Lühidalt Inglismaast. Ilma Londonita.

Igaühel meist oma kiiks ja mõnel mitu. Minu üks kiiksudest on see, et ma pean kord aastas Inglismaale saama. Kusjuures kui võimalik, mitte Londonisse. Nagu New York (kus ma küll käinud pole), polevat mingi USA, pole ka London enam ammu Inglismaa. Liiga suur, liiga multikultuurne. Not British any more. Sealsed põnevamad paigad ka juba ammu läbi kroolitud, muuseumidele pilk peale heidetud.

Kohalolekuks planeerisime seekord kaks päeva, ühe ostlemiseks ja teise meelelahutuseks. Pagas nagu tavaliselt minnes kaks kohvrit matrjoshkana üksteise sisse pakitud, sisemises kummagi öösärk ja kosmeetikakott...tagasi tulles mahtusid kaks kohvrit suure hädaga lubatud kaalu sisse, õnneks sentigi peale maksmata.

Crawley outlet-kauplustes shoppamisest olen varemgi kirjutanud ja see toimus tuntud headuses. Kohvrid said täis ja meel heaks. Igatahes polnud ammu nii lõbus olnud. Õhtul vedelesime hotellis, valutasime sääremarju, sõime Simply Foodist ostetud toitu, jõime roosat California Zinfandeli ja proovisime ostetud riideid. Täielik tibikas. Ja need Sofiteli sulevoodid, kuhu võiks jäädagi...

Kuna laupäevaks tegelikult mingit programmi polnudki, käitusime lihtsaimal võimalikul moel ja korjasime hotelli vastuvõtust peotäie ümbruskonna vaatamisväärsusi tutvustavaid flaiereid. Tähelepanu äratas Heveri keskaegne loss, Henry VIII teise naise Anne Boleyni sünnikodu. Koos uhkete aedadega.

Kaardil tundus Hever Gatwickile küllaltki lähedal olevat ja võib-olla olekski õigem olnud auto rentida. Vasakpoolne liiklus aga ei ahvatlenud kohe üleüldse. Ühistranspordist üritasime kõigepealt bussiinfot küsida, aga kui bussijuht, kes info väitel sinnakanti pidi sõitma, vastas ausalt, et no idea, where it is...kolisime rongijaama. Seal läks asi paremaks. Isegi pileti sai osta otse Gatwickist Heverisse. 12.30 naela per nägu. Esimese rongiga tuli sõita East Croydonisse, mis on suur raudteeliinide sõlmjaam ja seal ümber istuda Uckfieldi rongile, mis käis kord tunnis. Kahe rongi vahelist ooteaega sisustasime kohaliku suure toidupoe külastamisega, kus mina isiklikult sain hinnashoki. Näiteks mu lemmikvõi President, mis seoses masuga Eestist müügilt kadus, maksis seal 1,16 naela ehk eesti kroonides 19.70. Kui ma Tallinnas viimati sama 250g karpi müügil nägin, maksis too üle 52 krooni. Kui see asi samas vaimus jätkub, siis peab ilmselt lisaks riiete-jalatsite Inglismaalt ostmisele leidma varsti sealt kellegi, kes meile süüa saadaks. Kulude kompenseerimisega muidugi.
Uckfieldi rongiga neli peatust, napilt veerand tundi ja olimegi Heveri rongijaamas. Kena vanaaegne jaamahoone, tänapäeval muidugi töötajateta. Kohe jaamahoone seinal ka skeem, kuidas Heveri lossini minna. Vahemaa 1,3 miili ehk natuke üle kahe kilomeetri. Küla oli tõeline küla, sõnnikuhaisu hõljus õhus, teel vedeles hobusepabulaid ja igal sissesõuduteel seisis Landrover. Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsime lossi juurde ja see oli tõeliselt vahva avastus. Suurepäraselt renoveeritud keskaegne loss, maalid, autentne mööbel ja gobeläänid. Ja muidugi aiad, üks fantastilisem kui teine.
Asja tegi eriti armsaks see, et kuigi rahvast oli tegelikult palju ja parklas seisis väga palju autosid, tundus tegemist olevat inglaste oma armastatud nädalalõpuveetmiskohaga. Ei mingeid ringisibavaid jaapanlasi ega muid suuri turismigruppe giidide juhtimisel. Pigem pered j sõpruskonnad, kes olid tulnud imelist lossi vaatama ja pargis mõnusat piknikku pidama.
Pärast aedade läbijalutamist puhkasime jalgu ja tegime ühe janukustutava õlle 1698.aastal asutatud pruulikojas asuvas pubis. Very British.
Jaama jõudes selgus muidugi, et kord tunnis käiv rong oli lahkunud viie minuti eest.
Gatwicki jõudes tegime mõnusa õhtusöögi lõunaterminali itaalia söögikohas, mille nimi mulle kohe kuidagi meelde ei jää, kuigi olen juba aastaid seal söömas käinud. Frankie ja miskiveel. Pasta igatahes viib keele alla.
Siis veel üks Zinfandel hotellis ja hommikul üle Stockholmi Tallinna poole. British Airways suutis me kohvrid Stockholmis kuhugi maha unustada ja nii jalutasime lennujaamast autosse käsipagasiga nagu suvitajad. Kohvrid toodi järgmisel hommikul töö juurde ära ja tõsteti isegi autosse. Kui nad niimoodi käituvad, siis ma luban neil teine kordki pagasi järgmise lennuga saata, muidu ma oleks pidanud ise seda kahekümnekilost kohvrit lennujaamast parkla poole lohistama.
Ja juba tahaks tagasi...poiss vihjab juba pikemat aega, et hirmsasti tahaks live-s Royal Philharmonic Orchestrat näha, igatahes tekib mu meilboksi aeg-ajalt linke nagu see ja see... , aga eks näis. Meeldiks mullegi, aga eks elu näitab. Järgmine peatus igatahes on Tuneesia ja juba nelja nädala pärast.