Õnneks oli tänavune niiske suvi, mis ohtrat kastmist ei nõudnud, ning soe ja leebe sügis eelarvele soodsad ja lubasid reisimisele mõelda. Esimene valik oli Sharm-el-Sheik, mis ka broneeritud sai. Aga kui vene lennuk oktoobri lõpul alla kukkus ja lennud Sharmi lõpetati, olin tükk aega ooteseisundis. Üks võimalik valik oli Iisrael, aga ausalt öeldes olid sealsed hotellid, mis mu eelarvesse mahtunud oleksid, nii viletsad, et ei tekitanud kiusatust.
Vaid kaks nädalat enne reisi pakkus GoAdventure asendusreisina välja Hurghada ja olles hotellid üle vaadanud, otsustasin Sunrise Mamlouk Palace kasuks. Viis tärni, kõik hinnas, nii toitlustus kui joogid.
Lennufirma on FlyEgipt, lennuk Boeing 737-800. Islamile omaselt ei müüda lennul alkoholi, mis on suurepärane, sest osa kaasmaalasi on suutnud end juba enne lendu täis tõmmata, rõvetsevad ja ropendavad. Maailm on veider. Ma istun lennukis, mida juhib moslemist piloot, teenindav personal räägib omavahel araabia keelt ja ainuke asi, mis olemise ebamugavaks teeb, on nõmedad kaasmaalased. Mitte et mul midagi klaasi veini vastu oleks, aga ma olen paari tšarteri peale sattunud, kus alkohol voolas ojadena ja viimane kolmandik lennust on kaunikesti jube olnud. Teenindav personal on usin ja sõbralik
Toiduks on paar kurba võileiva, pesukäsna meenutav koogitükk ja pakk apelsinimahla. Viimane on hea. Kohv on tasuline, 2 eurot,ja lahustuv Nescafe.
Viimase lennutunni algus on lummav. Lennutrajektoor on olnud ilmselt selline, et kuskil Kreeka kohal tulime üle Vahemere ja seal pööras lennuk itta Hurghada poole. Paremal laiub tuledesäras Niiluse org nagu kuldne ja kalliskividega kaetud looklev draakon. Kahel pool seda süsimust ja tuledeta kõrb. Keskel voolamas elu jõgi, emake Niilus. Inimkonna kultuuri ja ajaloo üks hällidest.
Hurghadas maandume täpselt graafiku kohaselt kell üheksa õhtul. Lennujaam on hiiglaslik, aga praegusel ajal üsnagi inimtühi. Passikontroll venib nii, et midagi nii aeglast nägin ma viimati ligi kümme aastat tagasi Luandas. Vahepeal kell kümme tuleb vahetus, selles, et kaks araabia meest kohtudes üksteist põsele suudlevad, pole muuseas midagi imelikku. See on lihtsalt selline kultuur.
Peale kümmet olen lõpuks Egiptuse pinnal. Kohver juba ootab. Lõpuks ometi ka korralik tualett ja sigaret üle kuue tunni. Mmmmm.
Siis hotellide järgi bussidesse ja kusagil peale ühtteist maabun hotellis, õnneks olen ainuke eestlane, kes sellesse hotelli tuleb. Hotell on isegi pimeduses imposantne.Uksel tervitatakse sõnadega Welcome home ja ulatatakse kätepuhastamiseks soojendatud niiske froteerätik. Check-in käib kiiresti, vasaku käe randmele kinnitatakse paketti tõendav pael ja oma pagasiga kohtun alles toas. Mis on vastuvõtust pagana kaugel. Hommikul näen, et olen paigutatud ilmselt eriti magusasse kohta, kõige merepoolsemasse korpusse kolmanda korruse merevaatega tuppa. Aga minu haige põlve jaoks on jalutuskäik peamajja, kus süüa antakse, on paganama pikk. Muude mugavuste kõrval on see tühiasi, tulen toime.
Joon reisipalaviku mahavõtmiseks paar klaasi roosat veini ja magan nagu kott, kuni kell kuus hommikul mingi prožektor näkku paistma hakkab. Tegemist on suure ja sooja tõusva päikesega. Ütlen talle tere, tõmban kardinad ette ja magan edasi.
Kella üheksa paiku jalutan hommikusöögile. Rootsi laud ulatub lõpmatuse teise otsa ja lisaks muudele ahvatlustele pakutakse spetsiaalselt sinu silme all valmistatud omletti või värskelt praetud pannkooke. Kui ma veel avastan, et kohviautomaatidest tuleb päris kohvi, mitte mingit seisnud lurri, on tunne, et olen nirvaanasse sattunud. Kulutan hommikusöögile terve tunni. Värskepressitud guaavimahla polnud isegi paljurännanud mina enne joonud ja sellest saab lähemaks nädalaks mu lemmikjook.
Tagasi jalutades otsin üles spa. Selgub, et sisebassein on remondis. See on pettumus. Sisseviskajate kätte sattununa lasen endale kaela määrida neli tunniajalist massaaži kolme soodushinnaga. Sellele eelneb muidugi kõva kauplemine, sest niiöelda hinnakirjahind on üsnagi ehmatav. Aga me oleme ju Egiptuses…ja peale pooletunnist kauplemist saan ma proovimassaaži tasuta ja ülejäänud üsnagi kodumaise hinnaga. Massaaž oli mul oma ravist vaevatud kere jaoks nagunii plaanis ja ausalt öeldes oli see igat makstud eurot väät. Ma ei teadnudki, et mul niipalju valupunkte on, kaasa arvatud näos ja peas.
Järgnevatel päevadel ei tee midagi tarka ja ma ei tulnudki siia midagi asjalikku tegema. Söön,magan, lesin palmi all. Olen arvuti kaasa võtnud küll mõttega kirjutada, aga vaimu peale ei tule. Liiga mõnus on olla.
Esmaspäeval tulevad esimesed lõunamaised viperused, mille puhul pole vaja põdeda. Seda suhtumist lihtsalt nimetatakse Hispaanias näiteks manjaanaks ja idamaades inšallahiks. Ehk midagi juhtub siis, kui Allah seda tahab. Mina olin plaaninud esmaspäeval Hurghadasse sõita, aga bussi ei tule. Olles pool tundi oodanud, lähen retseptsiooni jorisema. Pärast mitut araabiakeelset telefonikõnet selgub, et täna ei tule jah. Olgu nii, läheme siis homme. Selle asemel käin taksoga lähedalolevas kaubanduskeskuses. See on kuskil pooleteise kilomeetri kaugusel küll täiesti nähtavas kauguses, aga ma ei riski jalale liiga teha. Ostan koduskandmiseks paar paari dresse ja retuuse ja uudistan kohaliku supermarketi toiduvalikut, see on võõrastes maades alati nii huvitav. Sama takso tuleb vastu. Üldiselt võib tõdeda nii sel kui järgnevatel päevadel, on egiptlased täpsed, kokku lepitud kohtumisele tullakse pigem viis minutit varem kui hiljem.
On mu sünnipäev ja lausa üllatav, kui palju inimesi seda meeles peab. Marguse isa ja ema helistavad. Poiss helistab Rootsist. Õeraas. Facebook piiksub õnnitluseteadetest varahommikust kuni pea järgmise päeva hommikuni ja mul endalgi on vähe üllatav, et need paarsada inimest, kes mulle õnne soovivad, on tegelikkuses ka reaalsed tuttavad. Ja väga erinevatelt aladelt. Minu väikesesse maailma mahub palju erinevaid maailmu. Töömaailm. Aiandusmaailm. Koeramaailm. Ajakirjandusmaailm. Mentorlusmaailm. Kohalik kogukond. Jne. Mulle meeldib, kui elus on palju erinevaid värvilisi tahke ja on õnn, et saan sellist elu elada. Õhtusöögiks panen selga siidkleidi ja värvin silmad, aga see on ka ainuke kord, kui ma selle nädala jooksul viitsin end mukkida.
Ilm Punase mere lõunarannikul on detsembris minu jaoks täiesti paras. Kampsun või sall peavad kaasas olema, sest hommikul ja õhtul on tugev tuul ja üsna jahe. Päikese käes ja tuulevarjus palav. Parim on varjuline ja tuuletu koht, seal on ülimõnus.
Hotelli aed on imeline, aga selle eest kannab hoolt ka terve aednike armee. Isegi mahakukkunud õielehed korjatakse murult ükshaaval ära. Erilist liigirikkust kohas, kus suvised temperatuurid võivad tõusta üle 40 kraadi, muidugi pole oodata, aga kujundus on väga kaunis. Siin võib lõpmatult jalutada ja veel viimaselgi päeval avastan midagi uut. Loen hotelli keskkonnapoliitikast, et aedade kastmiseks kasutatakse nn.halli vett, ehk duširuumidest tulevat kasutatud vett, mis enne loomulikult puhastusseadmetest läbi käib. Kui palju seda selle kauni aia korrashoiuks läheb, ei taha mõeldagi, kastmisvoolikud on meie kodustest kaks korda jämedamad ja isegi detsembris kastetakse mitu korda päevas, et see rohelus kestaks. Ümberringi on ju vaid kõrb ja viljatu liiv.
Teisipäeval käin Hurghadas ikkagi ära. Ma küll ei lootnud midagi, aga ega midagi huvitavat ei näe ka. Kohas, kus buss meid maha paneb, on sadu suveniiripoode ja võltsriideid ja –kotte müüvaid kauplusi, ükski neist ei huvita mind sendi eestki.
Kusagil peab olema ilmselt ka normaalseid poode, sest kohalikud käivad inimese moodi riides, mitte võltsarmaanides ja donnakaranides, aga sinna ma lihtsalt ei satu. Kogu kaubandus tundub olevat orienteeritud venelaste maitsele, kõik sildid on dubleeritud vene keelde. Lasen ühes poes endale pähe määrida ametüstidest kaelakee, mida mul tegelikult ka muidugi vaja pole, aga kivid on ehtsad ja võtame seda siis investeeringuna…Toidupoest ostan koju viimiseks halvaad ja kohapeal joomiseks juua. Hotellipakett sisaldab küll tasuta jooke, aga mu tuba on baaridest suhteliselt kaugel ja kolmandal korrusel, nii et iga lonksu pärast jalutada ei viitsi. Kogu Hurghada kraanivesi on puhastatud merevesi ja juua ei kõlba.
Vene lennuki allakukkumine oktoobri lõpul on turistidevoolu peatanud ja see on Egiptuse majandusele tõsise põntsu pannud. Osa hotelle ja kauplusi on suisa suletud. Sajad ehitised on peatatud. Mõned hotellid pidavat töötama säästurežiimil. Sentido Mamlouk Palaces, kus mina elan, kriis küll eriti tunda ei anna, kuigi ka siin on osa korpusi remondiks suletud, remondis on ka amfiteater ja spa. Aga see tundub pigem planeeritud tegevus olevat, ja ehitatakse kiiresti, korralikult ja kuidagi nii, et kliente ei häirita. Spa, mis remondi ajal töötab, näeb esimesel päeval väga remondis välja, aga viimasel päeval hiilgab fuajee juba uue sisekujundusega.
Tagasi hotelli, sööma ja massaaži. Aeg läheb üllatavalt kiiresti. Kartsin, et hakkab igav, aga ei hakka.
Kolmapäevaks olen ostnud endale El Gouna ekskursiooni, mis minu jaoks ostutub mõneti pettumuseks. Ekskursioon on venekeelne, no sellega saab hakkama, kuigi mu vene keel on üsna roostes. Aga kogu meelelahutus on selgelt vene temperamendile orienteeritud, liiga lärmakas ja familiaarne minu jaoks. Ja kuigi ma olen turismifirma esindajale toonitanud, et mu jalg on haige ja ma ei saa käia, tuleb lisaks küllaltki pikkade vahemaade jalgsi läbimisele ronida ka jahi järsul treppredelil ja Egiptuse maabumissillad tõstavad mu juuksed peas püsti, sest see on lihtsalt paar mere kohal nõtkuvat ja kõikuvat lauajuppi. Laev on räpane ja kleebib, tualetid ei tööta ja tualettpaberit pole. Õhtuks on põlv küllaltki piinatud ja valus. Tuju ma endal lihtsalt rikkuda ei lase, küll helistan hotelli jõudes turismifirma esindajale, et reedeks tellitud ekskursioon tühistada. Nüüd algavad jamad. GoAdventure giid väidab, et tema ei saa midagi teha, kuna ma ei ostnud ekskursiooni tema käest. Enda teada ma kohtusin kokkulepitud kellaajal inimesega, kes väitis end olevat GoAdventure esindaja…äääeee, jah me teeme koostööd, tuleb vastus, aga asju pean ajama ikkagi tolle Ahmediga. Saan Ahmedi telefoni ja helistan, et kahjuks ei saa osaleda, jalg valutab. Vend pole selle üle muidugi eriti õnnelik ja lubab hommikul tagasi helistada. Kell kaksteist pole hommik ikka veel saabunud, aga mul ei ole ka kavatsust neile eimillegi eest 80 eurot jätta. Helistan ise ja asi laheneb, õhtuks tuuakse hotelli raha ja ärasõidukellaajad. Üldse peaks mainima, et GoAdventure töökorraldus jätab halva mulje. Asendusreisiga venitatakse viimase minutini, lubatud eestikeelset teenindust praktiliselt pole, ekskursiooni kvaliteet oli allpool igasugust arvestust, aga vähemalt suudeti kasutamata teenuse eest raha tagasi maksta…ilmselt olen senikasutatud Estraveli, Germalo, Astellaria ja Tensi reiside superkvaliteediga end ärahellitada lasknud, aga järeleandmisi ka teha ei kavatse. Ja hotell, kus ma elan, on suurepärane, mitte millegi üle pole poriseda.
Natuke ka El Gounast, mis on suurepärane näide sellest, mida võib luua ühe inimese äriidee. Veel kaheksakümnendate lõpul oli siin kõrb. Kuni kohalik kopti ärimees otsustas osta riigi käest tüki kõrbe ja kuuldavasti üsnagi peenraha eest. Kopad löödi maasse ja kakskümmend viis aastat hiljem nimetatakse El Gounat Egiptuse Veneetsiaks. Kümme kilomeetrit kanaleid, täidetud mereveega, kümneid saarekesi uhkete hotellide ja villadega, kuhu on talvise puhkekoha ostnud selle maailma rikkad ja ilusad.
Kahjuks meid jalutama ei lasta. Giid tassib meid ilmselt oma tuttavate baari, olles eelnevalt taevani kiitnud, kui head alkoholi sealt osta saab. Toidupoodides Egiptuses alkoholi ei müüda, ja ma ei saagi teada, kus peale baaride veel müüakse. Meie hotellis on joogid paketis ja seetõttu mind eriti ka ei huvita. El Gouna baarist ei osta meie grupist küll keegi midagi, sest paljukiidetud alkohol on seal kolm korda kallim kui selles viietärnihotellis, kus ma elan. Peale luhtaläinud ostutuuri on giid üsnagi vissis näoga ja pool esialgsest entusiasmist on kadunud. Ülejäänud osa ekskursioonist on soovijatele lõbusõit merel mingite kummipaatidega, mida nimetatakse banaanideks ja tablettideks, ilmselt kuju järgi. Mina loobun, sest niigi on tuul külm ja enamus aega päevast on jope seljas. Natuke korallrifi imetlemist läbipaistva põhjaga laevas. Näeme delfiine mitmel korral, vee all ja vee peal. Lõpuks kalastamine, mille käigus saab igaüks õnge leotada, kala küll eriti keegi ei saa.
Hotellis on hinnakirjad täiesti olemas, sest ka all inclusive paketi ostjatele on kogu alkohol hommikul kella kümnest kuni keskööni tasuta, alates keskööst kuni kella kuueni hommikul tasu eest ja hommikuti kella kuuest kümneni alkoholi ei saa. Vabalt voolavast alkoholist hoolimata ei näe ma ühtegi purjus inimest terve nädala jooksul, aga ma ei liigu ka öösiti ringi, uni murrab õhtul varakult maha ja magan praktiliselt igal öösel kaksteist tundi. Puhkama ma ju siia tulingi.
Kuuenda päeva õhtupoolikuks olen oma puhkusevalikuga endiselt hullult rahul. Hotell on tõeliselt super ja teenindus suurepärane. Nädala teises pooles mäletab omletitegija, millises küpsusastmes sa oma muna soovid ja veinikelner teab, millist veini sa jood…ja ma ei usu, et see mingi mulle mõeldud erikohtlemine on. Tuba on suur ja mugav ning voodi mõnus – muidu ma siin selliseid magamismaratone ei korraldaks. Mu absoluutne lemmikkoht on omaenda toa rõdu, kuhu paistab päike hommikul kella kuuest kuni umbes kella kaheni päeval ja kus on tuulevari.
Talvine Egiptuse kliima sobib mulle imehästi, ei ole liiga palav, päike ei ole pööraselt kõrvetav, pidev tugev tuul on küll tüütu, aga selle eest on võimalik varju leida. Kui ma saaksin kuidagi oma koerad siia smugeldada ja raha oleks jalaga segada, siis jääksin siia vähemalt veebruari lõpuni, ma ei tunne külmast ja lumest vähimatki puudust. Olen tegelikult aastaid juba unistanud elust, kus saaksin sügisel võtta oma penid ja minna kuni kevadeni Eestist ära…aga seni, kuni tuleb tööl käia, pole see mõeldav.
Kui peaks tekkima tahtmine veel kunagi talvisele päikesepuhkusele Egiptusse põgeneda, oleks mõistlik osta Eestist ainult lennupiletid ja hotell broneerida internetist. Sellega säästaks paarsada eurot. Kui tekib tahtmine kohapealseid ekskursioone teha, minna Kairosse, Luxorisse, Alexandriasse või Jeruusalemma, on seda kõike võimalik kohapealt osta. Võimalus minna Jeruusalemma paneb muuseas esimesel päeval ka minu silmad särama, kuigi ekskursioon on üpriski kallis. Kahjuks osutub määravaks hoopis see, et ekskursioon tähendab ühte ööbimist bussis ja see mu vaevatud kerele ei sobi. Olevat olemas ka kahepäevased Jeruusalemma ekskursioonid ööbimisega hotellis, aga mitte sel nädalal ja ega ma vist ei läheks ka….kui õnnestuks kaks nädalat kohapeal olla ja puhata, siis võiks ju kaks päeva kulutada, aga praegu ei raatsi.
Hotelli, kus elan, oskan küll soojalt soovitada ja sama hea tundub olevat kohe kõrval olev samale grupile kuuluv Sentido (Sunrise) Garden Beach, aga viimases käib praegu suurem remont, tundub, et ehitatakse mingit ägedat veeparki suurte liutorudega. Kahel hotellil on ühine rand Punase mere ääres, ujujaid eriti detsembris ei ole, aga päevitajaid küll.
Kuna mina päevitada ei tohi, siis käin rannas ainult paaril korral, peab ju varbaga vee ära proovima. Korpus, kus ma elan, on kuuldavasti hotelli parimaid, kuna on rannale kõige lähemal ja baaridest-restoranidest kõige kaugemal, seega kõige vaiksem. Kui mu jalg terve oleks, oleksin ma selle üle üliõnnelik, aga praegu on pikad vahemaad natuke probleem ja mõtlen enne alati hoolega läbi, enne kui peakorpuse poole jalutama hakkan.
Laupäeva hommikul tuleb tõusta kell pool kuus ja olla kell 6:20 bussi peal. Ees ootab viis tundi piinarikast lendu ning pime ja külm kodumaa. Aga ma olen ikkagi rahul. Taimed ja aed võivad olla. Koerad ja reisimine peavad olema, ilma nendeta poleks elul mõtet. Kodu on seda armsam, kui sealt vahepeal natuke ära käia ja eemalt vaadates tunduvad probleemid oluliselt pisemad. Mul on õnnestunud nädal aega hästi magada ja korralikult süüa ning see on minu jaoks olnud väga oluline. Inimesed, kellel on hea söögiisu,ei kujuta ette, kui tõsiseks probleemiks võib kujuneda pikaaegne isutus. Kui ma nüüd suudaksin end ka kodus regulaarselt sööma sundida, oleks hea.
Tagasilend kulgeb kuidagi sujuvamalt, keegi ei ole purjus ega lälla, õnnestub tunnikese isegi tukkuda. Sõbranna tuleb vastu ja kodus katab mind kiunuv ja limpsiv karvane laviin. Perenaine on lõpuks ometi kodus.
Rohkem pilte leiab Facebookist .
No comments:
Post a Comment