud koobaslinn kaotas oma tähtsuse meresõidu arenedes ja vajus lõplikult unustusehõlma, kuni alles 20.sajandi algul noor arheoloog James Burckhardt teel Kairost Damaskusesse kuulis kohalike käest lähedalasuvatest fantastilistest varemetest. Nüüdseks esitlevad turismiprospektid Petrat kui kaheksandat maailmaimet. Kui aga aus olla, siis olen ma maailmas ringi reisides nii palju kaheksandaid maailmaimesid kohanud, et arvepidamine nende üle on ammu sassi läinud.

Jordaanias on palju kohti, mis on Piiblist tuntud, nii asub ka sissepääs Petrasse Moosese orus (Wadi Musa) ja siin võib ka näha kaljut, mida kepiga lüües Mooses vee purskama pani ja janust Iisraeli rahvast jootis. Ja Jordaania mägedes asub ka koht, kus Jahve end põleva pöösa näol Moosesele ilmutas. On ju seesama regioon koos Palestiinaga kristliku tsivilisatsiooni häll ja nabatealaste kunagine keel, aramea keel just see keel, mida kõneles Kristus.

Aga Petra on vanem kui kristlus ja mõjus aga on see varemetelinn töepoolest. Petrasse viiv tee lookleb järjest sügavamale kanjonisse mitmesajameetriste kaljude vahel, olles kohati vaid paar meetrit lai, Teed sillutavad iidsed kiviplokid. Kes on Indiana Jonesi filme näinud, neile on maastik tuttav, suur osa võtteid tehti just nimelt Petras. Ligi kolm kilomeetrit allamäge looklev tee lõpeb päikeselisel väljakul, mida ääristavad liivakivisse sisse raiutud templid, eluruumid, katakombid ja isegi väga hästi säilinud rooma amfiteater. Olen märkamatult oma bussi grupist tükk maad ette jõudnud ja kuulan info saamiseks selle grupi giidi, kelle juurde parasjagu satun. Vaatan ümberringi laiuvaid varemeid ja jõuan järeldusele, et sellest kõigest mingisugusegi ülevaate saamiseks kuluks vähemalt nädal, mitte see paar tundi, mis meile antud. Ja ilmselt seetõttu ja väikese eksootikaihalusega ka muidugi lasen end järjekordsel beduiinipoisil ära moosida ja ronin kena hõbehalli eesli selga. Giid on meid küll eelnevalt hoiatanud hobuste selga istumast, kuna valge inimene ka ratsutamiskogemuse olemasolul ei pruugi poolmetsikute beduiiniratsudega lihtsalt toime tulla. Aga eeslite kohta ei öelnud ta midagi ja nii läbingi enamuse Petrast kikkiskõrvalise Iiahi seljas, kes hoolimata legendidest eeslite kangekaelse loomuse kohta laseb end juhtida vaid teisel eeslil kaasa ratsutava peremehe häälkäsklustega. Olen esialgu natuke krampis, sest maastik on ebatasane ja suksu kapjade alt veerevad kivid, kuid eesel astub rahuliku sammga ja lõpuks hakkan sellist edasiliikumist lausa nautima. Pealgi, kui ise ei pea kogu aeg vaatama, kuhu astud, näeb ka ümbritsevat rohkem.

Peale Petrale ringi peale tegemist toob Donkey Express mu tagasi samasse kohta kust matka alustasime, annan poisile kokkulepitud kümme eurot, silitan eesli nina ja lahkume sõpradena.

Astun sisse kohalikku vabaõhukohvikusse ja küsin kohvi. Matemaatika ei ole beduiinide tugevaim külg, selles kohvikus on dinaar, inglise nael ja dollar võrdsed ja nii saangi ühe dollari eest tassi fantastilist türgi kohvi.

Sukeldun kohalikku beduiinikaubandusse ja tunne on küll selline, et poolvääriskive kaevandatakse Jordaania kõrbes kusagil kopaga, niivõrd odavad on nii kivid kui hõbe. Järgmine sõstrasilmne noormees aga seletab asja vähemalt osaliselt lahti - tegemist on mingi spetsiaalse valitsusprogrammiga beduiinide eluviisi säilitamiseks, tänu millele nad ei maksa makse, nende käsitööd toetatakse ja tänu sellele ongi hinnad odavad. Mõningate kummalisevõitu valuutamanipulatsioonide tagajärjel saan kolme fantastise kaelakee omanikuks umbes paarikümne euro eest. Küsin poisi käest, kes neid ehteid valmistab, ta ütleb, et tema ema. Kes sealsamas kõrval mulle naeratab ja mulle Allahi õnnistust soovib. See tõstab nende ehete väärtuse minu silmis mitmekordselt ja alati, kui neid kannan, tuleb meelde malbe beduiininaine tumedas rüüs ja rätikus, beduiinitarid ei kata nägu, küll aga juukseid ja keha kuni kandadeni.

Võtan suuna tagasi Petra väravate poole ja eelseisev kolmekilomeetrine matk ülesmäge ei tundu kuigi ahvatlevana. Tee ääres seisavad hobukaarikud, mille juhid usinasti küüti pakuvad. Esimene küsib 20 dinaari, teine 15 ja kolmas 10. Viimase pakkumisega olen nõus ja läheb sõiduks. Paraku selgub esimese paarisaja meetri jooksul, et eriti hea idee see ei olnud. Esiteks rappub ilma rehvide ja vedrustuseta kaarik kiviplokkidel nii, et mu rinnapartii ähvardab küljest ära põruda. Teiseks vahib mustasilmne poiss põlevate silmadega rohkem mu perutavaid tisse kui seda, kuhu me sõidame. Kolmandaks tundub üheks peamiseks odava hinna põhjuseks poisi soov natuke eksootilist blondiini näppida. Õnneks on hobune targem kui kutsar ja me ei lenda kusagile vastu ega lähe ka ümber. Järgmiseks pakub poiss mulle võimalust ise kaarikut juhtida, kusjuures ta ei jäta kasutamata võimalust mulle ohje kätte sättides end väga lähedale suruda. Ja ma peaks olema püstiloll ja purusüütu, et mitte aru saada, misasi mulle vastu tagumikku surub... Kui ta aga teeb mulle ettepaneku endale sülle istuda, keeldun kategooriliselt - kähkukas kihutavas hobukaarikus endast paarkümmend aastat noorema beduiinikutiga võib ju kuuluda maailma eksootiliste seikluste tippkümnesse, aga paraku ma ei hooli sellest. Võrreldes selle kaarikusõiduga, oli eesli seljas kõikumine luksus.

Rohkem initsidente õnneks ette ei tule ja me jõuame ühes tükis Petra väravateni.

Lunch on ette nähtud viietärnihotellis Crowne Plaza, aga on kaunikesti hale. Võib-olla mul lihtsalt ei vea, aga kõik minu senised kogemused viietärnihotellide restoranidega on olnud päris masendavad ja ma ei suuda mõista, miks inimesed on nõus kahe ristiasetatud keedetud oa eest meeletuid summasid maksma. Ükski interjöör ja teenindus ei muuda minu jaoks vesist kartuliputru maitsvamaks. Kas lihtsalt pole järjekordselt viisakas öelda, et kuningas on alasti?

Norin kelnerite käest koogisoovitust ja saan lõpuks midagi päris head, mingi kohalik kook pistaatsiapähklitega, mis lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks lahti ja on tõeliselt nauditav ja mitte liiga magus, nagu oriendi maiused tavaliselt kipuvad olema. Kingin kelnerile tänuks õhusuudluse ja saan vastuse, et not at all - you are so beautiful... Kõik, kes te tunnete end eestiliku noorusekultuse taustal vana ja väsinuna, minge Orienti ja te saate teada, et elu alles kestab...

Sätin end koogi ja kohviga juba terrassiservale, sest kõik lauad on hõivatud, aga siis märkan, et mind viibatakse. Küsin viipega vastu, et are you sure ja kolingi kena inglise abielupaari lauda. Lobiseme üle tunni aja. Valeriega on mul kerge suhelda, aga Dennise diktsioon on küll selline, et pean paar korda üle küsima. Nemad omakorda on üllatunud minu väidetavalt suurepärasest inglise keelest, algul olevat nad olnud veendunud, et ma elan Inglismaal.

Teen veel tiiru poodides, tahaksin kojujäänud kaasale kingiks viia beduiinirüü jellaba, aga kahjuks nii suurt numbrit pole olemas. Ega eriti pikki beduiine pole kohanud tõesti.

Kell pool neli koguneme busside juurde ja kogeme midagi päris naljakat. Ilmub viiest beduiinist koosnev ansambel, kellest kolm esimest mängib shoti torupillidel Inglise hümni., ülejäänud löövad trummi.Tõeliselt veider vaatepilt.

Kahetunnine tagasitee Petrast Aqabasse läheb päris ruttu, sest jään vist vahepeal tukkuma.

Vastuvõtt laeval on aga super, paarikümne meetri kaugusel bussidest on vastas teenindajad eelsoojendatud niiskete käterätikutega, Veel paakümmend meetrit, ja tulevad mahlaklaasid. Ja siis seisab spaleeris kogu laeva meelelahutusmeeskond ja laulab.

Võtan baarist lahja kokteili, lähen kajutisse ja dushi alla. Siis buffet-õhtusöögile ja üritan vaadata ka õhtust show-d, Koomik tundub olevat hea, paraku tundub temaatika olevat liialt seotud tänapäevase inglise kultuuriruumiga, mis jääb õnnetuseks võõraks ja nii mõnegi nalja püänt läheb minu jaoks kaotsi.. Kuigi esialgu mõtlen, et lähen kajutisse vaid korraks, tunnen maha istudes äkki tinarasket väsimust ja väljaminemise tuju kaob. Veedan õhtu kirjutades, Tedjo toob värske laevaajalehe homse programmi ja eripakkumistega ja kõik on fine.

5. Päev. Punane meri.

Magan nagu laip peaaegu kella üheksani, peaaegu üksteist tundi ja tunnen selle üle ainult heameelt. Täna me ei sõida sisse ühtegi sadamasse ja järgmine peatuspaik on Port Sokhna Suessi kanani Punase mere poolses otsas, sinna jõuame homme varahommikul. Päeva programm on sellegipoolest tihe ja tegevust näib jätkuvat igale maitsele. Hommiku veedan ahtritekil kohvi ja ajakirjadega, päike paistab, aga tuul on tugev, merel lippavad vahujänesed ja Celebration kõigub tuntavalt. Käimisega veel raskusi ei ole, aga ettevaatlik tasub siiski olla. Luban endale luksust olla laisk ja isegi mitte silmi värvida. Lihtsalt olen, naudin merevaadet ja lasen ajal enesest läbi voolata. Tekil logeledes saan osa nii kokteilivalmistamise demonstratsioonesinemisest kui moeshowst. Kaalun pikka aega, kas minna kinno, tänane film on “Kariibi Mere Piraadid”. Ma pole vist oma kümme aastat kinos käinud, peapõhjuseks asjaolu, et minu jaoks ei ole midagi piinavamat kui paaritunnine paigalistumine. Aga proovida ju võiks.Proovingi., aga lahkun saalist vist vähem kui veerand tunni pärast, film on televisiooni jaoks tehtud koopia ja väga vilets, virvendav ja hüplev koopia. Lesin selle asemel natuke aega päikesetekil.

Täna õhtul on siis see ka see õhtu, mille jaoks mööda poode mittekortsuvat õhtukleiti taga otsisin. Iga laevakruiisi kõige pidulikum üritus, kapteni galaõhtusöök. Dresscode (mis on iga päev laevalehes kirjas) formaalne, mis tähendab meestele smokingit või musta ülikonda ja naistele pikka õhtukleiti. Leidsin kaubamaja all asuvast Humanast täpselt selle mida vaja, kandadeni ulatuv must helklev samet ilma igasuguse üleliigse paabulinnunduseta. Ajatu elegants. Ainult et kui laev samas tempos edasi kõigub, võib õhtusel üritusel kõrgete kontsadega veel kõvasti nalja saada.

Asi pole tegelikult nii hull, päris pikali ei kuku kapteni käepigistust oodates keegi ja kõige keerulisem osa oli tegelikult küünte lakkimine kõikuvas laevas, korraliku tulemuse saamiseks tuli mõlemad randmed kõvasti vastu lauda suruda. Kapten George de la Grammatika (milline vahva nimi) on mõnus joviaalne kreeklane, kes lisaks formaalsele käepigistusele ja tänule reisil osalemise eest embab mind õlgadest, kui tähendan talle, et kogu selle seltskonna tervitamine on vist väga raske töö. Mõtlen seda päris tösiselt, eks katsuge ise 1250 inimest kättpidi tervitada ja igaühega kena olla. Ja erinevalt eesti presidendist, kes teeb seda korra aastas, peab see mees sellega igal nädalal hakkama saama.

Käepigistusele järgneb shampanja ja väike kontsert teatrisaalis ning siis suunatakse kogu seltskond õhtusöögile restorani. Istun ühes lauas ühe abielupaari ja ema ja tütrega, mõlemad on ka Tallinna külastanud. Kuigi valin viiekäigulisest õhtusöögist vaid salati ja prae, saab kõht ikka liiga täis ja olemine muutub uniseks. Õhtune show jääb minust seekord nägemata, homme tuleb jälle enne kuut tõusta ja paraku jah, vanus ei ole enam see, mis lubas ööd läbi üleval olla.

Lähen kajutisse, riputan õhtukleidi kappi ja võtan meigi ja ehted maha. Glamuuri eluiga on üürike.

6. Päev. Kairo, Niilus ja püramiidid.

Järjekordne äratus kell 5.50 ja mina, kellele kodus kell pool kuus ärkamine mingeid probleeme ei valmista, ei suuda laeval kuidagi silmi lahti saada. Koperdan hommikust sööma nagu zombi. Õnneks olen asjad eelmisel õhtul kokku pannud, nii et maha ei jää midagi, isegi fotoka tagavaraaku on olemas.

Kakskümmend kaheksa hiiglaslikku turismibussi keerab Sokhnast Kairo poole, vilkuritega politseiautod kolonni alguses ja lõpus. Peale mõned aastad tagasi Luxoris juhtunud terrorismiakti on egiptlased turistide kaitsmisel ülipüüdlikud, lisaks politseieskordile on igas bussis kaks turvameest ja giid. Kuna turism annab kolmandiku Egiptuse rahvuslikust koguproduktist, peab turist ennast kaitstuna tundma.

Vastvalminud Sokhna-Kairo kiirtee on nii vastne, et isegi sõiduteede vahelised palmid on alles istutamata ja lamavad sealsamas pikali. Tee sööstab noolsirgelt läbi kõrbe ja vaadata pole midagi, nii jäängi uuesti magama ja teen silmad lahti alles siis, kui kella üheksa paiku Kairosse jõuame. Kuulduste kohaselt on Kairo meeletult ülerahvastatud ja kaunis räpane paik, aga ausalt öeldes olen ma hullemaid näinud. Võrreldes Luandaga on Kairo üks äraütlemata kena ja vaikne kohakene. Ja liiklus on Peterburis hullem.

Esimene peatuspaik Kairos on Saladdini fort ja Mohammad Ali moshee. Islami sakraalehitised on mind alati võlunud, nad on samaaegselt mastaapsed, kaunid ja lihtsad. Võtame kingad jalast ja jalutame moshee vaipadel, naistele, kes liiga paljad tunduvad, antakse uksel selga roheline keepi meenutav hõlst. Giid Randa räägib islami usu põhitõdedest ja sellest, kuipalju kahju tekitavad islamiterroristid enamikele muhameedlastest.

Edasi sõidame Niiluse äärde, kus läheme taas vee peale, seekord jõelaevale Pharaoh. See on ujuvrestoran, mis teeb kahetunnise kruiisi Niiluse jõel, samal ajal pakutakse suurepärast lõunasööki ja esinevad egiptiuse lauljad, kõhutantsijad ja tantsiv dervish. Kohvi saab juua ka välistekil, imetledes Kairo möödalibisevat panoraami.

Ja viimase peatuskohana Kairos siis püramiidid ja sfinks. Muidugi on püramiidid võimsad ja vanad. Ja panevad seal kõrval seistes mõtlema, kuivõrd uduüürike on inimelu sähvatus ajaloos. Neid inimesi, kes need kivid kohale kandsid, pole enam tuhandeid aastaid. Siiski ei teki tahtmist püramiidi sisse ronida, kuigi osa kaaslasi läheb. Mulle sellised pimedad ja kitsad kohad ei meeldi.

Turistid pakitakse bussidesse tagasi ja kiiresti hämarduvas õhtus läheb sõit Sokhna poole tagasi. Saabuvaid kruiisijaid võtab taas vastu tõrvikutespaleer, ansambel, soojendatud käterätikud ja mahlaklaasid. Welcome aboard again.

Käin dushi all ja söömas ning kell ongi juba üheksa. Celebration hakkab liikuma ja lähen promenaadile vaatama, kuidas suur laev üle tumeda vee libiseb. Väljas on päris jahe. Teen tiiru fotogaleriis, kus on väljas eelmistel õhtutel profifotograafide poolt tehtud pildid. Leian enda omad üles ja jõuan järeldusele, et must värv teeb vanaks. Või on tagumine aeg hakata näo pingutamisele mõtlema. Otsustan paar pilti siiski endale jätta, aga nojah... Ma parem ei ütle, mis need pildid maksid. See hind oli ülejäänud asjadega võrreldes nagu väheke paigast ära.

Lähen vaatan korra ahtritekile, kus mängib svingmuusika, aga rahvast on väga vähe. Jalutan läbi ka kuuenda korruse diskoteegist, aga sealgi valitseb suhteline vaikus. 12-tunnine ekskursioon on inimesed ära väsitanud ja need, kes kavatsevad homme Luxorisse ja Kuningate Orgu minna, peavad samamoodi varavalges tõusma. Minul on igatahes varemetes kõmpimisest sääremarjad valusad ja olen otsustanud Punase mere floora ja faunaga tutvuda paadiekskursioonil.

7.päev. Safaga sadam ja veealune elu.

Hommik on taas päikeseline ja tuuline. Hiljem kuulen, et safaga tähendabki araabia keeles tugevat tuult. Üritan ahtritekil kohvi juua, aga liiga jahe on. Kolin üles kümnendale, päikesetekile, aga ka seal on varjus jahe ja päikese käes ma eriti ei riski olla. Kolan mööda välistreppe alla tagasi, leian lõpuks tuulevarjulise koha ja loen tunnikese. Laeval on olemas ka päris korralik raamatukogu, aga eelistan siiski kodunt kaasavõetut.

Kell kümme lähen line dance trenni kuuenda teki diskoteeki. Tantsuhuvilised eranditult naised, kohtan paar eelmise päeva kruiisil kohatud daami ja vahetame muljeid. Siis tuleb treener ja läheb lahti. Osutun tantsusammude õppimisel totaalseks käpardiks ja see ei üllata mind põrmugi, mul on kõigi käte ja jalgade koordinatsiooniga seotud tegevuste õppimine alati võtnud viis korda kauem aega kui teistel inimestel ja mõnikord ma imestan, mismoodi ma üldse käima õppisin..Kooliaegne peotantsukursus tähendas minu jaoks verd, higi ja pisaraid, õnneks tuli see aeg peale, kui tantsupõrandal võis niisama ringi karelda. Aga omaenda jalgade otsa koperdamine tuleb mul siiamaani hästi välja.

Niisiis kannatan tantsutrennis pool tundi välja ja siis lahkun teistel jalust. Naha sai märjaks ja vereringe liikuma sellegipoolest.

Peale lõunat istume taas bussidesse ja sõidame 53 kilomeetri kaugusel asuvasse Hurghada kuurortlinna. Päike löömab ja giid annab teada, et siinkandis sadas viimati vihma 1992.aastal. Siis ka umbes viis minutit.

Hiltoni hotelli territooriumil ootavad meid kaks Seascope Submarine nime kandvat väikelaeva. Sõidame sadamast välja ja siis palutakse reisijatel trepist alla minna. Laeva alumine osa kujutab endast hiiglaslike akendega pikka koridori ja see on tõepoolest parim viis veealuste maastike imetlemiseks ilma märjaks saamata. Korallid on fantastilised ja kõikvõimalikke värvilisi kalu meeletult palju. Ujuma selle kalasupi sisse küll ei kipuks. Üritan pilti teha, aga välja ei tule eriti midagi, korallide värvikirevus jääb peamiselt mällu.

Peale veealuse maailma imetlemist pakutakse reisijatele ülemisel tekil karastusjooke. Ja enne meie ujuvlinna tagasipöördumist jalutame veel tunnikese linna peal. Miskipärast oli mul Egiptuse suhtes eelarvamus, juba teadmine, et 95% sellest riigist on kõrb, pani arvama, et tegemist on ühe äraütlemata tolmuse ja kuiva kohaga. Tegelikult on linnadest palju rohelust, palme, pöösaid ja lilli ja mõnusas soojuses on päris meeldiv olla.

8. Päev. Shopingutuur Hurghadas.

Eesti turismifirmade odavpuhkusepaketid Egiptusse on viinud selleni, et kõik Hurghada poemüüjad oskavad öelda terre-terre ja kudas läheb. Ning mul on kuri kahtlus, enamus Eestis liikuvatest kalliste kaubamärkide võltskottidest, -prillidest ja -riietest pärineb samamoodi Egiptusest. Asjad on siin odavamad kui Türgis.

Tegelikult kõhklen, kas veelkord Hurghadasse üldse minna. Aga mingi rahutus on kallal ja ega lihtsalt niisama laeval ringi vahtida ka ei viitsi. Niisiis ikka lähen ja kolan natuke Hurghada ainukesel shopingutänaval.Tõtt öelda on kõik poed teineteisega väga sarnased, kaup sama, hindades tillukesed erinevused. Ostan natuke pudinaid kodustele, aga mitte midagi erilist.

Ja ongi tagasisõit ja viimane õhtusöök Celebrationil. Kuigi olen algul mõelnud minna restorani, pole mu kõht nii tühi, et sinna viiekäiguline õhtusöök mahuks, seetõttu lähen ikkagi Lidosse ja näksin üht-teist, võtan kala kõrvale klaasi valget veini, mille pärast värskes õhus lõpetan. Siis aga tuleb paraku minna asju pakkima, suurem pagas tuleb turvasiltidega varustatult hiljemalt kella üheks öösel koridori tõsta. Vannun tulist kurja, sest uute turvaeeskirjade kohasellt ei või võtta käsipagasis kaasa ei ühtegi kreemi, hambapastat, isegi mitte hügieenilist huulepulka. Ma küll ei kujuta ette, et suudaksin päev läbi pesematab hammastega ringi joosta. Mõtlen midagi välja, panen natuke pastat lihtsalt kilekotti, tuubi pakin ära. Järgmisel päeval tõsi küll selgub, et oleksin südamerahuga võinud kosmeetikakoti enda kätte jätta, seda oleks hiljem olnud võimalik kohvrisse panna küll ja küll.

9.päev. Kojuminek.

Olen tegelikult juba eilsest saadik natuke pahur ja rahutu, ei suuda millelegi kontsentreeruda ja kusagil pikemalt püsida. Üks osa minust igatseb koju, Marguse ja koerte juurde. Aga Eestimaa praeguse aastaaja eriti jäle ilm ei ahvatle kohe jälle mitte põrmugi. Seega teine osa naudib soojust ja päikest ja on peaaegu nõus uurima hakkama, ega Celebrationi peal vabu töökohti ei ole. Kuigi jah, tundub, et töö on neil päris raske.

Jätan Tedjole jootraha, ta on minu eest tõeliselt hästi hoolt kandnud, kajutit koristati kaks korda päevas, kõik oli perfektne. Lahkun kajutist, ja sukeldun Sharm-el-Sheikhi päikesesse ootama Finnmatkate esindajat, kes mulle järele pidi tulema. Paraku jäävad nad ligi pool tundi hiljaks ja ma hakkan sinna kaile vaikselt üles sulama, varju minna pole eriti kuhugi. Jõuan juba isegi klienditeenindusse helistada, sealt öeldaks, et jajah, buss on juba teel, Lõpuks ta ilmubki, sõidame läbi veel mitmest kuurordist ja lõpuks on buss somme täis. Lennuk aga õnneks pooltühi, saan üle kolme istme laiutada. Turvakontroll Sharmis on küll kolmekordne, aga kaunis pohhuistlik, isegi laptopi ei kästa kotist välja võtta ja turva teeb värava kõrval suitsu, endal No Smoking silt pea kohal.

Suitsetatakse Sharmi lennujaamas aga peaaegu igal pool. Araabiamaades juba euroopa suitsetamispoliitika läbi ei läheks, sest suitsetavad peaaegu kõik mehed ja see on osa suhtlemisest.

Air Finland väljub nagu kellavärk ja oleme teel üle Jordaania ja Türgi Euroopa poole. Lennata on ligi viis tundi ja asja teeb natuke morniks see, et kojuminekustressis põdrad suudavad oma ninad nii täis tõmmata, et kukuvad vahekäikudes pikali ja kusevad tualetiseinad täis. Vaesed lennuteenindajad.

Mul on päris hea meel, et otsustasin ka Helsingi ja Tallinna vahelise otsa lennata. Oleks kole küll peale sellist reisi hakata kusagil pimedas pagasiga sadama poole seiklema. Lennuk jääb natuke hiljaks, see eest pagas tuleb ruttu ja juba olengi pimedas ja vihmases Eestimaa õhtus. Otsin pilguga oma Hondat, aga ei leia ja hakkan juba taskust telefoni kobama. Ja siis näen äkki, et Tallinna Lennujaama ees seisab mereroheline Volga GAZ-21, uhke põder nina peal.

Ja selle poolt tuleb minu poole mu kallis kaasa, nägu laia muiet täis. No nii, kallis kaasa on uue plekist pruudi soetanud - aga vastuvõtt oli stiilne sellegipoolest.

Mis eriti meeldis: enamik asju. Ekskursioonid olid väga head, organiseerimine tasemel, toit liigagi hea, kajut suur ja mugav ning meelelahutust kaugelt rohkem, kui mina suutsin vastu võtta. Lõpuks ma hakkasin hirmsasti inimestest ära väsima, paratamatult tekkis selliseid teretuttavaid, kellega tuli tervitusi vahetada ja vähe vestlust arendada. Viimasel õhtul istusin lausa sellepärast kajutis, et mitte kellegagi small talki arendada.

Mis ei meeldinud: veidravõitu õhtusöök üksireisijatele ja asjaolu, et kajutis ei olnud käsidushshi. Ma vihkan olukorda, kus ma ei saa näiteks jalgu pesta ilma end üleni täis pritsimata.

Valesti kaasa võetud asi. Veekeetja. Selle kasutamine laevas on keelatud, kuna aur võib häiresüsteemi tööle panna. Kajutis kasutada ei tohi ka triikrauda, aga seda ma õnneks kaasa ei tassinud. Alumistel tekkidel on olemas ka iseteenindusega pesumajad, aga sinna ma ei jõudnud.

Puuduolev asi: kampsun või fliis. Midagi sellist, mida saaks väikeseks kokku pakkida, aga mis oleks sellegipoolest soe. Novembris võib siin olla külm, eriti varjus ja laeva tuulisemal küljel hakkavad kiiresti hambad plagisema. Jope on jälle natuke palju.

Kuigi mu pagas kaalus ligi 19 kilo, polnud seekord kaasa pakitud mitte ühtegi eset, mida ma poleks kordagi kasutanud. Pigem tundsin puudust veel ühest paarist kingadest ja ka pidulikke asju oleks võinud rohkem kaasas olla. Õhtusöögiks ka buffet-restoranis riietutakse kindlasti ümber ja õhtusel ajal laevas teksaseid ei kohta. Dresse ei kohta ka päevasel ajal mujal kui jõusaalis.

Parim ost: poolvääriskivid Jordaaniast ja nimeline hõbesõrmus Egiptusest.

Asi, mille oleks võinud ostmata jätta: needsamad pildid...

Võib tunduda, et laevakruiis on midagi tõeliselt luksuslikku ja kallist. Luksuslik küll, aga tegelikult on võimalik ka üsna väikese eelarvega toime tulla. Viimase hetke pakkumisi alumiste tekkide ilma aknata kajutitele võib Thomsoni koduleheküljelt leida 199 inglise naela eest ja see on pakett kahele inimesele. Ning kui mitte liiale minna ekskursioonide ja kokteilidega ja leppida omal käel kaldalinnades kolamise ja päikesepuhkusega laeval (kus on tasuta üritusi igale maitsele kella 10-st hommikul kuni neljani järgmisel hommikul), ei pruugi järgneva kaheksa päeva jooksul kulutada sentigi. Selle eest koheldakse teid nagu valitseva dünastia esindajat ja näete igatahes rohkem kui mõne suvalise odava pakettreisi jooksul, kus isegi päevavarju laenutamise eest lisatasu küsitakse. Luksus on üksinda reisimine, nii nagu mina seda tegin, sest üksinda kajutis olles tuleb praktiliselt kogu kajut kinni maksta. Samas mahutaksid hollandlased Celebrationi tavakajutisse vähemalt kaks hotellituba (olen Amsterdamis elanud kolmetärnihotellis, kus riietumiseks tuli vannitoa uks lahti teha, muidu poleks mahtunud käsi laiali sirutama) , piisavalt on kappe, sahtleid, riidepuid, et kogu oma nänn kohvrist laiali pakkida ja end tõepoolest hästi tunda. Minu kajut oli õnneks laeva vööris ja kogu öine seltsielu toimus ahtris, nii et siin oli töeliselt mõnus ja rahulik.

Söök oli super, õnneks andsid nii ekskursioonid kui ka mööda 214 meetrit pikka laeva edasi-tagasi jooksmine piisavalt füüsilist koormust, nii et riided mahuvad selga.

Ahjaa, põnevamad hetked kruiisist võetakse videosse ja selle saab laevalt lahkumisel kaasa osta. Eelnevalt on võimalik seda ka ühel laevatelevisiooni kanalil vaadata, nii et põrsast kotis ostma ei pea. Näen minagi end paaril korral kaadris vilksamas ja tellin video. Anekdootlik on seegi, et üle tunni aja kestev video oli odavam kui fotod.

Angola, märts 2006

Tundub, et on olemas reegel: mida vähem soovitavad välisministeeriumid mingisse riiki reisida, seda keerulisem on selle riigi viisareziim. Angola viisa saamine tundub isegi USA omast astmejagu komplitseeritum olema. Vaja on Angolas kinnitatud kutset, töökoha garantiid ja peale selle tuleb Stockholmis asuvasse saatkonda saata täielikult välja ostetud edasi-tagasilennu piletid. Viisaankeet on neli lehekülge pikk ja ebaloogiliselt järjestatud, ema rahvusele (sic!) järgneb vastuvõtja aadress. Kogu see oopus tuleb täita käsitsi ja trükitähtedega, paljundamine pole lubatud.

Kuna humanitaarabiorganisatsioon, kes mind kutsub, tegutseb Angolas juba kakskümmend aastat ja on Angola valitsuse silmis heas kirjas, pole asi siiski lootusetu. Märtsi algul saabubki meiliga paar portugalikeelset ja kaunis arusaamatut paberit, mis olevatki kinnitatud kutse. Estraveli reisikorraldaja Mari lahke abiga saab kogu paberipakk Rootsi poole minema saadetud ja vajalikud vaktsineerimised korda aetud.
Päev enne ärasõitu satun poolkogemata Briti Välisministeeriumi koduleheküljelt kõikvõimalikke Angolaga seonduvaid hoiatusi lugema ja kuskil sisemuses läheb kaunis kõhedaks. Aga enam alt ära hüpata ei ole võimalik.
Londonis Air Portugali check-in letis küsin, kas saan pagasi kuni Luandani tshekkida.Ametnik küsib kõigepealt, kas mul viisa on, loeb selle passis siis kolm korda otsast lõpuni läbi, vangutab pead ja küsib, kas ma ikka olen täiesti kindel, et soovin Luandasse lennata ja kas mul tõesti on üksainuke kohver. Jään oma soovile kindlaks ja ta teeb registreeringu kuni lõpp-punktini ära. Hiljem avastan, et ta on pannud mulle ilma küsimata aknaalused kohad ja selle üle on Boeing 340-s, kus on 8-istmelised read, päris hea meel. Senini olen Aafrika kohal lennanud peamiselt öösel, nüüd on esimene võimalus ka midagi näha.
Kuna Gatwickist väljumine hilineb ligi kolmveerand tundi, jääme loomulikult ka Lissaboni hiljaks. Otsin lennujaamas suitsetamise kohta ja tunnen, et kui ma enne kaheksatunnilist lendu oma nikotiiniisu rahuldada ei saa, hakkan lennukis istmeid järama. Õnneks on Portugal veel inimlik ja suitsetajate tsoon otse väravate läheduses.
Tõmban järjest kolm sigaretti, teades, et kaheksaks tunniks sellest nagunii ei aita. Õnneks on olemas Nicorette, mis olekut vähegi leevendab. Kõht hakkab ka tühjaks minema, Air Portugali ettekujutus hommikueinest lennul London-Luanda koosnes kuklikesest ja mikroskoopilisest sulajuustukolmnurgast. Meenutan härdusega kunagiseid Eesti Õhu hommikusööke, kus pakuti omleti juurde soojendatud saiakesi ja neelatan.
Hilineb ka Lissabonist väljalend, kell 11 väljuma pidanud lennukile pannakse kell 11.20 alles pagasit peale. Kell 11.35 saame lõpuks õhku ja lendame mööda Portugali läänerannikut lõuna poole. Lennuk on õnneks pooltühi ja nii laiutan üksinda kahesel istmel, lisaboonusena kaks patja ja kaks tekki. Päevasel lennul mul vaevalt et magada õnnestub, aga tekk kulub vahepeal marjaks ära, sest lennukis on päris jahe.
Ilm on õnneks päikeseline ja kaunis, vaid üksikud rebenenud pilvetupsud hõljuvad Portugali sinitaevas. Eriti ülaltvaates näevad need rebenenud servadega pilved välja nagu lambakoerakutsika poolt retsitud vatitekk. Jupike Vahemerd välgatab siniselt ja juba olemegi Aafrika mandri kohal. Nii kõrgelt vaadatuna ei erine Põhja-Aafrika maastik kuigivõrd Lõuna-Euroopast, võib-olla asustust on natuke hõredamalt.
Kella poole ühe paiku ületame viimased mäeahelikud, mille tippudel paistab pisut ka lund helklevat ja siis laiub lennukitiibade all Tema Kõrgeausus Sahara. Madalama tiitliga allolevat liivaookeani oma lõputute ja üha erinevate luitemustritega nimetada ei julgekski. Ja mingi ürginstinkt minus mõistab maadeavastajaid, kes suundusid nii selle liivakõrbe kui ka mereookeanide saladusi uurima. Paraku on ajalugu ebaõiglane, nendest, kes tagasi ei jõudnud, ei tea me reeglina midagi ja nähtust jutustasid paraku ainult need vähesed, kellel õnnestus tagasi jõuda.
Kell üks antakse lõpuks ometi süüa. Kõht koriseb selleks ajaks juba kõrvulukustavalt ja kogu pakutu on teretulnud, kuigi valitud pastaroog on külm ja maitsetu ja lubatud liha pasta hulgas ei suuda ka tähelepanelikul otsimisel leida . Ka pole kandikul soola ega pipart ja küsitud valge veini asemel saan punase. No aga asi seegi. Lõuna lõpetan kahe tassi kohviga ja neelan alla ka magusimala koogi, lootes ilmselt kehvavõitu kvaliteeti kvantiteediga kompenseerida. Mõtlen lennuki kõhuosas kaasa reisivatele konservidele ja tunnen rõõmu oma seekordse ettenägelikkuse üle. Mõned aastat tagasi Zimbabwes käies ei tulnud selle pealegi, et süüa kaasa võtta, Euroopas reisimine on meid lootusetult juba ära rikkunud: ei ole ju suuremat hinnavahet, kas osta süüa Eesti või Hollandi supermarketist. Aafrikas aga pole paraku hinnapoliitikaga eriti midagi pihta hakata, kui kusagilt midagi osta pole, siis lihtsalt pole.
Air Portugali lennuteenindajad on enamuses meesterahvad ja lõviosa neist neljakümnendates-viiekümnendates eluaastates soliidsed härrasmehed. Kogu 268 reisijat mahutava lennuki teenindajate hulgas on ainult kaks naist ja ka need keskealised. Ei mingeid tibisid ega udusulgedes nolke.
Kell pool kolm on endiselt tiibade all ainult liiv, liiv ja liiv ilma ainsagi elumärgita. Vaevalt muidugi mingit kõrbekaravani 12 kilomeetri kõrguselt ilma binoklita näekski. Manades silme ette päikeselõõsas üle kõrbe vantsiva kaamelirodu ja liivaluidetel pleekivad kondid, tundub selle laotuse kohal lendlemine ja arvutiga klõbistamine, veiniklaas käeulatuses, tõelise arrogantsina.
Aeg-ajalt raputab lennukit turbulents, aga päike paistab ja liiv ulatub endiselt igal pool silmapiiri taha.
Kell kolm hakatakse filmi näitama ja aknakatted tõmmatakse alla. Sarah Jessica Parkeri eelmise aasta kassahitt “Family Stone” Olen oma kahekohalise luksusistmega laest alla laskuvate telekate suhtes suhteliselt kehvas asendis, üks on liiga kaugel ja teine jääb pooleldi selja taha. Ja kui veel avastan, et filmi originaalheli on maha keeratud ja subtiitrid portugali keeles, loobun filmivaatamisest sootuks.
Pool tundi hiljem annab alla ka läpaka aku ja aega tuleb sisustada pardaajakirjadega.
Kella viieks on film lõppenud ja lennukis oleme istunud kuus ja pool tundi. Ühtlasi olen ka järeldusele jõudnud, et mingisuguse nätsu abiga minul küll ei õnnestuks suitsetamist maha jätta. Nicorettest on abi niipalju, et päris seinu mööda üles ronima ei kipu, aga unistus ühest sigaretist on päris võimas. Liivaväli akende all on asendunud veeväljaga, lendame üle Guinea lahe.
Tund enne maandumist pakutakse veelkord einet, seekord on fooliumkarbis omlett, mis on nii kummine, et kahvel põrkab pealt tagasi. Maitsest pole mõtet rääkidagi. Kannatus katkeb lõplikult ja küsin stjuuardilt soola. Tuuakse kohe mitu pakki, nii soola kui pipart. Sokutan ülejäägi Hilfigeri vesti taskutesse, tagasi tuleb teatavasti sama kompaniiga lennata.
Luanda võtab meid vastu niiske palavusega ja lennujaam lõhnab täpselt nagu kunagine linnasaun, niiskusest läpatanud betooni järele. Kohati tilgub laest midagi arusaamatut ja näljased malaariasääsed valivad endale järjekorrast ohvreid. Tundub, et passiametnikud küsitlevad tulijaid päris põhjalikult ja järjekord liigub väga aeglaselt. Paar korda läheb passikontrolli järjekorras seismise ajal elekter ära, nii kulubki terve tund. See-eest jõuan pagasilindi äärde täpselt üheaegselt oma kohvriga, niigi palju vedamist.
Õnneks mind oodatakse ja mingi imeväega tunnen oma ootaja ära. Agnes juhib mu üpris uue Toyota Avensise juurde, vahepeal pakuvad küll paar jõnglast end kohvrit tassima, aga paar konkreetset lauset portugali keeles peletavad jõmpsikad kõnniteeveerde tagasi. Uksed lukustatakse kohe peale autosseistumist, Luanda ei ole valgetele turvaline koht. Tänavatel pildistada ei tohi. Üksinda välja minna ei tohi, ei öösel ega päeval.
Hotell, kuhu Agnes mind toob, võtab esimese hooga mind pisut tummaks, ukse ees sumiseb sääsepilv ja lifti ei ole. Õnneks on interjöör eksterjööriga võrreldes tuntavalt parem. Kuigi toauksel olev lukk näeb kaunis hale välja ja laearmatuuri asendab paljas elektripirn, on toas vähemalt konditsioneer, see tähendab, et moskiitode pärast ei pea muretsema. Toas on isegi telekas ja külmkapp. Mõlema kohta see-eest üksainuke pistikupesa – kui tahad telekat sisse lülitada, tuleb külmik välja võtta ja vastupidi. Ka ürgaegsel konditsioneeril on kaks asendit, ON ja OFF. OFF-asendis on toas vaikne, aga kipub palavaks minema. ON-asendis on lärm umbes 60-detsibelline, aga ruumis see-eest jahe.
Paar korda õhtu jooksul kaob hotellist ka elekter, see tundub Luandas alaline probleem olevat.

29.märts
Hoolimata asjaolust, et hotellitoa voodi on kõva nagu naabri koridor ja konditsioneer lõugab, magan nagu karu talveunes. Ärkan natuke enne kuute, pakin asjad lõplikult lahti ja otsustan arvuti siiski hotelli jätta. Natuke peab ikka hea õnne peale lootma ja see koht ja see rajoon ei tundu eriti ebaturvalisena. Kuigi Agnes väitis eile, et iga valget inimest vaadatavat kui potentsiaalset röövimisobjekti, loodan sellele, et hotelliperemees tahab mu käest oma viissada dollarit saada ja minu vana ärakraabitud läptoppi selle raha eest realiseerida oleks kaunis keeruline.
Hoolimata keelust kraanivett joogiks tarvitada teen endale ikkagi kohvi, lastes veel kaks korda keema minna. Lõppude lõpuks olen ma Eestist, mitte ärahellitatud ja bakterivabast Skandinaaviast. Kodus tuleb vesi samamoodi kaevust ilma igasuguste puhastusseadmeteta ja siiani on kõik elus.
Seisan aknal ja vaatan tänavapilti, valgeid inimesi liikvel ei ole. Kohalikud on tegelikult väga ilusad, eriti naised, kauni rühi ja figuuriga. Autosid on palju ja need on uued, eriti palju on kõikvõimalikke neljaveolisi. Linnast väljas ei pidavat teedega just eriti hästi olema.
Ja ka linnas eneses mitte, nagu selgub juba paari tunni pärast. Olles võõrustajate Ingeri ja Manueliga hommikust söönud (üks praemuna, tükk sinki, tükk juustu ja lahustuv kohv, kokku 20 USA dollarit), suundume Luandat avastama. Liiklus on selline, et ise ei istuks autorooli ka kogu Angoola teemantite eest ja lähemal vaatlusel on näha, et pea kõik autod on rohkem või vähem mõlkis. Mingeid liikluseeskirju ei tundu olevat, mingil moel näib kehtivat parema käe reegel, aga ainult siis, kui vasakult tulijal juhtub hea tuju olema. Sõiduridu on täpselt nii palju kui tee peale mahub, ja kui enam ei mahu, minnakse autoga kõnniteele. Põlvesügavused augud keset teed on pigem reegel kui erand ja päeva jooksul jõuan korduvalt mõelda, et siia auku me nüüd jäämegi… Mingil arusaamatul moel aga suudab meie autojuht üpris madala Toyota nendest kraatritest kätte saada, kuigi auto põhi käib tihtilugu haledalt kriiksudes vastu maapinda. Küsin hiljem ettevaatlikult, kas Angolas on olemas ka selline asi nagu juhiluba, selgub, et on, aga kaugeltki mitte kõigil. Seadus pidavat juhiluba küll nõudma, aga sellest kõrvalehiilimiseks piisab politseile pistise andmisest. Kuna bensiin on hirmodav, meie rahas neli krooni liiter, on autode arv sõjajärgses Angolas plahvatuslikult kasvanud. See tähendab ka alalisi liiklusummikuid, kellaajast sõltumata.
Kummaliselt hea läbisaamine on autojuhtide ja jalakäijate vahel, viimased lastakse pea alati üle tee, kuigi ülekäigurajad kui sellised puuduvad üleüldse. Lisaks sõeluvad auklikel tänavatel teokiirusel roomavate autode vahel sajad tänavamüüjad, pakkudes absoluutselt kõike, patareidest ja pikendusjuhtmetest vannilinade ja kõikvõimalike jookideni. Viimastest markantseim on tavalisse kilekotti pakitud vesi, mida juua küll ei söandaks.
Külastame esimesena kasutatud riiete hulgimüüki. Nagu tööpuuduses vaevlevas Aafrikas tavaks, teeb meie mõistes ühe inimese tööd üheksa. Surun kohusetundlikult kõigil käppa ja kuulan ära nende esitlused, tundes end nagu printsess Diana maamiinimissioonil. Eestist teavad nad vaid niipalju, et me saadame neile riideid. Ja kui kuuldakse, et meid on ainult üks miljon, on tavaline arvamus, et meie riigikeel on inglise keel. Teadmine, et nii väikese rahvaarvu juures on meil olemas oma keel ja kultuur, tekitab kõigis tõsist hämmingut.

Edasi läheme kasutatud riiete sorteerimiskeskusse, kus Euroopast, sealhulgas ka Tallinnast saadetud 400–500 kilostest pakkidest tehakse kohalikule turule sobivad väikepakendid. Sorteerimiskeskuse katus on kummalisi auke täis, küsin, kas sealt troopikavihmad sealt sisse ei saja. Sajavad küll, aga tähistaevast meenutav augupuru on mälestus lõppenud kodusõjast, tegemist on kuuliaukudega, mida lihtsalt pole veel jõutud parandada.
Sorteerimiskeskuses pakutakse meile ka lõunat, mis üllataval kombel on väga maitsev. Senised kogemused Aafrika toiduga on olnud valdavalt vastupidised.
Uurin oma saatjatelt, mis rahvustest nad tegelikult on. Manuel on kimbundu ja tema nahk on must nagu öö. Miguel on matatank ja tema on shokolaadpruun. Mõlemad tunnistavad häbelikult, et oma esivanemate keelt kuigi hästi ei valda ja koduseks keeleks on pigem portugali keel. Ja kuna mõlemad on hariduse saanud Humana poolt rajatud Frontline Instituudis, on loomulikult ka inglise keel suus.
Pärast lõunat läheme kohalikule turule vaatama, kuidas riideid jaeklientidele müüakse. Manuel palub mul koti autosse jätta ja soovitab kella käe pealt ära võtta. Kolame turul ringi ja suhtleme müüjatega. Turg ise meenutab Kadaka turgu selle hiilgeaegadel, on ainult kordades räpasem ja palavam. Müüakse seal ilmselt kõike, pudeliveest kuulipildujani. Inimesed aga on ülisõbralikud. Kui küsin ühelt värvikamalt tädilt pildistamisluba, on poseeridatahtjaid kohe kümmekond ja mingit raha, nagu mõnes Aasia riigis kombeks, ei küsi keegi.
Jääb mulje, et Angola inimesed on kaunid, uhked ja läbilöögivõimelised. Kogu selle Luandas veedetud päeva jooksul näen ainult ühte kerjust ja see on tõepoolest ratastoolis. Pigem üritatakse sulle midagi müüa, aga keegi ei küsi raha lihtsalt niisama.

Vahetan lõpuks ka raha, annan kakssada dollarit ja saan 17000 kwanzat. Kwanza väljaviimine Angoolast on keelatud, seega teen hiljem hotellis rahatähtedest pilti.
Teel hotelli palun autojuhil end poodi viia, et õhtuks pudelivett osta. Kauplus, mille ees peatume, näeb väljast armetu välja, kuid sees on imepuhas ja poemehel olemas isegi triipkoodilugejaga kassaaparaat. On õhtuse jalgpallimatshi aeg ja sel ajal pidavat Luandas kogu muu elutegevus seiskuma, kohalikud on tõelised jalgpallifännid, matshi kannavad üle nii kohalik televisioon kui ka raadio.
Hotellis tänan taevast selle eest, et dushist tuleb normaalse survega sooja vett. Zimbabwes ei saanud sellest unistadagi.
Kell pool kaheksa tuleb Inger mulle hotelli järele ja läheme Luanda sadamat poolkaarena ümbritsevale maaninale õhtust sööma. Lahtise taeva all asuvat restorani ümbritsevad tuules laisalt õõtsuvad palmid ja vaevalt kümne meetri kaugusel loksub Atlandi ookean. Üllatav on, et riigis, kus ametlik miinimumpalk on 50 dollarit ja töölise keskmine palk 150 dollari kanti, on taoline restoran puupüsti rahvast täis. Menüüs on kõige odavam toit hamburger, mis maksab 800 kwanzat (1 EEK – 7,5 kwanzat). Otsustan kohalike mereandide kasuks ja ei pea pettuma – kuigi taldrikutäis näeb koos kõigi sõrgade ja sabadega kaunis pelutav välja, on maitse imehea, välja arvatud pisut kummisena tunduv grillitud kaheksajalg.
Mulle hakkab tunduma, et Tallinnast kaasa tassitud konservid ja näkileiva saab endale toateenindus. Segan endale kokteili, panen päevamuljed kirja ja lähen magama.

30.märts 2006, neljapäev.
Öösel käivad kutsumata külalised, selgub, et muidu korralikus hotellis kooserdavad ringi prussakad. See ei ole muidugi Aafrikas eriti üllatav, hea, et midagi suuremat ja ohtlikumat ringi ei jaluta. Ajan ühte kopsakat isendit unise peaga prügikastiga taga, aga kätte ei saa. Ja ühe väiksema laiba leian hommikul sigaretiplokist. Alles hommikul tuleb meelde, et juba lennujaamas pisteti mulle insektsiidipudel pihku.
Hommikutualeti tegemine Aafrikas on lihtne. Dushsh, silmaümbruskreem ja päikeseblokaator. Ei mingit meiki, see voolaks 30-kraadises kuumuses loetud minutitega laiali. Pole ka vajadust, blond valge naine on eksootika ka meigita ja “linda” (ilus) on üks esimesi portugalikeelseid sõnu, mille ma selgeks saan. Teine on “fumao” – suitsetamine. Suitsetajaid on Angolas üllatavalt vähe.
Läheme Luandast 40 km lõuna poole, tee jookseb mööda mereranda ja iga nurga pealt avaneb imelisi vaateid. Sõidame mööda kohtadest, kus orjakaubanduse aegadel orje laevadele laaditi. Jõuame Ramirosse, see on väike küla mere kaldal, kus asub üks Humana Õpetajate koolidest ja konverentsikeskus, mõlemad valminud Jan Utzeni projektide järgi ja näevad ilusad välja. Sisekujundus on lihtne ja askeetlik, vaid kõige hädavajalikum. Arvutid on see-eest korralikud ja interneti püsiühendus täiesti olemas, kuigi satelliidilt ja suhteliselt aeglane. Login end oma webmeili sisse, et kodustega ühendust võtta, euroopa mobiilid siin ei tööta ja Euroopasse helistamine oleks ka väga kallis. Mul on küll kaasas Elisast rendile võetud satelliittelefon, aga see jääb kuni reisi lõpuni kotti, nagunii oleks sellega võimalik helistada ainult lageda taeva all, ja otsest vajadust ka ei ole.
Viskame pilgu peale uuele projektile, noorte jalgpallitreenerite koolitusele, mida toetab alles hiljuti uuesti Angolas kanda kinnitanud British Airways. Nagu juba jutuks, on kohalikud jalgpallihullud ja iirlasest treener Peter kiidab noorte andekust. Projekti idee on lihtne: mida rohkem pakkuda noortele tegevust, seda vähem kuritegebust.
Kaua seda paraku imetleda ei lasta, saan uue ekskursioonijuhi, Jesperi, ja tee suundub küladesse, kus meie koolide lõpetajad külakoolides õpetajateks on. Kui Luandas on tunne, nagu oleks ajamasinaga kümme aastat tagasi sõitnud, siis vaid kümnekonna kilomeetri punase savitee läbimisel jääb aeg täielikult seisma. Külad on üpriski masendavad, ei teid ega elektrit, saviplonnidest majad ja tolm igal pool. Sõidame mööda mitmetest istandustest, kus maaharimine käib endiselt kõplaga. Kooliõpetajad see-eest näevad välja nagu missikandidaadid, kaunid ja moekalt riides. Nad on lõpetanud sellesama Ramiro Õpetajate kooli ja alles esimest aastat külades haridust andmas. Tüdrukud on säravad ja entusiastlikud, sellest hoolimata, et nende esimesel küllasaabumise ööl oli troopikavihm nende ümbert savimaja lihtsalt minema pühkinud ja ülejäänud öö olid nad veetnud kooli kempsus.
Tanque külakooli on sponsorid ostnud päikesepatareid, seal on ööpäevaringselt elekter, õpetajate toas arvutid ja televiisor. Kooli juurde on ehitatud ka vabaõhuauditoorium, katuse all on lauad-pingid, voolukontakt ja telerialus. Argipäevahommikuti õpetatakse katusealuses eelkooliealisi, laupäevaõhtuti aga korraldatakse külarahvale telerivaatamise õhtuid.
Koolimajas endas on kaks suurt õhurikast klassiruumi, kus hommikupoolikul õpivad esimene ja teine, pealelõunal kolmas ja neljas klass ja päris õhtul õhtukool täiskasvanutele. Kooliskäimine on Angolas kohutavalt populaarne, inimesed püüavad sõja-aastatel saamata jäänut tasa teha, kõik koolid töötavad kolmes vahetuses ja õpetajatest on karjuv puudus. Seni neljaklassiline kohustuslik haridus on kavas muuta järgmisest aastast kuueklassiliseks, kuid juba praegu on teada, et pedagoogide põud võib seda takistama hakata.
Päike paistab lagipähe, varju otsida pole õieti kusagilt ja auto konditsioneer ütles juba hommikul üles. On päris raske olla, sest paarist päevast siinses kliimas aklimatiseerumiseks ei piisa. Seda enam, et isegi kohalikud kurdavad palavuse üle.
Lõunat sööme koolis, supp ja omlett. Küsin, kas linnugripist siinkandis midagi kuulda on, hommikul hotellis oli päris naljakas vaadata, kuidas üks maani kaftaniga suur must mees praemuna nähes tõmblema ja kätega vehkima hakkas “Bird Flu, Bird Flu”. Lõuna pool ekvaatorit aga olevat linnugripp esialgu tundmatu probleem, see rohkem põhjapoolkera mure.
Peale lõunat vaatame ringi alles detsembris valminud konverentsikeskuses ja joome sammashoovis kohvi. Koht on tõeliselt kaunis, siitsamast algab 40 km pikk Luanda poole suunduv, kuid laiemates kohtadeski vaid napilt kilomeetrilaiune Musulu poolsaar, mis kaitseb rannikut Atlandi ookeani tujude eest. Ja lahesopis jalutavad flamingod.
Järgneb hotellisõit läbi tavapäraste liiklusummikute ja ikka sellesama rikkis konditsioneeriga autoga, Toas pesen suurema sodi maha, siis tuleb Agnes ja võtame ette riskantse ürituse, kaks valget naist jalutamas Luandas restorani. Agnese soovitusel jätan maha kõik, mis võiks tänavaröövlite tähelepanu äratada, kella, koti, kaamera. Ainukeseks väärtuseks on püksitaskusse peidetud kwanzad.
Olen päev läbi vaeveldnud dilemma käes, peaksin õhtul võtma malaariatableti, kuid meenutus, kui halb mul sellest eelmisel nädalal hakkas, paneb kõhklema. Põhimõtteliselt on valida kahe halva vahel, kas riskida malaariaga või veeta terve järgmine päev 35-kraadilises kuumuses põõsastes oksendades ja mõne mürkmaoga kohtumisega riskides. Eriti ahvatlev pole kumbki. Lõpuks jätan tableti võtmata ja pritsin end paksult Diffusiliga üle, Oleksin nõus putukatõrjes kasvõi suplema, ainult mitte Lariami võtma. Ja vähemalt sel õhtul tundub taktika õige olevat, otse hotelli ukse ees sumisenud sääspärv kaob minu ja Diffusili ilmudes nagu nõiaväel.
Valime kuuba restorani mõnesaja meetri kaugusel hotellist, koht on üllatavalt tühi, toit aga väga maitsev ja Luanda mõistes odav, korralik praad ainult 1000 kwanzat. Sööme kividel küpsetatud sealihalõiku friikartulite, metsiku riisi ja mustade ubadega, maitsev on.
Seejärel jalutame hotelli tagasi, mingeid intsidente õnneks ei juhtu ja hetkeks tunnen kahetsust, et oma naha- ja juuksevärvi kohalikele sarnaseks muutmine nii keeruline oleks, hea meelega jalutaks peale tervepäevast autospiinlemist natuke veel.

Ligunen see-eest kaua jooksva vee all, et päevasaast maha saada, joon ühe õlle, vaatan päeva jooksul tehtud pildid üle, panen muljed kirja ja kaon voodisse.

31.03.2006, reede
Millalgi öö jooksul on järjekordselt kaotsi läinud elekter ja konditsioneer ei tööta. Õnneks on tuba suur ja kõrge ja ei jõua eriti kiiresti soojaks ja umbseks minna. Üles tõusta pole eriti mõtet, kottpimedas vannitoas koos prussakatega ringi koperdada pole eriti ahvatlev ja kohvi teha nagunii ka ei saa. Õnneks peale paarikümneminutilist lakkevahtimist hakkab konditsioneer hirmsa kolinaga tööle ja see tähendab, et on põhjust end üles ajada ja veekeetja sisse lülitada.
Ees ootab kuuekümnekilomeetrine teekond põhja poole Caxitosse sellesama rikkis konditsioneeriga autoga ja see ei tundu üldse ahvatlevana. Aga mis parata, ammuks see konditsioneer üldse leiutati, ja ma ei tulnud siia virisema.
Seisan hotelli ees turvameeste valvsa silma all ja ootan. Aeg on Aafrikas suhteliselt veniv mõiste, ja et midagi toimub täpsel kellajal, üsnagi haruldane. Tänagi ilmub autojuht Pedro lubatust 35 minutit hiljem. Luanda liiklust arvesse võttes pole see kuigi üllatav.
Suundume põhja poole Caxitosse, kus Humana Angolas alustas, sellest saab kahe nädala pärast 20 aastat. Esimesed 50 kilomeetrit on tee päris hea ja kohati saab kätte isegi 90-kilomeetrise tunnikiiruse. Kümme kilomeetrit enne Caxitot aga hakkab taas aukudes roomamine ja rappumine ja seni imekombel töötanud konditsioneer ütleb järjekordselt lepingu üles.
Caxito on põllumajanduspiirkond, väikefarmipidajate maakond, kasvatatakse bataate, banaane, mangosid. Teeääred on oma saaki pakkuvaid talupoegi täis, aga tahtmist selle tolmu seest midagi osta küll ei teki. Eksootiliseimad müügiartiklid on palmivein, samuti ripub ühel mehel käes minu jaoks tundmatu pea meetripikkune loom, kelle liigimääratluseks Pedro suu läbi jääbki “a very tasteful animal”.

Caxitos külastame kõigepealt eelkooli, kus käib hommikupoolikuti koos 150 kolme- kuni kuueaastast last. Lapsed on jagatud kahte klassi ja neile õpetatakse elementaarseid asju – võimlemist, kombeid, lihtsamaid asju Angola ajaloost ja ühiskonnast.
Edasi läheme vastavatud aidsiennetuskeskusse. AIDS on Angolas võrreldes teiste Sahara-aluste riikidega suhteliselt väike probleem, viirusekandjaid on ainult umbes 4% elanikkonnast. Kuid selle hea tulemuse põhjuseks on 27 aastat kestnud sõda, mille vältel inimesed lihtsalt ei liikunud. Nüüd, rahuajal, kardetakse viiruse laiemat levikut ja Humanal on Angola valitsusega kokkulepe avada sel aastal vähemalt kümme aidsiennetuskeskust. Taas võib probleemiks saada haridus, keskuse juht Inocencio räägib, kuidas ta peab leidma 400 informatsioonilevitajat, aga on siiani leidnud ainult 47. Tahtjaid on palju, aga enamikul puudub vajalik 8-klassiline haridus. Informatsioonilevitaja töö on kõndida külast külasse ja perest peresse ning rääkida HIV-viiruse levikust ja sellega seotud ohtudest, kutsuda inimesi kontrolli ja tutvustada kaitsevahendite kasutamist. Aafrika maapiirkondades, kus puuduvad raadio ja televisioon ning kirjaoskusegagi on tihtilugu kehvad lood, on seesugune info edastamine ainutvõimalik viis.
Suundume Caxito Lastelinnakusse, kus elab ja õpib 470 orbu, tegemist on omamoodi kool-lastekoduga, enamuses sõjas orvuks jäänud lastele. Hetkel on kohal suhteliselt vähe lapsi, kuna seoses niisutuskanali ehitusega pole linnakus juba kolm nädalat vett ega elektrit, ja osa lapsi on viidud mujale.
Viimane peatuspunkt Caxitos on Tuleviku Õpetajate Kool, milliseid Humanal on Angolas kokku ja millesse pääsemiseks on tohutu konkurss. Satume kooli parasjagu lõuna ajaks ja vaatame üle ka kohalikud campused, mis asuvad kaunis kohas mäe otsas. Võrreldes enamusega kohalikest elanikest on tudengite elamistingimused päris luksuslikud.
Mis on aga tõeliselt rõve, on kooli peldik, mida olude sunnil olen kasutama sunnitud. Püüan hinge kinni hoida ja mitte midagi puudutada, pähe tikub õel mõte, et tulevasi õpetajaid võiks ka puhtust pidama õpetada.
Tagasitee Caxitosse kulgeb sündmustevaeselt, püüan möödavihisevat maastikku videosse võtta, aga tulemus on kehvavõitu, sest valgus on pilvealune ja vilets.
Õhtust sööma läheme koos Ingeri ja Agnesega “kohalikku Hiltonisse”, Tropico hotelli. Koht on tõeliselt luksuslik ja raske on ette kujutada, et vaid mõnesaja meetri kaugusel on savisplönnidest majad ja hiiglaslikud prügiväljad. Õhtubuffee on suure valikuga, proovin muu hulgas uuesti ka kaheksajalga, mida seekord pakutakse punase veini marinaadis, aga ka marinaad pole suutnud selle eluka kummisusest jagu saada.

1.aprill 2006, laupäev.
Viienda päeva hommikuks olen omandanud piisava portugalikeelse sõnavara nõudmaks kohvi juurde piima ja saia peale moosi. Sest kui ei nõua, jäetakse kõik, mis võimalik, lihtsalt lauale panemata. Inimesel, kes portugali keelt ei oska, on Angolas tõeliselt keeruline hakkama saada, sest muid keeli ei oska kohalikud praktiliselt üldse, ka mitte hotellides ja suveniiripoodides. Ja kui korraldataks kõige kehvema teenindusega riigi konkurssi, oleks Angola kindlasti üks medalipretendente. Ilmselt on ka see terve inimpõlve kestnud kodusõja tagajärg, inimestel puudub nii teenindusalane kogemus kui ka teadmised.
Agnes tuleb mulle hotelli järgi, ja me läheme Formigose kooli. Algselt tänavalaste jaoks rajatud kool on üheksaklassiline ja selles õpib 1620 õpilast kolmes vahetuses – esimene vahetus algab kell seitse hommikul, teine kell üks päeval ja kolmas kell kuus õhtul. Lisaks korraldatakse õhtuti arvuti- ja raamatupidamiskursusi täiskasvanutele. Koolil on 75 õpetajat ja kaks päris korralikku arvutiklassi, aga tavalistes klassides seisavad õpilased püsti, sest mööblit napib. Kogu seda majapidamist juhib 26-aastane Nunes Chionga, keda algul pigem õpilaseks pean. Rastapatsidega direktor tõttab kohale jalgpalliplatsilt, kus parasjagu käimas lahing õpilaste ja õpetajate vahel. Ja sellele vastavalt näeb ta ka välja, seljas jalgpallisärk ja jalas tossud. Nunes osutub oma kooli ja eriala tõeliseks patrioodiks, kes puistab värvikaid juhtumisi koolielust nagu varrukast. Kõige iseloomulikum lugu on ühest väikesest poisist, kes keeldus koolis kirjutamast ja õpetajad hakkasid juba arvama, et poisil on aleksia. Viimases hädas läks Nunes poisi juurde koju ja kuulis perekonnalt, et poiss kirjutab küll, aga mitte mingil juhul valgele paberile. Põhjuseks see, et poisi isa tapeti kodusõjas lapse silme all ja surres kandis isa valgeid riideid. Poissi tabab siiamaani valget värvi nähes midagi tardumuse taolist.
Taolisi lugusid on rääkida pea igal kohalikul, sest pole perekonda, keda sõda poleks puudutanud.
Korraga hakkab katus krõbisema, algab vihmahoog. Ütlen Agnesele, et pole kordagi troopilist vihma nägema juhtunud, ja torman välja. Vaatepilt on tõesti vägev, lombid suurenevad kiiresti ja varsti on kogu õu vee all. Nagu saju lõppedes selgub, on ka Cazenga muldkattega tänavad muutunud tõelisteks mülgasteks, kulutame Cazengat Luanda kesklinnast lahutavale kuuele kilomeetrile rohkem kui tund aega.
Lõpuks ometi asfaldile välja jõudnuna läheme sööma hiina restorani, mille Agnes hiljuti avastanud on. Koht asub Ile-de-Luandal, mis nagu nimigi ütleb, on tegelikult saar, kuid sildadega ammu mandriga poolsaareks ühendatud. Akendest avaneb miljoni dollari vaade Luanda kesklinnale ja seal cappucinot limpsides on raske ette kujutada, et vaid mõne kilomeetri kaugusel valitseb totaalne vaesus.
Peale restoranist lahkumist keerame sisse parklasse, mille ääres on suveniiriletid. Uurime parasjagu eebenipuust kujukesi ja elevandiluust ehteid, kui selja taga käib pauk. Pööran ringi ja näen esialgu ainult saare sügavusse kihutavat väikebussi. Alles mõned hetked hiljem fikseerib silm teel lamava värvilise kogu. Suveniirimüüjad löövad sumisema, mõned neist hüppavad mootorratastele, ja sööstavad inimese alla ajanud väikebussi taga ajama. Teised peatavad liiklust, et vältida ohvrist veelkordset ülesõitmist. Tahan appi minna, sest mustade teadmised esmaabist tunduvad olematud olevat, kuid Agnes ei lase, ja ütleb, et seda on küll raske taluda, aga minu abiandmine võib lõppeda sellega, et ma ei pääse politseijaoskonnast tulema ka hommeõhtuse kojulennu ajaks. Liikumatu keha tõstavad mustad puu alla varju ja peale lühikest kõhklust sõidame Agnesega ära, peatudes igaks juhuks esimese ettejuhtunud liikluspolitseiniku juures ja informeerides teda pealtnähtust.
Agnes ütleb, et tõsisemate vigastuste puhul on ohvril ellujäämiseks vähe lootust, ainult siis, kui keegi suudab ta haiglasse toimetada. Õnnetuspaigal esmaabi andvat kiirabi pole Luandas olemas ja kohalik elanikkond sõja jooksul hakanud kellegi hukkasaamist võtma loomuliku asjana.
Päevameeleolu rikub juhtunu üsnagi ära. Lähen hotelli ja veedan õhtupooliku pilte korrastades ja arvutist “Edevuse Laata” vaadates. Reese Witherspoon on üks mu viimase aja lemmikuid.

02.aprill 2006.a., pühapäev
Tänasesse päeva pole õnneks enam jätkunud ühtegi tööülesannet. Sellest hoolimata olen omadega nii sassis, et ärkan hommikul kell pool viis ja magama enam õieti ei jäägi.Kella kuue paiku otsustan end üles ajada, aga just siis läheb elekter oma teed. Õnneks tuleb üsna varsti tagasi, ja ma saan endale kohvi keeta.
Agnes tuleb kell pool kümme ja tänases plaanis on randaminek ja veel üht-teist, tegelikkuses suudame ära realiseerida ainult randamineku ja vanaaegses kindluses ringikolamise. Sest kõigepealt veedame tunnikese bensiinisabas, bensiin on Angolas küll väga odav, aga tihtilugu teda ei jätku, pooled bensiinijaamad seisavad tühjalt, mustad kilekotid tankurite otsa tõmmatud. Need jaamad, kus bensiini on, on autodest tulvil. Ja mitte ainult autodest, paljude perede ainukeseks võimaluseks elektrit saada on generaator ja nii käiaksegi jalgsi ja kanistritega kütust tankimas.
Olles auto janu kustutanud, läheme supermarketisse, et ka endale midagi osta. Supermarket meenutab eesti esimesi suurpoode, pinda on palju ja kauplus puhas, aga valik esialgu veel mitte väga rikkalik. Aga kõik hädavajalik olemas, ühes nurgas müüakse isegi mööblit ja kodutehnikat. Kohalikuks eriapäraks on, et ostutshekk tuleb alles hoida ja esitada kauplusest lahkumisel koos ostukoti sisuga turvamehele ülevaatamiseks.
Ssuundume Ile-de-Luandale, kus on turvalised rannad. Liivaranda jatkiub Angolas kümnete kilomeetrite kaupa, paraku pole igale poole ohutu minna, vargaid leidub igal pool ja kohati võib ette tulla veel demineerimata maamiine. Ile-de-Luanda on aga Atlandi ookeani poolselt küljest täis ehitatud kõikvõimalikke baare, mis eraldavad liivaranda tänavast ja randa saabki ainult läbi kohviku. Igaühte kohvikute turvamehed läbi ei lase.
Seame end lamamistoolidel sisse ja kohviku boy toob kohale päevavarju, ilma selleta peaks põhjamaa inimene päikese käes vastu vast loetud minutid. Tundub aga, et päike võtab ka läbi varju, kuigi olen enda meelest varju all keras nagu kass, selgub hiljem, et olen trikoo jäljed igale poole peale saanud.
Otsustan ka vana hea Atlandi ära proovida, hommikusel ajal polegi vesi nii soe, lõõmavast päikesest hoolimata. Vettekastmise aga võtab ookean enese peale, sest esimene laine, millega ma arvestada ei oska, lükkab mu käpuli. Edaspidi olen ettevaatlikum, lähen kaugemale ja lasen lainetel end hällitada. Vesi läheb väga ruttu sügavaks, juba paari meetri kaugusel jalad põhja ei ulata.
Mõnus on. Ei taha mõeldagi, et homme õhtuks olen tagasi Eestis, kus kevad alles algab.
Jorutame rannas tükk aega, limpsime kohalikku populaarset purgijooki Blue ja unustame end kauemaks, kui alguses kavatsesime. Seetõttu jääb mul nägemata nii orjakaubanduse muuseum kui ka kohalik suveniiriturg. Käime hotellist läbi, et liiv ja sool maha pesta ja läheme sööma.
Pärast sööki jalutame 16.sajandil ehitatud portugaallaste kindluses. Koht on fantastiline, kõrge liivakivikalju otsas, hunnituid vaateid avaneb igas suunas. Pildistan, vahepeal küll saan valvurite käest sugeda, aga ikka pildistan, kui neid läheduses ei ole. Enne sõitu lugesin internetist kommentaare stiilis, et Angolas on avalikes kohtades pildistamine üleüldse keelatud ja karistused võivad olla suurest rahatrahvist kuni kaamera konfiskeerimiseni. Tegelikkuses küll öeldakse paaril korral, et pildistamine pole lubatud, aga lausa kallale keegi ei kipu.
Ja ongi aeg käes hakata lennujaama minema. Olen kohalike käest eelnevalt järgi uurinud, kui palju aega enne lendu oleks tark Luanda lennujaama ilmuda, tagasihoidlikeim soovitus on kolm tundi. Nii registreeringi hotellist end välja ja jõuan lennujaama kell pool kaheksa õhtul. Seal saan esimese üllatusena teada, et 22.30 väljuma pidanud Air Portugal väljub alles kell 00.40. Vaatan oma saatja väsinud näkku ja otsustan ta sellegipoolest enda seltskonnast vabastada. Jätame südamlikult hüvasti ja suundun lennule registreerimise poole. Edasi hakkab kõik jälle nii nagu Zimbabveski vana head Nõukogude Liitu meenutama, seisan check-ini järjekorras poolteist tundi sellest hoolimata, et Luanda lennujaama ainukesel vanadusnõtrusest võdiseval tablool ripub üleval vaid kaks väljuvat lendu, Brüssel ja Lissabon.
Lõpuks tülpinuna leti juurde jõudes saan aga vahva üllatuse osaliseks, registreerijanäitsik vaatab mu passi, pahvatab naerma ja ütleb, et tema nimi on ka Eve. Ainult tema on tumepruun ja mina helevalge. Kaugetest riikidest pärit nimekaimude kohtumise auks teeb ta mulle kena kingituse, küsib kõrval äriklassi registreeriva kolleegi käest äriklassi lounge kupongi ja kirjutab selle minu nimele välja. See tähendab, et oodata on küll kaua, aga vähemalt saab seda teha mugavates tingimustes ja tasuta jookidega. Air Portugal lubab oma flaieris ka tasuta internetti, seda paraku Luandas siiski ei ole. Nurgas on küll kaks arvutit, aga kuvaritele on kotid pähe tõmmatud ja ei mingit võrku.
Teel check-inist ootesaalini kontrollitakse küll kuus korda dokumente, aga pagasikontroll on üpriski pealiskaudne. Kuigi mu metall-kontsaplekid panevad turvavärava piiksuma, küsib turvaneiu hoopis mu passi näha ja pärib, ega mul kwanzasid ei ole. Ei ole, viimased 120 kohalikku tugrikut toppisin saatjatele pihku. Kell 23.40 pidi algama boarding, tegelikkuses ei toimu sel kellaajal mitte midagi. Luanda lennujaamas puudub igasugune lennuinfo, ei ole teadetetahvleid ega mingisugust audiosüsteemi, ainuke võimalus on kedagi personalist varrukast sikutada. Reeglina saab vastuseks õlakehituse.
Kell 00.30 ilmub mustanahaline seltsimees arvutijuhtmetega, nokitseb natuke arvuti kallal ja läheb minema.
Kell 00.40 oleks pidanud lennuk startima, aga sellest pole märkigi. Keegi ei tea mitte midagi. Kell 00.45 ilmub lennuki meeskond ja sätib end ootesaali istuma.
Kell 00.55 läheb meeskond bussi peale ja loodetavasti sõidab lennuki poole.
Kell 01.20 hakkab lõpuks ometi järjekord liikuma ja pealeminek läheb üllatavalt kiiresti. Kell 01.45 hakkame ruleerima.
Väsinud silmad hakkavad kinni vajuma, aga magada ei lasta, niipea, kui lennuk mingisugusegi horisontaali meenutava asendi saavutab, asuvad lennuteenindajad, kelleks
on peamiselt küpses eas meesterahvad, toitu ja jooke pakkuma. Kõht on tegelikult tühi ja toit lõhnab hästi, aga väsimus on liiga suur ja alla eriti midagi ei lähe. Lennuk on puupüsti täis, istme allalaskmiseks ruumi ei ole ja tukkuda tuleb istudes. Viimane, mida suikuv teadvus fikseerib, on möödakihutav tax-free käru.
Kui paari tunni pärast üles ärkan, näen laest alla lastud telekast Zorrot hobuse seljas ringi kappamas. Film hakkab lõppema.
Hommikusöögiks pakutakse munaputru peekoniga. Viimase nädala jooksul on TAP kas toitlustajat vahetanud, või olen mina väga näljane, aga toit kõlbab süüa. Erinevalt eelmisel lennul pakutud omletist, millelt kahvel tagasi põrkas.
Jääme Lissaboni üle kahe tunni hiljaks ja kui olen ligi kakskümmend minutit transfer check-ini järjekorras seisnud, jõuan järeldusele, et selle aja jooksul pole järjekord meetritki nihkunud ja sellise tempo juures jõuan Eestisse jaanipäevaks.
Teen südame kõvaks, valin ühe malbema olekuga meesterahva ja tema lahkel loal trügin vahele. Paari minutiga olen Londoni lennule registreerunud ja kaon oma trofeepardakaardiga imekiiresti, sest järjekorrast saadetud pilgud võiksid mitte ainult tappa, vaid ka kohapeal tuhastada.
Jõuan vajaliku värava juurde ja saan uue üllatuse osaliseks, kõik ooteruumid on suletud ja nelja lennu reisijad ootavad koridoris, kus pole ühtegi istekohta ja ka mitte tualettruumi, inimesed istuvad põrandal. Ooteruumid avatakse alles 15 minutit enne pardaleminekut.
Erilise boonusena teatatakse enne pardaleminekut valjuhääldist, et hakkab pealeminek lennule London, Heathrow. Küsin igaks juhuks stjuuardessilt üle, sest enda teada on mul pilet Gatwicki ja ühtegi muud lähitundidel väljuvat Londoni lennukit tabloodel märgata ei olnud.
Neiu rahustab mu maha, lend läheb tõepoolest Gatwicki, lihtsalt teadustaja tegi vea.
Igatahes olen nüüd lennukis ja välja saaks mind siit ainult vägivallaga.
Londonisse väljub lend ainult 40 minutit plaanist hiljem ja see mind eriti ei häiri. Gatwickis on ümberistumiseks aega viis tundi.
Elamuste krooniks ootan Gatwickis pagasilindi juures asjata, minu punane trolley jääbki tulemata ja minusuguseid on paarkümmend.
Kolm päeva hiljem ei tea servisair.com kadunud pagasist ikka veel mitte midagi. Pagas ilmub välja viis päeva hiljem.
Huvitav, miks ma Air Portugaliga enam lennata ei taha :)

Mõned faktid, mida võiks teada Angolast
Elanike arv umbes 15 miljonit, sellest 4 miljonit elab pealinnas Luandas.
Portugaallased asutasid esimese koloonia Kongo jõe suudmes 1482.aastal, Luanda asustati 100 aastat hiljem, 1575.

Cabinda, Luanda ja Benguela olid keskajal suured orjakaubanduse keskused. kust viidi tuhandeid inimesi (kokku arvatavast 3 miljonit) Uude Maailma.

Angola on Brasiilia järel suuruselt teine Portugali keelt riigikeelena tunnustav riik.
Angola saavutas iseseisvuse 1975.aastal, samal aastal algas ka 27 aastat kestnud kahe poliitilise jõu, MPLA ja UNITA vahel. Sõda lõppes 2002.aastal, selleks ajaks oli hukkunud sadu tuhandeid inimesi ja kogu riigi majandus maatasa tehtud.
Keskmine eluiga 41 aastat. HIV viiruse kandjaid 4%. Imikute surevus 26%.

Mõned praktilised märkused:
Angola on meeletult kallis riik, väljas söömine eriti. Kõige odavam on Steersi nimeline kiirtoidukett, kus saab hakkama 10 dollariga prae ja karastusjoogi eest. Vähegi korralikumasse kohta minnes tuleb arvestada 25–40 dollarilise väljaminekuga.
Üksinda pole soovitav ringi liikuda, sest tänavakuritegevust on palju. Kui just pead minema, pane raha taskutesse ja jäta ehted, kaamera, kell jms. hotelli. Hotellid on reeglina turvalised.
Hotellikohti, ka kalleid, pole saada, sest investorite huvi areneva Angola vastu on meeletu. Kui väga veab, saab saja dollari eest Euroopa mõistes kolmetärnihotelli koos viletsa hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Prussakad on pealekauba.
Tualettpaber peab kogu aeg kaasas olema, sest see võib puududa ka kõige kallimates kohtades.
Kui oled kohvisõber, võta kohv ja keetja kaasa. Kohalik kohv on reeglina Brasiilia päritolu lahustuv, kuigi Angola oli kunagi arvestatav kohvitootja, on enamik istandusi sõjas hävinud.
Ilma portugali keele tõlgita on praktiliselt võimatu ringi liikuda, sest inglise keelt oskavad väga vähesed.
Pangaautomaate ei ole ja krediitkaardiga ei saa praktiliselt kusagil maksta. Kuna pangandus on aeglane ja kohmakas, ei maksa kaasa võtta ka reisitshekke. Ainuke toimiv käibevahend on sularaha, enamikes kohtades saab lisaks kwanzale maksta ka USA dollariga.
Kliima on aastaringselt soe ja niiske, kuigi vihma sajab rannikualal väga harva.
Riigis praktiliselt puuduvad raudteed, ka maanteed on väga halvas seisundis. Angolas on palju jõgesid, aga sillad on enamuses sõja käigus puruks pommitatud ja isegi provintside vahel liikuvaid kaubaveokeid veetakse koolmekohtadest läbi. Ainsaks normaalseks transpordiks on lennutransport.