Cran Canaria märts 2009

Et kõik täiesti ausalt ära rääkida, hakkasid jamad sellest, et keset vanasõidukite rallit helistas mulle ähmi täis ekskaasa, ja küsis, kes oli Mahtra sõja juhtfiguur. Selle ürituse juurde käib nimelt ka üpris keerulise ristsõna lahendamine. Aitasin nii selles kui veel paaris asjas ja kokkuvõttes jõudis ta oma juhioskuste ja minu ajutegevuse tulemusena üldarvestuses teisele ja vene autodest esimesele kohale. Auhinnaks saadud vahuveini ja Harvestouni eksklusiivõlle tõi aga mulle. Õhtul enne puhkust jõin selle õlle ära, ja kuna endiselt oli janu, lisasin sellele veel ühe Pulsi kirsiõlle. Ilmselt aga läksid õlled omavahel tülli, sest neljapäeva hommik algas minu jaoks totaalse kõhutõvega. Tunne oli selline,et ma ei jõua isegi mitte garaazi, lennujaamast rääkimata. Aga mingi ime läbi sain ikka tööd tehtud, koerad hotelli ja ise lennukile. Ausõna, kõhuvaluga kuus tundi lennata polnud üldse lõbus ja ka esimese öö Playa del Inglesis veetsin põhiliselt hotellitoa kempsus.

Ajal, kui kõik ajalehed kriiskavad kriisist ja teleuudistes näidatakse sabasid supiköökides, oli 186-kohaline Air Europa Boeing 737-800 lennul Tallinn- Las Palmas viimse kohani välja müüdud. Vaatasin vist iga viie minuti tagant kella, üle nelja tunni kestvad lennud on minu jaoks niigi õudus kuubis, õmblused hakkavad pika istumisega valutama ja kõhutõbi ei teinud asja sugugi paremaks. Kohale me igatahes jõudsime ja Las Palmas võttis meid vastu jaheda vihmasajuga.

Esimene päev läks kõhutõvest toibumise ja jalutamise peale, Sulistasime jalgupidi üpriski jahedas Atlandi ookeanis, jalutasime veidi kohalikes turistilõksudes, kus peamiselt müüakse võltsitud kaubamärkidega riideid, kotte ja päikeseprille. Kuna olin päikeseprillid koju unustanud, olin sunnitud endale ühed võlts-Armanid ostma, hinnaga 7 eurot. Midagi normaalsemat lihtsalt polnud võtta, Üldiselt suhtun nii nendesse võltsingutesse kui ka võltsitavatesse kaubamärkidesse ühtviisi kehvasti, kunagi hea kvaliteedi sümboliteks olnud kalli kauba maine on kogu selle fake-laviini tõttu lootusetult degenereerunud ja mis mõte olekski osta 2000 eurot maksvat Louis Vuittoni kotti, kui 99% inimesi nagunii ei suuda ehtsat võltsitust eristada. Pealegi olen näinud ka nii häid võltsinguid, et ehtsast eristavad neid vaid seerianumbri ja sertifikaadi puudumine.

Toiduhindu ei vaadanud, aga vesi, mahl, vein ja sigaretid on kordades odavamad kui kodus.

Mõnevõrra üllatuslik on, et esimeseks turismikeeleks Gran Canarial on saksa keel. Ja sakslasi on tõesti palju, isegi nii palju, et pidevalt tükib mõttesse Ultima Thule vana lugu "Kolm paksu sakslast". Ainult et neid pole kolm, vaid kolmsada. Või kolm tuhat.

"All inclusive" pakett hotellis Lucana osutub heaks mõtteks. Süüa saab hommikul kella 7-st kuni õhtul kella üheksani, toit on maitsev ja valik rikkalik ja alates kella poole üheteistkümnest lisandub ka tasuta alkohol. Vein ja õlu voolavad vaadist, muid drinke saab baarist. Meie piirdume valge veiniga õhtupimeduses, tähed säravad, gaasiga terrassisoojendaja juures on mõnusalt soe ja palmid kiiguvad tuules.

Ka teine hommik on jahe, pilves ja tuuline. Sajakonna meetri kaugusel meie hotellitoa rõdust paiskab Atlandi ookean vahuseid laineid vastu rannabarjääri.Päikest me sel päeval praktiliselt ei näegi ja esimene pool päeva möödub praktiliselt hotellitoas teki all lesides. Õhtul läheme ekskursioonile. Kõht valutab ja märatseb endiselt, seetõttu pole tuju eriti vaimustav. Käime kitsefarmis, talled on muidugi armsad, aga hais täiesti jube ja hiljem tundub veel tükk aega bussiski, et juuksed ja riided on sõnnikuhaisust läbi imbunud. Teeme peatuse ka tigudefarmis, aga sinna mina sisse ei lähe, nii suure hulga limukate nägemine võiks mu niigi laastatud organismile ettearvamatult mõjutada. Õhtu lõpeb mäekülge uuristatud kooparestoranis, kus vaadist vabalt voolavad vein ja õlu, tervelt küpsetatud siga ja hispaania pillimehed panevad ka tuimad eestlased tantsima ja Õllepruulija saatel kaasa laulma ja laudadele ronima.

Tagasitee möödub kiirelt, lõbusaks saanud inimesed räägivad terve tee anekdoote. Päris kummaline on minu jaoks olla välismaal nii, et ümberringi on teisi eestlasi.

Seltskonnas on üks jaburnaljakas paar, aktiivsem pool naine, kes juba tutvumise esimese paari lause jooksul suudab rõhutada, et nemad mehega on ettevõtjad ja raha on neil nagu ratsahobuse s...a. Jõuan kiiresti järeldusele, et tänu sellistele ettevõtjatele ilmselt tihtilugu äriringkondade maine madal ongi... Ma pole ealeski ühtki suurfirma juhti kuulnud teatamas, et tema on ettevõtja ja küsimusest, mida me ise teeme, hiilime edukalt kõrvale.

Järgmisel päeval on meil hotellis lamamisest ja külmetamisest totaalselt kõriauguni, pakime pärast hommikusööki asjad ja otsustame minna läänerannikule päikest otsima. Esimese asjana kohtame bussipeatuses Ettevõtjaid, kes seekord käituvad märksa normaalsemalt. Kuna plaanis kirjas olevad bussiajad olevat Gran Cabarial soovituslikut, otsustame kõpuks nelja peale takso võtta, Tee peal saame veel korraliku paduvihma osaliseks. Jõuame Puerto de Morgani, mida kutsutavat ka väikeseks Veneetsiaks. Vaatame ringi, jalutame. Jään arvamusele, et kaks ja pool kanalit ja neli silda küll veel ühestki linnast Veneetsiat ei tee. Isegi mitte väikest. Ettevõtjad õnnestub maha raputada. Kolame rannapromenaadil, käime mõnes poes, sööme rannapromenaadi kohvikus hõrku grillkala, mille portsjon on hiigelsuur.

Isegi nii suur, et algul desserdiks tellitud jäätisekokteilist loobume, see lihtsalt enam ei mahuks. Ja vahepeal tuleb lõpuks päike ka välja.

Tagasisõiduks hotelli poole leiame kõige keerulisema ja kallima, kuid päris vahva mooduse. Puerto de Morganist läheb laev Arguineguini, kohanimi ei ütle midagi, kuid kaart näitab, et sadam asub kusagil poolel teel. Peesitame laevatekil päikese käes nagu laisad kassid, laevapersonal pakub Sangriat ja patsutab lohutavalt käsivarrele (ei ole roheline, ei ole...) Ja olemine on esimest korda päris mõnus.

Arguineguin ei ole turismilinn, sellest saab kohe aru, sest sadamas pannakse meid maha kalalaevade ja võrkude vahel. Neelud limpsavad kohvi järele, kuid tänavad sadama lähedal on välja surnud. Kuivõrd Playa del Inglesi on siit kaardi järgi veel oma 15 kilomeetrit, tuleb meil leida esiteks kohvi ja teiseks mingi sõiduk, buss või takso. Kohi leiame ja isegi Illy, paari tänavavahe pärast. Järgmiseks leiame taksopeatuse, kus pole ühtegi taksot ja ei näe ka selle järele välja, et mõni kavatseks lähema paari tunni jooksul tulla.Kuid õnneks vaid paarsada meetrit edasi komistame bussipeatusele, kus kirjas ka tuttavate liinide numbrid. Jääb ainult loota, et mahume peale - seismine Gran Canaria liinibussides on keelatud, trahv kolmsada eurot. Kallivõitu.

Jõuame õhtul hotelli õigeks ajaks, et viimane tund viie ja kuue vahel, kui päike veel õuele paistab, veeta eelsoojendusega basseini serval ja sees. Mõnusalt värskendav ja roiutav ühtaegu. Peale õhtusööki on tõsiseid raskusi silmade lahtihoidmisega ja kusagil poole kümne paiku kustume lõplikult.

Esmaspäeva hommikul tuleb ärgata varakult, sest juba kell kaheksa ootab meid ekskursioonibuss 12-tunnisele saareekskursioonile. Hilisem tagantjäreletarkus on, et oleks pidanud siiski mõne inglisekeelse tuuri valima, sest eesti giidi valik on enam kui kummaline. Ühtegi vahvasse rannikulinna me sisse ei keera, selle asemel veetakse meid ligi neli tundi mööda mägiteid. Umbes esimene pool tundi on huvitav, põnevad kitsad teed looklevad serpentiinidena mäekülgedel ja all sinetab Atlandi ookean. Kuid pikapeale muutub üksluiseks, sest mäed on mäed ja ookean on ookean.

Peatus tehakse kohalikus veinikeldris, ja bussiuste avanedes jookseb kaks bussitäit ristisjalu kannatanud inimesi kahele tualetile amokki. Ebameeldiva üllatusena ei ole naiste tualetis vett, kuigi tegemist on WC-ga. Milline lõhn seal peale esimest kümmet külastajat valitseb, ei ole vist vaja kirjeldada. Aga häda ajab teatavasti härja kaevugi.

Kohalikku veini antakse maitsta ja pakutakse kaasa müüa väitega, et tegemist eksklusiivveiniga. Ostame mõned pudelid ja etteruttavalt võib öelda, et punasest veinist saan nii eksklusiivse peavalu, et sellist ei ole minus ükski odav pakivein suutnud tekitada. Rääkimata hotellis tasuta jagatavast veinist.

Järgmiseks veetakse meid tomatikasvandusse. Arvatavasti peavad kohalikud eestlasi mingiteks koopaelanikeks, kes elavad nii pimedas ja külmas kohas, et neile on võimalik raha eest näidata, kuidas tomat kasvab. Kui veel lisada külaskäik banaanikasvandusse, ongi kena põllumajanduslik päevake. Lõunasöök on alles kell neli, kui enamik inimesi on väga näljased, restoran on iseenesest vahva, ligi kilomeetri kõrgusel mäenõlval, nii et vaated on nagu lennukist, aga toit on halb, friikartulid on toored ja seasteik alles peaaegu ruigab.

Edaspidi igatahes katsun end Horizon Traveli ekskursioonidest kaugemale hoida või vähemalt eelnevalt välja selgitada, mida nad endast täpselt kujutavad. Kulutada peaaegu sada eurot tomatite, limukate, banaanide ja kitsede vaatamisele on vähemalt minu meelest mõttetu. Oleksin mõnda ajaloolist kohta eelistanud.

Teisipäevahommiku reserveerime basseini veeres vedelemisele. Kuivõrd ma ise eriti päevitada ei tohi, käin vahepeal maniküüris, mis on odavam kui Eestis. Õde saab küll selle ühe hommikuga päris pruuniks. Eelsoojendusega basseinis on jällegi väga mõnus sulistada.

Kuna rohkem pole soovitav päikese käes vedeleda, läheme pealelõunal Vecindariosse ostlema. Kui kohalikust kaubakeskusest ära tulema hakkame, kukun katkisel kõnniteeserval nii õnnetult asfaldile, er vasakus põlves on pöidlasuurune auk ja verd voolab ojana. Õnneks on plaastrikarp kotis ja kohapeal esimene abi antud. Hotellis loputan haava üle ja desinfitseerin muu puudumisel viskiga, valus on, aga korralik piraat ei kurda. Enese äralõhkumine on lapsest saadik mulle niivõrd iseloomulik olnud, et ilma esmaabivahenditeta ma reisile lihtsalt ei lähe,

Viimase päeva, kolmapäeva hommikul on meil tellitud mereekskursioon, kus loodetavasti näeks ka delfiine, Oleme kokkulepitud ajal piletil näidatud kohas, keda aga ei ilmu, on ekskursioonibuss. Olles kakskümmend viis minutit oodanud, jõuame järeldusele, et isegi Hispaania jaoks hakkab asi juba natuke liiga hiljaks jääma. Helistan piletil oleval telefoninumbril ja selgub, et tegemist ongi segadusega. Meie ootasime bussipeatuses nimega Parque Tropical. Aga buss ootas samanimelise hotelli ees ja nii me ei kohtunudki. Ekskursiooniraha saime küll tagasi, aga delfiinid jäid meist nägemata.

Kuna untsus päevaga pole enam midagi erilist pihta hakata, jalutame lihtsalt ookeani ääres, kolame veel ühes kaubanduskeskuses, lootes leida apteeki, Leiame, aga seal on siesta ja nelja tundi oodata ei viitsi, õnneks müüakse desifitseerivat vahendit ja plaastreid ka kohalikus toidupoes.

Pärastlõuna losutame basseini ääres, taevas on küll taas pilves, kuid kuna sooja on kakskümmend kuus kraadi, on niisamagi mõnus õhuvanne võtta. Siis veel see kõigekurvem tegevus, kohvripakkimine, õhtusöök, viimased klaasid veini ja tuttu. Äratus kohaliku aja järgi kell 3.30, õnneks saab hotellis vähemalt kohvi, kell 4.15 tuleb buss ja stardime lennujaama poole. Õnneks tuleb seekord tänu varasele ärkamisele lennukis uni ja tukkudes ei tundugi lend nii lõputult pikk.

Kokkuvõtteks, nii nagu oligi arvata, päikesepuhkajaks ma ei kõlba. Liialt rahutu loomusega kusagil palmi all pikutamiseks. Ja kui rahast rääkida, siis sel päikesepuhkusel ja kruiisil suurt hinnavahet ei ole, samas saab kruiisil selle raha eest märgatavalt rohkem. Nii elamusi, mugavusi, teenindust kui meelelahutust. Ma olen järgmise kruiisimarsruudi juba välja mõelnud...

Aga esialgu on tore kodus olla. Koerahotellist pääsenud penid on üliõnnelikud ja käivad mind aeg-ajalt ninadega nügimas, et olla kindel, et ma pole kuhugi haihtunud. Kamin köeb ja toad on soojad ning nina peale nädalapikkust vaheaega rõõmsalt arvutis.