Jeeh, Odessa

...viina me ei joonud ja hingepiina tundma ei pidanud. Aga vaheldus oli sellegipoolest. Juba kasvõi selleks, et iseenesele meelde tuletada: masu või mitte, meil ikka hullult vedas, et idanaabri karukaisutusest õigel ajal välja pääsesime. Võrreldes Ukrainaga on Eestis ikka väga hea elada.

Esimene elamus on Kiievis, kus kahe lennu vahel ligi kuus tundi aega surnuks lööma peame. Õnneks pääseme lennujaamast välja, aga aega on parasjagu liiga vähe, et 35km kaugusele linna sõita. Borispolis aga pole meelt lahutada õieti millegagi, on ajaleheputka, üks toidupood, kaks terminali, rahvusvaheline ja kohalik, ja üks välikohvik. Mille ühe nurgalaua me mitmeks tunniks ka vallutame, tekitades ettekandjate suureks rõõmuks nelja peale 360 grivnase arve. Üks grivna võrdub sel hetkel umbes 1,6 eesti krooniga, aga kurss kõigub kogu aeg, ka päeva lõikes. Seetõttu ei saa terves Ukrainas kusagil kaardiga maksta ja kohalikud firmad hoiavad sularaha padja all, sest kardetakse, et iga hetk lähevad pangad pankrotti ja siis pole enam grivnatki enam.

Söök välikohvikus on söödav, kohv joodav ja vein ka. Palju me viimast ei manusta. Eksootiliste elamuste hulka kuuluvad mingid ringilendavad kreeka pähkli suurused putukad, üks klammerdub ka kolleegi riietesse, päris vastik näeb välja.

Oh mis vahva, Kiievist Odessasse lendav Aerosviti lennuk on AN-24. Poleks enam uskunudki, et sellise reliikviaga lennata saab. Mõnus nostalgiline vene lennuki ja masinaõli lõhn. Meid ajab naerma, aga samale lennule sattunud soomlased lähevad näost kaameks, kui lennukit kõrvalesõitnud auto aku pealt käivitama hakatakse. Õhku me siiski tõuseme ja maandume ka, kuigi loobib päris korralikult, enam ei mäletanudki seda õhuauku kukkumise tunnet, mida taas kogeda sai.

Odessa kolleegid on lennujaamas vastas, minibussid on kaasaegsed, kuid teekonna lõpp-punkt, konverentsikohaks ette nähtud piirivalve sanatoorium võtab oma kontrastidega aeg-ajalt suu ammuli. Linnaosa, kuhu suundume, kannab kõlavat nime Arkaadia ja olevat olnud tsaariajal Odessa aristokraatia lemmikpaik. Nüüd on mereääre vallutanud sanatooriumid. Koht on fantastiline, suur park ja vaade otse Mustale merele. Kohe värava taga võtab meid vastu piirivalvuri kuju, automaadi ja koeraga. Kohe tuli lapsepõlv meelde, kui äärmiselt keelatud kodurannas samasugused ringi luusisid ja dokumente nõudsid. Eriti siis, kui ma bikiinide väel merest tilkudes väljusin.

Hoone ise on värskelt remonditud ja värvilõhnaline, kuid toas tervitavad meid esimesena kaks hiiglaslikku prussakat, mõlemad nii 6-7 cm pikad, Eestis ei olnud isegi nõukaajal selliseid hiiglasi. Refleksid aga toimivad endiselt, hops king jalast ja plaks prussak laiaks. Hiljem selgub, et pesuruumis sibab veel rodu väiksemaid, nii et päris kaine peaga magama minna ei julge. Kohalik vein on õnneks päris hea, kuigi selle hankimiseks tuleb kottpimedas Odessas päris pikk maa maha käia. Õnneks pole ajapiiranguid, Odessa supermarketid töötavad ööpäevaringselt.

Toit sanatooriumis on pehmelt väljendudes dieettoit. Soolata, piprata, rasvata. Borshi peale hapukoort ei olevat ette nähtud (ne polozeno, küsisime). Mõne koha pealt ongi hea, kolm päeva istumist on niigi liig mis liig ja kui tavaliselt meil pole sõnadel eating ja meeting mitte ainult kõlaline, vaid ka sisuline tähendus, siis seekord läheb kergemalt.

Saame ka giidiga Odessa ekskursiooni ja see on fantastiline, noor kolleeg, kes algselt kõhkles venekeelse ja inglisekeelse grupi vahel, peljates oma vene keele oskust, on hiljem püha vaimustust täis, sest giid tsiteerib igal võimalikul ja võimatul juhul vene kirjanike poeesiat ja proosat. Ilus on. Tekib üle aastakümnete taas tahtmine Pushkinit lugeda, originaalis loomulikult.
Ja Odessa kesklinn on imeilus ja prantsusehõnguline, saab täiesti aru, miks seda linna on väikeseks Pariisiks nimetatud. Merepromenaad, Deribassovskaja, Prantsuse bulvar. Grifoon, kelle käppa surudes pidi suurim soov täituma, soovin...teadagi mida.
Vorontsovide palee, millesse nõukaajal koliti algul loomaaed ja hiljem pioneeride maja. Kui loomaaja ajal olevat veel üht-teist olnud säilinud, siis peale pioneere enam mitte midagi. Kaheteistkümnes tool - oli ju Odessa Ilfi ja Petrovi kodulinn. Ukraina. Kaunis.

Teisel õhtul põgeneme sanatooriumist ja läheme omal käel uitama. Satume kusagile Odessa kuulsa turu lähedusse. Kohe turu kõrval, kapsa- ja kartulilettidega ümbritsetud, laiutab moodne kaubanduskeskus. Sisse astudes lööb pimedaks, sest terve esimene korrus, mõni tuhat ruutmeetrit, on kullaosakond. Teisel korrusel müüakse peamiselt tuntud kaubamärkide võltsinguid, nii riideid, kingi kui kotte. Me ei osta midagi.
Kontrastid väljudes on vägevad, samas kaubanduskeskuse marmortrepil, mõned meetrid ükskõikse näoga turvamehest magab trepil pundunud sinipunase näoga joodiknaine ja veel pisut eemal peab tosinkond segaverelist lõrisevat peni koerapulma. Odessa, mu arm.
Tagasi sanatooriumi sõidame uhkelt taksoplafooni kandva Lada 2103-ga. Turvavöid ei ole. Hind tuleb Odessas eelnevalt kokku leppida, lepime 40 grivna peale. Kohale jõudes selgub, et taksojuhil sajasest tagasi anda ei ole. Sõbrannaga kraabime kahe peale 30 tugrikut kokku, aga sellest on vähe. Helistame sõbrale. Mõned minutit hiljem tungivad taksojuhi silmad peaaegu pealuust välja, sest meie modellimõõtu kolleeg saabub kümne grivnaga, pikad juuksed tuules lehvimas, seljas midagi vöö ja seeliku vahepealset ja lõpmatult pikad jalad sõjaväekummikutesse topitud. Piirivalvurid vist niimoodi ei riietu.

Vahepealse eksootika hulka kuulub ka see, et kaheks päevaks kaob sanatooriumist soe vesi. Kohalikud lohutavad, et niigi luksus, suvel pole terves linnas sooja vett.

Kolmas õhtu on taas kultuuriprogramm. Kõigepealt ballett "Giselle" Odessa kuulsas ooperi- ja balletiteatris, mis on odessiitide (nii nad end ise nimetavad) suurim au ja uhkus. Odessiidid on meile piletid võtnud viiendale rõdule ja niipea kui rõduuksele jõuame, hakkab nii minul kui õel pea ringi käima. Põeme mõlemad niinimetatud järsakukartust, mis pole otseselt kõrgusekartus, näiteks lendamist ei karda. Aga kõrge koha barjäärita serval hakkab halb. Läheme muud kohta otsima. Aga kuna mu pea käib endiselt ringi, siis neljandal korrusel libisen parketil ja prantsatan täies pikkuses pikali. Haiget õnneks eriti ei saa, kuid paanikas kohale jooksnud kohanäitaja sokutab meid parimasse loozi pea otse lava kõrval. Nii et ülejäänud osa etendusest on vägagi nauditav, üks pisiasi välja arvatud: nimelt on kunagi ooperiteatriks ehitatud saali akustika balleti jaoks liiga hea. Niipea kui mõni meespeaosalistest varvaskingadega hüpates maandub, käib selline pauk, et kardan lage alla kukkuvat. Ja vilide visuaalselt kaunis koreograafia teises vaatuses kostub, nagu viidaks ratsarügementi üle lava.

Kultuurilisele elamusele järgneb kulinaarne, Ukraina rahvusrestoranis. Ukraina rahvustoidud, ukraina rahvamuusika. Nendel, kes viina joovad, hakkab lõbus, aga veiniga koonerdatakse.Ja ongi taas konverents läbi. Sõbraliku AN-24-ga taas Odessast Kiievisse ja koduse Eesti Õhuga Kiievist Tallinna.